Nõmme Kalju UEFA Meistrite liiga 3. eelringi avamängu Plzeni vastu iseloomustab väga hästi ehteestlaslik väljend - soovisime parimat, välja kukkus nii nagu alati. Meeskonna peatreeneri Igor Prinsi taktikaline visioon töötas mängulise poole pealt väga hästi, kuid paraku jäi Eesti meisterklubi oma Tšehhi ametivendadele alla füüsilise jõu poolest. 0-4 kaotusmängus sündisid kõik vastaste väravad standardolukordadest.
Noore prantslase Allan Kimbaloula rumal viga juba teisel mänguminutil kinkis Plzenile suurepärase alguse, kui karistusalas valitsenud segaduses suunas palli lõpuks võrku Marian Cišovsky. Huvitaval kombel tunnistas Kalju kapten Alo Bärengrub hiljem ETV-le antud intervjuus, et selleks olukorraks polnud meeskond üldse valmis. Ometi oli samas tegu ju Kalju hooaja tähtsaima mänguga, mis peaks eeldama kõik 90 minutit kestvat 100% keskendumist.
Kas selle põhjustas kehv kodutöö? Nagu mainitud sai, siis Prinsi mänguplaan töötas tegelikult pea laitmatult. Kordagi ei jäädud oma karistusala juures liigse surve alla ning rünnakul õnnestus ise luua mitmeid teravaid olukordi. Küll aga kumab välja faktist, et kõik sisse lastud väravad tulid surnud palli olukordadest, tõsiasi et mänguks valmistumisel vaadati rohkem oma kapsaaeda ning vastaste mäng jäi liialt väikese tähelepanu alla. Viktoria, kes eurosarjade alagrupimängudes on enamjaolt ikkagi autsaideri rollis, on kindlasti piinliku täpsuseni lihvinud oma nurga- ja karistuslööke, et vastaseid üllatada. Samas tõdesime täna, et ei aita edukad lahendused mitte murda vaid Euroopa hiide vaid ka pisikest Kaljut. Keskkaitsja Cišovsky sai lõpuks kirja kübaratriki ja see on lubamatu. Võib leppida sellega, et mõni ründaja on ühes mängus suurepärases hoos ning viib mängupalli lõpuks koju, kuid keskkaitsjal ei saa lihtsalt lasta kolme väravat lüüa.
Viktoria, kes alles oma liigahooaega alustanud, sai mängu lõpus eelise ka selle poolest, et alles on lõppenud hooajaks ettevalmistusprotsess ning mängijad füüsilise vastupidamise poolest väga heas seisus. Samas olid näiteks Kalju poolelt Eino Puri ja Yankuba Ceesay mängu lõpuminutitel raskustes väljakul liikumisega olgugi, et Kalju põhimehed said eelmises liigavoorus puhkust. Kui oleme harjunud eeldama, et alles hooaega alustanud meeskond on enne mängu halvemas positsioonis, kui meeskond, kel hooaeg poole peal, siis täna nägime, et see olukord võib väga vabalt muutuda ka vastupidiseks.
Üheks kaotuse põhjuseks võib ehk pidada ka liialt suurt avalikkuse survet. Pärast HJK alistamist on eufooria suur. Meedia arvutas kokku, kui palju raha Kalju erinevate tulemuste eest saab ja Prins tituleeriti kohalikuks Sir Alex Fergusoniks. Üle kolme aasta ajas isegi ETV oma kaamerad staadionile, et Meistrite liiga kohtumisest otseülekannet teha. Kõik need on kaudsed faktorid, mis võivad meeskonda häirida. Eriti veel, kui pole varasemaid kogemusi ja Kalju on eurosarjades osalemise poolest alles lapsekingades või ehk isegi veel mähkmetes.
Just kogemuste ja kvaliteedi poolest jäi Kalju vastastele selgelt alla. Varajane avavärav lasi küll ettevaatlikuks muutunud külalistega võrdsel tasemel mängida, kuid seda ei suudetud ära kasutada. Samas oli see nähtus ka tervitatav. Oleme ju läbi aastate harjunud, et visad eestlased võitlevad küll füüsiliselt vastastega võrdselt, kuid mänguliselt jäädakse selgelt alla. Seekord läks vastupidi.
teisipäev, 30. juuli 2013
Tšehhi jalgpalli uus lipulaev - Plzeni Viktoria
Tšehhi jalgpallist rääkides oleme harjunud mõtlema kahe Praha klubi Slavia ja Sparta peale. Alates Tšehhi iseseisvumisest on need kaks klubi senisest 20-st Tšehhi meistritiitlist endale haaranud tervelt 14 - Slavia 3 ja Sparta 11. Lisaks on lõpetatud hõbedaste meeskondadena vastavalt 9 ja 6 korda. Viimastel aastatel on aga Praha klubide kõrvale kerkinud ka Plzeni Viktoria.
1911. aastal asutatud Viktoria on viimasest kolmest meistritiitlist võitnud kaks. Tšehhi lippu on uhkelt lehvitatud ka Euroopas, kus korra mängitud UEFA Meistrite liiga alagrupiturniiril ja ka Euroopa liiga alagrupiturniiril. Hooajal 2011/12 kuuluti alagruppi koos FC Barcelona, AC Milani ja BATE Borissoviga. Kuuest mängust korjati 5 punkti ja saadi alagrupis 3. koht, mis viis meeskonna edasi Euroopa liiga esimesse väljakukkumisringi. Seal jäädi alles lisaajal alla Schalkele.
Eelmisel hooajal mindi Euroopa liigas sammu võrra kaugemale. Välja tuldi alagrupist, kus oli Portugali Académica, Tel Avivi Hapoel ja karikakaitsja Atletico Madrid. Kaitses kindlat ja ründes efektiivset mängu näidates korjati sellest seltskonnast 13 punkti ja kaotati vaid 1 mäng - võõrsil 0-1 Atletico vastu kolmandal lisaminutil. Esimeses väljakukkimisringis oldi seejärel kindlalt 5-0 üle Napolist ning eurohooaeg lõppes taas napi kaotusega, kui Fenerbahce kahemängukokkuvõttes 2-1 peale jäi. Mis siis on selle Plzeni järsu edu taga?
Esiteks tuleb mainida, et tegelikult on Viktoria olnud koguaeg kindlalt Tšehhi jalgpallikaardil. Seda aga siis selle poolest, et ise ei ole tiitliteni küünditud, kuid just eelpool mainitud Praha klubidele on mängijaid kasvatatud. Endisr Ballon d'Ori võitjat Pavel Nedvedi võib näiteks pidada Viktoria kasvandikuks. Enne 19-aastaselt Praha Duklaga liitumist veetis Nedved 5 aastat Plzenis. Juba hooaja pärast läks ta Duklast edasi Spartasse ning sealt siirdus 1996. aastal Rooma Laziosse ning kõik järgnev on juba meile kõigile teada.
Teine kuulus Viktoria kasvandik on Petr Cech, kes 180 000 elanikuga Plzeni linnas sündinud ja kasvanud. Kusjuures 7-aastaselt Viktoria noortemeeskonnaga liitudes mängis tänane Tšehhi koondise ja Londoni Chelsea esikinnas hoopis ründaja positsioonil. Sarnaselt Nedvedile maandus temagi lõpuks Spartas, kust karjäär viis edasi Prantsusmaale Rennes'i ja seejärel juba 2004. aastal Londonisse. Kahe peale kokku on Nedved ja Cech nimetatud 10 korda Tšehhi aasta parimateks jalgpalluriteks.
Viktoria esiletõusule on andnud tõuke ka tihedad sideme Škodaga. Tuntud autotootja oli Plzeni suurtoetaja juba Tšehhoslovakkia aegadel. Aastatel 1949-1952 mängiti nime all Sokol Škoda Plzen ja 1965-1993 nimega Škoda Plzen. Uuesti sõlmiti sidemed nullindate keskel, kui klubi muutus kõrgliiga ja esiliiga vahel pendeldavast yo-yo klubist kindlaks kõrgliiga meeskonnaks. Klubi lähituleviku üheks suureks eesmärgiks on veelgi tihendada sidemeid Škodaga. Sama kehtib ka õhukonditsioneere tootva Jaapani firma Daikini kohta, mis samuti Viktoria suursponsor.
Viktoria, kelle kodustaadion Doosan Arena mahutab 11 700 pealtvaatajat, on endiselt väga heade mängumeeste tootja. Just Plzenist said tuule tiibadesse eelmise suve EM-finaalturniiril säranud Vaclav Pilar ja Petr Jiracek, kes nüüd Saksamaal vastavalt Wolfsburgis ja Hamburgis mängimas on. Edu kohalikel meistrivõistlustel aga tähendab loomulikult ka seda, et järjest enam õnnestub klubil mängijaid ka endale jätta. Seega ootab Nõmme Kaljut ees väga kõva pähkel.
Kahe hobuse lahingus edestas Viktoria eelmisel hooajal Tšehhi Gambrinus liigas Spartat kahe punktiga. 30 mänguga koguti 65 punkti, löödi 54 väravat ja endale lasti lüüa vaid 21. Peatreener Pavel Vrba on klubi juures olnud ametis juba alates aastast 2008 ning on vorminud Viktoriast tõeliselt head meeskonnamängu näitava koosluse, kelle vastu on väga raske väravaid lüüa. Näiteks said vastased eelmisel hooajal Euroopa liigas Plzeni võrku 16-s mängus vaid 9 palli. Kuigi ei ole muidugi ka võimatu tšehhe ületada nagu tõestas eelmises ringis Bosnia meister Željeznicar, kes sai kahe mänguga kirja 4 väravat. Samas kaotasid bosnialased mõlemad kohtumised, seega on Plzen väga ohtlik ka rünnakul. Paar nädalat tagasi alanud uuel liigahooajal on Plzen kahe vooruga kirja saanud juba 9 tabamust.
Viktoria on huvitav meeskond ka selle poolest, et väga raske on meeskonnast välja tuua tähtmängijaid. Näiteks eelmise hooaja suurim väravakütt sai liigas kirja vaid 10 tabamust (liiga suurim skoorija David Lafata sai kirja täpselt kaks korda rohkem väravaid). Selleks on slovakk Marek Bakoš. Kõige kuulsamaks mängijaks võib pidada Pavel Horvathi, kes varasemalt kuulunud näiteks Lissaboni Sportingu ja Galatasaray rivistusse. 38-aastasel keskpoolkaitsjal samas jäid suured teod koondise eest tegema. Tipphetkeks jäi pääs 2000. aasta EM-finaalturniiril osalenud meeskonda, kuid üheski mängus ta väljakule ei saanud. Oli ju see aeg, mil lisaks Nedvedile tundsime Tšehhi koondist ka teiste suurepäraste ründavate poolkaitsjate nagu Vladimir Smiceri, Karel Poborsky ja Patrick Bergeri järgi. Samas on Viktoria koosseisus võimalik, et hetke üks lootustandvamaid noori Tšehhi jalgpallureid.
Selleks on 22-aastane Vladimir Darida, kes esindusmeeskonda sirgunud läbi Viktoria enda noorteakadeemia. Paremjalgse keskpoolkaitsja on esiletõusnud just viimase kahe hooaja jooksul, mil Viktoria on Euroopas hakanud endast märku andma. Tšehhi koondises debüteeris ta vahetult enne EM-finaalturniiri ja on nüüdseks enda nimele saanud juba 12 mängu. Sarnaselt Pilarile ja Jiracekile seostatakse ka tema tulevikku Bundesligaga.
Ja lõpetuseks muidugi see kõige tähtsam küsimus - millised on Kalju võimalused? Usun, et vähemalt koduses avamängus peaks Kalju olema suuteline võitlema Viktoriaga nagu võrdne võrdsega, eriti kui Lilleküla staadionile on oodata rohkelt kaasaelajaid. Julgustavad on ka meeskonna peatreeneri Igor Prinsi välja ütlemised, et enda nullimängu kindlaks eesmärgiks ei võeta. Samas, olgem ausad, Viktoria on väga hea meeskond, kelle välja langemine oleks suureks šokiks. Aga sama öeldi ka HJK kohta. Ja, kui võrrelda Viktoriat ning HJK-d, on Kaljul võtta veel üks julgustav fakt. Kui HJK mängijad ja eriti fännid ootasid Eesti meistri vastu kindlat edasipääsemist, siis samasuguse survega on Tallinnasse tulnud ka Viktoria.
1911. aastal asutatud Viktoria on viimasest kolmest meistritiitlist võitnud kaks. Tšehhi lippu on uhkelt lehvitatud ka Euroopas, kus korra mängitud UEFA Meistrite liiga alagrupiturniiril ja ka Euroopa liiga alagrupiturniiril. Hooajal 2011/12 kuuluti alagruppi koos FC Barcelona, AC Milani ja BATE Borissoviga. Kuuest mängust korjati 5 punkti ja saadi alagrupis 3. koht, mis viis meeskonna edasi Euroopa liiga esimesse väljakukkumisringi. Seal jäädi alles lisaajal alla Schalkele.
Eelmisel hooajal mindi Euroopa liigas sammu võrra kaugemale. Välja tuldi alagrupist, kus oli Portugali Académica, Tel Avivi Hapoel ja karikakaitsja Atletico Madrid. Kaitses kindlat ja ründes efektiivset mängu näidates korjati sellest seltskonnast 13 punkti ja kaotati vaid 1 mäng - võõrsil 0-1 Atletico vastu kolmandal lisaminutil. Esimeses väljakukkimisringis oldi seejärel kindlalt 5-0 üle Napolist ning eurohooaeg lõppes taas napi kaotusega, kui Fenerbahce kahemängukokkuvõttes 2-1 peale jäi. Mis siis on selle Plzeni järsu edu taga?
Esiteks tuleb mainida, et tegelikult on Viktoria olnud koguaeg kindlalt Tšehhi jalgpallikaardil. Seda aga siis selle poolest, et ise ei ole tiitliteni küünditud, kuid just eelpool mainitud Praha klubidele on mängijaid kasvatatud. Endisr Ballon d'Ori võitjat Pavel Nedvedi võib näiteks pidada Viktoria kasvandikuks. Enne 19-aastaselt Praha Duklaga liitumist veetis Nedved 5 aastat Plzenis. Juba hooaja pärast läks ta Duklast edasi Spartasse ning sealt siirdus 1996. aastal Rooma Laziosse ning kõik järgnev on juba meile kõigile teada.
Teine kuulus Viktoria kasvandik on Petr Cech, kes 180 000 elanikuga Plzeni linnas sündinud ja kasvanud. Kusjuures 7-aastaselt Viktoria noortemeeskonnaga liitudes mängis tänane Tšehhi koondise ja Londoni Chelsea esikinnas hoopis ründaja positsioonil. Sarnaselt Nedvedile maandus temagi lõpuks Spartas, kust karjäär viis edasi Prantsusmaale Rennes'i ja seejärel juba 2004. aastal Londonisse. Kahe peale kokku on Nedved ja Cech nimetatud 10 korda Tšehhi aasta parimateks jalgpalluriteks.
Viktoria esiletõusule on andnud tõuke ka tihedad sideme Škodaga. Tuntud autotootja oli Plzeni suurtoetaja juba Tšehhoslovakkia aegadel. Aastatel 1949-1952 mängiti nime all Sokol Škoda Plzen ja 1965-1993 nimega Škoda Plzen. Uuesti sõlmiti sidemed nullindate keskel, kui klubi muutus kõrgliiga ja esiliiga vahel pendeldavast yo-yo klubist kindlaks kõrgliiga meeskonnaks. Klubi lähituleviku üheks suureks eesmärgiks on veelgi tihendada sidemeid Škodaga. Sama kehtib ka õhukonditsioneere tootva Jaapani firma Daikini kohta, mis samuti Viktoria suursponsor.
Viktoria, kelle kodustaadion Doosan Arena mahutab 11 700 pealtvaatajat, on endiselt väga heade mängumeeste tootja. Just Plzenist said tuule tiibadesse eelmise suve EM-finaalturniiril säranud Vaclav Pilar ja Petr Jiracek, kes nüüd Saksamaal vastavalt Wolfsburgis ja Hamburgis mängimas on. Edu kohalikel meistrivõistlustel aga tähendab loomulikult ka seda, et järjest enam õnnestub klubil mängijaid ka endale jätta. Seega ootab Nõmme Kaljut ees väga kõva pähkel.
Kahe hobuse lahingus edestas Viktoria eelmisel hooajal Tšehhi Gambrinus liigas Spartat kahe punktiga. 30 mänguga koguti 65 punkti, löödi 54 väravat ja endale lasti lüüa vaid 21. Peatreener Pavel Vrba on klubi juures olnud ametis juba alates aastast 2008 ning on vorminud Viktoriast tõeliselt head meeskonnamängu näitava koosluse, kelle vastu on väga raske väravaid lüüa. Näiteks said vastased eelmisel hooajal Euroopa liigas Plzeni võrku 16-s mängus vaid 9 palli. Kuigi ei ole muidugi ka võimatu tšehhe ületada nagu tõestas eelmises ringis Bosnia meister Željeznicar, kes sai kahe mänguga kirja 4 väravat. Samas kaotasid bosnialased mõlemad kohtumised, seega on Plzen väga ohtlik ka rünnakul. Paar nädalat tagasi alanud uuel liigahooajal on Plzen kahe vooruga kirja saanud juba 9 tabamust.
Viktoria on huvitav meeskond ka selle poolest, et väga raske on meeskonnast välja tuua tähtmängijaid. Näiteks eelmise hooaja suurim väravakütt sai liigas kirja vaid 10 tabamust (liiga suurim skoorija David Lafata sai kirja täpselt kaks korda rohkem väravaid). Selleks on slovakk Marek Bakoš. Kõige kuulsamaks mängijaks võib pidada Pavel Horvathi, kes varasemalt kuulunud näiteks Lissaboni Sportingu ja Galatasaray rivistusse. 38-aastasel keskpoolkaitsjal samas jäid suured teod koondise eest tegema. Tipphetkeks jäi pääs 2000. aasta EM-finaalturniiril osalenud meeskonda, kuid üheski mängus ta väljakule ei saanud. Oli ju see aeg, mil lisaks Nedvedile tundsime Tšehhi koondist ka teiste suurepäraste ründavate poolkaitsjate nagu Vladimir Smiceri, Karel Poborsky ja Patrick Bergeri järgi. Samas on Viktoria koosseisus võimalik, et hetke üks lootustandvamaid noori Tšehhi jalgpallureid.
Selleks on 22-aastane Vladimir Darida, kes esindusmeeskonda sirgunud läbi Viktoria enda noorteakadeemia. Paremjalgse keskpoolkaitsja on esiletõusnud just viimase kahe hooaja jooksul, mil Viktoria on Euroopas hakanud endast märku andma. Tšehhi koondises debüteeris ta vahetult enne EM-finaalturniiri ja on nüüdseks enda nimele saanud juba 12 mängu. Sarnaselt Pilarile ja Jiracekile seostatakse ka tema tulevikku Bundesligaga.
Ja lõpetuseks muidugi see kõige tähtsam küsimus - millised on Kalju võimalused? Usun, et vähemalt koduses avamängus peaks Kalju olema suuteline võitlema Viktoriaga nagu võrdne võrdsega, eriti kui Lilleküla staadionile on oodata rohkelt kaasaelajaid. Julgustavad on ka meeskonna peatreeneri Igor Prinsi välja ütlemised, et enda nullimängu kindlaks eesmärgiks ei võeta. Samas, olgem ausad, Viktoria on väga hea meeskond, kelle välja langemine oleks suureks šokiks. Aga sama öeldi ka HJK kohta. Ja, kui võrrelda Viktoriat ning HJK-d, on Kaljul võtta veel üks julgustav fakt. Kui HJK mängijad ja eriti fännid ootasid Eesti meistri vastu kindlat edasipääsemist, siis samasuguse survega on Tallinnasse tulnud ka Viktoria.
esmaspäev, 29. juuli 2013
Kuidas Ragnar Klavan ja Augsburg päästavad maailma
Rahvusvaheline keskkonnakaitseorganisatsioon Greenpeace on hiljaaegu välja kuulutanud, et maailma esimene nii nimetatud roheline jalgpallistaadion on meie oma Ragnar Klavani FC Augsburgi kodustaadion SGL Arena. Ümberehitustega on viidud staadion sellisesse seisu, kus see on süsihappegaasivaba. Konditsioneerisüsteem on ehitatud nii, et kogu vajalik küttevarustus tuleb põhjaveest. Selle süsteemiga säästetakse ligikaudu 700 tonni süsihappegaasi.
Augsburgi spordidirektor Andreas Retting on öelnud, et staadion ise on näide sellest, kuidas klubi on keskkonnasäästlikust elust vägagi huvitatud. Samas ollakse kindlad, et selle süsteemiga jääb neile ka raha rohkem kätte. Selleks, et SGL Arenal valitseksid sobilikud tingimused täismajale (30 660 kohta) nõuaks see kümneid tuhandeid liitreid kütteõli. Juba väljaku soojendamine võtaks 1200 kilovatti elektrit, mis on väidetavalt 120 majapidamise aastakulu kokku. Nüüdne staadioni küttesüsteem lubab seda teha märksa rohelisemal viisil. Lisaks on SGL Arena katusel ka päikesepaneelid.
Muidugi oli keskkonnasäästliku staadioni investeerimine üsna kulukas ettevõtmine, kuid ehk saab see üllas investeering kiiresti tasustatud. Augsburgi roheline mõtlemine on mõjutanud ka ülejäänud 17 Bundesliga klubi. Nii et kes teab – ehk näeme varsti Saksamaa meisterjalgpallureid elektriautodega ringi vuramas. Kuigi Augsburg, ja ka teised Bundesliga klubid, on viinud oma rohelise mõtteviisi ka nii kaugele, et julgustavad autode asemel kasutama ühistransporti.
Hinnanguliselt reisib iga Bundesliga mänguvooru jooksul erinevatele mängudele tervelt 100 000 rongi või trammi kasutavat fänni, kes saavad selle eest ka tasustatud - nende reisikulud kaasatakse piletihinna sisse. SGL Arena juures on 2500 autot mahutav parkla, kuid fännidel soovitatakse ikkagi liigelda trammiga, mis toimetab huvilised põhimõtteliselt otse staadioni sissepääsude juurde välja. Mängu lõppedes on võimalik tramme kasutades, mis liiguvad kahe ja poole minutiliste intervallidega, kiirelt staadionilt lahkuda. Seega ei pea liiklusummikutega jändama ning saab võiduemotsiooni kauem hinges hoida.
Augsburgi spordidirektor Andreas Retting on öelnud, et staadion ise on näide sellest, kuidas klubi on keskkonnasäästlikust elust vägagi huvitatud. Samas ollakse kindlad, et selle süsteemiga jääb neile ka raha rohkem kätte. Selleks, et SGL Arenal valitseksid sobilikud tingimused täismajale (30 660 kohta) nõuaks see kümneid tuhandeid liitreid kütteõli. Juba väljaku soojendamine võtaks 1200 kilovatti elektrit, mis on väidetavalt 120 majapidamise aastakulu kokku. Nüüdne staadioni küttesüsteem lubab seda teha märksa rohelisemal viisil. Lisaks on SGL Arena katusel ka päikesepaneelid.
Muidugi oli keskkonnasäästliku staadioni investeerimine üsna kulukas ettevõtmine, kuid ehk saab see üllas investeering kiiresti tasustatud. Augsburgi roheline mõtlemine on mõjutanud ka ülejäänud 17 Bundesliga klubi. Nii et kes teab – ehk näeme varsti Saksamaa meisterjalgpallureid elektriautodega ringi vuramas. Kuigi Augsburg, ja ka teised Bundesliga klubid, on viinud oma rohelise mõtteviisi ka nii kaugele, et julgustavad autode asemel kasutama ühistransporti.
Hinnanguliselt reisib iga Bundesliga mänguvooru jooksul erinevatele mängudele tervelt 100 000 rongi või trammi kasutavat fänni, kes saavad selle eest ka tasustatud - nende reisikulud kaasatakse piletihinna sisse. SGL Arena juures on 2500 autot mahutav parkla, kuid fännidel soovitatakse ikkagi liigelda trammiga, mis toimetab huvilised põhimõtteliselt otse staadioni sissepääsude juurde välja. Mängu lõppedes on võimalik tramme kasutades, mis liiguvad kahe ja poole minutiliste intervallidega, kiirelt staadionilt lahkuda. Seega ei pea liiklusummikutega jändama ning saab võiduemotsiooni kauem hinges hoida.
pühapäev, 28. juuli 2013
"On ikka argpüks küll."
See pealkirjas välja toodud lause lõi mulle pähe 3. mai varahommikul, kui vaatasin Golden State Warriorsi ja Denver Nuggetsi vahelise playoff seeria kuuendat mängu. Juhtus see esimese veerandi lõpus, kui väljakule tuli David Lee. Esimeses mängus saadud puusavigastuse tõttu peeti Lee hooaega lõppenuks, kuid ometi tuli endine New York Knicksi mees väljakule mängus, mis 92-88 lõpptulemusega viis Warriorsi järgmisesse ringi. See lause aga ei käinud loomulikult Lee kohta, tema säärane samm oli väga julge ja inspireeriv, mõtlesin seda hoopis Derrick Rose'i suhtes.
Chicago Bullsi mängujuht oli selleks hetkeks olnud vasaku põlve eesmise ristsideme rebenemise tõttu väljakult eemal 13 kuud. Tohtrid olid juba märtsikuus andnud 2010/11 põhihooaja MVP-le loa mängida, kuid lõpuks jäigi tal hooaeg täielikult vahele. Samal ajal kui Warriors jageles Nuggetsiga oli Bullsil käimas pingeline seeria Brooklyn Netsiga ning seis leebelt öeldes kehv. Vigastuste tont oli jätnud meeskonna seisu, kus tagamängijatele ei olnud põhimõtteliselt ühtegi vahetust võtta, mis omakorda sundis Bullsi põhilise vahetusmehe, gripi käes kanntanud ja time-outide ajal okseämbrit lähedal hoidnud, Nate Robinsoni mängima kuuendas mängus 42 minutit. Jimmy Butler oli seeria viimases kahes mängus väljakul kõik 48 minutit. Tema kangelasteod jätkusid veel ka järgmises ringis, kui Miami vastu kestnud 5-mängulises seerias veetis ta kõik minutid väljakul kolmes mängus.
Rose'ist oleks olnud tohutul määral kasu juba selle poolest, kui tema asemel ihu ja hingega võidelnud mehed oleks saanud mõne minuti puhkust. Ilmselgelt on sedavõrd tõsise põlvevigastuse tagajärjel probleemid lihasmäluga, mille tõttu ei ole võimalik oma absoluutsel tipptasemel mängida, kuid võttes arvesse tohtrite seisukohti, siis poleks Rose'il pidanud olema mingit probleemi täita platsil üks koht seni, kuni meeskonna ankrud ennast pingil koguvad. Erinevatest artiklitest jääb mulje, et Rose lõpuks ei naasnudki eelmisel hooajal seetõttu, et ei tundud ennast pealtpanekutele minnes mugavalt, kuid korvpallis on ju mitmeid teisi elutähtsaid elemente, millega meeskonnale kasulik olla! Kasvõi see vana hea tõde, et kui rünnakul ei õnnestu, siis seisa kaitses kindlalt.
Lisaks oleks võinud Rose'i kasvõi sümboolne naasmine olla meeskonna moraali jaoks tähtis samm. Usun, et sama idee oli ka tegelikult Lee käigu taga. Ta tegi eelpool mainitud kohtumises kaasa vaid poolteist minutit, võttis ühe lauapalli ja eksis oma ainsal viskel, kuid meeskond lõpuks võitis ning edenes järgmisesse ringi.
Nüüd on jäänud mulje, et endine kõige väärtuslikum mängumees ei tahtnud ennast väljakul tunda lihtsalt tavalise mängijana. Kuigi, olgem ausad, Rose on lihtsalt nii hea mängija, et oleks ka poole jõuga mängides meeskonnale kasulikum, kui suur osa terve liiga mängumeestest. Hea fantaasiaga inimesed on hiljem pidanud Rose puudumise põhjuseks ka seda, et ta lihtsalt ei soovinud oma karjääri keskmisi statistilisi numbreid alla viia. Naeruväärne, kas pole? Samas ei ole see ka väga loominguline fantaseerimine, kui mõtleme, et millal LeBron James sooritas viimati oma poole pealt viimaste sekundite kaugviske.
Teooria vaimse poole pealt mänguks mitte valmisoleku kohta on saanud tagasilöögi ka suvel. Rose'il oli suurepärane võimalus koguda mänguminuteid ja enesekindlust Las Vegase suveliigas, kus Bulls osales, kuid sellest ta keeldus. Meeskonna peatreener Tom Thibodeau on tunnistanud, et Rose tunneb ennast treeningutel väga hästi ning on uueks hooajaks, just vaimse poole pealt, igati valmis, aga mängija enda käitumisest võib küll välja lugeda vaid sisemist ebakindlust. Seda just mängimise poole pealt. Ilma sellest võib samas lubada endale suuri sõnu nagu Rose lõppeval nädalal tõestas, kui tunnistas CNN-ile antud intervjuus, et peab ennast endiselt NBA kõige paremaks mängijaks. Enne selliseid väljaütlemisi aga võiks jõuda punkti, kus sõnu mingil määral ka väljakul tõestada. Samas võib nendest sõnadest välja lugeda ka seda, et Rose ei naasnudki eelmisel hooajal selle pärast, et ei leppinud rolliga olla lihtsalt osa meeskonnast, tema tahab olla täht - liiga parim. Aga korvpall ongi ju meeskonnamäng.
Chicago Bullsi mängujuht oli selleks hetkeks olnud vasaku põlve eesmise ristsideme rebenemise tõttu väljakult eemal 13 kuud. Tohtrid olid juba märtsikuus andnud 2010/11 põhihooaja MVP-le loa mängida, kuid lõpuks jäigi tal hooaeg täielikult vahele. Samal ajal kui Warriors jageles Nuggetsiga oli Bullsil käimas pingeline seeria Brooklyn Netsiga ning seis leebelt öeldes kehv. Vigastuste tont oli jätnud meeskonna seisu, kus tagamängijatele ei olnud põhimõtteliselt ühtegi vahetust võtta, mis omakorda sundis Bullsi põhilise vahetusmehe, gripi käes kanntanud ja time-outide ajal okseämbrit lähedal hoidnud, Nate Robinsoni mängima kuuendas mängus 42 minutit. Jimmy Butler oli seeria viimases kahes mängus väljakul kõik 48 minutit. Tema kangelasteod jätkusid veel ka järgmises ringis, kui Miami vastu kestnud 5-mängulises seerias veetis ta kõik minutid väljakul kolmes mängus.
Rose'ist oleks olnud tohutul määral kasu juba selle poolest, kui tema asemel ihu ja hingega võidelnud mehed oleks saanud mõne minuti puhkust. Ilmselgelt on sedavõrd tõsise põlvevigastuse tagajärjel probleemid lihasmäluga, mille tõttu ei ole võimalik oma absoluutsel tipptasemel mängida, kuid võttes arvesse tohtrite seisukohti, siis poleks Rose'il pidanud olema mingit probleemi täita platsil üks koht seni, kuni meeskonna ankrud ennast pingil koguvad. Erinevatest artiklitest jääb mulje, et Rose lõpuks ei naasnudki eelmisel hooajal seetõttu, et ei tundud ennast pealtpanekutele minnes mugavalt, kuid korvpallis on ju mitmeid teisi elutähtsaid elemente, millega meeskonnale kasulik olla! Kasvõi see vana hea tõde, et kui rünnakul ei õnnestu, siis seisa kaitses kindlalt.
Lisaks oleks võinud Rose'i kasvõi sümboolne naasmine olla meeskonna moraali jaoks tähtis samm. Usun, et sama idee oli ka tegelikult Lee käigu taga. Ta tegi eelpool mainitud kohtumises kaasa vaid poolteist minutit, võttis ühe lauapalli ja eksis oma ainsal viskel, kuid meeskond lõpuks võitis ning edenes järgmisesse ringi.
Nüüd on jäänud mulje, et endine kõige väärtuslikum mängumees ei tahtnud ennast väljakul tunda lihtsalt tavalise mängijana. Kuigi, olgem ausad, Rose on lihtsalt nii hea mängija, et oleks ka poole jõuga mängides meeskonnale kasulikum, kui suur osa terve liiga mängumeestest. Hea fantaasiaga inimesed on hiljem pidanud Rose puudumise põhjuseks ka seda, et ta lihtsalt ei soovinud oma karjääri keskmisi statistilisi numbreid alla viia. Naeruväärne, kas pole? Samas ei ole see ka väga loominguline fantaseerimine, kui mõtleme, et millal LeBron James sooritas viimati oma poole pealt viimaste sekundite kaugviske.
Teooria vaimse poole pealt mänguks mitte valmisoleku kohta on saanud tagasilöögi ka suvel. Rose'il oli suurepärane võimalus koguda mänguminuteid ja enesekindlust Las Vegase suveliigas, kus Bulls osales, kuid sellest ta keeldus. Meeskonna peatreener Tom Thibodeau on tunnistanud, et Rose tunneb ennast treeningutel väga hästi ning on uueks hooajaks, just vaimse poole pealt, igati valmis, aga mängija enda käitumisest võib küll välja lugeda vaid sisemist ebakindlust. Seda just mängimise poole pealt. Ilma sellest võib samas lubada endale suuri sõnu nagu Rose lõppeval nädalal tõestas, kui tunnistas CNN-ile antud intervjuus, et peab ennast endiselt NBA kõige paremaks mängijaks. Enne selliseid väljaütlemisi aga võiks jõuda punkti, kus sõnu mingil määral ka väljakul tõestada. Samas võib nendest sõnadest välja lugeda ka seda, et Rose ei naasnudki eelmisel hooajal selle pärast, et ei leppinud rolliga olla lihtsalt osa meeskonnast, tema tahab olla täht - liiga parim. Aga korvpall ongi ju meeskonnamäng.
reede, 26. juuli 2013
Vaikus enne tormi?
Hetkel näib, et erinevad klubid on rohkem keskendunud hooajaeelsetele sõprusmängudele, kui meeskonna tugevdamisele. Viimased paar päeva on jalgpalliturul toimunud väga vähe liikumisi.
Viimase aja üheks kallimaks meheks on Kevin Gameiro. Teoks sai tehing, millest juba pikka aega sahistatud. Pärast Edinson Cavani saabumist PSG-s lootusetusse olukorda sattunud ründaja jätkab oma karjääri Sevillas. Hinnaks 10 miljonit eurot ja lepingu pikkuseks 5 aastat.
Suure raha eest on klubi vahetanud ka Vagner Love. Hiina klubi Shandong Luneng käis patsilise brasiillase eest välja 12 miljonit eurot. Venemaa meedia on sellest üleminekust olnud tõelises šokiss. On visatud nalja, et Love allkirjastas lepingu juhuslikult, kui jagas autogramme CSKA Aasia turneel, mis kuu alguses toimus. Samas on brasiillane ise tunnistanud, et säärase karjääriotsuse taga on lihtsalt soov pensionipõlveks raha koguda.
Venemaal on järjekordselt uue meeskonnakaaslase saanud Konstantin Vassiljev. Selleks meheks on Janusz Gol, kes veetis viimased kaks hooaega Henrik Ojamaa koduklubis Varssavi Legias. Poolkaitses tegutseval Golil on kirjas 6 mängu Poola koondises ning ta liitus Amkariga kaheks aastaks. Samuti on uue klubikaaslase saanud ka teine Eesti koondislane Joel Lindpere. Ecuadori klubist El Nacional liitus Chicago Fire'iga Juan Luis Anangono, kel ka üks koondise mäng kirjas. Eelmise hooaja veetis ta laenul Argentina kõrgliigas Argentinos Juniorsi rivistuses.
Üks eestlane on aga ka ise klubivahetuseni jõudnud. Koondise karjääri suurepäraselt kolme väravaga esimeses seitsmes mängus alustanud Henri Anier on Stavangeri Vikingi poolt jaanuarikuuni laenatud Motherwelli. Ametlik debüüt võib teda ees oodata järgmisel neljapäeval, kui Motherwell alustab mänge Euroopa liiga 3. kvalifikatsiooniringis Krasnodari Kubani vastu.
Tulles tagasi La Liga juurde, siis Argentinast on Euroopasse tagasi tulnud Marcos Angeleri. 30-aastane kaitsja, kellel kirjas ka 4 mängu Argentina koondises, on Estudiantesest liitunud Malagaga. Paar aastat tagasi käis ta Euroopas õnne otsimas Sunderlandist, kuid tänu vigastustele ja kohanemisraskustele sai ta väljakule vaid üksikutes kohtumistes. Malaga ise on samal ajal ilma jäänud brasiillasest Julio Baptistast, kes oma lepingu piltlikult öeldes lõhki rebis ja kodumaale Cruzeirosse naases.
Hispaanias on ka Atletico Madridi väravavahi Sergio Asenjo klubi vahetanud. Mees, kes paar aastat tagasi osteti meeskonna esikindaks, kuid kes siis kaotas koha David de Geale, veedab hooaja laenulepinguga taas kõrgliigasse tõusnud Villarrealis. Laenulepinguga on endale uue mängija saanud ka Real Betis. AC Milanist on toodud vasakkaitsja Dídac Vila, kel terve eelmine hooaeg vigastuse tõttu vahele jäi. Hispaania siseselt on samas klubivahetanud ka Cristian Sapunaru. Rumeenlane, kes tegi endale nime FC Portos, vahetab Real Zaragoza värvid välja La Liga uustulnuka Elche omade vastu.
Ka teine Zaragoza mees on lähedal klubivahetusele. Selleks on eelmisel hooajal La Ligas 14 väravat löönud Helder Postiga. Teda ajab taga Valencia, kes valmistub Roberto Soldado lahkumiseks. Valencia finantsdirektor on ka juba teada andnud, et Hispaania koondislane on Tottenhamile müüdud, samas ametlikku kinnitust sellele veel ei ole.
Inglismaal loomulikult jätkuvad ka spekulatsioonid seoses Cesc Fabregase siirdumisega Manchester Unitedisse. David Moyes on Sky Sportsile kinnitanud, et läbirääkimised seoses tehinguga käivad, kuid Barca uus peatreener Gerardo Martino on öelnud, et ei kavatse Fabregasest loobuda. Samas on Inglismaal ametlikuks saanud Gary Hooperi siirdumine Norwich City'sse. Inglasest ründajast, kes viimastel hooaegadel Glasgow Celticu eest rohkelt väravaid löönud. oli huvitatud ka Queen's Park Rangers, kuid Hooper eelistas suuremale palgale kõrgematasemelist jalgpalli.
Seoses Premier League'iga on üks huvitav uudis ka see, et prantslasest poolkaitsja Etienne Capoue on öelnud "ei" siirdumisele Cardiff City'sse. Ei juhtu see just tihti, kui mõni kontinendil mängiv mees Premier League'i ahvatlustele järele ei anna. Cardiff oli ka Capoue klubi Toulouse'iga juba hinnas kokkuleppele jõudnud, milleks oleks olnud 10 miljonit eurot.
Ligue 1'st ei kipu lahkuma ka Saint-Etienne'i noor vasakkaitsja Faouzi Ghoulam. Eelmisel hooajal Prantsusmaa karika võitnud Saint-Etienne on juba Torinoga hinnas, milleks 2.8 miljonit eurot kokkuleppele jõudnud, kuid alžeerlane on viimasel hetkel tehingut katkestamas liialt suure palganumbri nõudmisega. Samas on Torino saanud Belgradi Crvena Zvezdaga kaubale seoses Nikola Maksimoviciga. 1.93 meetrit pikk keskkaitsja on Itaaliasse siirdunud aastase laenulepinguga.
Laenul olles jätkub ka noore Portugali koondise ründaja Nelson Oliveira karjäär. Olgugi, et Benfica on maha müümas oma tähtründajat Oscar Cardozot ei nähtud siiski 21-aastasele ründajale kohta meeskonnas ja ta saadeti aastaks Prantsusmaale Rennes'i. Eelmise hooaja veetis Oliveira La Ligas Deportivo La Corunas, kus lõi 4 liigaväravat.
Mees, kes mänginud nii Portugalis, Hispaanias, kui ka Prantsusmaal, Javier Saviola on aga oma karjääri uuel hooajal jätkamas Kreekas. Kunagine imelaps on Malagast liitunud Olympiacosega ja seda täitsa vaba mehena.
Tulles tagasi Itaalia juurde, siis liikvel on mitu kuuma kuulujuttu. AS Roma, kes Napolist unustatud mehe rollist päästnud väravavaht Morgan De Sanctise, on hetkel kõnelustes Arsenaliga ja nende teemaks on Gervinho. Napoli ise on pärast Gonzalo Higuaini hankimist huvitatud veel ühest ründajaks. Klubi president Aurelio De Laurentiis on tunnistanud, et suurimaks sihtmärgiks on FC Porto täht Jackson Martinez. AC Milan samas on mängimas kassi ja hiirt Moskva CSKA-ga seoses Keisuke Hondaga. Jaapanlase leping on poole aasta pärast läbi, kuid Milan soovib teda endale saada juba suvel. Samas pole vene klubi rahul pakutava summaga. CSKA on ka Hondale otsimas juba asendajat ning erinevad meedia väljaanded pakuvad, et selleks meheks võib saada FK Krasnodaris mängiv Joaozinho. Brasiillase hinnaks võib kujuneda 12 miljonit eurot. Samas on katki jäänud üks Serie A sisene tehing, kui Juventus otsustas viimasel hetkel Interile mitte loovutada Mauricio Islat.
Suure raha eest on klubi vahetanud ka Vagner Love. Hiina klubi Shandong Luneng käis patsilise brasiillase eest välja 12 miljonit eurot. Venemaa meedia on sellest üleminekust olnud tõelises šokiss. On visatud nalja, et Love allkirjastas lepingu juhuslikult, kui jagas autogramme CSKA Aasia turneel, mis kuu alguses toimus. Samas on brasiillane ise tunnistanud, et säärase karjääriotsuse taga on lihtsalt soov pensionipõlveks raha koguda.
Venemaal on järjekordselt uue meeskonnakaaslase saanud Konstantin Vassiljev. Selleks meheks on Janusz Gol, kes veetis viimased kaks hooaega Henrik Ojamaa koduklubis Varssavi Legias. Poolkaitses tegutseval Golil on kirjas 6 mängu Poola koondises ning ta liitus Amkariga kaheks aastaks. Samuti on uue klubikaaslase saanud ka teine Eesti koondislane Joel Lindpere. Ecuadori klubist El Nacional liitus Chicago Fire'iga Juan Luis Anangono, kel ka üks koondise mäng kirjas. Eelmise hooaja veetis ta laenul Argentina kõrgliigas Argentinos Juniorsi rivistuses.
Üks eestlane on aga ka ise klubivahetuseni jõudnud. Koondise karjääri suurepäraselt kolme väravaga esimeses seitsmes mängus alustanud Henri Anier on Stavangeri Vikingi poolt jaanuarikuuni laenatud Motherwelli. Ametlik debüüt võib teda ees oodata järgmisel neljapäeval, kui Motherwell alustab mänge Euroopa liiga 3. kvalifikatsiooniringis Krasnodari Kubani vastu.
Tulles tagasi La Liga juurde, siis Argentinast on Euroopasse tagasi tulnud Marcos Angeleri. 30-aastane kaitsja, kellel kirjas ka 4 mängu Argentina koondises, on Estudiantesest liitunud Malagaga. Paar aastat tagasi käis ta Euroopas õnne otsimas Sunderlandist, kuid tänu vigastustele ja kohanemisraskustele sai ta väljakule vaid üksikutes kohtumistes. Malaga ise on samal ajal ilma jäänud brasiillasest Julio Baptistast, kes oma lepingu piltlikult öeldes lõhki rebis ja kodumaale Cruzeirosse naases.
Hispaanias on ka Atletico Madridi väravavahi Sergio Asenjo klubi vahetanud. Mees, kes paar aastat tagasi osteti meeskonna esikindaks, kuid kes siis kaotas koha David de Geale, veedab hooaja laenulepinguga taas kõrgliigasse tõusnud Villarrealis. Laenulepinguga on endale uue mängija saanud ka Real Betis. AC Milanist on toodud vasakkaitsja Dídac Vila, kel terve eelmine hooaeg vigastuse tõttu vahele jäi. Hispaania siseselt on samas klubivahetanud ka Cristian Sapunaru. Rumeenlane, kes tegi endale nime FC Portos, vahetab Real Zaragoza värvid välja La Liga uustulnuka Elche omade vastu.
Ka teine Zaragoza mees on lähedal klubivahetusele. Selleks on eelmisel hooajal La Ligas 14 väravat löönud Helder Postiga. Teda ajab taga Valencia, kes valmistub Roberto Soldado lahkumiseks. Valencia finantsdirektor on ka juba teada andnud, et Hispaania koondislane on Tottenhamile müüdud, samas ametlikku kinnitust sellele veel ei ole.
Inglismaal loomulikult jätkuvad ka spekulatsioonid seoses Cesc Fabregase siirdumisega Manchester Unitedisse. David Moyes on Sky Sportsile kinnitanud, et läbirääkimised seoses tehinguga käivad, kuid Barca uus peatreener Gerardo Martino on öelnud, et ei kavatse Fabregasest loobuda. Samas on Inglismaal ametlikuks saanud Gary Hooperi siirdumine Norwich City'sse. Inglasest ründajast, kes viimastel hooaegadel Glasgow Celticu eest rohkelt väravaid löönud. oli huvitatud ka Queen's Park Rangers, kuid Hooper eelistas suuremale palgale kõrgematasemelist jalgpalli.
Seoses Premier League'iga on üks huvitav uudis ka see, et prantslasest poolkaitsja Etienne Capoue on öelnud "ei" siirdumisele Cardiff City'sse. Ei juhtu see just tihti, kui mõni kontinendil mängiv mees Premier League'i ahvatlustele järele ei anna. Cardiff oli ka Capoue klubi Toulouse'iga juba hinnas kokkuleppele jõudnud, milleks oleks olnud 10 miljonit eurot.
Ligue 1'st ei kipu lahkuma ka Saint-Etienne'i noor vasakkaitsja Faouzi Ghoulam. Eelmisel hooajal Prantsusmaa karika võitnud Saint-Etienne on juba Torinoga hinnas, milleks 2.8 miljonit eurot kokkuleppele jõudnud, kuid alžeerlane on viimasel hetkel tehingut katkestamas liialt suure palganumbri nõudmisega. Samas on Torino saanud Belgradi Crvena Zvezdaga kaubale seoses Nikola Maksimoviciga. 1.93 meetrit pikk keskkaitsja on Itaaliasse siirdunud aastase laenulepinguga.
Laenul olles jätkub ka noore Portugali koondise ründaja Nelson Oliveira karjäär. Olgugi, et Benfica on maha müümas oma tähtründajat Oscar Cardozot ei nähtud siiski 21-aastasele ründajale kohta meeskonnas ja ta saadeti aastaks Prantsusmaale Rennes'i. Eelmise hooaja veetis Oliveira La Ligas Deportivo La Corunas, kus lõi 4 liigaväravat.
Mees, kes mänginud nii Portugalis, Hispaanias, kui ka Prantsusmaal, Javier Saviola on aga oma karjääri uuel hooajal jätkamas Kreekas. Kunagine imelaps on Malagast liitunud Olympiacosega ja seda täitsa vaba mehena.
Tulles tagasi Itaalia juurde, siis liikvel on mitu kuuma kuulujuttu. AS Roma, kes Napolist unustatud mehe rollist päästnud väravavaht Morgan De Sanctise, on hetkel kõnelustes Arsenaliga ja nende teemaks on Gervinho. Napoli ise on pärast Gonzalo Higuaini hankimist huvitatud veel ühest ründajaks. Klubi president Aurelio De Laurentiis on tunnistanud, et suurimaks sihtmärgiks on FC Porto täht Jackson Martinez. AC Milan samas on mängimas kassi ja hiirt Moskva CSKA-ga seoses Keisuke Hondaga. Jaapanlase leping on poole aasta pärast läbi, kuid Milan soovib teda endale saada juba suvel. Samas pole vene klubi rahul pakutava summaga. CSKA on ka Hondale otsimas juba asendajat ning erinevad meedia väljaanded pakuvad, et selleks meheks võib saada FK Krasnodaris mängiv Joaozinho. Brasiillase hinnaks võib kujuneda 12 miljonit eurot. Samas on katki jäänud üks Serie A sisene tehing, kui Juventus otsustas viimasel hetkel Interile mitte loovutada Mauricio Islat.
Inimrakett Usain Bolt
Jamaika kergejõustik on viimaste nädalate jooksul positiivsete dopinguproovide tõttu langenud suure ja tumeda pilve alla, kuid nende negatiivsete teadete kõrvale on nüüd panna ka üks positiivne uudis. Nimelt on teadlased välja selgitanud, et Usain Bolt on mitu korda võimsam kui püssikuul!
Bolti võimsuse välja arvestamiseks võtsid Mehhiko teadlased aluseks jamaikalase 100 meetri rekordjooksu Berliini MM-ilt aastal 2009. Bolt võitis maailmarekordit tähistava aja 9.58-ga Berliinis oma esimese MM-tiitli.
Teadlased arvutasid välja, et Bolt tootis selle jooksu käigus 2619.5 vatti jõudu, mis võrdne 3.5 hobujõuga, ja 81.56 kilodžauli energiat. Võrdluseks: maailma ühest võimsamast käsirelvast .44 kaliibrilisest Magnum-tüüpi püstolist väljuv kuul produtseerib energiat vaid 1.6 kilodžauli. Samas tähendab aga Bolti ligi 2 meetrine kasv, et püssikuuli kiirusele jääb ta selgelt alla. Kui Magnumi kuuli kiirus võib ulatuda kuni 1600 kilomeetrini tunnis, siis Bolt saavutas Berliinis tippkiiruseks "vaid" 43.45 km/h. Jamaikalane kulutas üle 92% oma jõust tuuletakistusest läbimisele.
Uuringu läbi viimiseks võeti arvesse kõik võimalikud tegurid nagu näiteks ka Berliini olümpiastaadioni kõrgus merepinnast ja õhutemperatuur. Bolt ise on hetkel on Londonis, kus võitis aasta tagasi 3 olümpiakulda. Aastapäeva tähistamisel liikus mees koos nõukogudeaegse raketiga. Võimalik, et ta on ka sellest võimsam.
Bolti võimsuse välja arvestamiseks võtsid Mehhiko teadlased aluseks jamaikalase 100 meetri rekordjooksu Berliini MM-ilt aastal 2009. Bolt võitis maailmarekordit tähistava aja 9.58-ga Berliinis oma esimese MM-tiitli.
Teadlased arvutasid välja, et Bolt tootis selle jooksu käigus 2619.5 vatti jõudu, mis võrdne 3.5 hobujõuga, ja 81.56 kilodžauli energiat. Võrdluseks: maailma ühest võimsamast käsirelvast .44 kaliibrilisest Magnum-tüüpi püstolist väljuv kuul produtseerib energiat vaid 1.6 kilodžauli. Samas tähendab aga Bolti ligi 2 meetrine kasv, et püssikuuli kiirusele jääb ta selgelt alla. Kui Magnumi kuuli kiirus võib ulatuda kuni 1600 kilomeetrini tunnis, siis Bolt saavutas Berliinis tippkiiruseks "vaid" 43.45 km/h. Jamaikalane kulutas üle 92% oma jõust tuuletakistusest läbimisele.
Uuringu läbi viimiseks võeti arvesse kõik võimalikud tegurid nagu näiteks ka Berliini olümpiastaadioni kõrgus merepinnast ja õhutemperatuur. Bolt ise on hetkel on Londonis, kus võitis aasta tagasi 3 olümpiakulda. Aastapäeva tähistamisel liikus mees koos nõukogudeaegse raketiga. Võimalik, et ta on ka sellest võimsam.
Red Bulli võrgustik spordimaailmas
Kui öelda Red Bull, siis mis teile meenub? Humoorikad reklaamid seoses energiajoogiga? Kolm aastat järjest Vormel 1 individuaalse ja konstruktorite maailmameistritiitli võitnud vormelimeeskond? Felix Baumgartneri hulljulge kosmosehüpe? Joel Lindpere endine koduklubi New Yorkis? Suur osa jalgpallifänne kindlasti teab ka Red Bull Salzburgi meeskonda. Red Bull on aga spordimaailmaga seotud veel tihedamini, kui te arvata oskate.
Võtme näiteks just jalgpalli. Meeskonnad New Yorkis ja Salzburgis ei ole teps mitte ainsad, mida Red Bull sponsoreerib. 2009. aastal asutati Saksamaal klubi nimega RasenBallsport Leipzig. Saksamaa jalgpalliliit on seadnud väga karmid reeglid kohalikele klubidele, mis keelavad sponsorite nimede kasutamise klubinimes, seega on Red Bull pidanud leppima vaid oma initsiaalidega. Selle tagajärjel on ka Leipzigi klubil selline humoorikas nimi - Rasen Ball tähendab eesti keeles murupalli.
Plaanid Leipzigi jaoks on suured. Üks Red Bulli kontserni kaasomanikest Dietrich Mateschitz on seadnud plaani tulla Saksamaa meistriks. Tee sinna on pikk, aga kindlasti mitte võimatu. Red Bull sponsoreerib klubi kümne aasta jooksul tervelt 100 miljoni euroga. Uut hooaega alustab, või siis õigemini juba alustas (nädal tagasi alistati avavoorus Hallescher FC 1-0), RB Leipzig Saksamaa tugevuselt kolmandas liigas. Eelmisel hooajal ei kaotatud astme võrra madalamal mitte ühtegi mängu. Pole paha alles 4 aastat tagasi asutatud klubi kohta. Viimati võitis mõni meeskond Leipzigist Saksamaa meistritiitli täpselt 100 aastat tagasi - hetkel 4. liigas mängiv VfB Leipzig haaras trooni endale aastal 1913.
Bundesligasse loodetakse jõuda aastaks 2017. Klubi strateegia meeskonna tugevdamiseks erineb ka harjumuspäraseks saanud naftašeikide omast, mida nad oma mängukannide puhul kasutavad. Meeskonda investeeritakse küll jõudsalt, kuid klubisse tuuakse noori mängijad madalamate liigade klubidest, mitte ennast tõestanud tähti. Aju selle taga on kindlasti paljudele jalgpallifännidele tuttav mees Ralf Rangnick, kes Leipzigis ametis spordidirektorina.
Rangnick oli Hoffenheimi meeskonna peatreener, kui klubi pärast suuri investeeringuid 2008. aastal Bundesligasse tõusis. Olgu öeldud, et võrreldes Leipzigiga on Hoffenheim paras külasats. Kui Leipzigis on üle poole miljoni elaniku, siis Hoffenheimis alla nelja tuhande. Hoffenheim alustas oma tõusu 2000. aastal viiendast liigast. Toona tegutseti sarnase plaaniga. Kui lõpuks Bundesligasse jõuti, siis kuulus koosseisu mitu mängumeest, kes klubi näiteks ka kaks astet madalamal olid aidanud. Et noored oma potentsiaali täidaksid on Leipzigi kasutuses ülimoderne treeningkompleks ning 2010. aastal avatud üle 44 tuhande pealtvaataja mahutav staadion.
Red Bullil on oma jalgpalliklubid ka Ghanas ja Brasiilias. Nende klubidega loodetakse kasvatada noori talente Euroopas asuvate klubide jaoks, sarnaselt Amsterdami Ajaxile, kellel on tütarklubi Kaplinnas. Kuigi tõsi, tundub, et Ghanas tegutsemine on Red Bulli jaoks lõppemas ebaõnnestumisega. Lõppenud hooajal langeti välja Ghana tugevuselt teisest liigast ja paar nädalat tagasi pandi Sogakope linnas asuv jalgpallikompleks ka müüki.
Brasiilia klubi on samas tegutsemas väga edukalt. Andre Ramalho näol on tegu esimese kasvandikuga, kes siirdunud edasi Euroopa filiaali Salzburgi. Eelmisel laupäeval tegi 21-aastane keskkaitsja ka oma Austria Bundesliga debüüdi, kui Salzburg alistas uue hooaja avavoorus Wiener Neustadti 5-1. Salzburg on kõige pikaajalisem Red Bulli jalgpalliprojekt, mida alustati aastal 2005. Selle aja jooksul on klubi võitnud 4 Austria meistritiitlit. Varasemalt oli 1933. aastal asutatud klubi võitnud vaid 3 meistritiitlit.
Salzburgis on Red Bullil ka jäähokimeeskond. Klubi mängib Austria kõrgliigas ning on alates aastast 2000, mil Red Bull klubiga tegelema hakkas, võitnud 4 meistritiitlit ning osalenud veel kahes finaalseerias. Meeskonna peatreeneriks on nimekas Don Jackson, kes omal ajal mängijana tulnud Edmonton Oilersi rivistuses kaks korda Stanley karikavõitjaks. Käimasoleva aasta märtsikuus haaras Red Bull kontrolli ka Saksamaa kõrgliigas mängiva Müncheni hokiklubis, mis päästeti pankrotist.
Lisaks Red Bulli Racing ja Toro Rosso meeskondadele on Red Bull sponsoreerimas ka mitmeid teisi motospordimeeskondi. 2006-2011 aastal tegutseti oma meeskonnaga Põhja-Ameerika kõige populaarsemas võidusõidusarjas NASCAR. Alates eelmisest aastat sponsoreeritakse Triple Eight Race Engineering meeskonda, mis osaleb Austraalia V8 Supercar meistrivõistlustel. Üheks sõitjaks on endale meelitatud endine MotoGP maailmameister Casey Stoner, kelle karjääri Red Bull samuti pikalt toetanud on. Rallimaailmas on Red Bull seotud Škoda toetamisega.
Tihedalt on Red Bull seotud ka ekstreemspordiga. Vaadates Rahvusvahelise Olümpiakomitee käike, kus just eriti talimänge proovitakse uute aladega atraktiivsemaks muuta, näib, et ekstreemspordialadel on väga helge tulevik ning Red Bull on selle ära tabanud. Oma nimi on antud erinevatele populaarsust koguvatele üritustele nagu näiteks adrenaliinirohke Crashed Ice sari, kus võisteldakse uiskudel laskumisel või X-Alps, kus võistlejad läbivad Alpide kaudu 1000 kilomeetri pikkuse teekonna Salzburgist Monacosse.
Red Bulli tuntud brändiks on ka Red Bull Air Race, mida võib pidada lendurite maailmameistrivõistlusteks. Viimased aastad pole seda küll korraldatud, kuid 2014. aastal on plaan sarjaga jätkata. Tegu on väga vaatemängulise võistlusega, kus erinevad etapid toimuvad linnakeskkonnas.
Samuti ei saa me seoses Red Bulliga üle ega ümber ka X-Fighters sarjast, mis on mootorratturitest trikimeestele X-mängude järel mainekuselt teine võistlussari. 2010. aastal jälgis Sri Lankas peetud võistlusetappi kohapeal tervelt 230 000 pealtvaatajat.
Võtme näiteks just jalgpalli. Meeskonnad New Yorkis ja Salzburgis ei ole teps mitte ainsad, mida Red Bull sponsoreerib. 2009. aastal asutati Saksamaal klubi nimega RasenBallsport Leipzig. Saksamaa jalgpalliliit on seadnud väga karmid reeglid kohalikele klubidele, mis keelavad sponsorite nimede kasutamise klubinimes, seega on Red Bull pidanud leppima vaid oma initsiaalidega. Selle tagajärjel on ka Leipzigi klubil selline humoorikas nimi - Rasen Ball tähendab eesti keeles murupalli.
Plaanid Leipzigi jaoks on suured. Üks Red Bulli kontserni kaasomanikest Dietrich Mateschitz on seadnud plaani tulla Saksamaa meistriks. Tee sinna on pikk, aga kindlasti mitte võimatu. Red Bull sponsoreerib klubi kümne aasta jooksul tervelt 100 miljoni euroga. Uut hooaega alustab, või siis õigemini juba alustas (nädal tagasi alistati avavoorus Hallescher FC 1-0), RB Leipzig Saksamaa tugevuselt kolmandas liigas. Eelmisel hooajal ei kaotatud astme võrra madalamal mitte ühtegi mängu. Pole paha alles 4 aastat tagasi asutatud klubi kohta. Viimati võitis mõni meeskond Leipzigist Saksamaa meistritiitli täpselt 100 aastat tagasi - hetkel 4. liigas mängiv VfB Leipzig haaras trooni endale aastal 1913.
Bundesligasse loodetakse jõuda aastaks 2017. Klubi strateegia meeskonna tugevdamiseks erineb ka harjumuspäraseks saanud naftašeikide omast, mida nad oma mängukannide puhul kasutavad. Meeskonda investeeritakse küll jõudsalt, kuid klubisse tuuakse noori mängijad madalamate liigade klubidest, mitte ennast tõestanud tähti. Aju selle taga on kindlasti paljudele jalgpallifännidele tuttav mees Ralf Rangnick, kes Leipzigis ametis spordidirektorina.
Rangnick oli Hoffenheimi meeskonna peatreener, kui klubi pärast suuri investeeringuid 2008. aastal Bundesligasse tõusis. Olgu öeldud, et võrreldes Leipzigiga on Hoffenheim paras külasats. Kui Leipzigis on üle poole miljoni elaniku, siis Hoffenheimis alla nelja tuhande. Hoffenheim alustas oma tõusu 2000. aastal viiendast liigast. Toona tegutseti sarnase plaaniga. Kui lõpuks Bundesligasse jõuti, siis kuulus koosseisu mitu mängumeest, kes klubi näiteks ka kaks astet madalamal olid aidanud. Et noored oma potentsiaali täidaksid on Leipzigi kasutuses ülimoderne treeningkompleks ning 2010. aastal avatud üle 44 tuhande pealtvaataja mahutav staadion.
Red Bullil on oma jalgpalliklubid ka Ghanas ja Brasiilias. Nende klubidega loodetakse kasvatada noori talente Euroopas asuvate klubide jaoks, sarnaselt Amsterdami Ajaxile, kellel on tütarklubi Kaplinnas. Kuigi tõsi, tundub, et Ghanas tegutsemine on Red Bulli jaoks lõppemas ebaõnnestumisega. Lõppenud hooajal langeti välja Ghana tugevuselt teisest liigast ja paar nädalat tagasi pandi Sogakope linnas asuv jalgpallikompleks ka müüki.
Brasiilia klubi on samas tegutsemas väga edukalt. Andre Ramalho näol on tegu esimese kasvandikuga, kes siirdunud edasi Euroopa filiaali Salzburgi. Eelmisel laupäeval tegi 21-aastane keskkaitsja ka oma Austria Bundesliga debüüdi, kui Salzburg alistas uue hooaja avavoorus Wiener Neustadti 5-1. Salzburg on kõige pikaajalisem Red Bulli jalgpalliprojekt, mida alustati aastal 2005. Selle aja jooksul on klubi võitnud 4 Austria meistritiitlit. Varasemalt oli 1933. aastal asutatud klubi võitnud vaid 3 meistritiitlit.
Salzburgis on Red Bullil ka jäähokimeeskond. Klubi mängib Austria kõrgliigas ning on alates aastast 2000, mil Red Bull klubiga tegelema hakkas, võitnud 4 meistritiitlit ning osalenud veel kahes finaalseerias. Meeskonna peatreeneriks on nimekas Don Jackson, kes omal ajal mängijana tulnud Edmonton Oilersi rivistuses kaks korda Stanley karikavõitjaks. Käimasoleva aasta märtsikuus haaras Red Bull kontrolli ka Saksamaa kõrgliigas mängiva Müncheni hokiklubis, mis päästeti pankrotist.
Lisaks Red Bulli Racing ja Toro Rosso meeskondadele on Red Bull sponsoreerimas ka mitmeid teisi motospordimeeskondi. 2006-2011 aastal tegutseti oma meeskonnaga Põhja-Ameerika kõige populaarsemas võidusõidusarjas NASCAR. Alates eelmisest aastat sponsoreeritakse Triple Eight Race Engineering meeskonda, mis osaleb Austraalia V8 Supercar meistrivõistlustel. Üheks sõitjaks on endale meelitatud endine MotoGP maailmameister Casey Stoner, kelle karjääri Red Bull samuti pikalt toetanud on. Rallimaailmas on Red Bull seotud Škoda toetamisega.
Tihedalt on Red Bull seotud ka ekstreemspordiga. Vaadates Rahvusvahelise Olümpiakomitee käike, kus just eriti talimänge proovitakse uute aladega atraktiivsemaks muuta, näib, et ekstreemspordialadel on väga helge tulevik ning Red Bull on selle ära tabanud. Oma nimi on antud erinevatele populaarsust koguvatele üritustele nagu näiteks adrenaliinirohke Crashed Ice sari, kus võisteldakse uiskudel laskumisel või X-Alps, kus võistlejad läbivad Alpide kaudu 1000 kilomeetri pikkuse teekonna Salzburgist Monacosse.
Red Bulli tuntud brändiks on ka Red Bull Air Race, mida võib pidada lendurite maailmameistrivõistlusteks. Viimased aastad pole seda küll korraldatud, kuid 2014. aastal on plaan sarjaga jätkata. Tegu on väga vaatemängulise võistlusega, kus erinevad etapid toimuvad linnakeskkonnas.
kolmapäev, 24. juuli 2013
Koprad vs Harakad
Eile hilisõhtul pidas Paços Ferreira oma esimese tõsisema hooajaeelse kohtumise, kui kodustaadionil, mis uueks hooajaks saanud uue humoorika nime Estadio da Capital do Movel (eesti keeles mööblipealinna staadion), mängiti 1-1 viiki Newcastle Unitediga. Varasemalt oli Paços peksnud erinevaid maakonnameeskondi. Näiteks Seia piirkonna esindus alistati tervelt 14-0.
Sõpruskohtumise kohta väga tulises mängus, kus esimesel poolajal saadeti kaks mängijat väljakult punase kaardiga minema, avas 14. minutil skoori Caetano.
Sõpruskohtumise kohta väga tulises mängus, kus esimesel poolajal saadeti kaks mängijat väljakult punase kaardiga minema, avas 14. minutil skoori Caetano.
20 minutit hiljem oli just sama Paçose noorsand see mees, kes varakult dušši alla saadeti. Eelmisel hooajal vaid ühe liigavärava löönud ründaja jäi ette Newcastle'i kaptenile Fabricio Coloccinile.
Tänu sellele intsidendile, mille tõttu ülejäänud mäng 10 vs 10 vastu toimus, on ka raske üldisele mängupildile hinnangut anda. Aukartust nimekamate vastaste suhtes ei olnud. Lisaks Coloccinile oli veel paari Newcastle'i mehe närv millegi pärast püsti, aga provokatsioonidele ei allutud.
Newcastle jõudis viigini pool tundi enne mängu lõppu, kui Shola Ameobi suurepärase löögi otse lati alla virutas.
Tänu sellele intsidendile, mille tõttu ülejäänud mäng 10 vs 10 vastu toimus, on ka raske üldisele mängupildile hinnangut anda. Aukartust nimekamate vastaste suhtes ei olnud. Lisaks Coloccinile oli veel paari Newcastle'i mehe närv millegi pärast püsti, aga provokatsioonidele ei allutud.
Newcastle jõudis viigini pool tundi enne mängu lõppu, kui Shola Ameobi suurepärase löögi otse lati alla virutas.
Mõlemal oli võimalusi mängu võitmiseks, kuid Paçose päästis lõpuminutitel post ja Newcastle'i kaitsjate tegutsemine väravajoonel. Kokkuvõttes võib öelda, et oli võrdne mäng ja üldjuhul julgustav tulemus. Pole paha kokku klopsitud meeskonnaga saada Premier League'i klubi vastu viik. Viimaste nädalate jooksul on toimunud väga palju muudatusi, nagu keeristorm oleks riietusruumist läbi läinud ja osa mängijaid minema viinud.
Eelmise hooaja suurim väravakütt Cicero on laenulepinguga pooleks aastaks läinud. 1.89 meetrit pikk ründaja peab aitama FK Astana Kasahstani meistriks. 1.2 miljoni euro eest on 22-aastane paremkaitsja Diogo Figueiras liitunud Sevillaga. Avalikustamata summade eest on lahkunud kaks keskkaitsjat. Paraguaylane Javier Cohene jätkab karjääri Vitoria Setubalis ning saudi-araablane Abdullah Al Hafith on tagasi kodumaal Al-Hilali klubis. Eelmisel hooajal liigas kõik minutid kaasa teinud brasiillasest väravavaht Cassio on vabaagendina otsimas võimalusi naasmaks kodumaale.
Samal ajal on peatreener Costinha oma endisest klubist Beira-Marist toonud meeskonda tugevdama vasakkaitsja Helder Lopese ja poolkaitsja Ruben Ribeiro. Avesi meeskonnast on toodud kontrolliv poolik Romeu Rocha. Brasiiliast Campinense klubist on toodud kaitsja Roberto Dias ja Küproselt AEL Limassolist on Portugalis tagasi Rui Miguel, kes kandis Paçose värve ka hooajal 2008/09. Limassolis mängis varasemalt ka meeskonna uus põhiväravavaht Matias Degra. Porto B meeskonnast on endale haaratud talendikas Sergio Oliveira, kes võitis 2011. aasta U20 MM-il Portugali rivistuses hõbemedali.
Samal ajal on peatreener Costinha oma endisest klubist Beira-Marist toonud meeskonda tugevdama vasakkaitsja Helder Lopese ja poolkaitsja Ruben Ribeiro. Avesi meeskonnast on toodud kontrolliv poolik Romeu Rocha. Brasiiliast Campinense klubist on toodud kaitsja Roberto Dias ja Küproselt AEL Limassolist on Portugalis tagasi Rui Miguel, kes kandis Paçose värve ka hooajal 2008/09. Limassolis mängis varasemalt ka meeskonna uus põhiväravavaht Matias Degra. Porto B meeskonnast on endale haaratud talendikas Sergio Oliveira, kes võitis 2011. aasta U20 MM-il Portugali rivistuses hõbemedali.
teisipäev, 23. juuli 2013
Barca uus boss - pragmaatiline Gerardo Martino
Kui FC Barcelona kaotas Meistrite liiga poolfinaalis Müncheni Bayernile küsisid paljud jalgpallifännid ja ka ajakirjanikud, et kas selle kahemängu kokkuvõttes 0-7 kaotusega on Barca valitsemisaeg läbi ning meid ootab ees Bayerni ajastu? Võimalik, et väikene kübe tõtt selles ka oli, sest olgugi, et Barca oli saanud valusa õppetunni ei näidanud edasised sündmused seda, et midagi kavatsetakse muuta. Olgugi, et viimased paar hooaega on meeskonda vaevanud probleemid kaitseliinis, siis ometi kulutati suvel raha Neymari ostmiseks ning endiselt oli plaanis jätkata endale iseloomuliku riskantse söödumängu harrastamist. Seda aga hetkeni, mil jalgpallimaailma tabas kurb sõnum selle näol, et peatreener Tito Vilanova on vähiravi tõttu sunnitud oma ametist taanduma. Võib öelda, et nüüd ootab Barcat küll kindlasti ees uus ajastu ja sinna hakkab 22-kordset Hispaania meisterklubi tüürima argentiinlane Gerardo Martino.
50-aastase Martino näol on tegu endise ründava poolkaitsjaga, kes kuulus Rosario linna klubi Newell's Old Boysi meeskonda, mis oli 90ndate alguses üks Argentina jalgpalli tippe. Klubi fännide poolt on Martino valitud ka läbiaegade parimaks mängijaks, kes meeskonna punamusta särki on kandnud. Märkimisväärne saavutus, kui võtta arvesse, et Newell'si ridades on teiste seas pallinud ka sellised mehed nagu Jorge Valdano (maailmameister aastast 1986) ja Gabriel Batistuta (Argentina koondise läbiaegade suurim väravakütt). Martino enda mängijakarjäär sedavõrd kõrgele ei küündinud nagu eelpool mainitud meestel, kellest esimene võitis mitu meistritiitlit Real Madridi rivistuses ja teine tegi endale nime Serie A-s Fiorentina ning AS Roma eest mängides. Enamus karjääris veetis ta just Old Boysi rivistuses, mis on muideks nime saanud inglasest õpetaja Isaac Newelli järgi, keda peetakse üheks Argentina jalgpalli pioneeriks. Saatuse vingerpussina esindas ta oma mängijakarjääri loojangul ka Barcelonat, kuid mitte seda klubi, mida me tunneme, vaid hoopis Ecuadoris tegutsevat meeskonda. Peatreenerina on Martino saavutused olnud hoopis silmapaistvamad.
Enne, kui ta ta eelmisel aastal Newell'sisse peatreenerina naases, tegutses ta pikalt Paraguays. Libertadi ja Cerro Porteno peatreenerina on tal CV-s kirjas tervelt neli Paraguay meistritiitlit. Hea töö kohalike klubidega viis ta ka 2007. aastal Paraguay koondise etteotsa. Sellest ajast on pärit ka võimalik, et seni tema suurim saavutus. Nimelt tüüris ta paraguaylased 2011. aastal Copa America finaali.
Paraguay mängis väga läbi mõeldud ja distsiplineeritud mängu. Veerand- ja poolfinaal võideti vastavalt Brasiilia ja Peruu vastu penaltiseeriaga, kui normaal- ja lisaaeg olid lõppenud 0-0 viigiga. Hea kaitsemänguga paistis Martino Paraguay silma ka 2010. aasta MM-finaalturniiril, kui enda selja taha lasti viies mängus vaid 2 palli. Välja langeti veerandfinaalis ei kellegi teise, kui Hispaania vastu, kui David Villa vaid loetud minutid enne lõppu tulevasele maailmameistrile 1-0 võidu tõi. Barca fännid samas ei peaks kartma seda, et tiki-taka asemel ootab nüüd ees "antijalgpall".
Esiteks on Barca mängijad palju kvaliteetsemad, kui need mehed, kes olid Martinol kasutada koondises. Läbi selle on võimalik mängida palju paindlikumalt ja reageerida mitmekülgselt erinevatele mänguolukordadele. Teiseks, kuigi Martino sai ka oma ajal Old Boysis kriitikat selle suhtes, et eelistab mängida kaitsest lähtuvalt, polnud tal probleeme ka teistsuguse stiili harrastamisega. Nagu varasemalt kirjutatud, siis Argentinas on liigasüsteem, kus ühe hooaja jooksul mängitakse välja kaks võitjat. Torneo Inicial'i ajal lõi Newell's 19 mänguga vaid 23 väravat, kuid Torneo Final tõi Newell'si poolt endaga kaasa 40 väravat, mida oli 12 rohkem kui järgmistel. Enda selja taha lasti siis vastavalt 11 ja 21 palli.
Kui rääkida Martino lemmikmänguplaanist siis selleks on 4-3-3, mis võib vastavalt olukorrale kiirelt muunduda 3-4-3'ks või 5-4-1'ks. Hüüdnime "El Tata" kandev Martino mängis Newell'sis legendaarse Marcelo Bielsa käe all ja nüüd on ka tema enda käekirjast seda selgelt näha. Ilma pallita on esmane ülesanne see võimalikult kiirelt tagasi võita, palliga olles peab alati olema 3 vertikaalset sööduvarianti. Kaitsta tuleb terve meeskonnaga ning rünnakule tuleb samuti liikuda suurte jõududega. Põhimõtteliselt sama filosoofia, millega järgi oleme me viimastel aastatel ka Barcelona meeskonda tundnud. Martino tulek aga peaks just aitama kaasa ka kaitsetööle, sest varasemast karjäärist on tal kogemusi "tavalistest Toomastest" koosneva meeskonna juhtimisel, kui Barcas on samal ajal olnud alati superstaarid ja kohati "lööme lihtsalt rohkem kui vastased" mentaliteet. Esmapilgul näib, et Martino ja Barcelona on üksteise jaoks justkui loodud.
Ainus asjaolu, mis Barca fännidele muret võib valmistada on see, et Lõuna-Ameerikast pärit peatreenerid ei ole Euroopas suurt edu saavutanud. Meistrite liiga võitjaks on suutnud oma meeskonna tüürida vaid kaks lõuna-ameeriklast. Argentiinlased Luis Carniglia (Real Madrid 1958 ja 59) ning ka põgusalt Barcat juhendanud Helenio Herrera (Inter 1964 ja 65). Kolmas argentiinlane Hector Cuper tüüris Valencia Meistrite liiga finaali kaks aastat järjest, 2000 ja 2001, kuid jäi mõlemal korral kaotajaks.
50-aastase Martino näol on tegu endise ründava poolkaitsjaga, kes kuulus Rosario linna klubi Newell's Old Boysi meeskonda, mis oli 90ndate alguses üks Argentina jalgpalli tippe. Klubi fännide poolt on Martino valitud ka läbiaegade parimaks mängijaks, kes meeskonna punamusta särki on kandnud. Märkimisväärne saavutus, kui võtta arvesse, et Newell'si ridades on teiste seas pallinud ka sellised mehed nagu Jorge Valdano (maailmameister aastast 1986) ja Gabriel Batistuta (Argentina koondise läbiaegade suurim väravakütt). Martino enda mängijakarjäär sedavõrd kõrgele ei küündinud nagu eelpool mainitud meestel, kellest esimene võitis mitu meistritiitlit Real Madridi rivistuses ja teine tegi endale nime Serie A-s Fiorentina ning AS Roma eest mängides. Enamus karjääris veetis ta just Old Boysi rivistuses, mis on muideks nime saanud inglasest õpetaja Isaac Newelli järgi, keda peetakse üheks Argentina jalgpalli pioneeriks. Saatuse vingerpussina esindas ta oma mängijakarjääri loojangul ka Barcelonat, kuid mitte seda klubi, mida me tunneme, vaid hoopis Ecuadoris tegutsevat meeskonda. Peatreenerina on Martino saavutused olnud hoopis silmapaistvamad.
Enne, kui ta ta eelmisel aastal Newell'sisse peatreenerina naases, tegutses ta pikalt Paraguays. Libertadi ja Cerro Porteno peatreenerina on tal CV-s kirjas tervelt neli Paraguay meistritiitlit. Hea töö kohalike klubidega viis ta ka 2007. aastal Paraguay koondise etteotsa. Sellest ajast on pärit ka võimalik, et seni tema suurim saavutus. Nimelt tüüris ta paraguaylased 2011. aastal Copa America finaali.
Paraguay mängis väga läbi mõeldud ja distsiplineeritud mängu. Veerand- ja poolfinaal võideti vastavalt Brasiilia ja Peruu vastu penaltiseeriaga, kui normaal- ja lisaaeg olid lõppenud 0-0 viigiga. Hea kaitsemänguga paistis Martino Paraguay silma ka 2010. aasta MM-finaalturniiril, kui enda selja taha lasti viies mängus vaid 2 palli. Välja langeti veerandfinaalis ei kellegi teise, kui Hispaania vastu, kui David Villa vaid loetud minutid enne lõppu tulevasele maailmameistrile 1-0 võidu tõi. Barca fännid samas ei peaks kartma seda, et tiki-taka asemel ootab nüüd ees "antijalgpall".
Esiteks on Barca mängijad palju kvaliteetsemad, kui need mehed, kes olid Martinol kasutada koondises. Läbi selle on võimalik mängida palju paindlikumalt ja reageerida mitmekülgselt erinevatele mänguolukordadele. Teiseks, kuigi Martino sai ka oma ajal Old Boysis kriitikat selle suhtes, et eelistab mängida kaitsest lähtuvalt, polnud tal probleeme ka teistsuguse stiili harrastamisega. Nagu varasemalt kirjutatud, siis Argentinas on liigasüsteem, kus ühe hooaja jooksul mängitakse välja kaks võitjat. Torneo Inicial'i ajal lõi Newell's 19 mänguga vaid 23 väravat, kuid Torneo Final tõi Newell'si poolt endaga kaasa 40 väravat, mida oli 12 rohkem kui järgmistel. Enda selja taha lasti siis vastavalt 11 ja 21 palli.
Kui rääkida Martino lemmikmänguplaanist siis selleks on 4-3-3, mis võib vastavalt olukorrale kiirelt muunduda 3-4-3'ks või 5-4-1'ks. Hüüdnime "El Tata" kandev Martino mängis Newell'sis legendaarse Marcelo Bielsa käe all ja nüüd on ka tema enda käekirjast seda selgelt näha. Ilma pallita on esmane ülesanne see võimalikult kiirelt tagasi võita, palliga olles peab alati olema 3 vertikaalset sööduvarianti. Kaitsta tuleb terve meeskonnaga ning rünnakule tuleb samuti liikuda suurte jõududega. Põhimõtteliselt sama filosoofia, millega järgi oleme me viimastel aastatel ka Barcelona meeskonda tundnud. Martino tulek aga peaks just aitama kaasa ka kaitsetööle, sest varasemast karjäärist on tal kogemusi "tavalistest Toomastest" koosneva meeskonna juhtimisel, kui Barcas on samal ajal olnud alati superstaarid ja kohati "lööme lihtsalt rohkem kui vastased" mentaliteet. Esmapilgul näib, et Martino ja Barcelona on üksteise jaoks justkui loodud.
Ainus asjaolu, mis Barca fännidele muret võib valmistada on see, et Lõuna-Ameerikast pärit peatreenerid ei ole Euroopas suurt edu saavutanud. Meistrite liiga võitjaks on suutnud oma meeskonna tüürida vaid kaks lõuna-ameeriklast. Argentiinlased Luis Carniglia (Real Madrid 1958 ja 59) ning ka põgusalt Barcat juhendanud Helenio Herrera (Inter 1964 ja 65). Kolmas argentiinlane Hector Cuper tüüris Valencia Meistrite liiga finaali kaks aastat järjest, 2000 ja 2001, kuid jäi mõlemal korral kaotajaks.
esmaspäev, 22. juuli 2013
Üleminekuakna esirinnas tegutseb Napoli
Tänavuse suve üks märkimisväärsemaid üllatusi on kindlasti Pepe Reina siirdumine Napolisse. See, et Liverpool soovis temast lahti saada ei olnud eriline üllatus, sest pärast Simon Mignolet ostu oli see juba ette määratud, aga üllatav on just see, et uueks klubiks sai Napoli. Varasemalt seostati Reinat kasvatajaklubi Barcelonaga. Samuti on Napolil viimased aastad Morgan De Sanctise näol olnud kindel väravavaht olemas. Itaalias on Reinal kena taasühinemine Rafa Beniteziga.
Napoli järgmine käik üleminekuturul tundub olevat Gonzalo Higuaini ost. Real Madrid on võtnud vastu 37+3 miljoni euro suuruse pakkumise ja nüüd on argentiinlase otsustada, kus ta oma karjääri jätkata soovib. Lisaks Napolile on lepingu pakkumine laual ka Arsenali poolt. Kui varasemalt spekuleeriti palju selle kohta, et pärast Edinson Cavani lahkumist saab Napoli uueks esiründajaks Leandro Damiao, siis nüüd on sihtmärgiks nr. 1 just Higuain. Damiao on jäetud Peterburi Zenitile, kes on oma delegatsiooni ka Brasiiliasse saatnud, et 25 miljoni euro suurune tehing lõpule viia. Internacionali ründajast peaks omakorda saama asendaja Hulkile, keda jätkuvalt Monacoga seostatakse.
Monaco sai nädalavahetusel endale järjekordse uue mängija, kui klubiga liitus noor paremkaitsja Fabinho. Tõsi Portugali klubist Rio Ave tuleva brasiillase eest mingisugust ulmesummat magama ei pandud vaid hangiti endale hoopis laenulepinguga. Eelmisel hooajal oli Fabinho laenul Real Madridis saades La Ligas väljakule ühe korra.
Ühe talendika mängumehe hankis nädalavahetusel endale ka Marseille, kui ostis 7.7 miljoni euro eest Guingampist Gilbert Imbula, kes valiti eelmisel hooajal Ligue 2 parimaks mängijaks. 20-aastase poolkaitsja näol on tegu mängijaga, kes sai 2009. aastal läbiaegade noorimaks Ligue 2 mängijaks, kui sai kohtumises Dijoniga väljakule vaid 35 päeva pärast oma 17ndat sünnipäeva.
Väga huvitava mängumehe on endale hankinud ka Toulouse. 2 miljonit eurot läks klubile maksma Sporting Gijoni ründaja Oscar Trejo. Samas on läbi kukkunud Toulouse'i fännide kampaania tuua klubisse endine legendaarne Prantsusmaa koondislane David Trezeguet. Eelmisel hooajal River Plate'i esindanud Trezeguet karjäär jätkub teises Argentina klubis Newell´s Old Boys.
Jätkates legendidega, siis neljapäeval 40ndat sünnipäeva tähistav Kevin Phillips saab võimaluse näidata oma talenti taas Premier League'is. Aastase lepinguga liitus ta liiga uustulnuka Crystal Palace'iga, kus veetis Blackpoolist laenul olles ka eelmise hooaja viimase poole ning seda ka väga produktiivselt - 16 mänguga lõi ta 7 väravat.
Samas on Sunderland, üks paljudest Phillipsi endistest koduklubidest, loovutanud ründaja Danny Grahami teisele Premier League'i uustulnukale Hull City'le. Alles jaanuaris Swanseast ostetud mees veedab hooaja Hullis laenulepinguga. Sunderlandis jäigi tal väravate arve avamata.
Tottenham on endale saamas uut mängijat Nacer Chadli näol. FC Twentega on hinnas, milleks on 8.1 miljonit eurot, kokkuleppele jõutud ning tehing seisab vaid Belgia koondislase meditsiinilise läbivaatuse taga. Inglismaalt on samas lahkunud Marcos Alonso. Viimased kolm hooaega Boltonit esindanud vasakkaitsja kannab järgmised kolm aastat Fiorentina lillat särki.
Üleminekuakna üks aktiivsemaid klubisid on seni olnud Real Betis. 26-aastane keskkaitsja Jordi Figueras on juba kümnes uus nägu eelmisel hooajal La Ligas seitsmenda koha saanud meeskonna koosseisus. 3-aastase lepinguga Club Bruggest saabunud mängumees oli Hispaanias tagasi ka juba eelmisel hooajal, kui esindas laenulepinguga Rayo Vallecanot.
Hispaaniast on aga suure palga järele lahkunud Valencia ründaja Nelson Valdez. Paraguaylase uueks koduks on Araabia Ühendemiraatide klubi Al Jazira. Kui sama klubi tõi Getafest tervelt 10 miljoni euro eest enda rivistusse Abdelaziz Barrada, siis Valdez saadi kätte vaid 3 miljoni euro eest. Sama summa eest ostis Valencia Valdezi talvel Kaasani Rubinist.
Napoli järgmine käik üleminekuturul tundub olevat Gonzalo Higuaini ost. Real Madrid on võtnud vastu 37+3 miljoni euro suuruse pakkumise ja nüüd on argentiinlase otsustada, kus ta oma karjääri jätkata soovib. Lisaks Napolile on lepingu pakkumine laual ka Arsenali poolt. Kui varasemalt spekuleeriti palju selle kohta, et pärast Edinson Cavani lahkumist saab Napoli uueks esiründajaks Leandro Damiao, siis nüüd on sihtmärgiks nr. 1 just Higuain. Damiao on jäetud Peterburi Zenitile, kes on oma delegatsiooni ka Brasiiliasse saatnud, et 25 miljoni euro suurune tehing lõpule viia. Internacionali ründajast peaks omakorda saama asendaja Hulkile, keda jätkuvalt Monacoga seostatakse.
Monaco sai nädalavahetusel endale järjekordse uue mängija, kui klubiga liitus noor paremkaitsja Fabinho. Tõsi Portugali klubist Rio Ave tuleva brasiillase eest mingisugust ulmesummat magama ei pandud vaid hangiti endale hoopis laenulepinguga. Eelmisel hooajal oli Fabinho laenul Real Madridis saades La Ligas väljakule ühe korra.
Ühe talendika mängumehe hankis nädalavahetusel endale ka Marseille, kui ostis 7.7 miljoni euro eest Guingampist Gilbert Imbula, kes valiti eelmisel hooajal Ligue 2 parimaks mängijaks. 20-aastase poolkaitsja näol on tegu mängijaga, kes sai 2009. aastal läbiaegade noorimaks Ligue 2 mängijaks, kui sai kohtumises Dijoniga väljakule vaid 35 päeva pärast oma 17ndat sünnipäeva.
Väga huvitava mängumehe on endale hankinud ka Toulouse. 2 miljonit eurot läks klubile maksma Sporting Gijoni ründaja Oscar Trejo. Samas on läbi kukkunud Toulouse'i fännide kampaania tuua klubisse endine legendaarne Prantsusmaa koondislane David Trezeguet. Eelmisel hooajal River Plate'i esindanud Trezeguet karjäär jätkub teises Argentina klubis Newell´s Old Boys.
Jätkates legendidega, siis neljapäeval 40ndat sünnipäeva tähistav Kevin Phillips saab võimaluse näidata oma talenti taas Premier League'is. Aastase lepinguga liitus ta liiga uustulnuka Crystal Palace'iga, kus veetis Blackpoolist laenul olles ka eelmise hooaja viimase poole ning seda ka väga produktiivselt - 16 mänguga lõi ta 7 väravat.
Samas on Sunderland, üks paljudest Phillipsi endistest koduklubidest, loovutanud ründaja Danny Grahami teisele Premier League'i uustulnukale Hull City'le. Alles jaanuaris Swanseast ostetud mees veedab hooaja Hullis laenulepinguga. Sunderlandis jäigi tal väravate arve avamata.
Tottenham on endale saamas uut mängijat Nacer Chadli näol. FC Twentega on hinnas, milleks on 8.1 miljonit eurot, kokkuleppele jõutud ning tehing seisab vaid Belgia koondislase meditsiinilise läbivaatuse taga. Inglismaalt on samas lahkunud Marcos Alonso. Viimased kolm hooaega Boltonit esindanud vasakkaitsja kannab järgmised kolm aastat Fiorentina lillat särki.
Üleminekuakna üks aktiivsemaid klubisid on seni olnud Real Betis. 26-aastane keskkaitsja Jordi Figueras on juba kümnes uus nägu eelmisel hooajal La Ligas seitsmenda koha saanud meeskonna koosseisus. 3-aastase lepinguga Club Bruggest saabunud mängumees oli Hispaanias tagasi ka juba eelmisel hooajal, kui esindas laenulepinguga Rayo Vallecanot.
Hispaaniast on aga suure palga järele lahkunud Valencia ründaja Nelson Valdez. Paraguaylase uueks koduks on Araabia Ühendemiraatide klubi Al Jazira. Kui sama klubi tõi Getafest tervelt 10 miljoni euro eest enda rivistusse Abdelaziz Barrada, siis Valdez saadi kätte vaid 3 miljoni euro eest. Sama summa eest ostis Valencia Valdezi talvel Kaasani Rubinist.
Pusletükid Howardi ümber
Nüüd, kus on torm Dwight Howardi klubivahetuse ümber vaibunud on paras aeg keskenduda sellele, mida veel Houston Rockets suve jooksul on teinud, et meeskond vormida tiitlipretendendiks. Rockets on selgelt liikumas eelmisel hooajal iseloomulikuks saanud mustri järgi - jätkatakse heade kaugviskajate värbamist.
Väga soodsatel tingimustel on meeskond toodud läbiaegade esimene Iisraeli korvpallur, kes NBA-s väljakul käinud. Clevelandist vabanenud Omri Casspi teenib kahel järgneval hooajal veidi üle 2 miljoni dollari, seejuures pole teine hooaeg garanteeritud, ehk siis Rocketsil on õigus mees järgmisel suvel minema saata.
Eelmisel hooajal tegi Casspi Cavaliersi eest kaasa 43 mängu, millest ühes kuulus algkoosseisu. Mänguaega kogunes talle keskmiselt 11 minutit, mille jooksul tõi 4 punkti. Varasemast karjäärist on 25-aastase ääremängija silmapaistvam hooaeg kindlasti tema kollanoka aasta Sacramentos, kui ta 25 mänguminuti jooksul kogus keskmiselt 10.3 punkti ja 4.5 lauapalli. Rocketsile imponeerib arvatavasti enim tema kolmeste tabavusprotsent, mis on terve 4-aastase karjääri jooksul soliidne 35.3%.
Eestlastele meenub 2.06 meetrit pikk mängumees kindlasti eelmisest suvest, kui ta ladus EM-valiktsüklis kahe kohtumisega Eesti koondise korvi 49 punkti, seal hulgas kolmeseid 13-st üheksa (69%). Lisaks oma teravale käele kolmese joone tagant saab Casspi kindlasti olema ka korralik panustaja kiirrünnakutes, mida samuti Rocketsile eelmisel hooajal harrastada meeldis.
Vabaagentide turult on Rockets endale haaranud ka 26-aastase Reggie Williamsi, kes nühkis eelmisel hooajal Charlotte'i pinki. Mänguaega kogus ta keskmiselt vaid 9 ja pool minutit ning sai selle ajaga kirja 3.7 punkti. Mees, kes võimeline mängima nii väikese ääre, kui ka viskava tagamängijana, võeti Casspiga põhimõtteliselt sama lepingu peale. Miinimumpalga eest on ta Rocketsiga on seotud kaheks aastaks, millest viimane pole garanteeritud.
Casspiga seob teda samuti see asjaolu, et ta pole oma kollanokahooaja vormi suutnud järgmistesse aastatesse edasi kanda. 2009. aasta draftis jäi ta valimata, aga Golden State Warriors andis talle hiljem märtsikuus võimaluse ja selle kasutas ka Williams ära. 24 mänguga kogus ta keskmiselt 32 mänguminutit ja tõi selle ajaga 15.2 punkti, lisades neile veel ühe vaheltlõike, 4.6 lauapalli ja 2.8 korvisöötu. Kolmeseid on ka Euroopas Caja Laboralis mänginud Williams NBA karjääri jooksul tabanud 37.1% täpsusega. Seega on tegu mängumehena, kes rahalises mõttes saadud väga väikese riskiga, aga kellel kindlasti on kvaliteeti tõusta väga oluliseks mängumeheks. Seda näitavad tema numbrid 2009. aastast.
Lisaks on Rockets tagasi toonud ka Aaron Brooksi. Märtsikuus Sacramentost toodud mängujuhi lepingut algselt ei pikendatud, kuid üheaastase miinimumlepinguga toodi ta meeskonda tagasi. Houstonis veetis ta ka oma karjääri esimesed 4 aastat panustades parimal hooajal 2009/10 keskmiselt mängus 19.6 punkti ja 5.3 korvisöötu.
See viimane käik tõstatab rohkelt küsimärke seoses Jeremy Lini tulevikuga. Meeskonnas on nüüd tervelt 4 mängujuhti. Võime eeldada, et drafti teises ringis valitud Isaiah Canaan suurt rolli tänavu ei mängi, aga see jätab endiselt ühe üleliigse mehe. Howardi saaga vältel oli lisaks senisele põhitsentnerile Ömer Aşıkile just nimelt ka Lin meheks kelle pea kohal must pilv seoses tulevikuga, sest mõlemad on võetud priskete lepingute peale, mis aasta aastalt aina suurema hoobi klubi palgafondile annab.
Aşıki kohta on tiimijuht Darly Morey konkreetselt välja öelnud, et teda ei plaanita teise klubisse vahetada olgugi, et türklane pole üldse rahul Howardi saabumisega, kuid Lini kohta pole mainitud sõnagi. See võib muidugi olla seetõttu, et tema tulevikku klubis võetakse lihtsalt iseenesest mõistetavalt, aga samas on õhus ka võimalus, et Lini üritatakse ikkagi maha kaubelda. Huvitavalt kombel pole eelmisel hooajal kõik põhihooaja 82 mängu algviisikus kaasa teinud mängujuht ka ise midagi öelnud. Seda juba selles mõttes, et näiteks James Harden ja Chandler Parsons tervitasid esimesel võimalusel Twitters Howardi saabumist, kuid Lin on vait nagu sukk.
Lisaks mängujuhile püsib küsimärk ka suure ääre suhtes. Kui Aşıki teistele ei anta, kas siis hakatakse teda Howardi kõrval mängitama? Kahe pika torniga on võimalik mängida küll, meenutagem või David Robinsoni ja Tim Duncanit, kuid ei Howard, ega ka Aşık ei küündi oma ründearsenali poolest Spursi legendaarsele duole ligilähedalegi. Mõlemal puudub keskpositsioonivise ja kuigi Rocketsi peatreeneri Kevin McHale'i mänguplaan ei näegi ette keskpositsiooniviskeid, siis tekib kahe koljati puhul ka see probleem, et kui nad mõlemad tegutsevad vaid korvi all, siis jäävad nad paratamatult üksteisele ette. Seega näib ebatõenäoline, et me hakkame Howardit ja Aşıki pikalt koos väljakul nägema. Millised on aga praegused alternatiivid?
21-aastasel Terrence Jonesil on selja taga kollanokaaasta, kus ta sai Rocketsi särgis platsile vaid 19-s mängus. 14 ja pool minutit mänguaega tõid endaga kaasa 5 ja pool punkti ning 3.4 lauapalli. 2012. aasta USA ülikoolide meistri näol on tegu potentsiaalika mängumehega, kellel rohkelt toorest talenti. 2.06 meetri pikkuse juures on tal 114 kilo näol kõvasti füüsilist võimu, mis teeb temast hea lauavõitleja, kuid samas on tegu ka atleetliku mängumehega, mis tõttu nägi ta eelmisel hooajal palju mänguaega ka väikese äärena. Esmapilgul näib, et just tema võiks olla see, kes uuel hooajal algviisikus nr. 4 koha endale võtab. Oma šanssidele tegi ta palju kasu ka hiljuti Orlandos peetud NBA suveliigas, kus valiti turniiri esiviisikusse, olles toonud 15.8 punkti ja 7 lauapalli mängus.
Jonesist aasta vanemal Greg Smithil on selja taga kaks hooaega. Sarnaselt Jonesile sai ta oma esimesel aastal väga vähe võimalusi, kuid eelmisel hooajal käis ta väljakul 70-s mängus, millest 10 ka alustas. 16 mänguminutiga sai ta kokku soliidsed 6 punkti ja 4.6 lauda. Orlandos olid tema näitajateks 9 punkti ja 7.8 lauapalli. Võrreldes Jonesiga on tegu kindlasti parema lauavõitlejaga. Sama kaalu juures on tegu paar sentimeetrit pikema mehega, kuid oma nooremale meeskonnakaaslasele jääb ta ründeoskuste poolest selgelt alla. Jones on ohtliku käega mees ka korvist eemal, kuid Smithi kogub oma punktid vaid korvi alt. Vaadates McHale'i mentaliteeti, siis see on Smithi puhul kindlaks miinuseks.
Kolmandaks variandiks on Donatas Motiejunas. 2.13 pikk leedukas valiti juba 2011. aasta draftis, kuid oma esimese hooaja ookeani taga tegi ta just lõppenud hooajal. Võib öelda, et tegu on ebatraditsioonilise koljatiga. Füüsiliselt ei ole ta väga tugev, luudel on vaid 101 kilo liha, kuid ta on väga hea viskekäega. Sellest ka tema numbrid eelmisest hooajast - 44 kohtumises keskmiselt 12.2 minutiga vaid 2.1 lauapalli, kuid 5.7 punkti. Tegu on 2008. aasta U18 EM-i väärtuslikuima mängijaga, kes kogus sel turniiril keskmiselt 18.2 punkti, 10.2 lauapalli ja 1.8 kulpi mängus. Need numbrid näitavad, et temas tegelikult on potentsiaali küll olla lisaks punktitoojale hea abistaja ka muudes valdkondades. Huvitava vahemärkusena võib lisada, et Motiejunase kõrval valiti sel turniiril esiviisikusse ka Utah Jazzi Enes Kanter, kes nüüd pärast Al Jeffersoni ja Paul Millsapi lahkumist tõuseb kindlasti uuel hooajal Jazzi algviisikumeheks. Seega, miks mitte ka Motiejunas?
Samas on võimalik, et Rockets proovib nr. 4 kohale miinimumpalga peale väravata ka mõne kogenud veterani, kes oleks huvitatud suuremast rahast loobuma võimaluse eest mängida potentsiaalse tiitlipretendendi ridades. Üks huvitavamaid variante võiks olla eelmisel hooajal New York Knicksi esindanud Kenyon Martin, kellel karjääri keskmisteks näitajateks 12.8 punkti ja 7 lauapalli mängus. Samas pole ta oma karjääri jooksul kordagi suutnud kogu hooaja tervena püsida.
Uut kodu otsib endale ka teine endine Knicksi mees Marcus Camby. 1996. aasta drafti teine valik vahetati küll paar nädalat tagasi Torontosse, kelle ridades ta ka oma NBA debüüdi omal ajal tegi, kuid Camby ei olnud huvitatud Raptorisse naasmisest ja lasi end lepingust vabaks osta. 39-aastane veteran on ka varasemalt põgusalt Rocketsit esindanud. Tööseisaku poolt lühendatud 2011/12 hooaja keskel klubiga liitunud Camby sai 19 mänguga keskmiselt kirja 24 minutiga 7.1 punkti ja 9.3 lauapalli. Hetkel on muidugi talle mitmeid kosilasi, kuid tema agendi sõnul on ta ikkagi eelistamas siirdumist Rocketsisse.
Lõpetuseks väärib veel ka ära märkimist, et lisaks Casspile ja Williamsile on võrreldes eelmise hooajaga uued näod kooseisus ka Robert Covington, kes on samuti korraliku viskekäega nr. 4, ja tagamängija B.J. Young. Mõlemad mehed jäid tänavuses draftis meeskondade poolt valimata. Noortele ruumi tegemiseks loobuti James Andersoni ja Tim Ohlbrechti teenetest, kes eelmisel hooajal said kahe peale kokku kirja vaid 32 mängu.
Väga soodsatel tingimustel on meeskond toodud läbiaegade esimene Iisraeli korvpallur, kes NBA-s väljakul käinud. Clevelandist vabanenud Omri Casspi teenib kahel järgneval hooajal veidi üle 2 miljoni dollari, seejuures pole teine hooaeg garanteeritud, ehk siis Rocketsil on õigus mees järgmisel suvel minema saata.
Eelmisel hooajal tegi Casspi Cavaliersi eest kaasa 43 mängu, millest ühes kuulus algkoosseisu. Mänguaega kogunes talle keskmiselt 11 minutit, mille jooksul tõi 4 punkti. Varasemast karjäärist on 25-aastase ääremängija silmapaistvam hooaeg kindlasti tema kollanoka aasta Sacramentos, kui ta 25 mänguminuti jooksul kogus keskmiselt 10.3 punkti ja 4.5 lauapalli. Rocketsile imponeerib arvatavasti enim tema kolmeste tabavusprotsent, mis on terve 4-aastase karjääri jooksul soliidne 35.3%.
Eestlastele meenub 2.06 meetrit pikk mängumees kindlasti eelmisest suvest, kui ta ladus EM-valiktsüklis kahe kohtumisega Eesti koondise korvi 49 punkti, seal hulgas kolmeseid 13-st üheksa (69%). Lisaks oma teravale käele kolmese joone tagant saab Casspi kindlasti olema ka korralik panustaja kiirrünnakutes, mida samuti Rocketsile eelmisel hooajal harrastada meeldis.
Vabaagentide turult on Rockets endale haaranud ka 26-aastase Reggie Williamsi, kes nühkis eelmisel hooajal Charlotte'i pinki. Mänguaega kogus ta keskmiselt vaid 9 ja pool minutit ning sai selle ajaga kirja 3.7 punkti. Mees, kes võimeline mängima nii väikese ääre, kui ka viskava tagamängijana, võeti Casspiga põhimõtteliselt sama lepingu peale. Miinimumpalga eest on ta Rocketsiga on seotud kaheks aastaks, millest viimane pole garanteeritud.
Casspiga seob teda samuti see asjaolu, et ta pole oma kollanokahooaja vormi suutnud järgmistesse aastatesse edasi kanda. 2009. aasta draftis jäi ta valimata, aga Golden State Warriors andis talle hiljem märtsikuus võimaluse ja selle kasutas ka Williams ära. 24 mänguga kogus ta keskmiselt 32 mänguminutit ja tõi selle ajaga 15.2 punkti, lisades neile veel ühe vaheltlõike, 4.6 lauapalli ja 2.8 korvisöötu. Kolmeseid on ka Euroopas Caja Laboralis mänginud Williams NBA karjääri jooksul tabanud 37.1% täpsusega. Seega on tegu mängumehena, kes rahalises mõttes saadud väga väikese riskiga, aga kellel kindlasti on kvaliteeti tõusta väga oluliseks mängumeheks. Seda näitavad tema numbrid 2009. aastast.
Lisaks on Rockets tagasi toonud ka Aaron Brooksi. Märtsikuus Sacramentost toodud mängujuhi lepingut algselt ei pikendatud, kuid üheaastase miinimumlepinguga toodi ta meeskonda tagasi. Houstonis veetis ta ka oma karjääri esimesed 4 aastat panustades parimal hooajal 2009/10 keskmiselt mängus 19.6 punkti ja 5.3 korvisöötu.
See viimane käik tõstatab rohkelt küsimärke seoses Jeremy Lini tulevikuga. Meeskonnas on nüüd tervelt 4 mängujuhti. Võime eeldada, et drafti teises ringis valitud Isaiah Canaan suurt rolli tänavu ei mängi, aga see jätab endiselt ühe üleliigse mehe. Howardi saaga vältel oli lisaks senisele põhitsentnerile Ömer Aşıkile just nimelt ka Lin meheks kelle pea kohal must pilv seoses tulevikuga, sest mõlemad on võetud priskete lepingute peale, mis aasta aastalt aina suurema hoobi klubi palgafondile annab.
Aşıki kohta on tiimijuht Darly Morey konkreetselt välja öelnud, et teda ei plaanita teise klubisse vahetada olgugi, et türklane pole üldse rahul Howardi saabumisega, kuid Lini kohta pole mainitud sõnagi. See võib muidugi olla seetõttu, et tema tulevikku klubis võetakse lihtsalt iseenesest mõistetavalt, aga samas on õhus ka võimalus, et Lini üritatakse ikkagi maha kaubelda. Huvitavalt kombel pole eelmisel hooajal kõik põhihooaja 82 mängu algviisikus kaasa teinud mängujuht ka ise midagi öelnud. Seda juba selles mõttes, et näiteks James Harden ja Chandler Parsons tervitasid esimesel võimalusel Twitters Howardi saabumist, kuid Lin on vait nagu sukk.
Lisaks mängujuhile püsib küsimärk ka suure ääre suhtes. Kui Aşıki teistele ei anta, kas siis hakatakse teda Howardi kõrval mängitama? Kahe pika torniga on võimalik mängida küll, meenutagem või David Robinsoni ja Tim Duncanit, kuid ei Howard, ega ka Aşık ei küündi oma ründearsenali poolest Spursi legendaarsele duole ligilähedalegi. Mõlemal puudub keskpositsioonivise ja kuigi Rocketsi peatreeneri Kevin McHale'i mänguplaan ei näegi ette keskpositsiooniviskeid, siis tekib kahe koljati puhul ka see probleem, et kui nad mõlemad tegutsevad vaid korvi all, siis jäävad nad paratamatult üksteisele ette. Seega näib ebatõenäoline, et me hakkame Howardit ja Aşıki pikalt koos väljakul nägema. Millised on aga praegused alternatiivid?
21-aastasel Terrence Jonesil on selja taga kollanokaaasta, kus ta sai Rocketsi särgis platsile vaid 19-s mängus. 14 ja pool minutit mänguaega tõid endaga kaasa 5 ja pool punkti ning 3.4 lauapalli. 2012. aasta USA ülikoolide meistri näol on tegu potentsiaalika mängumehega, kellel rohkelt toorest talenti. 2.06 meetri pikkuse juures on tal 114 kilo näol kõvasti füüsilist võimu, mis teeb temast hea lauavõitleja, kuid samas on tegu ka atleetliku mängumehega, mis tõttu nägi ta eelmisel hooajal palju mänguaega ka väikese äärena. Esmapilgul näib, et just tema võiks olla see, kes uuel hooajal algviisikus nr. 4 koha endale võtab. Oma šanssidele tegi ta palju kasu ka hiljuti Orlandos peetud NBA suveliigas, kus valiti turniiri esiviisikusse, olles toonud 15.8 punkti ja 7 lauapalli mängus.
Jonesist aasta vanemal Greg Smithil on selja taga kaks hooaega. Sarnaselt Jonesile sai ta oma esimesel aastal väga vähe võimalusi, kuid eelmisel hooajal käis ta väljakul 70-s mängus, millest 10 ka alustas. 16 mänguminutiga sai ta kokku soliidsed 6 punkti ja 4.6 lauda. Orlandos olid tema näitajateks 9 punkti ja 7.8 lauapalli. Võrreldes Jonesiga on tegu kindlasti parema lauavõitlejaga. Sama kaalu juures on tegu paar sentimeetrit pikema mehega, kuid oma nooremale meeskonnakaaslasele jääb ta ründeoskuste poolest selgelt alla. Jones on ohtliku käega mees ka korvist eemal, kuid Smithi kogub oma punktid vaid korvi alt. Vaadates McHale'i mentaliteeti, siis see on Smithi puhul kindlaks miinuseks.
Kolmandaks variandiks on Donatas Motiejunas. 2.13 pikk leedukas valiti juba 2011. aasta draftis, kuid oma esimese hooaja ookeani taga tegi ta just lõppenud hooajal. Võib öelda, et tegu on ebatraditsioonilise koljatiga. Füüsiliselt ei ole ta väga tugev, luudel on vaid 101 kilo liha, kuid ta on väga hea viskekäega. Sellest ka tema numbrid eelmisest hooajast - 44 kohtumises keskmiselt 12.2 minutiga vaid 2.1 lauapalli, kuid 5.7 punkti. Tegu on 2008. aasta U18 EM-i väärtuslikuima mängijaga, kes kogus sel turniiril keskmiselt 18.2 punkti, 10.2 lauapalli ja 1.8 kulpi mängus. Need numbrid näitavad, et temas tegelikult on potentsiaali küll olla lisaks punktitoojale hea abistaja ka muudes valdkondades. Huvitava vahemärkusena võib lisada, et Motiejunase kõrval valiti sel turniiril esiviisikusse ka Utah Jazzi Enes Kanter, kes nüüd pärast Al Jeffersoni ja Paul Millsapi lahkumist tõuseb kindlasti uuel hooajal Jazzi algviisikumeheks. Seega, miks mitte ka Motiejunas?
Samas on võimalik, et Rockets proovib nr. 4 kohale miinimumpalga peale väravata ka mõne kogenud veterani, kes oleks huvitatud suuremast rahast loobuma võimaluse eest mängida potentsiaalse tiitlipretendendi ridades. Üks huvitavamaid variante võiks olla eelmisel hooajal New York Knicksi esindanud Kenyon Martin, kellel karjääri keskmisteks näitajateks 12.8 punkti ja 7 lauapalli mängus. Samas pole ta oma karjääri jooksul kordagi suutnud kogu hooaja tervena püsida.
Uut kodu otsib endale ka teine endine Knicksi mees Marcus Camby. 1996. aasta drafti teine valik vahetati küll paar nädalat tagasi Torontosse, kelle ridades ta ka oma NBA debüüdi omal ajal tegi, kuid Camby ei olnud huvitatud Raptorisse naasmisest ja lasi end lepingust vabaks osta. 39-aastane veteran on ka varasemalt põgusalt Rocketsit esindanud. Tööseisaku poolt lühendatud 2011/12 hooaja keskel klubiga liitunud Camby sai 19 mänguga keskmiselt kirja 24 minutiga 7.1 punkti ja 9.3 lauapalli. Hetkel on muidugi talle mitmeid kosilasi, kuid tema agendi sõnul on ta ikkagi eelistamas siirdumist Rocketsisse.
Lõpetuseks väärib veel ka ära märkimist, et lisaks Casspile ja Williamsile on võrreldes eelmise hooajaga uued näod kooseisus ka Robert Covington, kes on samuti korraliku viskekäega nr. 4, ja tagamängija B.J. Young. Mõlemad mehed jäid tänavuses draftis meeskondade poolt valimata. Noortele ruumi tegemiseks loobuti James Andersoni ja Tim Ohlbrechti teenetest, kes eelmisel hooajal said kahe peale kokku kirja vaid 32 mängu.
neljapäev, 18. juuli 2013
Man City avab taas rahakoti
Fiorentina peatreener Vincenzo Montella saatis täna oma teemanti Stevan Jovetici teele sõnadega: "Soovin teda tänada kõige eest, mis ta minu heaks eelmisel hooajal tegin. Soovin talle kõike head." Talendika montenegrolase uueks klubiks on Manchester City. Tehingu suuruseks on 26+4 miljonit eurot. Jovetici näol on tegu 20nda mängijaga, kelle City on alates aastast 2008 ostnud 20 või enam miljoni eest. Nende sekka mahub ka Alvardo Negredo. Tema hinnaks on 23 miljonit eurot. Mõlemad mehed peaksid allkirja paberile panema homme.
City on tänavu üleminekuturul teinud väga häid tehinguid. Lisaks Joveticile ja Negredole on meeskonda lisatud koos Negredoga Sevillas mänginud Jesus Navas ning Donetski Šahtari Fernandinho. Samas on saadud lahti suurtest palkadest, mida neelasid endale Carlos Tevez, Maicon, Wayne Bridge, Kolo Toure ja Roque Santa Cruz. Heitlus Premier League'i troonile tõotab tulla väga vaatemänguline.
Märkimisväärseid tehinguid oli täna üldiselt vähe, kuid mõned siiski. Oscar Cardozo, keda seostati mõned nädalad tagasi kõvasti Inglismaaga, pallib uuel hooajal hoopis Türgis. 6 ja poole miljoni euro eest on tema mängijaõigused endale ostnud Fenerbahce, kes sai täna hea uudise selle näol, et Rahvusvaheline spordiarbitraaži kohus (CAS) tühistas klubile seoses kokkuleppemängudega määratud karistuse, mis keelas osaleda UEFA sarjades. Just paraguaylase kaks väravat lülitasid eelmisel hooajal Fenerbache välja Euroopa liiga poolfinaalis.
Omamoodi armas lugu on aga sündinud Argentinas. Nimelt on sarnaselt ühele punapeast endisele klubikaaslasele Manchester Unitedist tulnud pensionipõlvest välja Juan Sebastian Veron.
Taas tõmbab ta selga Estudiantese särgi ning pange tähele, kogu tema palgaraha läheb klubi noortesüsteemi arendamiseks. Veroni võib pidada läbiaegade parimaks Estudiantese kasvandikuks. Samas klubis mängis ka tema isa Juan Ramon.
City on tänavu üleminekuturul teinud väga häid tehinguid. Lisaks Joveticile ja Negredole on meeskonda lisatud koos Negredoga Sevillas mänginud Jesus Navas ning Donetski Šahtari Fernandinho. Samas on saadud lahti suurtest palkadest, mida neelasid endale Carlos Tevez, Maicon, Wayne Bridge, Kolo Toure ja Roque Santa Cruz. Heitlus Premier League'i troonile tõotab tulla väga vaatemänguline.
Märkimisväärseid tehinguid oli täna üldiselt vähe, kuid mõned siiski. Oscar Cardozo, keda seostati mõned nädalad tagasi kõvasti Inglismaaga, pallib uuel hooajal hoopis Türgis. 6 ja poole miljoni euro eest on tema mängijaõigused endale ostnud Fenerbahce, kes sai täna hea uudise selle näol, et Rahvusvaheline spordiarbitraaži kohus (CAS) tühistas klubile seoses kokkuleppemängudega määratud karistuse, mis keelas osaleda UEFA sarjades. Just paraguaylase kaks väravat lülitasid eelmisel hooajal Fenerbache välja Euroopa liiga poolfinaalis.
Endine Fenerbahce mees Andre Santos, kes viimased paar hooaega Arsenalis mänginud, naaseb aga Brasiiliasse. Arsenal lasi täna vasakkaitsja tema lepingust vabaks ja uueks klubiks on Santosel Flamengo, kus ta ka hooajal 2005/06 mängis. Arsenali rivistuses sa ta Premier League'is platsile vaid 23 korda ja veetis juba eelmise hooaja lõpu klubist eemal, olles laenul Gremios.
Tehinguid oli küll täna vähe, aga see eest on rohkelt kuulujutte. Eile alustas Peterburi Zenit uut hooaega 2-1 võiduga Krasnodari vastu, kuid meeskonnast puudus Vene liiga läbiaegade kalleim ost Hulk. Loomulikult algasid kiirelt kuulujutud ning mitmete allikate kohaselt on ta Monacoga liitumas. See on viinud omakorda juttudeni, et Hulki asendajaks Peterburis saab Leandro Damiao, kellele Napoli on käega löönud.
Uues klubis võib peagi lõpuks ikkagi maanduda ka Christian Eriksen. Ajaxi talendikat mängujuhti on seostatud mitme klubiga, kuid tehinguks pole seni läinud. Nüüd on aga väidetavalt AC Milan valmis ta ära ostma.
Omamoodi armas lugu on aga sündinud Argentinas. Nimelt on sarnaselt ühele punapeast endisele klubikaaslasele Manchester Unitedist tulnud pensionipõlvest välja Juan Sebastian Veron.
Taas tõmbab ta selga Estudiantese särgi ning pange tähele, kogu tema palgaraha läheb klubi noortesüsteemi arendamiseks. Veroni võib pidada läbiaegade parimaks Estudiantese kasvandikuks. Samas klubis mängis ka tema isa Juan Ramon.
Võitlus kihlveopettuste vastu
Jalgpall on maailma populaarseim spordiala, millel on miljoneid harrastajaid. Samas pole jalgpall enam ammu mitte lihtsalt spordiala vaid ka spordiäri. "Ilusa mängu" ümber liiguvad miljardid eurod, seda kas siis fänluse, üleminekutehingute või kihlveokontorite poolt pakutavate teenuste näol. Suur raha on loomulikult jalgpalli juurde toonud ka palju rahaahneid inimesi, kellel soov suurest pirukast oma osa saada ja seda just kihlveopettuste näol.
Numbrid seoses kihlveopettustega on hirmuäratavad. Tervelt 50 riigis toimus eelmisel aastal uurimine seoses kokkuleppemängudega. Euroopa politseiorganisatsioon Europol on leidnud tõendeid, et alates 2008. aastast on peetud ligi 700 "kahtlast" mängu üle terve maailma. FIFA hinnangul teenivad organiseeritud kuritegevuse grupeeringud aastas kokkuleppemängudega 11 miljardit eurot.
Nüüdseks endiste Tallinna Kalevi jalgpallurite Elvis Liivamägi ja Sander Karu juhtum on sel suvel andnud järjekordse valusa hoobi ka Eesti jalgpallile. Mitu aastat on kahtluse pilv saatnud ka Narva Transi meeskonda ja ühes petumängus on olnud osaline ka Eesti koondis, kuigi seda eneseteadmata. Selleks oli 2011. aastal mängitud maavõistlusmängus Bulgaariaga, mis lõppes 2-2 viigiga, kus kõik väravad sündisid penaltipunktilt.
Näiteks on rahvusvahelise jalgpallurite ühingu FIFPro projekti "Don't Fix It" raames alustatud Soomes testperioodi seoses spetsiaalse nutitelefoni aplikatsiooniga, mis lubab mängijatel anonüümselt teada anda, kui neile on lähenetud plaaniga viia ellu kihlveopettus või kui neil on sügav kokkuleppemängu kahtlus. Praeguseks on "Players Red Button" aplikatsiooni allalaadinud kõik Soome professionaalsed jalgpallurid. Projekti loodetakse laiendada üle terve Euroopa, kuid enne nõutakse riikidelt seda, et nad suudavad garanteerida mängijate anonüümsuse.
Numbrid seoses kihlveopettustega on hirmuäratavad. Tervelt 50 riigis toimus eelmisel aastal uurimine seoses kokkuleppemängudega. Euroopa politseiorganisatsioon Europol on leidnud tõendeid, et alates 2008. aastast on peetud ligi 700 "kahtlast" mängu üle terve maailma. FIFA hinnangul teenivad organiseeritud kuritegevuse grupeeringud aastas kokkuleppemängudega 11 miljardit eurot.
Nüüdseks endiste Tallinna Kalevi jalgpallurite Elvis Liivamägi ja Sander Karu juhtum on sel suvel andnud järjekordse valusa hoobi ka Eesti jalgpallile. Mitu aastat on kahtluse pilv saatnud ka Narva Transi meeskonda ja ühes petumängus on olnud osaline ka Eesti koondis, kuigi seda eneseteadmata. Selleks oli 2011. aastal mängitud maavõistlusmängus Bulgaariaga, mis lõppes 2-2 viigiga, kus kõik väravad sündisid penaltipunktilt.
Erinevaid skandaale on olnud üle terve maailma juba mitu aastat. FIFA ja UEFA võitlevad innukalt petturite vastu, kuid see näib võitlusena mitmepealise lohega. UEFA poolt loodud Betradar töötab näiliselt produktiivselt ja tänu sellele on suudetud ära hoida mitmeid petumänge, nagu ka 6. juulil toimuma pidanud kohtumine Tallinna Kalevi ja Levadia kohtumine, kuid see ei ulatu kõikjale. Mitmed riigid on välja töötamas ka oma süsteeme, et vältida kokkuleppemänge.
Näiteks on rahvusvahelise jalgpallurite ühingu FIFPro projekti "Don't Fix It" raames alustatud Soomes testperioodi seoses spetsiaalse nutitelefoni aplikatsiooniga, mis lubab mängijatel anonüümselt teada anda, kui neile on lähenetud plaaniga viia ellu kihlveopettus või kui neil on sügav kokkuleppemängu kahtlus. Praeguseks on "Players Red Button" aplikatsiooni allalaadinud kõik Soome professionaalsed jalgpallurid. Projekti loodetakse laiendada üle terve Euroopa, kuid enne nõutakse riikidelt seda, et nad suudavad garanteerida mängijate anonüümsuse.
Venemaal võideldakse kihlveopettustega väga kõrgel tasandil. Uue seaduse kohaselt keelatakse sportlastel, treeneritel ja teistel, kellel võimalus tulemust mõjutada, kihlveokontorites panustamine seoses spordialaga, millega nad seotud on. Alaliite, mis ei karista kihlveopettuse kahtlusega sportlasi või ametnikke, ähvardab laialisaatmine. Võistluskeeld ähvardab ka neid, kes ei anna pettustest teada. Kihlveokontoritelt nõutakse, et nad annaks võimudele teada igast suurvõidust. Venemaal on avatud ka omamoodi "kuum liin", kuhu saab teada anda kahtlastest mängudest. Selleks tuleb saata e-kiri aadressile info@rfpl.org.
Kokkuleppemängud on nagu vähk, mis vaikselt, tasapisi jalgpalli hävitab. Just tänu oma populaarsusele on võimatu jälgida kõike, mis jalgpallimaailmas toimub. Nagu aastate jooksul selgeks on saanud, siis tumedad jõud leiavad endale pidavalt uusi kohti, kus oma kurjad plaanid ellu viia. Protsentuaalselt on kokkuleppemängude arv väga väike, UEFA teatas eelmisel aastal, et nende poolt jälgitavatest mängudest on "kahtlased" 0.7%, kuid ka selle taga liigub meeletus koguses raha. Olles juba nakatunud on keeruline saada haigusest täielikult vabaks, kuid loodetavasti suudab jalgpallimaailm aina tiheneva koostööga hoida olukorda kontrolli all.
Kokkuleppemängud on nagu vähk, mis vaikselt, tasapisi jalgpalli hävitab. Just tänu oma populaarsusele on võimatu jälgida kõike, mis jalgpallimaailmas toimub. Nagu aastate jooksul selgeks on saanud, siis tumedad jõud leiavad endale pidavalt uusi kohti, kus oma kurjad plaanid ellu viia. Protsentuaalselt on kokkuleppemängude arv väga väike, UEFA teatas eelmisel aastal, et nende poolt jälgitavatest mängudest on "kahtlased" 0.7%, kuid ka selle taga liigub meeletus koguses raha. Olles juba nakatunud on keeruline saada haigusest täielikult vabaks, kuid loodetavasti suudab jalgpallimaailm aina tiheneva koostööga hoida olukorda kontrolli all.
kolmapäev, 17. juuli 2013
PSG jätkab raha laristamist
Cavani värskelt kotis jätkas PSG täna sealt, kus eile pooleli jäi. Lille'ist haarati endale talendikas vasakkaitsja Lucas Digne. Prantsusmaaga äsja U20 vanuseklassi MM-i võitnud noormehe hinnaks kujunes 15 miljonit eurot.
Usutavasti saab PSG kaitseliin peagi veelgi lisa. Juba pikalt on räägitud Marquinhose soetamisest AS Romast ning lähipäevadel peaks see ka teoks saama.
Oodata on ka seda, et nüüd asub Napoli Cavani eest saadud raha uljalt investeerima. Raul Albioliga Real Madridist on juba kaubale saadud 12 miljoni euro eest ja järgmised sihtmärgid on klubi presidendi sõnutsi Leandro Damiao või Gonzalo Higuain.
Seni vaikne olnud Milano Inter on samuti hakanud tegutsema. Täna muretseti Juventuselt 6.7 miljoni euro eest endale 50% Mauricio Isla mängijaõigustest. Teine 50% kuulub Udinesele, kuid Isla jätkab karjääri Interis. Seda tänu ainulaadsele kaasomanduse süsteemile, mis Itaalia liigas kehtib.
Serie A-s jõudis täna klubivahetuseni ka Ivan Radovanovic. Serblane veetis oli mitu aastat Atalanta rivistuses, kuigi veetis enamus ajast laenulepingutega klubist eemal. 24-aastase kaitsva poolkaitsja uueks klubiks on Chievo.
Kuigi tehing ametlikuks pole veel saanud, siis sai täna selgeks, et Alvaro Negredo liitubki Manchester City'ga. Seda kinnitas Sevilla president Jose María del Nido. Sevilla särgis 180 mänguga 85 väravat löönud Negredot soovib klubi väidetavalt asendada Real Madridi nooruki Alvaro Morataga, kelle peaks kätte saama 10 miljoni euro eest.
La Liga uustulnukas Elche hankis täna endale 12-kuulise laenulepinguga Atletico Madridi noore poolkaitsja Ruben Perezi. Eelmise hooaja veetis Perez laenul Real Betisist.
Paari nimeka mehega täiendas täna Venemaa liiga. Endine Evertoni väravavaht Jan Mucha sõlmis vabaagendina 2-aastase lepingu Krõlja Sovetoviga ja viimased 6 aastat FC Twentes mänginud brasiillasest keskkaitsja Douglas liikus vaba mehena Moskva Dinamosse. Venemaa tolmu on samas jalgelt pühkinud Tomaš Necid, kes siirdus täna Moskva CSKA-st laenulepinguga Kreekasse PAOK-i.
Bundesligas on täiendust saanud asiaatide kontingent. Viimased kaks aastat FC Baselis mänginud lõuna-korealane Park Joo-Ho on siirdunud Mainzi.
Palju kõneainet tõi täna ka see, et Chelsea tegi ametliku pakkumise Wayne Rooney ostmiseks. Algselt usuti, et see oli 10 miljonit naela (11.5 miljonit eurot) + David Luiz või Juan Mata, kuid hiljem sai selgeks, et mängijaid sellesse tehingusse Chelsea kaasata ei soovi ja, et pakkumine oli hoopis kuskil 20 miljoni naela (23 miljonit eurot) kandis. Väga huvitavad sündmused võttes arvesse, et Jose Mourinho alles eile väitis, et uusi oste pole enam plaanis. Eile hilisõhtul samas lekitas ka Rooney agent meediasse sõnumi, et Manchester Unitedi ründaja on "vihane ja segaduses" seoses selle olukorraga, mis teda klubis on tabanud.
David Moyes on välja öelnud, et United ei kavatse Rooney't müüa, kuid samas nähakse teda eelkõige vaid Robin van Persie varuna. See loomulikult Rooney'le ei istu ja õli valas veel Mourinho täna tulle koputades Rooney südamele sõnumiga, et järgmine aasta on ju MM, sinna varumehed ei sõida. United ei taha Rooney't müüa, kuid ma usun, et üsna tõenäoline on see, et tehing ikkagi saab lõpuks teoks. See "Rooney pole müügiks" jutt on lihtsalt selleks, et saada Chelsea'lt võimalikult suur summa kätte ja samuti proovitakse sundida Rooney't andma sisse lahkumisavaldust, et mitte "süüdi" jääda selles kammajaas. Sinna poole suunab teda ka Mourinho.
Usutavasti saab PSG kaitseliin peagi veelgi lisa. Juba pikalt on räägitud Marquinhose soetamisest AS Romast ning lähipäevadel peaks see ka teoks saama.
Oodata on ka seda, et nüüd asub Napoli Cavani eest saadud raha uljalt investeerima. Raul Albioliga Real Madridist on juba kaubale saadud 12 miljoni euro eest ja järgmised sihtmärgid on klubi presidendi sõnutsi Leandro Damiao või Gonzalo Higuain.
Seni vaikne olnud Milano Inter on samuti hakanud tegutsema. Täna muretseti Juventuselt 6.7 miljoni euro eest endale 50% Mauricio Isla mängijaõigustest. Teine 50% kuulub Udinesele, kuid Isla jätkab karjääri Interis. Seda tänu ainulaadsele kaasomanduse süsteemile, mis Itaalia liigas kehtib.
Serie A-s jõudis täna klubivahetuseni ka Ivan Radovanovic. Serblane veetis oli mitu aastat Atalanta rivistuses, kuigi veetis enamus ajast laenulepingutega klubist eemal. 24-aastase kaitsva poolkaitsja uueks klubiks on Chievo.
Kuigi tehing ametlikuks pole veel saanud, siis sai täna selgeks, et Alvaro Negredo liitubki Manchester City'ga. Seda kinnitas Sevilla president Jose María del Nido. Sevilla särgis 180 mänguga 85 väravat löönud Negredot soovib klubi väidetavalt asendada Real Madridi nooruki Alvaro Morataga, kelle peaks kätte saama 10 miljoni euro eest.
La Liga uustulnukas Elche hankis täna endale 12-kuulise laenulepinguga Atletico Madridi noore poolkaitsja Ruben Perezi. Eelmise hooaja veetis Perez laenul Real Betisist.
Paari nimeka mehega täiendas täna Venemaa liiga. Endine Evertoni väravavaht Jan Mucha sõlmis vabaagendina 2-aastase lepingu Krõlja Sovetoviga ja viimased 6 aastat FC Twentes mänginud brasiillasest keskkaitsja Douglas liikus vaba mehena Moskva Dinamosse. Venemaa tolmu on samas jalgelt pühkinud Tomaš Necid, kes siirdus täna Moskva CSKA-st laenulepinguga Kreekasse PAOK-i.
Bundesligas on täiendust saanud asiaatide kontingent. Viimased kaks aastat FC Baselis mänginud lõuna-korealane Park Joo-Ho on siirdunud Mainzi.
Palju kõneainet tõi täna ka see, et Chelsea tegi ametliku pakkumise Wayne Rooney ostmiseks. Algselt usuti, et see oli 10 miljonit naela (11.5 miljonit eurot) + David Luiz või Juan Mata, kuid hiljem sai selgeks, et mängijaid sellesse tehingusse Chelsea kaasata ei soovi ja, et pakkumine oli hoopis kuskil 20 miljoni naela (23 miljonit eurot) kandis. Väga huvitavad sündmused võttes arvesse, et Jose Mourinho alles eile väitis, et uusi oste pole enam plaanis. Eile hilisõhtul samas lekitas ka Rooney agent meediasse sõnumi, et Manchester Unitedi ründaja on "vihane ja segaduses" seoses selle olukorraga, mis teda klubis on tabanud.
David Moyes on välja öelnud, et United ei kavatse Rooney't müüa, kuid samas nähakse teda eelkõige vaid Robin van Persie varuna. See loomulikult Rooney'le ei istu ja õli valas veel Mourinho täna tulle koputades Rooney südamele sõnumiga, et järgmine aasta on ju MM, sinna varumehed ei sõida. United ei taha Rooney't müüa, kuid ma usun, et üsna tõenäoline on see, et tehing ikkagi saab lõpuks teoks. See "Rooney pole müügiks" jutt on lihtsalt selleks, et saada Chelsea'lt võimalikult suur summa kätte ja samuti proovitakse sundida Rooney't andma sisse lahkumisavaldust, et mitte "süüdi" jääda selles kammajaas. Sinna poole suunab teda ka Mourinho.
Copa Libertadores finaal - Club Olimpia vs Atletico Mineiro
Öösel vastu homset peetakse tänavuse Lõuna-Ameerika Meistrite liiga ehk Copa Libertadoresi finaali avamäng. Finaali on ennast võidelnud Paraguay meeskond Club Olimpia ja brasiillaste Atletico Mineiro. Võib öelda, et tegu on kohtumisega traditsioonilise kontinendi suurklubi ja ambitsioonika, tõusva klubi vahel.
Grupifaasis loositi Olimpia kokku Argentina klubi Newell's Old Boysi, Tšiili klubi Universidad de Chile ja Venetzuela klubi Deportivo Laraga. Sellest seltkonnast läks Olimpia edasi 13 punkti ja grupi esikohaga. Kaheksandikfinaalis tõukas Olimpia auti teise Argentina klubi Tigre kahemängu kokkuvõttes 3-2, veerandfinaalis kukutati brasiillaste Fluminense 2-1 ja poolfinaalis oldi sama tulemusega üle Colombia klubist Santa Fe.
Meeskonna suurimad väravakütid on viie tabamusega 31-aastane Fredy Bareiro, kes varasemalt paar aastat mänginud ka Venemaal Saturnis ja Juan Manuel Salgueiro, kes Copa Libertadoresi võitnud 2009. aastal Argentina klubi Estudiantese rivistuses. Nelja värava peal on Juan Carlos Ferreyra, 1.91 meetri pikkune argentiinlane, kelle hüüdnimeks on "Tank". Väravaküttide kõrval võib välja tuua ka meeskonna esiväravavahi Martin Silva, kes on Uruguay koondise nr. 2 ja mängis näiteks Maailmajagude karikaturniiril 8-0 võidumängus Tahiti vastu. Olimpias mängib hetkel ka tõeline Paraguay jalgpalli legend Carlos Paredes, kes mänginud tervelt kolmel MM-finaalturniiril. Samuti väärib märkimist Emanuel Biancucchi, aga mitte selle poolest, et ta oleks üks Olimpia võtmemängijatest, vaid seetõttu, et tegu on planeedi parima jalgpalluri Lionel Messi sugulasega.
Olimpia peatreeneriks on Ever Hugo Almeida, Uruguays sündinud endine Paraguay koondise väravavaht töötab Olimpia juures treenerina juba kolmandat korda. Praegune periood sai alguse jaanuarikuus. Olimpia mängijana on ta Copa Libertadoresi võitnud kahel korral ning samuti on tal kodus kaminasimsil 11 kohalike meistrivõistluste kuldmedalit, millest 10 saavutatud väravasuul seistes. Almeidat peetakse väga heaks motiveerijaks, kes vaid mõne kuuga suutis Olimpiast vormida väga hea ühtlustundega meeskonna.
Club Olimpia
Paraguay pealinnas Asuncionis baseeruv Club Olimpia asutati juba 1902. aastal. Peagi on klubil tulemas ka järjekordne sünnipäev - selleks daatumiks on 25. juuli. Oma pika ajaloo vältel on Olimpia tervelt 39 korda tulnud Paraguay meistriks. Lisaks on võidetud ka 3 Libertadoresi karikat (1979, 1990, 2002). Viimastel aastatel on Olimpia selgelt olnud "magava gigandi" rollis. Enne 2011. aasta Clausura tiitli võitu polnud kohalike meistrivõistlusi võidetud 11 aastat, mis klubi kõige pikem tiitlipõud. Suurepärane Copa Libertadoresi hooaeg võib aga olla märgiks, et Olimpia on valmis taas ärkama.
Teekond finaali algas Olimpia jaoks Copa Libertadoresi ainsas eelringis. Seal oldi kahemängu kokkuvõttes parem Uruguay meeskonnast Sporting Defensorist. Erinevalt traditsiooniliselt viisist ei eraldatud seal aga meeskondi väravatega vaid hoopis punktidega. Võit andis 3 punkti, viik ühe ja kaotus null, nagu ikka jalgpallis tavaks. Avamäng lõppes väravateta viigiga ning teise kohtumise võitis Olimpia 2-0.
Grupifaasis loositi Olimpia kokku Argentina klubi Newell's Old Boysi, Tšiili klubi Universidad de Chile ja Venetzuela klubi Deportivo Laraga. Sellest seltkonnast läks Olimpia edasi 13 punkti ja grupi esikohaga. Kaheksandikfinaalis tõukas Olimpia auti teise Argentina klubi Tigre kahemängu kokkuvõttes 3-2, veerandfinaalis kukutati brasiillaste Fluminense 2-1 ja poolfinaalis oldi sama tulemusega üle Colombia klubist Santa Fe.
Meeskonna suurimad väravakütid on viie tabamusega 31-aastane Fredy Bareiro, kes varasemalt paar aastat mänginud ka Venemaal Saturnis ja Juan Manuel Salgueiro, kes Copa Libertadoresi võitnud 2009. aastal Argentina klubi Estudiantese rivistuses. Nelja värava peal on Juan Carlos Ferreyra, 1.91 meetri pikkune argentiinlane, kelle hüüdnimeks on "Tank". Väravaküttide kõrval võib välja tuua ka meeskonna esiväravavahi Martin Silva, kes on Uruguay koondise nr. 2 ja mängis näiteks Maailmajagude karikaturniiril 8-0 võidumängus Tahiti vastu. Olimpias mängib hetkel ka tõeline Paraguay jalgpalli legend Carlos Paredes, kes mänginud tervelt kolmel MM-finaalturniiril. Samuti väärib märkimist Emanuel Biancucchi, aga mitte selle poolest, et ta oleks üks Olimpia võtmemängijatest, vaid seetõttu, et tegu on planeedi parima jalgpalluri Lionel Messi sugulasega.
Olimpia peatreeneriks on Ever Hugo Almeida, Uruguays sündinud endine Paraguay koondise väravavaht töötab Olimpia juures treenerina juba kolmandat korda. Praegune periood sai alguse jaanuarikuus. Olimpia mängijana on ta Copa Libertadoresi võitnud kahel korral ning samuti on tal kodus kaminasimsil 11 kohalike meistrivõistluste kuldmedalit, millest 10 saavutatud väravasuul seistes. Almeidat peetakse väga heaks motiveerijaks, kes vaid mõne kuuga suutis Olimpiast vormida väga hea ühtlustundega meeskonna.
Atletico Mineiro
Atletico Mineiro on 1908. aastal loodud klubi Belo Horizontest. Tegu on klubiga, mis läbi aastate domineerinud Minas Gerais maakonna meistrivõitlusi, sealt on haaratud 42 tiitlit, kuid Brasiilia meistriks on tuldud vaid korra ning sedagi tükk aega tagasi 1971. aastal. 90ndatest on Atleticol ka kaks Copa COMNEBOL-i võidukarikat, mis oli üks praeguse Copa Sudamericana eelkäijatest. Uus tõus algas Atletico jaoks 2011. aastal, kui teiseks ametiajaks valiti tagasi president Alexandre Kalil. Kohaliku ettevõtja juhtimisel olid eelnevad hooajad ebaõnnestunud ja ta lubas tulemusi märgatavalt parandada. Tegu on sõnapidajamehega - Atletico vahetas 2011. aasta Brasiilia Serie A 15. koha eelmisel aastal välja hõbemedalite vastu.
Esiletõus Serie A-s on nüüd edasi kantud ka Copa Libertadoresile. Atletico kuulus alagruppi koos teise Brasiilia meeskonna Sao Paulo, Argentina klubi Arsenal de Sarandi ja Boliivia klubi The Strongestiga. Grupis kaotati vaid üks mäng, võõrsil Sao Paulole, ja ülejäänud võideti. Tänu kummalisele süsteemile, kus kaheksandikfinaalis pandi meeskonnad kokku grupifaasis kogutud punktide järgi, kohtus Atletico taas Sao Pauloga (Atletico oli 15 punktiga grupifaasi parim ja Sao Paulo 7 punktiga halvim edasipääseja) ja võttis kahemängu kokkuvõttes 6-2 võidu. Veerandfinaalis saadi 3-3 tulemuse juures võõrsil löödud väravatega jagu Mehhiko klubist Tijuana ja poolfinaalis kukutati penaltiseerias Newell's, kui teises kohtumises mängiti tagasi 0-2 kaotusseis.
Atletico suurim täht on loomulikult endine 2-kordne FIFA aasta mängija Ronaldinho. 12 kohtumisega on tal Copa Libertadoresil kirjas 4 väravat ja 7 tulemuslikku söötu. Teda toetavad veel mitmed Euroopas karjääri teinud mängumehed - Gilberto Silva (endine Arsenali ja Panathinaikose mängija, 93 mängu koondises), Josue (Wolfsburg, 24 mängu koondises), Guilherme (Kiievi Dinamo, Moskva CSKA), Jo (Moskva CSKA, Man City, Everton, Galatasaray) ja Diego Tardelli (Real Betis, PSV, Anži). Viimased kaks on ka tänavuse Copa Libertadoresi suurimad väravakütid kuue tabamusega. Lisaks endistele Euroopa klubide staaridele on ka Atletico enda akadeemiast sirgunud mitmeid talendikaid mängumehi. Nende esirinnas Bernard, kes vaid 20-aastasena tõusnud Brasiilia koondise kindlaks liikmeks, kuigi kahjuks jääb temal finaali avamäng kaartide tõttu vahele.
Meeskonna peatreeneriks on Alexi Stival ehk Cuca. Tegu on endise ründajaga, kes ka Brasiilia koondises ühe mängu kirja sai. See juhtus 1991. aastal huvitaval kombel just Paraguay vastu. Cucal on peatreenerina silmapaistev CV, küll suuresti lihtsalt selle tõttu, et tööandjaid on tal olnud uskumatult palju. Alates treenerikarjääri algusest 1998. aastal on ta juhendanud tervelt 20 erinevat klubi. Atleticos on ta alates aastast 2011 ehk siis võib teda pidada ka just selleks geeniuseks, kelle töö tagajärjel on klubi silmapaistev tõus alguse saanud. Suureks abiks on muidugi olnud ka sedavõrd kvaliteetsete mängijate olemasolu.
Esiletõus Serie A-s on nüüd edasi kantud ka Copa Libertadoresile. Atletico kuulus alagruppi koos teise Brasiilia meeskonna Sao Paulo, Argentina klubi Arsenal de Sarandi ja Boliivia klubi The Strongestiga. Grupis kaotati vaid üks mäng, võõrsil Sao Paulole, ja ülejäänud võideti. Tänu kummalisele süsteemile, kus kaheksandikfinaalis pandi meeskonnad kokku grupifaasis kogutud punktide järgi, kohtus Atletico taas Sao Pauloga (Atletico oli 15 punktiga grupifaasi parim ja Sao Paulo 7 punktiga halvim edasipääseja) ja võttis kahemängu kokkuvõttes 6-2 võidu. Veerandfinaalis saadi 3-3 tulemuse juures võõrsil löödud väravatega jagu Mehhiko klubist Tijuana ja poolfinaalis kukutati penaltiseerias Newell's, kui teises kohtumises mängiti tagasi 0-2 kaotusseis.
Atletico suurim täht on loomulikult endine 2-kordne FIFA aasta mängija Ronaldinho. 12 kohtumisega on tal Copa Libertadoresil kirjas 4 väravat ja 7 tulemuslikku söötu. Teda toetavad veel mitmed Euroopas karjääri teinud mängumehed - Gilberto Silva (endine Arsenali ja Panathinaikose mängija, 93 mängu koondises), Josue (Wolfsburg, 24 mängu koondises), Guilherme (Kiievi Dinamo, Moskva CSKA), Jo (Moskva CSKA, Man City, Everton, Galatasaray) ja Diego Tardelli (Real Betis, PSV, Anži). Viimased kaks on ka tänavuse Copa Libertadoresi suurimad väravakütid kuue tabamusega. Lisaks endistele Euroopa klubide staaridele on ka Atletico enda akadeemiast sirgunud mitmeid talendikaid mängumehi. Nende esirinnas Bernard, kes vaid 20-aastasena tõusnud Brasiilia koondise kindlaks liikmeks, kuigi kahjuks jääb temal finaali avamäng kaartide tõttu vahele.
Meeskonna peatreeneriks on Alexi Stival ehk Cuca. Tegu on endise ründajaga, kes ka Brasiilia koondises ühe mängu kirja sai. See juhtus 1991. aastal huvitaval kombel just Paraguay vastu. Cucal on peatreenerina silmapaistev CV, küll suuresti lihtsalt selle tõttu, et tööandjaid on tal olnud uskumatult palju. Alates treenerikarjääri algusest 1998. aastal on ta juhendanud tervelt 20 erinevat klubi. Atleticos on ta alates aastast 2011 ehk siis võib teda pidada ka just selleks geeniuseks, kelle töö tagajärjel on klubi silmapaistev tõus alguse saanud. Suureks abiks on muidugi olnud ka sedavõrd kvaliteetsete mängijate olemasolu.
Kumb võidab?
Paberi peal näib Atletico kerge favoriidina ja seda suuresti just tänu oma mängijatevalikule. Samas on Bernardi eemale jäämine avakohtumisest valus hoop, sest Atletico ründemäng toetub just suuresti tema kiirusele ja liikumisele, mis nii talle endale, kui ka kaaslastele tegutsemisruumi vabastab. Samas on Atleticol olnud ka korralikul määral õnne, et üldse finaali jõuti. Väga napp oli pääsemini poolfinaalis Newell'si vastu. Penaltiseeria toonud värav sündis Guilherme jalast alles 84. mänguminutil. Euroopas mänginud mehed teadvad täpselt, mida suured mängud endaga kaasa toovad, aga nende kõrval on ju veel ka teised mängijad, kellel kogemus nii kõrgelt tasemelt ja nii suure surve alt puudub. Olimpial puuduvad Ronaldinho sarnased individuaalsed talendid, kuid meeskond on väga ühtlane. Erinevalt Atleticost on ka juba varem Copa Libertadoresil mängitud ning peatreener Almeida on väga hinnatud spetsialist. Ei üllataks üldse, kui mõlemad võidaksid oma kodumängud ja seejärel saaks otsustavaks see, et kes suudab lüüa enim väravaid. Samas on raske meeskondi ka selle kaudu raske eraldada - alagrupiturniiril oldi ülekaalukalt kaks edukaimat ründemeeskonda, kui löödi 16 väravat. Kui oleks sunnitud ennustama, siis pakuks aga Atletico võitu. Oleks ju tore, kui Ronaldinho saaks oma karjääri loojangul pärjatud veel ühe tiitliga. Eriti, kui liiguvad jutud, et ta on järgmiseks hooajaks liikumas Araabiamaadesse.
Ees on ootamas väga vägev finaal. Kaks ründele orienteerunud meeskonda, mitmed tähtmängijad, lõuna-ameerikalik kirg. Kindlasti tasub nende mängude nimel veidi une aega näpistada. Avakohtumine algab kell 03:50.
Ees on ootamas väga vägev finaal. Kaks ründele orienteerunud meeskonda, mitmed tähtmängijad, lõuna-ameerikalik kirg. Kindlasti tasub nende mängude nimel veidi une aega näpistada. Avakohtumine algab kell 03:50.
Tellimine:
Postitused (Atom)