Iraagi ime

Türgis toimuv jalgpalli U20 maailmameistrivõistluste finaalturniir on jõudmas lõpusirgele. Kolmapäeval toimuvad poolfinaalid, kus näeme Prantsusmaa, Ghana, Uruguay ja (ootusärevuse tekitamiseks mõeldud paus) Iraagi tulevikutalente. Alles neljandat korda finaalturniirile kvalifitseerunud (viimati 2001) noored iraaklased pole seni kaotanud ühtegi kohtumist ja poolfinaalkoht võideldi välja Lõuna-Korea vastu, kes alistati penaltiseerias, kui suurepärased 120 minutit jalgpalli oli lõppenud viigiseisul 3-3.

Varasem parim tulemus U20 MM-ilt pärineb Iraagil aastast 1989, kui naaberriigis Saudi Araabias peetud turniiril jõuti veerandfinaali. Tänavu on nüüd aga oma mänguga lõhatud tõeline üllatuspomm. Kuigi tõsi, see tänavune U20 finaalturniir on üldse olnud kummaline ja üllatusterohke. Alustades juba sellega, et talvel Argentinas peetud Lõuna-Ameerika valiksarjas ei suutnud võõrustaja ennast MM-ile mängida ja samuti ei saanud piletit Türki ka Brasiilia, kes jäi isegi oma alagrupis viimaseks.

Iraak alustas oma teekonda poolfinaali jaanilaupäeval, kui Inglismaa vastu võideldi 0-2 kaotusseisust välja 2-2 viik. Seejuures Inglismaa meeskonnas olid teiste seas sellised mängumehed nagu Jon Flanagan (Liverpooli särgis pidanud 12 Premier League'i mängu), Ross Barkley (Evertoni eest seni 13 PL mängu), James Ward-Prowse (Southamptoni eest eelmisel hooajal 15 PL mängu, kusjuures hooaja esimeses pooles oli kindel algkoosseisumees) ja Gaël Bigirimana (Newcastle'i eest eelmisel hooajal 13 PL mängu). Iraaklased ise on kõik kohaliku liiga mehed. Küll on paljudel aga juba kõvasti kogemusi Iraagi A-koondise eest mängides. Näiteks vasakkaitsja Ali Adnan on oma kodumaad esindanud juba 17 korda, poolkaitsja Said Salman, kelle hüüdnimeks on "Iraagi Xavi", on A-koondise särgis väljakule jooksnud 18 korda ja 17-aastasel Humam Tariqil, kes vaatamata vanusele valitud eelmisel aastal ka juba Iraagi aasta jalgpalluriks, on selja taga 11 mängu.

Pärast Inglismaa kurvastamist, kes võib öelda, et sellest viigist lõpuks ei kosunudki ning lõpetas alagrupi viimasena, alistas Iraak järjepanu 2-1 tulemusega Egiptuse ja Tšiili. Kaheksandikfinaalis saadi lisaajal jagu Paraguayst, kui võiduvärava lõi veel üks 17-aastane mängumees Farhan Shakor, kes kaks tükki lõi ka korealaste võrku. Kokku on Iraagi koondises kolm 17-aastast mängijat, mis on väga kõva sõna arvestades, et tegu on ju alla 20-aastaste võistlusega. Füüsiline võimekus 17-aastase hilisteismelise ja 20-aastase noore mehe vahel on märgatavalt erinev. Iraagi puhul rääkides tuleb veel ka loomulikult arvesse võtta 180 kraadi erinev lapsepõlve elu võrreldes muu maailmaga. Alles hiljuti sai ühes pommirünnakus surma 12 inimest, kellest enamus alla 16 aastased lapsed, kui Baghdadis rünnati ühte jalgpalliväljakut.

Tegu aga ei ole esimese korraga, mil Iraagi järelkasv endast jalgpalliringkonnad rääkima on pannud. 2004. aasta olümpiamängudel Ateenas saavutas Iraak neljanda koha. Turniiri, mis suuresti mõeldud alla 23-aastasetele (igal meeskonnal võib olla vaid 3 vanemat mängijat), alustas Iraak suurepärase 4-2 võiduga Portugali vastu, kelle rivistuses olid sellised mehed nagu José Bosingwa, Hugo Almeida, Danny, Bruno Alves, Hugo Viana ja loomulikult ka üks 19-aastane noor talent nimega Cristiano Ronaldo, kellel selja taga vastakas debüüthooaeg Manchester Unitedis. Kõik eelnevalt nimetanud mängumehed said mitmekümnekordseteks Portugali A-koondise internatsionaalideks ja viimane muidugi arenes ka Ballon d'Ori võitjaks ning FIFA aasta parimaks jalgpalluriks. Iraak kaotas sellel turniiril lõpuks poolfinaalis Paraguaile (1-3) ja pronksimängus jäädi alla Itaaliale (0-1).

Hea turniiri, või siis aastakäigu, vilju sai hiljem maitsta ka Iraagi A-koondis - 2007. aastal tuldi Aasia meistriks. Tervelt nelja korraldajamaaga turniiri (Indoneesia, Malaisia, Tai ja Vietnam) üheks suurimaks väravakütiks tõusis Younis Mahmoud, kes ühe oma neljast väravast lõi ka finaalis Saudi Araabia võrku, mis 1-0 võidu ja riigi seni ainsa Aasia meistritiitli tõi. Turniiril ka kaptenipaela kandnud Mahmoud oli ka üks nendest meestest, kes 3 aastat varem OM-il Portugali vastu võrku sahistas.

MM-finaalturniiril on Iraak seni mänginud vaid korra, 1986. aastal Mehhikos, kus kaotati kõik kolm alagrupimängu. U20 MM ei ole nüüd küll see kõige õigem verstapost ja kristallkuul, mille pealt vaadata jalgpallimaailma tulevikku (küll Argentina ja Brasiilia ikka tipus püsivad), aga mingit aimu see siiski asjadest annab. Näiteks 2009. aastal võitis U20 MM-tiitli Ghana, kelle kapten Andre Ayew tõusis ka aasta hiljem täiskasvanute MM-finaalturniiril üheks võtmemängijaks, kui Ghanalt ebaõiglaselt poolfinaalkoht rööviti (mina kuulun sellesse seltskonda, kes arvab, et Luis Suarez on üks igavene pätt ja kaabakas, mitte suur kangelane).

Järgmisel aastal me Iraaki täiskasvanute MM-finaalturniiril ei näe, kuna Aasia tsoonis on juba konkurentsist välja langetud, kuid usun, et 2015. aastal, järjekordsetel Aasia meistrivõistlustel, on Iraak kindlasti üks favoriite. Ja eks neil varem mainitud 17-aastastel talentidel on veel ka ilm ja maa aega ennast täiskasvanute MM-ile mängida. Tuleviku asemel on aga tark keskenduda praegusele ajale. Varasemalt on U20 MM-finaalturniiri finaalis mänginud vaid kaks Aasia riiki - Katar 1981. aastal ja Jaapan 1999. aastal. Et sinna valitud seltskonda tõusta peab Iraak jätkama Türgis oma imelist seeriat ning alistama poolfinaalis Uruguay.