Hispaania kaotas vaid lahingu, mitte sõja

Pärast Hispaania üllatuslikult suurt 0-3 allajäämist Brasiiliale Maailmajagude karikaturniiri finaalis kuulutavad täna loomulikult mitmed meediaväljaanded üle maailma tiki-taka-ajastu lõppu. Ühe mängu põhjal nii konkreetseid järeldusi teha on aga väga ennatlik. Selleks tuleb meenutada vaid eelmist Maailmajagude karikaturniiri, kus Hispaania tõugati USA poolt välja poolfinaalis. Ometi võitsid hispaanlased ikkagi aasta hiljem MM-tiitli ja seda mängleva kerglusega.

Nagu ennustatud sai, siis Brasiilia alustas mängu väga hästi. Juba teisel minutil mindi Fredi väravast juhtima ja hispaanlased polnud selgelt valmis selleks agressiivsuseks ja võib ka öelda värskuseks, mida turniiri korraldajamaa esimesest minutist peale välja näitas. Mida enam mäng edasi läks, seda rohkem tundus, et hispaanlased jäid lootma selle peale, et vastased lihtsalt väsivad lõpuks ära sellest konstantsest pressingust. Paraku olid aga brasiillased mänguks väga hästi valmistunud, isegi kui mingi periood tundus, et nende agressiivsus võib lõpuks noorele meeskonnale ka kätte maksta. Korduvalt reageeriti vihaselt kohtuniku otsustele ning vastaseid töödeldi füüsiliselt igal võimalusel.

Väga valus hoop oli Euroopa ja maailmameistrite jaoks Neymari värav vahetult enne poolajavilet. Vincente del Bosque oli arvatavasti juba selleks hetkeks otsustanud Alvaro Arbeloa välja võtta, kellel oli täiesti kohtutav mäng. Mitmeid kordi oli ta hädas Marcelo vastu tegutsedes ja Neymari värava võib ka tema südametunnistusele kirjutada, kui ta kummalisel kombel oma ääre täiesti valveta jättis ning oma turniiri neljanda värava löönud Neymar suluseisulõksust läbi lipsas. 0-1 kaotusseis oleks olnud veel midagi, mille pealt tagasitulekut ehitada, aga 0-2 oli juba paras kuristik, isegi Hispaania jaoks, kui vastas sedavõrd innukas Brasiilia. See Neymari värav oli 2012/13 hooajal koondise särgis tema viieteistkümnes tabamus. Nii palju väravaid on ühel hooajal brasside eest löönud vaid üks mees - Ronaldo, hooajal 1996/97. Seega on noorel talendil nüüd veel üks tõsiasi, mida kriitikutele nina alla hõõruda.

Fluminense ründaja Fred, kellel on muide lepingus miinimum väljaostusummaks vaid 2 miljonti eurot, tegi kohe teise poolaja alguses 3-0 ja sellega oligi kogu moos. Del Bosque tõmbas juhtme seinast välja ja Piqué punase kaardiga 68. minutil oli isegi lootus auväravast kadunud. Ainsad mehed, kes lõpuni mängisid olid Jesús Navas ja David Villa - vahetusmängijad, kellel veel midagi tõestada oli. See on ka siin üks oluline märksõna. Hispaanial polnud vaja midagi tõestada! Viimastel aastatel on jalgpallimaailma ülekaalukalt domineeritud, võidetud kõik, mis võita annab ja kuigi Maailmajagude karikas oleks kirss tordi peal, siis tundub, et ei suudetud ennast siiski selle nimel kokku võtta. Brasiilial samas, kes on viimased aastad mänginud vaid maavõistlusmänge, välja arvatud mõned, kes Londoni olümpial osalesid, oli see nälg tiitli järele algusest peale olemas, kui Jaapan ja Mehhiko väga kergelt kõrvale pühiti.

Viimati kaotas Hispaania kolme väravaga mõne valik- või karikamängu aastal 1985, kui samuti 0-3 jäädi alla Põhja-Iirimaale. MM-i alguseni jääb pärast tänast täpselt 346 päeva, seega on del Bosquel ilm ja maa aega jõuda jälile kehva tulemuse põhjustele. Kindlasti võiks kaaluda koosseisu mõningast värskendamist ja vaadata kriitilise pilguga üle nõrgad kohad. See mäng Brasiilia vastu polnud esimene, kus Arbeloa justkui vale jalaga voodist välja astununa näib. Xavi ja Iniesta vajavad alternatiivi. Hispaania on piisavalt kõva meeskond, et Barcelona paar ei peaks kaasa tegema igat kohtumist. Cesc Fàbregas oli küll eile kuuldavasti veidi vigane, aga just tema peaks saama rohkem mänguaega. U21-st tuleks üles tuua hiljuti 26 miljoni euro eest Real Madridi siirdunud Isco. Mõelda vaid, sedavõrd kallis mees ja vaid U21-koondislane. Hea märk sellest, et asendusi praegusele selgroole peaks olema võtta küll. Koondise värskendamine oleks ka heas mõttes jalaga tagumikku löök nii mõnelegi mehele, kes ennast meeskonnas mugavalt ja puutumatuna on tundmas.

Võib öelda, et Hispaania toodi maa peale tagasi täpselt õigel ajal ja õiges kohas. Aasta pärast Brasiilias mängides ei saa endale enam lubada seda mugavustsooni, millega Maailmajagude karikal finaali purjetati. Samuti osatakse nüüd kindlasti arvestada kohalike ilmaoludega. See penaltiseeriale veninud poolfinaalmäng Itaalia vastu pani paraja pitseri finaalile. Ebasõbraliku õhutemperatuuriga kohanemiseks saab  teha veel muudatusi oma ettevalmistusplaanides.

Väga huvitav saab nüüd muidugi olema ka see, et millist Brasiiliat näeme me järgnevates mängudes. Kas augustis sõidetakse Šveitsile külla ikka näljasena või minnakse tegema taas seda rutiinset tööd, mida need vastastele müüdud sõprusmängud tihtipeale endast kujutavad. Täna tunnevad kohvimaapoisid ennast kindlasti maailma parimatena, aga see õhupall võib väga lihtsalt plahvatada. Brasiilia enda nimel loodan, et see juhtub enne MM-finaalturniiri, mitte selle ajal.