Konverentside ebaühtlasest seisust NBA-s

Uus NBA hooaeg on saanud hoo üles ning selle algus lubab meile viimaste aastate põnevaimat aastat. Üks fenomen on aga endiselt sama. Traditsiooniliselt on läänekonverents olnud alati tugevam kui ida ja nii on läinud ka tänavu. Kahe konverentsi vahe on aga kasvanud veel suuremaks. Hetkel on seis selline, kus lääne meeskonnad on ida vastu peetud 67 kohtumisest võitnud tervelt 42. Miks see nii on?

Võib kindlasti öelda, et ida on lihtsalt iseenda nõrkuse ohver. Kuna Nets ja Knicks on hooaja alguses mänginud alla igasugust arvestust, siis on idas "eliitmeeskondi" vaid kaks - Pacers ja Heat. Neile võib veel konkurentideks lisada ka Hawksi, Pistonsi ja Wizardsi, kuid kõik ülejäänud on seni võitnud selgelt alla 50% oma mängudest. Läänest on aga võtta vaid kolm meeskonda, kelle võiduprotsent ei küündi 50% juurde!

Ja kas pole nii, et idakonverentsi klubide mängud lääne vastu on nende jaoks tähtsusetud? See selgitaks seda lääne suurt üleolekut ja ka seda, miks on idas nii palju meeskondi, kes võitnud vähem kui pooled oma senistest mängudest. Võime näiteks võtta isegi ühe hea meeskonna Heati näol. Kas põhihooajal, mis viimasel ajal tundub klubide jaoks justkui ebameeldiva kohustusliku kavana, mis soovitakse lihtsalt võimalikult väheste vigastustega mööda veeta, on vaja Heati mängijatel veri ninast väljas heidelda lääne meeskondadega, kui on teada, et idas ootavad neid ees mitmed palju kergemad vastased, kellaga ka nagunii hooaja jooksul mängitakse rohkem, kui lääne omadega? Kuigi üllataval kombel on Heat just nende meeskondade vastu koperdanud - kaotatud on nii Sixersi, Netsi, kui ka Celticsi vastu. Samas aga naudivad täiel rinnal oma konverentsikaaslaste peksmist teised meeskonnad. Näiteks Kagu-divisjonis Heati selja taga olev Wizards on seni kogunud 9 võitu. Neist kuus on tulnud Sixersi, Netsi, Cavaliersi, Knicksi, Bucksi ja Magicu vastu, kes on kõik idakonerentsis suurtes raskustes.

Ida nõrgematele toovad seejärel kurbi uudiseid veelgi juurde läänest külla sõitvad meeskonnad, kes on tohutult motiveeritud, sest teavad, et koju naastes ootavad neid ees taas keerulised vastasseisud. Läänes on umbes 10-11 meeskonda, kes väga tihedas heitluses võitlevad playoffide kohtade pärast. Siin sobib heaks näiteks tänavuse hooaja suurüllataja, hetkel läänekonverentsi juhtiv Trail Blazers. Eelmise kuu keskel oli meeskonnal idaranniku turnee ja kõik neli kohtumist võideti mugava vahemaaga olgugi, et mäng Raptorsiga läks ka lisaajale.

Tänu Knicksi ja Netsi kehvale olukorrale on praegu ka täiesti reaalne selline variant, et idas tõuseb Atlandi-divisjoni võitjana esimese nelja sekka ehk playoffide avaringis kodueelist omavate satside hulka Celtics või Raptors, kes hetkel liiguvad tempos, mis vaevu lubab hooaja lõpuks kokku 30 võitu! See oleks idakonverentsi jaoks juba uuel tasemel piinlikus. Ka konkurendid naeravad selle olukorra üle.

Is it too late to join the Eastern Conference? Asking for a friend.
— Trail Blazers (@trailblazers) December 4, 2013

Konkurentsitiheduse vaimus võiks konverentsid üldse ära kaotada. See on muidugi utoopiline idee, kuid miks mitte fantaseerida?

 

Kui kaotada konverentsid ja jagada meeskondadele playoffide asetused liiga üldise seisu järgi, siis ootaks meid ees mitu üli-ülipõnevat duelli (tabel on koostatud kolmapäevase seisuga ja praeguseks võib see olla veidi muutunud). Tänavu näib aga, et juba hooaja väga varajases faasis on selge, et ida finaalis kohtuvad Heat ja Pacers ning nende teekond sinna on ka väga kerge. Ja loomulikult tänu sellele saab siis ida taaskord viimasena ja paremini naerda, sest tiitlivõitja tuleb ikka nende poolt, kuna lääne meeskonnad retsivad üksteist põhihooaja ja playoffide ajal sedavõrd palju, et finaaliks ei jää kellelgi piisavalt püssirohtu.

NBA - uued tuuled puhuvad nii läänes, kui ka idas

Nädala pärast on läbi uue NBA hooaja esimene kuu ning võib öelda, et see on olnud üsna ettearvamatu. Seni on lati alt läbi jooksmas mitu hooajaeelset favoriiti ja olukord Atlandi divisjonis on täiesti pea peale pööratud - juhivad Toronto Raptors ja Philadelphia 76ers ning põhjast vaatavad alt üles Brooklyn Nets ning New York Knicks. Idakonverents on saanud võimsa liidri Indiana Pacersi näol ning läänes ei hinga mulluse finalisti San Antonio Spursi kuklasse mitte Oklahoma City Thunder, ega mõni muu traditsiooniline playoffide meeskond, vaid hoopis Portland Trail Blazers.

Pacersi edu on üllatav, aga kindlasti mitte ootamatu. Viimasel kahel hooajal on Miami Heat teel tiitlini pidanud kõige tulisemad lahingud maha just Pacersiga, kelle korvi alust on valvamas 2.18 meetri pikkune koljat Roy Hibbert. Hetkeseisuga on 26-aastane keskmängija liigas üsna ainulaadne mängumees. Pikkuse poolest saab talle vastu vaid kolm sentimeetrit pikem Hasheem Thabeet, kuid Thunderis on tema kindel pingipoiss, kes kogub mängudes vaid marginaalseid minuteid. 90ndatel oli olukord, kus leidus mitmeid üle 2.20-ne mängumehi - Rik Smits, Shawn Bradley, Gheorghe Muresan - kuid praegu vaevab liigat selles arvestuses põud. Samas on õnnega koos meeskonnad, kellel osav keskmängija olemas ning seetõttu võib ka esimesest 11-st mängust kümme võitnud Pacersit hinnata üheks tõsiseks tiitli küsijaks. Lastes seni vastastel mängu kohta visata vaid 87.2 punkti mängus omab Pacers parimat kaitset ning teada tuntud vana sõna ookeani taga on: "kaitse võidab meistritiitleid."

Pacers on seni vastastel lasknud visata vaid 39.5% täpsusega, mis kompenseerib selle, et lauavõitluses pole seni mitte ühtegi NBA tiitlit võitnud klubi teps mitte kõige parem. Keskmisest saagist 44 on parem tervelt üheksa meeskonda. Pole ka tegelikult Hibbert kõige võimsam lauapallide õgija, sest korjab mängu kohta seni vaid üheksa palli, mida tama kasvu juures võib pidada tagasihoidlikuks saagiks. Varasema 5-aastase karjääri keskmine jääb tal isegi alla seitsme. Küll on aga isa kaudu Jamaika koondist esindav Hibbert hetkel troonimas kulpide edetabeli tipus. Keskmiselt jätab ta viskesooritajad kurva ilmega 4.4 korda mängus.

Oma senise 3-aastase peatreenerikarjääri jooksul Pacersi igal aastal playoffidesse tüürinud Frank Vogel on tänavu aga teeninud kiidusõnu ka oma meeskonna ründemängu eest. Megatalent (kuidas muidu nimetada 2.06 meest, kes võib mängida tagamaängijana? Paul George tegi mullu oma 3-aastase karjääri parima hooaja ja võinuks meeskonnas vabalt troonida viiest kõige olulisemast statistilisest valdkonnast (punktid, lauapallid, söödud, vaheltlõiked, kulbid) nelja liidrina. Hibbertile ta loomulikult kulpide arvestuses vastu ei saa, kuid jäi oma pikale meeskonnakaaslasele lauapallide arvestuses alla vaid 0.6-ga ning sama arvu korjas rohkem korvisööte ka mängujuht George Hill.

Põhimõtteliselt on George hetkel liigas ainus mees, keda võiks võrrelda LeBron Jamesiga ning see on tohutu kompliment 23-aastasele mängumehele. Tänavusel hooajal on Vogel isegi George'ile andnud ründes vabamad käed ning nii on ka Pacersi mäng vastaste korvi all muutunud efektiivsemaks. Eelmise hooaja keskel ütles Vogel oma meeskonna noore staari kohta: "Paul George on arenemas väga võimsaks mängijaks nii ründes, kui ka kaitses. Ta juba on arvatavasti NBA parim äärekaitsja."

Märksõna selles lauses võikski olla just "arenemas". Noore vanuse tõttu on George'il endiselt veel tohutult potentsiaali ning tänavu ongi ta oma mängu veel ühe taseme võrra kõrgemale tõstnud. Hetkel on tema näitajateks 24.4 punkti, 6.8 lauda, 3.3 söötu ja 1.7 vaheltlõiget mängu kohta. Märgatav edasihüpe on toimunud ka tema viskeprotsendi osas, mis eraldab andekaid mängumehi lihtsatest korvimasinatest (jah, ma vaatan sulle otsa Rudy Gay). Eelmisel hooajal oli George'i tabavus protsent veel tagasihoidlik 41.9%, kuid tänavu on see tõusnud 46.5% peale. Hooaeg on muidugi veel alles noor, aga mängitud on juba üle kümne mängu ja raske on näha selle drastilist kukkumist. Võttes arvesse 2010. aasta drafti 10. valiku töötahet, siis võib see kukkumise asemel ehk läbida isegi tõusu.

Ühe mehe õnn muidugi on aga teise õnnetus. George sai võimaluse läbimurdeks tänu sellele, et Danny Granger langes mullu vigastustetondi küüsi ning pole ka uueks hooajaks tema käest vabanenud. 30-aastane meeskonna kapten oli enne mullust hooaega Pacersi kindel liider, kuid on tänu vigastustelee alates eelmisest hooajast kaasa teinud vaid viis mängu. Seetõttu võib Pacersi edu pidada veelgi suuremaks - mullu jäädi oma tähtmängijata NBA finaalist vaid ühe võidu kaugusele. See tähendab aga, et Granger on uuel hooajal järsku muutunud teisaldavaks osaks. Tema väärtus on tänu vigastustele kindlasti langenud, kuid Pacers peaks sellegi poolest tema eest vastu sama korraliku posu mängijaid, kes võiks veelgi tugevdada meeskonna pinki, mida suvel kõvasti timmiti.

Kvaliteetsete vahetusmängijate vähesus ongi ehk olnud see, mis viimastel hooaegadel playoffides meeskonnale seina on ette seadnud. Kui nüüd kõik terved püsivad - kolm korda üle õla ptüi-ptüi-ptüi - siis on vägagi reaalne, et meil on idas olemas kuningas Jamesi troonilt tõukaja.

Trail Blazersi meeskond meenutab 90ndate lõpu edukat Utah Jazzi satsi. LaMarcus Aldridge'i ja Damian Lillardi näol on olemas suurepärane viskaja ja söötja tandem nagu seda olid Karl Malone ja John Stockton. Wesley Matthews ja Nicolas Batum on efektiivsed meeskonnamängijad, kes on suutlised tabama kolmeseid, nagu Jeff Hornacek ja Byron Russell. Samas moodustasid samad mehed Trail Blazersi algviisiku ka eelmisel hooajal, mis lõppes vaid 33 võiduga. Hooajaeel tundus, et meeskond on isegi muutunud nõrgemaks, sest keskmängija J.J. Hickson liitus vabaagendina Denver Nuggetsiga ning teda tuli New Orleansist asendama Robin Lopez, kuid kummalisel kombel on Trail Blazers selge tagasikäigu asemel teinud hoopis märgatava arenguhüppe - senisest 12-st mängust on võidetud kümme.

Teist aastat Portlandis tegutseva peatreeneri Terry Stottsi käe all on suve jooksul nähtud kõvasti vaeva kaitse kallal. Mullu lasti vastastel visata üle 100 punkti mängus (100.7), kuid nüüd on see arv surutud allapoole seda maagilist piiri (98.1). Väga suurt tähelepanu pööratakse vastaste kolmepunktivisete takistamisele ja nii on seni kõikide meeskondade viskekahurid jäänud Trail Blazersi vastu pika ninaga. 1977. aastal klubi ainsa NBA meistritiili võitnud Trail Blazers hoiab seni vastaste kaugvisete täpsust vaid 29.1% peal. Samas on Trail Blazerist parem kolmeste tabavus protsent vaid kolmel meeskonnal ning kuna lauavõitluses ollakse ühed parimad - endale haaratakse 52.1% saadaval olevatest pallidest - siis tekitatakse endale ründes isegi eksimuse korral lisaviskevõimalusi ja omakorda ei lasta vastastel seda teha.

Teiste seas on oma hingestatud kaitsetöö eest kiita saanud ka mullune parim uustulnuk Lillard, kelle mängu juures nähti eelmisel hooajal suurima veana just hoolimatut tegutsemist oma korvi lähistel. "Aasta parimate puhul leiab alati põhjuseid nokkimiseks ja nii oli ka Damiani puhul. Talle läks see sügavalt hinge, kuid kuna tema soov areneda on sedavõrd suur, siis nägi ta suvel enda kallal kõvasti vaeva," on Dallas Mavericksi 2011. aasta tiitlivõidus abitreenerina osaline olnud Stotts öelnud. Samas on kannatanud Lillardi numbrid ründes. Keskmine punktisaak on enamvähem sama (mullu 19.0, tänavu 19.9), kuid see tuleb märgatavalt ebaefektiivsema viskamise juures - tabavus on 42.9% pealt langenud 39.8% peale. Samuti on langenud korvisöötude arv - 6.5 vs 5.8.

Oma mängujuhi puudujääke on palju stabiilsemate esitustega kompenseerimas aga Matthews ning karjääri parimat hooaega on tegemas ka Aldridge, kes tegelikult andis suvel märke, et soovib klubist lahkuda. 22.5 punkti ja 9 lauda mängus on suurepärased numbrid, kuid kas tegu on vaid ajutise nähtusega? Äkki ongi terve oma senise 7-aastase karjääri Portlandis veetnud mees lihtsalt üritamas teistele klubidele muljet avaldada? Kosilastest talle kindlasti puudu ei tuleks. Aldridge on küll Trail Blazersi jaoks viimastel aastatel olnud asendamatu mees, kuid tõsi on ka see, et teda on üritatud mitmel korral varasemalt ära kaubelda ning see tekitab küsitavusi ka selle osas kuivõrd lojaalne 28-aastane mängumees ise oma tööandjale on.

Hiljuti meenutas Aldridge, kuidas temast tegelikult ei pidanudki sirguma meeskonna täht vaid kõik lootused olid Portlandis hoopis Greg Odeni ja Brandon Roy peal."Klubi soovis minu asemele vanemat mängijat, kel vaja vähem mänguaega ja kellel olid väiksemad nõudmised, sest ma olin siis veel noor ning mu ambitsioonid olid suured," on Aldridge meenutanud. Läks aga nii, et kuna Odeni ja Roy karjäärid läksid vigastuste nahka, siis tõusis Aldridge järsku ise meeskonna liidriks. Seda taaka on ta nüüd kohusetundlikult viimasel paaril aastal kandnud, kuid kõik need on lõppenud pettumusega. Kaks aastat järjest pole playoffidesse jõutud ning eelnevalt kaotati kolm aastat järjest avaringis.

Kindlasti on võrreldes Pacersiga Trail Blazersil oht ära vajuda palju suurem, sest varasematel hooaegadel pole mingeid märke olnud sellest, et klubi on võimeline konverentsi tippudega võrdselt heitlema, kuid suve jooksul on "Rooside linnas" tehtud väga õiged järeldused ning taibatud samuti, et ilma korraliku kaitseta pole eliidi hulka asja. Hooaja käigus selgub, kas Aldridge'il ja kompaniil on tänavu tõsi taga või on kõrgetasemeline mänguvorm vaid ajutine nähtus.

Kas Linsanity on tagasi?

Ei ole vist liialdus, kui öelda, et kaks aastat tagasi ei olnud praegune ülemaailma tuntud korvpalli ikoon Jeremy Lin mitte keegi. Olles olnud silmapaistev mängija Harvardi ülikooli eest ei võtnud mitte ükski NBA klubi siiski seda riski, et ta 2010. aasta draftis endale valida. Harvard on küll tuntud ja väga hinnatud ülikool, aga seda mitte spordisaavutuste poolest. Harvardi on edukalt lõpetanud mitu USA presidenti, kuid enne Lini oli NBA-s mänginud vaid kaks Harvardi vilistlast, neist viimane Ed Smith aastal 1954. Draftis mitte valituks jäämine ei tähendanud, aga Lini korvpalli unistuse lõppu.

Head esitused NBA suveliigas Las Vegases tõid Linile pakkumise nelja klubi poolt. Seejuures huvitaval kombel oli Lini Vegase turniirile kutsunud Dallas Mavericksi esindav Donnie Nelson, kel varasemalt olnud silma teiste jaoks märkamatu talendi tähelepanemiseks Dirk Nowitzki puhul. Lini suureks rõõmuks oli üks neljast, kes lepingu lauale pani, ka Golden State Warriors, kelle fänn ta poisikesena oli kasvades üles Oaklandis, kus Warriors baseerub. Lin on öelnud, et teised kolm meeskonda tegid rahalises mõttes parema pakkumise, kuid tahe Warriorsit esindada kaalus need üle. Lini esimeseks palgaks oli "vaid" pool miljonit dollari (372 000 eurot) hooaja kohta.

Noor mängujuht pääses hooaja lõpuks väljakule 29. kohtumises, keskmiselt ligi kümneks minutiks, mille jooksul ta sai kirja 2.6 punkti, 1.2 lauapalli ja 1.4 korvisöötu. Meeskond oli temaga rahul. Klubi omanik Joe Lacob ütles toona: "Temast ei saa tulevikus kindlasti superstaari, aga ta on rahalises mõttes väga odav ja arenev mängija." Paraku polnud aga Lini leping piisavalt väike, et mitte jääda ette Warriorsi püüetele 2011/12 hooaja eel meeskonda tugevdada. Uueks hooajaks talle meeskonna enam kohta ei leidunud. Lõpuks leidis ta ennast aga New Yorki Knicki rivistusest, kel oli hädaolukorras vaja mängujuhti, kes vajadusel pingilt sekkus. Seda vajadust aga väga palju ei olnud. Lin mängis 26 mängu jooksul kokku vaid 55 minutit, kui siis tuli järsku mängu saatus või Jumal (Lin on sügavalt usklik). Olukorras, mil noore mängumehe tulevik oli tume - Knicks kaalus temast vabanemist, sest mingi hetk oleks Lin tulnud võtta garanteeritud lepingu peale ja selle asemel vaadati hoopis teiste vabaagentide suunas - enne, kui jõudis kätte saatuslik päev 4. veebruar 2012.

Linil oli pärast võõrsilmänge kombeks ööbida oma venna juures, kuid sel korral rikkusid need plaanid vennale saabunud ootamatud külalised. Enne tähtsat mängu New Jersey Netsi vastu oli ta sunnitud veetma öö magades meeskonnakaaslase Landry Fieldsi diivanil ning järgmine päev juhtus see:

Võis arvata, et tegu oli lihtsalt maagilise diivaniga, kuid suurepärased esitused hakkasid muudkui korduma. Linist sai esimene NBA mängija, kes oma esimeses viies algviisikus alustatud mänguga sai kirja vähemalt 20 punkti ja 7 korvisöötu. New Yorki oli tabanud "Linsanity". Knicksi fännid, keda aasta varem oli kostitatud liiga ühe tõelise superstaari Carmelo Anthony hankimisega, tunnistasid, et nad pole juba mitu aastat sedavõrd elevuses olnud. Lini vanemate kodumaal Taiwanis hakati korraldama Knicksi mängude ühisvaatamisi, kuhu kogunesid tuhanded inimesed. Lini maagilise hoo lõpetas põlvevigastus ning negatiivselt mõjus tema numbritele ka Knicksi peatreenerivahetus, kuid hooaja keskmised näitajad olid tema poolt siiski üsnagi head - 14.6 punkti, 6.2 korvisöötu ja 1.6 vaheltlõiget. Olles leidnud enda jaoks Jumala poolt ette määratud koha, ootas aga Lini ees uus järjekordne muutus.

Kuna tema leping sai Knicksiga hooaja lõpus läbi ja kuna New Yorki saabus põhimängujuhiametit pidama Raymond Felton, maandus Lin pärast pikalt kestnud omavahelisi ülepakkumisi Houston Rocketsis - uueks lepinguks 25 miljonit dollarit (18.6 miljonit eurot) kolme aasta peale. Polnud paha edasiminek ajast, mil ta alustas alles ennast tõestamata mängijana Warriorsis. Vähe teada fakt on see, et Lin tegelikult kuulus ka juba pärast Warriorsist lahkumist põgusalt Rocketsi rivistusse enne, kui Knicksiga liitus, kuid toona kaasa tehtud kaks hooajaeelset mängu ei suutnud klubi veenda selles, et temas peitub tõeline lihvimata teemant. Teine algus Rocketsis oli samuti keeruline, eriti kuna enamus suvest tuli lihtsalt tegeleda põlveoperatsioonist taastumisega. Loomulikult saabus ta Houstonisse ka seisus, kus teda olid saatmas ebareaalsed ootused pärast tema harukordset algust New Yorkis. Tema mäng läks iga kuuga aga aina paremaks ning näiteks lõpetas perioodi pärast Tähtede Mängu numbritega 16 punkti ja 6 korvisöötu mängu kohta, tabades kolmeseid 37.5% täpsusega ning hoides üldist visketäpsust 45% juures. Võrdluseks mõnede teiste nimekate mängujuhtide numbrid - Chris Paul 16.9, punkti, 9.7 söötu, kolmesed 32.8%, üldine tabavus 48.1%, Damian Lillard 19 punkti, 6.5 söötu, 36.8%, 42.9%, John Wall 18.5 punkti, 7.6 söötu, 26.7%, 44.1%.

Tänavune hooaeg tõi Lini jaoks järjekordse väljakutse, kuid olles jõudnud juba nii kaugele nii lootusetust seisust, võib olla kindel, et ta ei lase sel ennast heidutada. Kuna tema mäng ei olnud mullu Rocketsi särgis koos James Hardeniga väljakut jagades kõige efektiivsem, alustas ta hooaega meeskonna "kuuenda mehena", loovutades algviisiku koha Patrick Beverly'le. Küll on aga taaskord justkui saatus oma käe sellisele sündmustekäigule vahele pannud. Beverly sai üsna varakult vigastada ning probleemid Hardeni tervisega tähendavad seda, et Lin on siiski saanud senisest üheksast mängust alustada ka viite. Tal on sel nädalal selja taga kaks suurepärast mängu, kus ta tõi Toronto Raptorsi ja Philadelphia 76ersi vastu vastavalt 31 ja 34 punkti (võttes maha lisaajal visatud punktid 22 ja 28). Sixersi vastu jagas ta välja ka 12 korvisöötu ning püstitas üheksa tabanud kolmepunktiviskega (15-st üritusest) nii oma karjääri rekordi, kui ka Sixersi kodusaali rekordi, korrates samas Rocketsi ajaloo rekordit. Kas Linsanity on tagasi? Tuleval öösel naaseb Lin sinna, kust see kõik alguse sai, kui Rockets kohtub Madison Square Gardenis Knicksiga.

NBA hooaja algus - silmapaistvad noorukid ja favoriitide apsud

Pärast uue NBA hooaja avanädalat on kindlasti kõigi korvpallifännide meelel ja keelel enim vaid üks nimi - Michael Carter-Williams. Suvise drafti 11. mees tegi Philadelphia 76ersi eest suurepärase debüütmängu, kui Sixers alistas hooaja avamängus üllatuslikult tiitlikaitsja Miami Heati 114-110. 22-aastane mängujuht lõpetas kohtumise 22 punkti, 12 korvisöödu, 7 lauapalli ja 9 vaheltlõigega. Neist kõige olulisem ja kahtlamata noorele mängumehele kõige magusam tuli mängu lõppuhetkedel, mil kuningas isiklikult, LeBron James, talle palli kaotas.

Carter-Williamsil jäi ülinapilt puudu kolmikduublist (ja tegelikult ka nelikduublist), millega varasemalt oma NBA debüütmängus saanud hakkama vaid 60ndate täht Oscar Robertson, keda peetaks üheks korvpalli ajaloo parimaks mängujuhiks.

Oma esimesel nädalal ei rahuldunud vaid 7000 elanikuga Hamiltoni linnakeses sündinud Carter-Williams aga vaid ühe silmapaistva mänguga. Pärast 14 punkti, 5 korvisöödu ja 3 lauapalliga lõppenud 109-102 võidumängu Washington Wizardsi vastu, terroriseeris ta ka teist karjääri jooksul põhihooaja väärtuslikumaks mängijaks valitud meest, Derrick Rose'i.

Rose sai Carter-Williamsi vastu tegutsedes kirja vaid 14 punkti, visates kohutava tabavus protsendiga 28.6 ja sooritades 8 pallikaotust. Carter-Williams säras aga 107-104 võidus 26 punkti, 10 korvisöödu ja 3 vaheltlõikega. Suurepärane mäng hooaja esimesel nädalal - keskmised näitajad 20.7 punkti, 9 korvisöötu, 4.3 vaheltlõiget - tõi 1.98 meetri pikkusele mängumehele ka idakonverentsi nädala parima mängumehe tiitli. Varasemalt on oma debüüthooaja esimesel nädalal saanud parima mängija tiitliga pärjatud vaid üks kollanokk. Selleks oli Shaquille O'Neal.

Tema ja ka tema meeskonnakaaslaste suurepärane ning aukartust mitte ülesnäitav mäng tähendas ka seda, et avanädalajärgselt oldi koos Indiana Pacersiga ainsad, kes olid idas saanud hakkama ilma kaotusteta.Tegu on mingis mõttes halenaljaka fenomeniga, sest hooaja eel räägiti Sixeri puhul vaid sellest, kui palju kaotusi kogutakse, et endale lõpuks järgmise aasta draftiks parim valikupositsioon saada. Kihlveokontorid hindasid enne hooaega, et Sixers saab kirja vaid 16 võitu. Vaid nelja mänguga on sellest aga juba 18.75% käes.

Carter-Williamsi fenomenaalne mäng on ebaõiglaselt jätnud suurema tähelepanuta teise tagamängijast kollanoka Victor Oladipo esimesed mängud maailma tugevaimas korvpalliliigas. Orlando Magicu kaitsespetsi keskmised numbrid on pärast nelja mängu - 13.8 punkti, 5.3 lauapalli, 4 korvisöötu ja 1.8 vaheltlõiget. Ja seda kõike vahetusmehena

Enne hooaja algust ennustati ka Orlandole väga pikka ja pettumustvalmistavat hooaega, kuid suvise drafti 2. mehe teisi sütitav ja särtsu täis mäng on Magicul aidanud alustada vägagi korraliku saagiga - neljast mängust on kirjas kaks võitu. Viimati sai 107-86 kolki enne hooaega tiitli favoriitide sekka paigutatud Brooklyn Nets, kus Oladipo säras ka ühe fantastilise pealtpanekuga.

Oladipot, kelle isa pärit Sierra Leonest ja ema Nigeeriast, peeti enne hooaja algust suurimaks favoriidiks parima uustulnuka tiitlile, kuid nagu avanädal on näidanud, siis ei tule see talle kindlasti mitte lihtsalt kätte. Carter-Williams pakub tugevat konkurentsi ja võimalik, et selle tiitli nimel tuleb jageleda veel teistega. Näiteks on Boston Celticsi rivistuses säranud brasiillane Vitor Faverani.

2.11 meetrit pikk keskmängija oli kaks viimast aastat Valencia BC varumees enne, kui sõlmis Celticsiga suvel 3-aastase lepingu. Oma nime pani ta NBA drafti kirja 2009. aastal, aga jäi toona valimata ja oi, kus nüüd võib alles mitmetest tähtsatest kabinettidest NBA tiimijuhtide nuttu kosta.

25-aastane mängumees jäi küll oma debüütmängus Toronto Raptorsi vastu tagasihoidlikuks, kui tõi 13 punkti ja 3 lauapalli, kuid näitas oma tohutut potentsiaali kaitses, kui sai 27 minutiga kirja 3 kulpi. Järgmises mängus Milwaukee Bucksi vastu kogus ta mänguaega 10 minutit enam ja nõudis väga võimsa esitusega kõigi tähelepanu. 12 punkti kõrvale lisas ta tervel 6 kulpi ja 18 lauapalli!

Ameerikasse saabudes peeti Faverani tugevuseks eelkõige mitmekülgset ründearsenali, kuid oma esimeste mängudega on ta tõestanud, et saab NBA-s hakkama ka kaitses. Kolme mängu keskmiseks saagiks oli tal 11 punkti kõrval, mis tuli ülihea protsendiga 57.1, 7.7 lauapalli, üks vaheltlõige ja tervelt 3.3 kulpi, millest terve liiga peale oli parim saak vaid kolmel mehel.

Tuleviku tähtede esilekerkmine on mingil määral kindlasti aidanud varjata kogenud kalade ebaõnnestumisi. Hooaja avanädalal said mitu suurfavooriti kätte väga valusad õppetunnid. Näiteks Heat, kes alustas hooaega ilusa 107-95 võiduga Bullsi vastu, kuid kaotas seejärel kaks mängu jutti - lisaks ülalpool mainitud mängule 76ersi vastu ka kohtumise Netsile - ning oli seejärel hetkeks esimest korda alates aastast 2010 liigatabelis vähem kui 50% võiduprotsendiga

Pärast Derrick Rose'i naasmist suurte lootustega hooajale vastu läinud Bulls on aga endiselt võitnud alla 50% mängudest. Kolme kohtumisega on kirjas vaid üks võit ning seegi oli ülinapp, kui kodus alistati tänu Rose'i viimaste sekundite viskele New York Knicks 82-81. Kuigi Rose oli hooajaeelsetes mängudes suurepärases hoos, siis see vorm pole seni põhihooajale edasi kandunud. 2011. aasta põhihooaja MVP keskmiseks saagiks on ainult 12.3 punkti, 4.3 korvisöötu ja 3.7 lauapalli. Ta on sooritanud uskumatu arvu pallikaotuseid, 5.7 mängu kohta ja tabanud viskeid ülikehvalt, vaid 28.8%-ga.

Hooaja alguses on kindlasti pettunud ka Netsi fännid. Tähtedest kubisevast koosseisust oodati kindlasti rohkemat, kui vaid üks võit kolmest mängust. See oli küll ülimängus 101-100 ühepunktiline triumf kodus Heati vastu, kuid laiemas plaanis polnud sellel võidul mitte mingisugust tähtsust, sest hooaega alustati kahe kaotusega.

Avamängus jäädi 94-98 alla Cleveland Cavaliersile ning samuti suudeti suurfavoriidi koormat kandes kaotada ka Magicule. Nagu ette ennustada võis, siis on Netsis tänavu kindlasti suurim probleem kõigile mänguaja leidmisega. Hooaja esimestes kohtumistes on seni kehtinud võrduse reegel ja vähemalt 10 minutit mänguaega on saanud 11 mängijat! Kaheksa meest on mänginud keskmiselt vähemalt 20 minutit!

NBA hooaja eelvaade - tipus kisub pingeliseks

Kagu divisjon

Miami Heat

Viimase kahe aasta meistri Heati kvaliteedist annab hea märgi see, et olgugi, et suve jooksul on mitmed mullused playoffide meeskonnad on koosseisu kõvasti täiendanud, on ikka Heat uue hooaja favoriit number üks. Maailma hetke parim korvpallur LeBron James on ümbritsetud oma osa ideaalselt täitvate rollimängijatega ning tegelikult võib ka Miami kohta öelda, et võrreldes eelmise hooajaga on suve jooksul saadud märgatavalt tugevamaks, sest Greg Odeni ja Michael Beasley näol on leitud lahendus eelmisel hooajal vaevanud probleemidele korvialuses võitluses. Idas on küll mitu tõusvat jõudu, kuid Heati alistamine saab neil olema siiski raske, kui "Suur Kolmik" hooaja jooksul vigastuste küüsi. Alates 2010. aasta suvest, mil kolmik Florida palmide all kokku sai, on Heat võitnud 74% põhihooaja mängudest ja käinud ära kolmes finaalis.

Washington Wizards

Wizards on väga huvitav meeskond, kellel on John Walli näol üks liiga parimaid mängujuhte. Samas keeras mulluse hooaja nässu nii tema põlvevigastus, kui ka teiste mängijate kehv tervislik seisund. Vigastustetont on ka uue hooaja eel juba tuttavale uksele koputama tulnud, kuid kui Wall suudab kogu hooaja vältel tervena püsida ning tema kõrvale leidub lisaks Bradley Bealile veel üks ohtlik ründejõud, siis peaks Wizards olema taas võimeline ennast playoffidesse murdma. Tänavuse drafti 3. valiku Otto Porter Jr. näol on justkui see kolmas relv olema, kuid iseasi on see kui suure usalduse ta meeskonna peatreeneri Randy Wittmani poolt pälvib. Mullu oli Wittmanil väga hea kohe hooaja alguses kollanokka Beali katsetada, sest ilma Wallita oli meeskond nagunii lootusetus seisus.

Atlanta Hawks

Üks meeskond, kellelt Wizards võiks playoffide koha röövida oleks divisjonikaaslane Hawks, kuna suve jooksul on meeskond läbinud mitmeid muutusi, kuid olles juba kuus hooaega järjest ennast playoffidesse mänginud on Hawksil rohkem suurte mängude kogemusi ning tõsi on ka see, et suvised lahkujad on asendatud täitsa korralike asendustega. Teiste seas pani Josh Smith plehku Detroiti, kuid Paul Millsapi näol haaras Hawks endale üsna hea asendaja. Lisaks on meeskonnas varasemalt mullu 17.5 punktiga mängu kohta karjääri parima saagi saanud keskmängija Al Horford ning mängujuht Jeff Teague, kes oli mullu üks vaid kolmest mängumehest, kes kogusid põhihooajal vähemalt 14 punkti, 7 korvisöötu ja 1.5 vaheltlõiget mängus, visates vähemalt 45% tabavusega. Teised kaks olid LeBron ja Chris Paul. Päris asjalik seltskond, mille keskele kuuluda.

Charlotte Bobcats
 

Al Jeffersoni näol sai Michael Jordani omanduses olev Bobcats endale suvel väga hea täienduse korvi alla ning draftist nopiti endale teine pikk Cody Zeller, kes näitas lootustandvat mängu suveliiga mängudes (16.3 punkti ja 9.3 lauapalli), kuid paraku oli see Bobcatsi meeskond mullu sedavõrd kehv, et hüppelist tõusu playoffidesse on raske ette näha. Võib aga uskuda, et kindlasti kogub meeskond rohkem võite, kui eelmine hooaeg (21) ja mängujuht Kemba Walker astub veel ühe sammu arengus edasi ning võimalik, et juba järgmine hooaega võime teda ligeda liiga eliitseltskonda kuuluvate mängijate sekka.

Orlando Magic

Bobcatsist kogus mullu vähem võite vaid Magic ning usutavasti jääb jõu vahekord nende meeskondade vahel samaks ka tänavu. Küll on aga hetke seisuga Magicul helgeb tulevik, kui Bobcatsil. Pärast Dwight Howardi Lakerisse saatmist on Orlandos vaadatud vaid tulevikku ning esimesed lootustandvad pusletükid on meeskonnas ka juba olemas. Vaid 22-aastane montenegrolane Nikola Vucevic kogus eelmisel hooajal mängus keskmiselt 13.1. punkti ja 11.9 lauapalli (Howard liiga parimana 12.4). Eelmise hooaja lõpus lõi särama Tobias Harris, kelle numbrid aprillis olid 19.8 punkti, 9.8 lauda, 3.4 söötu ja 1.4 kulpi. Tänavuse drafti 2. valik Viktor Oladipo on tõeline kaitsespets, kuid samas ka väga põnev mängija rünnakul. Nende meeste toel murrab Magic ennast kindlasti lähiaastatel tagasi playoffidesse, kuid tänavu makstakse siiski veel vaid kooli raha.

Kesk divisjon

Chicago Bulls

Bulls on kahtlemata kõva konkurent Heatile, kuid see sõltub Derrick Rose'i tervislikust olukorrast. Põlvevigastusest kosunud mängujuht on hooajaeelsetes kohtumistes olnud väga head hoos, kuid olles nii pikalt vigastusega audis ei saa olema lihtne kohaneda 82-mängulise kalendriga. Lisaks Rose'ile on paljude silmad ka Jimmy Butleri peal. Playoffide suure usalduse saanud ja meeskonnakaaslaste vigastuste tõttu keskmiselt üle 40 minuti mänginud 2.01 cm pikk mängumees on pärast suviseid muudatusi edutatud uueks hooajaks algviisikusse. Ta peaks aastatega moodustama koos Rose'iga Bullsio uue dünaamilise duo nagu seda olid härrad Jordan ja Pippen.

Indiana Pacers

Isegi kui Rose on paremas vormis, kui eales varem, usun et Bullsi jaoks lihtsalt divisjoni tiitel ei tule. Julgen väita, et Pacersil on Paul George'i näol mees, kelle nimi satub hooaja keskel põhihooaja MVP arutlustesse. 2.06 cm pikk mees, kelle naturaalseks positsiooniks on viskav tagamängija (!) püstitas mullu impressiivsed numbrid igas statistika kategoorias ning purustas pika puuga ka senised karjääri rekordid. Vaadates, kuid ta alates oma kollanoka hooajast 2010/11 hüppeliselt arenenud on, võib ta tänavu vabalt kujuneda 20 punkti, 8 laua, 5 söötu, 2 vaheltlõike meheks ja miks ei võiks nii mitmekülgsele mehele väärtuslikuma mängija auhinda anda? Pacersi muudab võimalikuks Heati ohustajaks ka üldine meeskonnasisene taseme tõus. Pingi peale on saanud Luis Scola, kes varasemalt oma karjääri jooksul olnud kindel algviisiku mees, C.J. Watson, kes vahetusmängujuhina vägagi korralik mängu mees ning Chris Copeland, kes tõusis mullu esile Knicksi rivistuses

Detroit Pistons

Muutused Pistonsis on drastilised ja selge sihiga - eesmärgiks on üle viie hooaja taas kokku saada vähemalt 40 võitu, mis tõstaks klubi playoff koha konkurentsi. Personal selleks on justkui olemas, kuid talendikas grupp mängijad tuleb nüüd ka ühise eesmärgi nimel koostööd tegema panna. Huvitav statistika on see, et kui panna Greg Monroe, Andre Drummondi, Josh Smithi ja Brandon Jenningsi numbrid kokku siis nelik tabas eelmisel hooajal korvi alt 66% visetest, mis suurepärane näitaja. Kui aga nihutada see visete sooritamise tsoon vaid meetri võrra korvi alt kaugemale siis langeb see protsent 27.7 peale! Peatreener Maurice Cheeksil on, mille peale mõelda ja Pistonsi fööniksina tuhast tõus ei saa olema lihtne.

Cleveland Cavaliers

Uut tõusu oodatakse ka Clevelandis, kus on pärast LeBroni lahkumist tähtsaid mänge kõrvalt vaadatud. Kõrged valikud draftis (kaks esimest valikut kolme aasta jooksul!) on meeskonnale andnud vundamendi, mille peale võitvat meeskond ehitada. Suve jooksul on meeskonda lisatud veel sellised huvitavad mehed nagu Andrew Bynum ja Jarret Jack. Bynum on küll põlvevigastusega endiselt hädas, kuid tervena on ta üks liiga domineerivamaid keskmängijaid. Samas usun, et isegi, kui Bynum taaskord sel hooajal väljakule ei jõua, siis ei kaota Cavaliers väga palju, sest meeskonnas on ka lauapallide loom Anderson Varejao. On muidugi mitmeid faktoreid, millest tingituna hooaeg võib õnnestuda või ebaõnnestuda, kuid vaadates praegust Cavaliersi meeskonda, siis drafti loteriist peaks see klubi küll tänavu eemale jääma.

Milwaukee Bucks

Bucks läheb hooajale vastu üsna tundmatu suurusena. Terve meeskond on uus, peatreener on uus ja isegi väljak on saanud uue kujunduse, seega on mõttetu võrrelda meeskonda eelmise hooaja saavutusega, kus langeti playoffide esimeses ringis Heati vastu. Asendused pole pahad, kuid võib ettekujutada, et pärast nii suuri muutusi läheb mingi aeg koostöö leidmiseks. Samuti peab meeskonna peatreener Larry Drew leidma need mängijad, kes tema mänguplaani kõige paremini sobivad. Ühe lausega - Bucks võib üllatada, kuid ka täielikult põruda.

Atlandi divisjon 

Brooklyn Nets

Idakonverentsi põnevaim meeskond on algaval hooajal kindlasti Nets. Suviste käikudega on meeskonnast kujundatud, vähemalt paberi peal, väga võimas löögirusikas, kuid see koosseis tuleb nüüd vormida ka väljakul sama efekti omavaks meeskonnaks. Vene rikkurist omanik Mihhail Prohhorov loodab Netsiga justkui teha sama, mis on tema erinevad kaasmaalased ja Araabiamaade naftašeigid ettevõtnud jalgpallimaailmas ehk siis on soov osta tiitel. Playoffidesse jõuab Nets kindlasti, kuid kui kaugele? Ning omaette küsimus on seoses Jason Kiddiga - suurepärane mängija, aga kas ka hea peatreener?

New York Knicks

Aega läks, aga asja sai ehk siis Knicks tõusis eelmisel hooajal pärast ligi 20 aastast ootust taas oma divisjoni võitjaks ning sellega haarati ka playofffideks teine asetus. Tänu tänavusele Netsile on seda saavutust kindlasti raske korrata, kuid samas on konkurents ka teatavasti edasiviiv jõud. Carmelo Anthony, Tyson Chandler, J.R. Smith - põhihooaja suurim skoorija, endine aasta parim kaitsemängija, hooaja parim vahetusmees - on väga head lülid ehitamaks suurepärast meeskonda, kuid Knicksil on ikkagi halb harjumus fännide lootusi petta. Ei ole tegelikult väga raske ka ennustada, milliseks Knicksi hooaeg tänavu kujuneb - alustatakse väga hästi, tekivad jutud vähemalt konverentsifinaalist, Melo põhihooaja MVP-ks, aga lõpuks torgatakse see kena õhupall järsku puruks.

Boston Celtics

Võib öelda, et juba enne hooaega on puruks Celticsi meeskond. Klubi, mis harjunud suurte võitudega jääb tänavu pärast Kevin Garnetti ja Paul Pierce'i lahkumist arvatavasti suure kaotaja rolli. Musta masendust toob veelgi juurde see, et Rajon Rondo pole uue hooaja alguseks valmis väljakule naasma. Jeff Green pakkus eelmise hooaja lõpus uut lootust, kuid ta on heal juhul alles paari aasta kaugusel tõelise tähtmängija staatusest. Celticsit on läbi aastate seostatud sellega, et isegi kehvad meeskonnad on ihu ja hingega rohelise värvi eest võidelnud - näiteks viimase 20 aasta kõrgem drafivalik on olnud just Green 2007. aasta viienda mehena -, seega usun, et päris põhja Celtic ei vaju, kuid playoffid jäävad vaid helesiniseks - või siis roheliseks - unistuseks.

Philadelphia 76ers

Enne hooaja algust võib ka ära öelda, et 76ers jääb playoffidest eemale, sest just seda soovitaksegi. Selle nimel on mindud isegi nii kaugele, et suvine esimese ringi drafti valik Nerlens Noel jäetakse tänavustest mängudest eemale, sest ta pole klubi sõnul endiselt taastunud põlvevigastusest. Ometi nähti meest alles hiljuti trennis muretult pealtpanekuid sooritamas. Kolme NBA tiitliga on Philadelphiat pea, et igal hooajal peetud üheks liiga tugevaimaks meeskonnaks, kuid vahest tuleb astuda samm tagasi, et kahe sammu võrra edasi liikuda.

Toronto Raptors

Raptorsiga on huvitavad lood. Eelmine hooaeg ei olnud kõige õnnestunum, kuna hooaja peale koguti vaid 34 võitu ja jäädi oma divisjonis viimaseks, kuid see oli suuresti tingitud hooaja esimese poole vormi tõttu. Hooaja keskel saadi hakkama vahetustehinguga, mis tõi Memphis Grizzliesist Rudy Gay, kes tõusis meeskonna liidriks ja koos temaga mängitud 36 kohtumist jagati kenasti pooleks - 18 võitu ja kaotust. Võiduprotsent 50 on teada tuntud traditsiooniline mark, mille saavutamine annab reaalse lootuse pääseda playoffidesse olgugi, et mullu vedas Bucksil, kes sai kevadel mänge jätkata vaid 38 põhihooaja võiduga. Läänes sai viimasena playoffidesse Houston Rockets, kes kogus 45 võitu. Koos Gay'ga, kui ta muidugi tervena püsib, peaks Raptors jääma just sinna 50% auku, mis peaks klubi aitama playoffidesse esimest korda alates aastast 2008.

Edela divisjon

San Antonio Spurs

Heatile eelmise hooaja finaalis kõva lahingu andnud veteranmeeskond Spurs on taaskord aasta vanem, kuid me kõik teame ju seda veini võrdlust. Gregg Popovichi satsi oleks aga väga rumal enne hooaja algust maha kanda, sest iseenesest oli ju Spurs mullu vaid ühe minuti kaugusel tiitlivõidust. Vana kaardiväe selja tagant kerkis esile ka noorem põlvkond. Kawhi Leonard on valmis tõusma superstaariks ja oma kolmeste peoga säras finaalis Danny Green. Popovichi võib hinnata liiga üheks parimaks, kui mitte kõige paremaks peatreeneriks ja võime kindlad olla, et kui enne playoffide algust hakkame vaatame, kes otsustavates mängudes ilma võiks teha, siis on üheks meeskonnaks kindlasti Spurs.

Houston Rockets

Spursi selja tagant on edela divisjonis tõusmas teine suur jõud, nooruslikku uljust täis Rockets. 12 kuuga - möödunud nädalavahetusel möödus täpselt aasta James Hardeni hankimisest - on konverentsi keskel rabelenud sats tõusnud üheks potentsiaalseks üllatajaks. Hardenit tuli läinud suvel Houstonisse abistama Dwight Howard, kes lisaks oma kahtlemata suurele staarifaktorile pakub Rocketsile abi ka selles valdkonnas, kus läinud hooajal oli enim puudujääke ehk kaitses. Kaks tähte on ka osavate nõksude abil ümbritsetud väga produktiivsete rollimängijatega ning isegi, kui algav hooaeg on Rocketsi jaoks veel liialt vara, siis võime kindlad olla, et lähiaastatel, kui hakatakse enne hooaega favoriite üles rivistama, siis on Rockets raudselt selles nimekirjas esindatud.

New Orleans Pelicans

Tõusvaks jõuks võib kindlasti pidada ka kahe hooaja vahel nimevahetuse läbinud New Orleansi meeskonda. Suvel astuti jõudsaid samme selleks, et tõusta tagasi konverentsi tippude sekka. Ei olnud see väga ammu, kui New Orleans lõpetas hooaja edela divisjoni võitjana. Aastaks oli siis 2008 ja meeskonna täheks Chris Paul. Eelmise hooaja eel saadi draftist Anthony Davise näol uus tuleviku täht ning järgnevad paar hooaega on nüüd vaja rohkelt looduslikku talenti omav pikakasvuline mängumees ümbritseda sobilike pusletükkidega, et oma kunagine positsioon taastada. Jrue Holiday ja Tyreke Evansi lisandumine toovad meeskonnale kindlasti rohkem võite, kui mullused 27. Samas sõltuvad Pelicansi playoffide lootused just suuresti sellest, kuidas olulised muudatused läbinud mängijate personal omavahel sulandub.

Memphis Grizzlies

Grizzlies tegi mullu väga võimsa hooaja, mille käigus püstitati 56 võiduga ka klubi rekord ja playoffides jõuti välja konverentsifinaali. See, mis läbiaegade parimale hooajale järgnes oli aga üllatus. Nimelt toimus vahetus peatreeneritoolil, kui pikaajalise kogemusega Lionel Hollins asendati senise abitreeneri, varasema peatreeneri kogemuseta David Joergeriga. Samas peeti just Joergerit klubi edu aluseks, sest töötades kaitsele spetsialiseerunud treenerina tõstis ta meeskonna, mis oli aastal 2010 terve liiga peale kaitse efektiivsuselt 24. sats 2013. aastaks efektiivsuselt 2. kohale. Kaksiktornid Zach Randolph ja Marc Gasol on väga võimas paar, kelle vastu suudavad liigas tegutseda vaid ühe käe sõrmedel loetavad meeskonnad. Grizzlies peaks taaskord vähemalt 50 võitu kätte saama, kuid playoffides on raske oma mullust edu korrata.

Dallas Mavericks

Võib öelda, et Mavericksi mullune hooaega oli nässus juba enne selle algust, sest meeskonna hing ja südametunnistus Dirk Nowitzki alustas seda vigastusega. Selleks ajaks, kui sakslane väljakule naases oli playoffide rongi püüdmine juba väga suur katsumus. Lõpuks ka nii läks, et Martin Müürsepa endise koduklubi 12. aasta pikkune seeria järjestikuste playoffide kohtadega katkes. Mavericks oli üks nendest meeskondadest, kes soovis suvel Howardit endale napsata, kuid lõpuks jäädi oma Texase osariigi naabrile Rocketsile selles võitluses alla. Ei saa aga olla kindel selles, et Mavericks ei tee tulemuste arvestuses Rocketsile ära. Tõsi on see, et ka klubi plaan B polnud kehva võitu ja usun, et Mavericks kergitab tänu oma heale mängule nii mõnegi kulmu.

Loode divisjon

Denver Nuggets

Nuggets võttis suvel Grizzliesiga ette samasuguse teekonna ehk pärast klubirekordit tähistavat põhihooaja võitude saaki (57) vahetati välja peatreener. Küll võib öelda, et seda veel suurema üllatusena, kui Grizzlies seda tegi, sest George Karl valiti mullu põhihooaja parimaks lootsiks. Uueks juhiks on rohkete mängijakogemustega Brian Shaw, kes saabus Denverisse Pacersi abitreeneri rollist. Lisaks elati suvel üle kaotuse valu seoses Andre Iguodala lahkumisega. Meeskonna mängu tihedalt puudutavate muudatuste tõttu ongi väga raske ennustada, millist Nuggetsit näeme me sel hooajal. Koosseisus on küll mitu tõusvat tähte nagu näiteks Kenneth Faried ning JaVale McGee ja endise Kaunase Žalgirise mehe Ty Lawsoni näol ka võimekas meeskonna liider, kuid konkurents läänes läheb iga hooajaga aina tihedamaks. Võimalik, et teised aina kvaliteeti koguvad, noored meeskonnad võtavad oma koha playoffides sisse just Nuggetsi arvelt.

Minnesota Timberwolves

Playoffe oodatakse juba mitu head aastat Minnesotas. Timberwolves sai viimati kevadel mänge jätkata 2004. aastal, kui mängiti ka konverentsifinaalis. Eelmisele hooajale mindi vastu väga lootustandvas seisus - Ricky Rubio oli oma kollanoka hooajal fänne hullutanud ja raskest vigastusest tagasi tulnud, Kevin Love aasta võrra kogenum ja kvaliteetsem ning korvi all Nikola Pekovici sugune tööloom. Sellest ülitähtsast kolmikust käis hooaja vältel aga üle vigastuste torm, mille tagajärjel sai Love näiteks väljakule vaid 18. kohtumises. Uuele hooajale vastu minnes hoiavad kõik fännid pöidlaid pihus, et sama needus teistkordselt ei tabaks. Kui eelpool mainitud kolmik suudab kogu hooaja tervena püsida, siis ütleb Timberwolves playoff kohtade jagamisel kindlasti oma sõna sekka, kuid kui nii ei lähe, siis tõotab tulla veel raskem hooaeg, sest enam pole satsis multimeest Andrei Kirilenkot.

Oklahoma City Thunder

Ka Thunder võib lõõritada oma nutulaulu seoses vigastustega, aga seda selle külje pealt, et Russell Westbrooki parem põlv andis järele kõige valusamal hetkel - playoffide avaringis. Rockets suudeti siis küll veel välja lülitada, kuid enamaks jaksu ei jätkunud. Westbrook alustab ka uut hooaega laatsaretis ning on seal kuuldavasti kuni jõuludeni välja. Nägime mullu Mavericki peal, kui kehvasti võib ühe võtmemängijata hooaja alustamine välja kukkuda. Samas polnud Dallases Nowitzki kõrval Kevin Duranti sugust superstaari. Westbrooki vigastus on ühe külje pealt ka õnnistus - nüüd näeme, vähemalt hooaja alguses, ära selle kuivõrd hästi suudab Durant meeskonda üksi vedada ning kui mitmekülgne ta tegelikult on.

Portland Trail Blazers

Seis Trail Blazersis on huvitav ja intrigeeriv. LaMarcus Aldridge'i ja eelmise hooaja parima uustulnuka Damian Lillardi näol on meeskonnas kaks väga hea tasemega mängijat, kuid konverentsi tippude taga ollakse siiski järel sörkijad. Aldridge, kes valitud ka viimasel kahel hooajal Tähtede mängule, on juba andnud märku, et tema tulevik võib olla Portlandist eemal.  Seni oma karjääri kõik seitse hooaega Trail Blazersi värve esindanud suur äär on playoffe saanud maitsta vaid kolm korda ning kõik need korrad on klubi ka kohe avaringis välja kukkunud. Esimesest ringist pole Portland edasi saanud juba alates aastast 2000! Aldridge'i suguse "suure kala" jaoks võib Trail Blazers peagi jääda liiga väikeseks lombiks ning võimalik, et mees vahetab klubi juba algava hooaja keskel.

Utah Jazz

90ndatel üleskasvanud kossufännide üks läbiaegade lemmikumaid duosid on kindlasti Karl Malone ja John Stockton, kuid need ajad on Jazzis ammu möödas. Võimalik aga, et klubis on vormumas uus dünaamiline duo. Otsus suvel Al Jeffersoni ja Paul Millsapiga lepinguid mitte pikendada toob Jazzi särgis uuel hooajal platsile lootustandvad korvialused mürgeldajad Enes Kanteri ja Derrick Favorsi. Mõlemad on sündinud 90ndate alguses ja kui nad suudavad efektiivselt koos väljakul eksisteerida, ootab Jazzi kindlasti ees uus tõus. Samas on kõik see tuleviku muusika. Tänavuse hooaja suureks sihtmärgiks võib pidada aga 60 kaotuse vältimist. Jazz on koos Knicksi ja LA Lakersiga ainsad meeskonnad, kes pole oma ajaloo vältel kordagi üle elanud sedavõrd kohutavat hooaega.

Vaikse ookeani divisjon

Los Angeles Lakers

Tavapärasest kehvem hooaeg ootab ees ka Lakersit. Küll seda esialgu vaid paberi peal. Mäletatavasti pidi Lakersi supertiim eelmisel hooajal kõik pahviks lööma, kuid see jäi ära ning väga vabalt võivad ka tänavused hinnangud totaalselt metsa poole minna. Samas on aga olemas ka konkreetsed faktid, mis viitavad hooajale, mis lõppevad ilma playoffideta. Lahkunud on Howard ja Metta World Peace ning Kobe Bryant on taastumas väga tõsisest vigastusest. Mitte keegi ei tea, millal ta täpselt naaseb ja üldse millise mängijana ta seda teeb. NBA playoffid ilma Lakersita oleksid aga muidugi nagu moosisai ilma moosita. Aastate jooksul on näidatud täiesti uskumatut stabiilsust, kui 65 liigas veedetud hooaja jooksul on otsustavatest mängudest jäädud eemale vaid viis korda! Viimati juhtus see hooajal 2004/05, kui Kobe oli pärast Shaquille O'Neali lahkumist jäetud üksi taaka kandma.

Los Angeles Clippers

LA-s on jõudude vahekord olnud selge võib öelda, et aegade algusest saadik. Clippers on alati Lakersile alla jäänud ning enamus ajast ka playoffidest eemale jäänud, kuid nähtavasti on see aeg nüüd läbi. Clippers noppis mullu klubi rekordit tähistava 56 võiduga oma ajaloo esimese divisjonitiitli. Olles suvel Celticsist endale meelitanud peatreeneri Doc Riversi, pärast mida sõlmiti mängujuhi Chris Pauliga uus pikaajaline leping, võib arvata, et Lakersil ei saa olema lihtne LA-s oma positsiooni taastamine. Kiirelt on tulnud mängijate seast märke, et uuel hooajal võime Clippersilt alley-oop'idega vürtsistatud, rohkem meelelahutusele rõhuva korvpalli asemel oodata hoopis efektiivsemat tegutsemist. Blake Griffin on öelnud: "Meie rünnak saab täiesti teistsuguse kuju ja keskendume palju rohkem kaitsele."

Golden State Warriors

Ninjana varitseb vaikse ookeani divisjonis kahe LA klubi selja taga Warriors. Eelmisel hooajal niigi palju südameid võitnud meeskond on suve jooksul saanud veelgi tugevamaks. Palju sõltub aga, nagu mitmete teiste satside puhul, sellest kuivõrd hästi õnnestub võtmemängijatel vigastusi vältida. Meeskonna suurim täht Stephen Curry pole seni suutnud mitte ühelgi oma karjääri neljast hooajast mängida kõiki põhihooaja mänge, David Lee langes mullu vigastuse küüsi playoffide avaringis ja kui Andrew Bogut viimati täiesti terve oli, siis oli veel Tallinna linnapea Jüri Ratas. Kui kõigil õnnestub aga vigastusi vältida, siis võib tulla ühest luuavarrest väga korralik pauk.

Sacramento Kings

Nullindate alguses oli Kings Chris Webberi juhtimisel üks läänekonverentsi tugevamaid meeskondi, kuid viimase seitsme hooaja jooksul pole klubil playoffidesse enam asja olnud. DaMarcus Cousinsi näol on nüüd esile kerkinud uus potentsiaalne nurgakivi, kuid seoses tema laisa kaitsetöö ning ekstravagantse käitumisega väljakul leidub mitmeid kõhklejaid ja kahtlejaid selles, kas tema ikka on see mees, kellele üks klubi tugineda saab. Samas näib Kingsi juhtkonnal 2.11 meetrit pika keskmängija suhtes usku olevat - eelmisel kuul sõlmiti mehega mahlakas kuni 2018. aastani kehtiv leping. Hea uudis Cousinsi ja ka Kingsi fännide jaoks on see, et hiljuti klubis väikese osaluse ostnud Shaquille O'Neal on lubanud andekat keskmängijat teekonnal tähede poole omapoolselt igatepidi abistada. Samuti on Cousinsile abi tulemas suvel klubiga liitunud mängujuhi Greivis Vasquezi poolt, kes tõestanud ennast ühe liiga parima söödumeistrina ning suvisest draftist hangiti veel Ben McLemore, kes säras suveliigas. Seega julgen väita, et Kingsi esituses näeme algaval hooajal kindlasti mitmeid ilusaid mänge, kuid lõpuks tuleb neil siiski läänekonverentsis leppida halli ja keskpärase kohaga.

Phoenix Suns

Ega tänavu ei teagi täpselt, kas parem on lõpetada kuskil keskel, punase laterna rollist kaugel eespool, või siis neelata uhkus alla ning lasta hooajal täielikult minna. Seda viimast on igatahes tegemas Sunsi meeskond. Alles nii hiljuti, kui 2010. aastal konverentsifinaalis mänginud sats on aasta-aastalt läinud järjest kehvemaks ja võib arvata, et uuel hooajal ootab ees kuristiku põhi. Sealt algab aga uus tõus ning see muutub kindlasti palju kiiremaks ja põnevamaks, kui Sunsil õnnestub endale haarata tuleva drafti esimene valikuõigus ja koos sellega supertalent Andrew Wiggins. Vaadates meeskonna praegust nimekirja kohtab väga huvitavat vaatepilti - meeskonna vanimad liikmed on 31-aastane Emeka Okafor ja 30-aastane Channing Frye. Kõik ülejäänud mehed on sündinud, kas 1985. aastal või hiljem!

Ka Warriors tahab oma osa koogist

Kolme nädala pärast algav uus NBA hooaeg tõotab tulla viimaste aastate põnevaim. LeBron James ja Miami Heat on küll endiselt meeskond, kellest tuleb jagu saada, kuid põnevaks muudab hooaja see, et kuningas Jamesi ja Heati troonile on mitu ohustajat. Idakonverentsis jätkab Heati rahu segamist kindlasti Indiana Pacers, Derrick Rose'i naasmisega tõuseb pildile tagasi ka Chicago Bulls ning põnevusega oodatakse, mida suudab näidata Brooklyn Netsi vormitud supertiim. Läänekonverentsis on pildis endiselt vanad tuttavad San Antonio Spurs ja Oklahoma City Thunder. Doc Riversi siirdumine Los Angeles Clippersi peatreeneriks peaks ka selle meeskonna muutma pelgalt meelelahutust pakkuvast satsist tiitlipretendendiks ning tänu Dwight Howardi lisandumisele oodatakse palju ka Houston Rocketsilt.  Siiski on läänes aga Rocketsi kõrval veel üks tõusev jõud, kes on suve jooksul ebaausalt vähe tähelepanu saanud. Selleks on Golden State Warriors

Warriors tegi tegelikult juba eelmisel hooajal Rocketsist jõudsamaid edusamme, kui playoffides jõuti teise ringi, kus osutati väga vihast vastupanu hilisemale finalistile Spursile. Eelnevas ringis alistati 7. asetusena teist asetust hoidnud Denver Nuggets. Saatuse irooniana on Warriors ka suve jooksul suuresti tänu Nuggetsi abile veel tugevamaks muutunud.

Aastatel 1956 ja 1975 NBA meistritiitli võitnud Warriors sai kolme meeskonna vahetustehingu käigus endale Nuggetsi tähtmängija Andre Iguodala. Tema nimel loovutati pingimehed Richard Jefferson, Brandon Rush, lätlane Andris Biedriņš ning neli tulevast drafti valikut, mille näol ei ole tegu üldse mitte paha tehinguga. Londonis ka olümpiavõitjaks kroonitud Igoudala näol on tegu ühe liiga mitmekülgseima mängumehega. Samuti on ta üks NBA parimaid kaitsemängijaid ning sobib seega väga hästi sellesse mängijate gruppi, kes juba varasemalt klubisse kuulusid.

Stephen Curry ja Klay Thompsoni näol on Warriorsil puhtalt oskuste järgi hinnates võimalik, et liiga üldse parim tagamängijatest kaugviskajate paar. Samas saab seda hinnata ka statistika põhjal, sest mõlemad sopsasid mullu oma kaugvisked sisse üle 40% tabavusega - Curry 45.3 ja Thompson 40.1. Tabavusprotsendilt olid Curry'st paremad vaid Jose Calderon ja Kyle Korver, kuid Warriorsi kapten tabas 272 näol ülekaalukalt enim kaugviskeid. Eelmise hooaja 54 punktine esitus New York Knicksi ja 47 punktine mäng Los Angeles Lakersi vastu näitavad, et Curry on väga ohtlik viskekahur ning algaval hooajal peaks ta ennast lõplikult murda liiga eliitmängijate sekka.

Eesliinis on Warriorsil hirmuäratav paar Andrew Boguti ja David Lee näol. Olgugi, et eelmisel hooajal oli Curry meeskonna suurim täht, siis oli see tegelikult hoopis Lee, kes sai ainsana Warriorsi meeskonnast valituks Tähtede mängule. Endine Knicksi mängumees kogus endale hooaja keskmisteks numbriteks kaksikduubli - 18.5 punkti ja 11.2 lauapalli. 2005. aasta drafti esinumber Bogut alustas eelmist hooaega vigastusega, mis lasi tal lõpuks kaasa teha vaid 32 mängu ning ka tema mänguaeg oli piiratud, kuid ka tema on varasemalt tervena suutnud hooaja peale koguda kaksikduublit näitavad numbrid.

Algkoosseisus peab Iguodalale ruumi tegema mullu suurepärase kollanoka hooaja teinud Harrison Barnes, kuid võib eeldata, et minuteid peaks talendikale ääremängijale siiski korralikul määral jaguma. Saades playoffides võimaluse vigastusega auti lennanud Lee'd asendada, tõi 21-aastane Barnes kesmiselt mängus 16.1 punkti. Usutavasti võtab just tema üle Cleveland Cavaliersi lahkunud Jarret Jacki poolt vabaks jäänud kuuenda mehe rolli. Samuti leiab Warriorsi pingi pealt veel ka teisi väärtuslike vahetusmehi Marreese Speightsi ja Toney Douglase näol ning oma kogemuste, nõu ja jõuga, on abiks ka endine All-Star Jermaine O'Neal.

Kogu seda talendikate mängijate bandet juhib mitte vähem andekas peatreener Mark Jackson. Kuigi eelmise hooaja parimaks peatreeneriks valiti Nuggetsi George Karl, siis paljude hinnangul oli hoopis Jackson seda auhinda rohkem väärt. Seda ka igati põhjendatult, sest kui Nuggets mängis playoffides ka üleeelmisel hooajal, siis Jackson tõstis Warriorsi playoffide meeskonnaks konverentsi tagant poolt kolmandalt kohalt.

Jackson on muutnud meeskonna kõigi mängijate jaoks justkui teiseks perekonnaks. Bogut on tunnistanud: "Mul pole varasemalt olnud ühtegi treenerit, kes pärast trenni koos mängijatega lõunatab ja tundide viisi erinevate mängijatega suhtleb." Võib öelda, et see on üks uudse aja edu valemeid. Thunder ehitas oma meeskonna üles noorte kaudu, kes olid kõik umbes sama vanad, neil olid ühised huvid ja seetõttu suhtlesid nad tihedalt ka väljaspool korvpalli. James Harden on nüüd sama mentalideedi viinud ka Houstonisse. Kahe hooaja vahel, puhkuse ajal, on ta sellegi poolest korraldanud ühiseid treeninguid, et vormida Rocketsis samasugune "perekonna tunne". Ja mille nimel on üks inimene valmis kõige enam ohverdama? Loomulikult perekonna nimel. Olgu see siis päris perekond või midagi muud.

Californiat on aastate jooksul kõige paremini esindanud Lakers, kuid nüüd, mil Lakers on vajunud madalseisu, on teistel võimalus tõusta Vaikse ookeani äärse piirkonna parimaks meeskonnaks. Warriorsi fännid on ligi 30 aastat meistritiitlit oodanud. Kui tulev hooaeg võib olla veel liiga vara tiitlipõua lõpetamiseks, siis sammud selle suunas on igatahes õiged ning ka jõudsad.

Totaalne muutumine Milwaukee moodi

Teisipäeval sai Milwaukee Bucksi koduväljak uue kujunduse. Samas kipub uus aeg-ajalt olema unustatud vana ja nii on BMO Harris Bradley Centerisse tagasi toodud lihtsalt 1977-87 aastal MECCA Arenal kasutusel olnud kujundus

See muutus järgneb suvistele suurtele ümberkorraldustele meeskonna sees. Uuele hooajal minnakse vastu seisus, kus võrreldes eelmise aastaga on rivis vaid neli meest. Kadunud on suur lootus, 2009. aastal 10. draftitud Brandon Jennings, ei jätka klubis vaid poolteist hooaega veetnud teine täht Monta Ellis ning teiste seas on lahkunud ka kuues mees Mike Dunleavy. Samuti on Bucksil Larry Drew näol uus peatreener.

Töötades varasemad kolm aastat Atlanta Hawksi peatreenerina õnnestus Drew'l muuta klubi stabiilseks playoffide satsiks. Sama nõutakse kindlasti ka Milwaukees, kui pärast mõne aastast pausi mullu taas playoffide maitse suhu saadi. Fakt, et Bucks kvalifitseerus playoffidesse negatiivse näitajaga ehk alla 50% võiduprotsendiga, näitab aga, et ees ootab raske töö.

Bucks, kes oma ainsa NBA tiitli võitis 1971. aastal, oli viimati tõsisem jõud idakonverentsis üle kümne aasta tagasi, kui hooajal 2000/01 jäädi konverentsifinaalis alla Allen Iversonile ja Philadelphia 76ersile. Toonasest ajast ollakse aga lisaks aastatele väga kaugel ka kvaliteedilt. Jenningsil ja Ellisel oli kindlasti potentsiaali muutuda sama ohtlikuks tagapaariks, kui seda olid Sam Cassell ja Ray Allen, kuid nähtavasti pole nooremate meeste tööeetika tänapäeval lihtsalt sedavõrd vinge, kui varasematel tähtedel. Nüüd, kus eelmiste aastate meeskond on selgrooni ära rapitud, ootab ees järjekordne katsetamine ja alustala leidmine. Suurte lootustega on Bucksiga liitunud O.J. Mayo.

Oma esimesel kahel aastal liigas Memphis Grizzliesi eest näitas viskav tagamängija tõelist superstaari potentsiaali, kui sai mängus keskmiselt kirja 18,5 ja 17,5 punkti ning seda kolmepunktivisete tabavus protsendiga, mis oli ligi 40%. Paraku ei suutnud ta seda järgmist sammu teha, mis oleks ta muutnud Memphise jaoks asendamatuks ja nii järgnes mänguaja kaotus ning eelmise hooaja eel siirdumine Dallas Mavericksi.

Algus Mavericksi eest oli Mayo poolt imeline. Ta tõi keskmiselt mängus pea, et 20 punkti ning sopsas kolmeseid sisse üle 50% tabavusega! Seda aga hooaja esimese kahe kuu jooksul, mil Dirk Nowitzki oli vigastusega audis. Kui sakslane taas piisavalt vormis oli, et Mayo kõrval koht algviisikus sisse võtta, langesid Mayo numbrid märgatavalt - punktisaak jäi napilt üle 15 ja kolmeste protsent kukkus 34 peale. Hooaja lõpus hakkas ta ka mänguminuteid kaotama ning talle mõjus laastavalt Mike Jamesi liitumine Mavericksiga. Dallas võitis küll 15 23-st mängust, kus James alustas, kuid Mayo keskmine punktisaak langes nendes mängudes 10.8 peale.

Ei saa kahelda Mayo oskustes ja talendis mängida korvpalli, kuid mitmetest mõjuritest tingitud ebastabiilsed esitused näitavad vajakajäämisi vaimse poole pealt. Bucks maksab talle samas kolme aasta jooksul 24 miljonit dollarit (umbes 18 miljonit eurot), mis on üsna kopsakas raha mängija ees, kes otsustavatel hetkedel ära kaob ning ikkagi ei suuda oma meeskonda võidule viia. Milwaukees loodetakse, et Mayo suudab täitsa meeskonna liidrirolli, kuid nüüd peab ta ise seda ka tõestama.

Caron Butler on teine mängija, kellel on uuel hooajal rohkelt põhjust enesetõestamiseks. Milwaukeest vaid umbes 50 kilomeetri kaugusel Racine'i linnakeses sündinud väike äär loodab oma kodukandi klubi taas tõsiselt võetavaks meeskonnaks muuta.

2002. aasta drafti kümnenda mehena liigasse tulnud Butler ütles toona, et paneb kõik need üheksa meeskonda, keda teda ei valinud, oma ülejäänud karjääri jooksul seda otsust kahetsema. Tagant järgi tuleb aga tõdeda, et kahetsema on seni pidanud vaid üks nendest meeskondadest. Selleks on Los Angeles Clippers, kes viskas kaks aastat tagasi 31-aastasele mängumehele hooaja eest pihku 8 miljonit dollarit (6 miljonit eurot). Nii palju ei teeninud ta isegi mitte oma parimatel aastatel Washington Wizardsis, kui hooaegadel 2007/08 ja 2008/09 tõi ta keskmiselt mängus enam kui 20 punkti. Eelmisel hooajal kogus Butler mitmetes statistilistes valdkondades karjääri halvimad näitajad.

Nüüd 33-aastasena on raske loota Butleri poolt järsku mängulise kvaliteedi kasvu, kuid fakt, et Bucksi näol on tegu põhimõtteliselt tema kodulinna meeskonnaga, peaks tema jalge all taas tule sütitama. Ühtlasi peaks Butler ühe meeskonna vanima liikmena olema sütitaja rollis ka teiste jaoks. Kuigi lisaks varem mainitud üleolevale välja ütlemisele on ta ka mitmel teisel korral oma suhtumisega "säranud".

Milwaukees loodetakse, et keskkonna muutus toob parimad küljed välja ka noore mängujuhi Brandon Knighti puhul. 2011. aastal draftis kaheksandana valituks saanud Knight pidi olema Detroit Pistonsi uus Isiah Thomas, kes veetis terve oma karjääri Mootorite linnas ning aitas Pistonsi kahel korral ka NBA meistriks.

Knighti kaks esimest hooaega liigas olid aga selge lati alt läbi minek, kui ta kogus kahe hooajaga keskmiseks punktisaagiks 13.1 punkti ja mängujuhi kohta väga hädised 3.9 korvisöötu. Loomulikult saab selles süüdistada ka seda, et Knight polnud Detroitis lihtsalt ümbritsetud piisavalt heade mängijatega, kuid tema puhul oodati just seda, et ta kasvab Pistonsi liidriks ning veab sarnaselt Thomasele klubi tulevikus taas meistritiitlini.

Eelmisel hooajal paistis Knight lisaks kehvadele statistilistele näitajatele silma ka mitme piinliku vahejuhtumi puhul, kui Kyrie Irving teda tõusvate tähtede mängus häbistas ning kui ta DeAndre Jordani jõu demonstratsiooni keskele jäi.

Sellisest vahejuhtumist kosumiseks kuluks kindlasti ka kõvematel meestel üsna korralikult aega, kuid kas Knightile seda ka Milwaukees pakutakse? Bucksi tiimijuht John Hammond on välja öelnud, et temas nähakse ikkagi meeskonna liidrit ning olulist pusletükki, millest peaks lõpuks kokku vormuma tiitlipretendent. Samas on spekuleeritud ka selle üle, et Knight võib lihtsalt olla peibutustükk, kellega Bucks loodab talvel Boston Celticsist endale tuua Rajon Rondo, kes võiks tegelikkuses olla Bucksi uue tõusu alustala.