PSG plaan H - Laurent Blanc

Frank Rijkaard, Fabio Capello, Andre Villas-Boas, Guud Hiddink - need on vaid mõned kuulsad peatreenerid, keda Pariisi Saint-Germain proovis uueks hooajaks endale meelitada. Kõige tõsisemaks osutusid jutud Capelloga, aga kui oli käes itaallasega leping sõlmida, siis ei lasknud Venemaa koondis teda ametist ära. Lõpuks sõlmis PSG uueks hooajas lepingu endise Prantsusmaa koondise ja Bordeaux peatreeneri Laurent Blanciga.

PSG presidendil Nasser Al-Khelaifil on kummaline kinnisidee seoses Arsène Wengeriga, keda ta soovib Pariisi klubi tüüri juurde tuua järgmisel suvel, kui prantslasel lõppeb leping Arsenaliga. Seega on arusaadav, miks oli enne Blanci nii mitu lepingust ära ütlejat. Näib, et ükskõik, mida tulev hooaeg peaks tooma, tulevikku PSG tüüri juures pärast seda hooaega uuel peatreeneril enam ei ole. Blanciga sõlmiti üheaastane leping, millele võib, sõltuvalt uue hooaja tulemustest, lisanduda veel üks aasta. Samas võib mürki võtta selle nimel, et endisele keskkaitsjale öeldakse au revoir nii pea, kui järgmisel suvel Wengeriga kokkuleppele saadakse.

Usun, et ka Blanc on ise sellega kursis, aga samas see ei heiduta teda. Seda selle pärast, et erinevalt kõigile temale eelnenud kandidaatidele, on aasta aega töötu olnud Blancil reputatsioon ülesehitamata. Jah, ta tüüris Bordeaux üllatuslikult Prantsusmaa meistritiitlini hooajal 2008/09, aga keda see Ligue 1 ikka toona väga huvitas. Jah, ta oli Prantusmaa koondise peatreener, aga prantslased ei suutnud (taaskord) suurturniiril midagi korda saata.

Selle vaba aasta on Blanc enda sõnade kohaselt kulutanud eelkõige inglise keele õppimisele. Esindas ta küll oma mängijakarjääri jooksul paar hooaega Manchester Unitedit, kuid mehe sõnavara on arvatavasti endiselt liialt väike, et mõne Inglismaa klubi peatreenerina saaks ta mängijate keskel kehtestada oma autoriteeti. Just see ka 47-aastase Blanci unistus on - juhendada mõnda Inglismaa klubi. Need 12 kuud, mis ta nüüd PSG peatreenerina veedab on ideaalne võimalus tõsta oma aktsiaid selleks, et tulevikus ka mõne tippklubi tüüri juurde pääseda, kas siis Inglismaal või mujal Euroopas. Tänavusel suvel seostati Blanci ka AS Roma peatreeneri tooliga, aga selle haaras lõpuks endale teine prantslane, Lille'i hooajal 2010/11 Ligue 1 tiitlini tüürinud Rudi Garcia.

Suuresti naftarahadel töötav PSG on tänu oma finantsidele pideva tähelepanu all ja Blanc saab sellest ideaalselt kasu lõigata. Kui tal muidugi õnnestub selle surve all ka toota neid tulemusi, mida üldsus temalt ootab. Maineka ajakirja France Football'i poolt tehtud küsitluse kohaselt usub tervelt 53% vastanutest, et mängijana PSG suurrivaali Marseille'id esindanud Blanc kukub pealinnklubi juures läbi. Ja ega see elu tõesti tal lihtne ei saa olema. Carlo Ancelotti pani lõppenud hooajal maha korraliku märgi, nii koduse meistritiitli, kui ka Meistrite liiga veerandfinaalkohaga. Uuel hooajal ootab Blanci Ligue 1's ees teiste seas nuhtlus nimega Monaco ja Euroopas mängides on alati eksimisruum väga väike.

Bordeaux's veedetud ajal tõestas Blanc ennast, kui väga võimeka euromängude treenerina, kui tüüris meeskonna hooajal 2009/10 Meistrite liiga veerandfinaali, olles seejuures hirmkõvas alagrupis koos Müncheni Bayerni ja Torino Juventusega. Blanc ja Bordeaux tulid keeruliselt olukorrast välja aga viie võidu ja ühe viigiga, alistades tänavuse Meistrite liiga võitja Bayerni mõlemas kohtumises. Hüüdnime Le Président kandva Blanci lemmikformatsioon on väga aktiivsete äärekaitsjatega 4-2-3-1, mida peetakse just väga "euroopalikuks" taktikaks. Üks põhjus, mille poolest Blanci Bordeaux aega kindlasti veel meenutada tasub on ka see, et ta tegi Yoann Gourcuffist Euroopa ühe efektiivsema mängujuhi.

   

Pärast neid Blanci poolt juhendatud aastaid pole praeguse Lyoni mängumehe vorm küündinud sellele tasemele ligilähedalegi. Võimalik, et õige mängujuhi puudumine pärssis ka resultaatide tulemist Blanci poolt juhendatud Prantsusmaa koondisel. Katsetas ta sellel positsioonil mitmeid mängijaid - Samir Nasri ja Yohan Cabaye said enim mänguaega ning üritas ta taassütitada ka Gourcuffi, kuid edutult. Miski minu sees ütleb, et Javier Pastore tõuseb uuel hooajal Zlatani kõrval PSG võtmemängijaks.

Enne, kui näeme, mida hakkab Blanci PSG muruväljakutel korda saatma, saame aga näha, kui suured muudatused ta suve jooksul koosseisus teeb. Esmapilgul peaks hetkel tema käsutuses olev mängijate personal sobima tema mänguplaaniga üpris hästi. Samas ei oleks ju PSG, kes suvel raha ei kuluta, nüüd päris see klubi, kes meile ennast rahapakkidega viimaste aastate jooksul jõudsalt tutvustanud on. Tagant sunnib pariislasi kindlasti ka Monaco esiletõus. Prantsusmaal ootab ees järjekordne põnev hooaeg (kui Monaco peaks võitma, siis on viimasel seitsmel hooajal tiitli võitnud seitse erinevat klubi) ja olgugi, et tüüri juurde saamise viis oli parajalt mage, siis usun, et Blanc naudib iga hetke sellest.

Hapukurgihooaeg

Homme lüüakse Euroopa jalgpallis lahti taas kurikuulus, mitmete poolt armastatud ja sama paljude poolt vihatud, üleminekuaken. Ajal, mil muruväljakutel ei toimu mitte midagi, pakuvad just erinevate mängijate klubivahetused jalgpallifännide seas enim jutuainet. Kas Cristiano Ronaldo jääb Reali? Kus maandub Edinson Cavani? Mis saab Wayne Rooney'st? Nendest küsimustest on paljud juba kindlasti ära tüdinenud, seega toon omapoolt välja kümme vähem tuntud mängumeest, kes võiksid suvel samuti kuumad müügiartiklid olla. Hoiatan ette kohutava muusika eest, mis saadab erinevaid videoklippe!

Christian Eriksen

Taani noor pallivõlur Christian Eriksen on juba mitu aastat olnud Euroopa jalgpalliväljakutel üks enim skauditud talente. Eelmisel hooajal lõi Eriksen Hollandi Eredivisie's 33 mänguga 11 väravat. Sel suvel näib, et Amsterdami Ajaxi poolkaitsja on klubist lahkumisele lähedamal kui eales varem. Loomulikult räägitaks enim mehe siirdumisest Premier League'i, aga kõige tõsisemalt on teda seostatud Dortmundi Borussiaga, kes vajab asendajat Müncheni Bayernisse lahkuvale Mario Götzele. Paar nädalat tagasi näiski, et tehing on juba tehtud, aga Borussia lükkas need jutud kategooriliselt tagasi. Võimalik, et tema edasi liikumist Ajaxist on pärssimas tema ja terve Taani koondise viimase aja kehvad esitused. Pärast hiljutist piinlikku koduväljakul saadud 0:4 kaotust Armeenia vastu tunnistas 21-aastane Eriksen ise ka, et pärast nii kehva mängu ei tunne tema vastu arvatavasti enam huvi mitte ükski klubi. Kihlveokontorid pakuvad igatahes endiselt Erikseni kõige tõenäolisemaks sihtkohaks Dortmundi. Triobetis on vastav koefitsient 1.58.

Douglas Costa

22-aastase brasiillase Douglas Costa eest maksis Donetski Shakthar 2010. aasta jaanuaris Grêmiole 6 miljonit eurot, kuid tänu edukatele mängudele nii kohalikus liigas, kui ka Euroopas, on tema turuväärtus nüüd mitmekordselt kasvanud. Brasiilia A-koondises on tal küll veel mängud mängimata, aga see ei ole heidutanud Inglise klubisid, kes näiliselt igal suvel tema peale jahti peavad. Kõige tõsisemaks on osutunud Arsenali huvi, kes ladus eelmisel suvel Costa eest lauale Denilsoni ja mõned rahapakid. Costa agendi Cesar Bottega sõnul aga Shakthar viisakalt keeldus sellest pakkumisest, soovides Denilsoni asemel hoopis rohkem raha. Costa ei ole küll kõige resultatiivsem mängumees kelle leida võib (Ukraina liigas vaid 19 väravat 88 mängus), kuid tema väljakul liikumine ja hea söödusilm teevad temast mängujuhi, kes sobiks ideaalselt mitme suurklubi mänguplaani.

Clément Grenier

22-aastase Lyoni poolkaitsja Clément Grenier puhul võib küsida, et kus olid suurklubide silmad aasta tagasi? Grenier oli nimelt Lyonis olukorras, kus meeskond oli temast valmis vaid kopikate eest loobuma, aga mees ise ei tahtnud lahkuda Nice'i, kes ainsana pakkumise tegi. Hooaeg 2012/13 kujunes seejärel Grenier jaoks tõeliseks läbimurde aastaks. Lyoni eest sai ta Ligue 1's kirja 7 väravat ja 6 tulemuslikku söötu. Käimasoleval aastal tegi ta oma esimesed mängud ka Prantsusmaa koondise eest. Talendikaid prantslasi loomulikult seostatakse enim Arsenaliga ja nii on ka Grenier puhul. Mehel on lepingust järel vaid 1 aasta ja seega peaks ta olema ka saadaval "poole hinnaga". Proovib küll Lyon nüüd temaga lepingut pikendada, aga eks võib noor mängumees olla pärast eelmise suve sündmusi päris korralikult solvunud ja võib seega anda nüüd kasvatajaklubile ninanipsu sellega, et kui teda tänavu maha ei müüda, siis aasta pärast lahkub ta tasuta. Lisaks keskpoolkaitsele on Grenier võimeline mängima ka parema ääre peal, seega klubi, kel õnnestub ta endale meelitada, saab endale mitmekülgse ja väga potentsiaalika mängija, kel ründearsenalis lisaks kõigele muule ka korralik karistuslöökide sooritamise oskus.

Pierre-Emerick Aubameyang

Saint-Etienne'i 24-aastast ründajat Pierre-Emerick Aubameyangi võib pidada hiliseks tärkajaks. AC Milani noorteakadeemiast sirgunud Gaboni koondislane on hakanud oma oskustega kaitsjaid tõsisemalt terroriseerima alles viimasel kahe hooajal. Nende aastatega on ta löönud Ligue 1's 35 väravat. Eelmisel hooajal lõi Prantsusmaa kõrgliigas temast enam väravaid vaid Zlatan Ibrahimovic. Gaboni koondises 32 mänguga 11 väravat löönud Aubameyang valiti eelmisel hooajal ka Ligue 1 parimaks aafriklaseks. Võttes arvesse, kui palju aafriklasi Prantsusmaal mängib, siis on see väga suur saavutus. Loomulikult on tema esiletõus kutsunud talle sappa ka mitmeid välisklubisid. Itaaliast on tema vastu huvi üles näidanud Fiorentina ja AS Roma, Inglismaa klubidest on tema ümber enim tiirelnud Newcastle, kes viimasel ajal Ligue 1'st muretsenud mitmeid mängumehi. Samuti on Aubameyangi, kelle isa Pierre töötab skaudina Milanis, seostatud megarikka Venemaa klubi Mahhatškala Anžiga. Enda sõnade kohaselt unistab ta Inglismaal mängimisest. Samas on ainsa klubina Saint-Etienne'ile ametliku pakkumise lauale löönud Leverkuseni Bayer.

Ilkay Gündoğan 

Lõppenud hooajal Euroopas suuri tegusid teinud Dortmundi Borussia rivistusest haarasid suurima tähelepanu endale küll Robert Lewandowski ja Mario Götze, kuid oma aktsiaid (loe turuväärtust) kasvatas ka poolkaitsja İlkay Gündoğan. Enim kiidusõnu sai 22-aastane poolkaitsja oma mängudega poolfinaalis Real Madridi vastu ja just Real on väidetavalt ka see klubi, kes kõige tõsisemalt üritab Saksamaa koondislast suvel oma rivistusse saada. Gündoğani agenti Martin Baderit on nähtud mitmel korral Madridis ringi kondamas. 2011. aasta suvel Nürnbergist muretsetud Gündoğani hinnaks peetakse 20 miljonit eurot. Dortmundil muidugi otsest põhjust mehe müümiseks ei ole, aga võttes arvesse, et tema lepingust jääb aasta pärast järgi vaid 1 aasta, siis oleks tänavu võimalik tema eest korralik raha saada. Samas ei saa muidugi välistada ka seda, et ta on nõus klubiga lepingut pikendama, aga oleme ju mitmeid kordi varem näinud olukordi, kus suuremad klubid ajavad mängijatel pead lihtsalt nii sassi, et kaob igasugune tänutunne nende klubide suunas, kes on varasemalt andnud võimaluse absoluutsel tipptasemel jalgpalli mängida. Lisaks Realile sobiks Gündoğan kindlasti ka mitme teise tippklubi kaitseliini ette patrullima.

Kyriakos Papadopoulos

Schalke keskkaitsja Kyriakos Papadopoulos on küll alles 21-aastane, kuid on Saksamaa suurklubi esindusmeeskonnas mänginud juba 3 aastat. Noorel kreeklasel on juba karjääri varajases staadiumis suured kogemused, kuna on kõigil neil hooaegadel on ta Schalke rivistuses mänginud ka eurosarjas ning oma debüüdi Kreeka liigas tegi ta Olympiacose eest juba 15-aastaselt. Aasta tagasi nägi Milan teda ideaalse asendajana PSG-sse lahkunud Thiago Silvale, kuid Schalkega tehinguni ei jõutud. Pakkumise tegi ka Peterburi Zenit, kuid Papadopoulos polnud huvitatud Venemaale siirdumisest, seega jäi 18.7 miljoni euro suurune tehing katki. Praegusel hetkel peaks Kreeka koondises 16 mängu pidanud ja 4 väravat löönud (ühe seejuures Läti võrku) kaitsja hind olema väiksem. Nimelt läks tal eelmine hooaeg suuresti vasaku põlve vigastuse nahka. Kuna Schalke rahaline olukord pole kiita, siis peaks piisava summa eest Papadopoulos olema ka saadaval. Kõige tõenäolisemaks sihtkohaks peetakse Liverpooli.

  

Nicolás Gaitán 

Argentiinlane Nicolás Gaitán on viimasel kolmel hooajal haaranud pilke mängides Lissaboni Benfica rivistuses. 2010. aastal Boca Juniorsist 6.4 miljoni euro eest Angel Di Maria asendajaks toodud Gaitán on väga terav ääremängija, kes on võimeline oma kiiruse ja tehnikaga tihtipeale üksi mängu ära tegema. Sellist x-faktorit pole paljudel mängijatel, seega loomulikult on tema kohta huvi üles näidanud ka mitmed tippklubid. Aprillis vihjas Argentina koondise eest 9 mängu teinud Gaitáni agent Jose Iribarren, et kõige tõenäolisemalt on tema kliendi uueks koduklubiks Manchester United. Samas pole teema Unitediga vaid juttudest kaugemale läinud ja viimase info kohaselt on hoopis Arsenal see meeskond, kes kõige tõsisemalt Gaitánile jahti peab. Argentiinlase lepingus on miinimum väljaostusummaks märgitud 40 miljonit eurot, kuid usutavasti oleks Benfica rahul iga pakkumisega, mis ületab 25 miljonit.

Stevan Jovetic 

Lõppenud hooajal tegi Itaalia Serie A-s suurepärase hooaja Fiorentina meeskond ja üks põhiarhitekte oli selles montenegrolane Stevan Jovetic. 23-aastane Jovetic lõi 31-s mängus 13 väravat. Tegelikult oli omal ajal 18-aastasena läbiaegade noorimaks Belgradi Partizani kapteniks saanud Jovetic lähedal Fiorentinast lahkumisele juba paar hooaega tagasi, kuid vasaku põlve vigastus, mis röövis temalt terve 2010/11 hooaja, jahutas maha mitme klubi huvi tema vastu. Erinevaid kuulujutud viivad teda sel suvel Inglismaale ning huvi on ka Juventuse poolt. Kes iganes lokkis peaga talendika ründaja endale saab peab selleks ka korraliku summa lauale panema. Väidetavalt ei võta Fiorentina pakkumisi, mis on alla 30 miljoni euro isegi mitte arutlusele. Tänu Joveticile ripub õhus ka Müncheni Bayerni poolt hüljatud ründaja Mario Gomezi saatus. Just Jovetici müügist saadav summa peaks rahastama Bayernis pingile vajunud endise Bundesliga suurima väravaküti üleminekut Itaaliasse. 

Adam Maher

Ragnar Klavani endisest koduklubist AZ Alkmaarist on Adam Maheri näol sirgumas mängumees, kellest paari aasta pärast räägib kindlasti terve jalgpallimaailm. Juba 17-aastasena AZ-i algkoosseisu murdnud Maroko päritolu Hollandi koondislane on Eredivisie's teinud kaks väga edukat hooaega ning suurklubid on seda märkama hakanud. Enne Euroopa vallutamist jätkab aga Maher arvatavasti oma karjääri Hollandis. Ajal, mil olid kuumad jutud Christian Erikseni siirdumisest Dortmundi, peeti just Maheri selleks meheks, kes taanlast Ajaxis asendab. Nüüd aga kipub järjest tõenäolisemaks see, et 19-aastane ründav poolkaitsja jätkab oma karjääri hoopis PSV Eindhovenis. Seal peaks ta asendama nädalake tagasi 9.5 miljoni euro eest Napolisse siirdunud belglast Dries Mertensit. Maheri hinnalipikul peaks samuti ilutsema 10 miljoni euro kanti jääv summa. AZ ja PSV aga pole veel tehinguni jõudnud, seega vägagi võimalik, et Maher tegelikult ikkagi lahkub Hollandist. Tippklubid võiksid ju mõelda sellele, et miks osta talendikas mängumees mõne aasta pärast 30 miljoni euro eest, kui praegu saaks ta kätte kolm korda odavamalt. Kevadel seostati Maheri Manchester City'ga.

Bruma

Hetkel Portugali eest U20 vanuseklassi maailmameistrivõistlustel särav Bruma, kelle täisnimi on vahvalt pikk ja keerukas Armindo Tué Na Bangna, tegi oma debüüdi Lissaboni Sportingu esindusmeeskonnas alles käimasoleva aasta veebruaris, aga tõusis kohe kindlaks põhimeheks. Tema näol on tegu väga kiire ääremängijaga, kes ka värava ees hätta ei jää. Selle tõestuseks olgu toodud just tema numbrid U20 MM-ilt ja juuni alguses peetud U19 EM-i eliitringist. Kahe võistlussarja peale kokku on ta kaasa teinud kuues mängus ja saanud neis kõigis vähemalt korra jala valgeks, lüües kokku 10 väravat. Juba eelmine suvi proovis meest Sportingust endale napsata Manchester City ja usutavasti muutub huviliste ring pärast neid suurepäraseid koondisemänge veel suuremaks. 18-aastase Bruma vanem vend on juba jõudsaid samme oma karjääris teinud. 20-aastane Buomesca Tue Na Banga, kes mängib nime all Mesca, kuulub pärast Chelsea noorteakadeemias veedetud aega alates 2011. aastast Fulhami rivistusse.

Kui aken homme avaneb, siis plaanib Teine koht iga päev tuua oma lugejateni ka kõige kuumemad kuulujutud, mis pärit usaldusväärsetelt allikatelt. Et kõik jutud kiirelt ja mugavalt kohale jõuaksid, siis soovitan like'ida Teise koha Facebooki lehte.

Ühe ajastu lõpp NBA-s

Ametlikult saab NBA-s mängijatega hakata äritsema alates kümnendast juulist, kuid võib juba välja hõigata, et esimene suurtehing on tehtud. Legendaarsed Paul Pierce ja Kevin Garnett vahetavad uueks hooajaks Boston Celticsi värvid Brooklyn Netsi omade vastu. Celticsi jaoks tähendab see ühe ajastu lõppu, kui nüüd lahkuvad viimased kaks "Suurest Kolmikust", kes klubi viimati viis aastat tagasi NBA tiitlini viisid. Miks see nii läks ja mida see mõlemale osapoolele tähendab?.

Tehingu algatajaks ei olnud ei Boston ega ka Brooklyn. See sai alguse hoopis sellest, et üheksa aastat Celticsi peatreener olnud ja 2008. aastal klubi viimase NBA meistritiitlini tüürinud Doc Rivers otsustas uueks hooajaks siirduda Los Angeles Clippersi ette otsa. See sundis 17-kordse NBA meistri Celticsi kiirendama meeskonna taasülesehitamise protsessi, mis vananevate staaride tõttu oli viimasel paaril aastal ooterežiimil. 35-aastasel Pierce'il, kes seni terve oma 15-aastase karjääri Bostoni rohelist särki kandnud ja kaks aastat vanemal Garnettil, kellel selja taga juba 18 hooaega ning, kes liitus Bostoniga just viimase meistritiitli toonud hooaja eel, ei olnud enam huvi, võib öelda, et ka aega oodata, mil uus peatreener Celticsist taaskord tiitlipretendendi vormib ja seega tervitasid võimalust klubist lahkuda. Garnettil oli isegi lepingus spetsiaalne klausel, mille kohaselt võis ta keelduda igast potentsiaalselt üleminekust, aga Netsi liikumiseks oli ta nõus seda eirama.

Mida annavad Pierce ja Garnett Netsile juurde?

Loomulikult toovad veteranmängijad uude klubisse kaasa üüratud kogemused. Kahe peale kokku on Pierce'il ja Garnettil kirjas 267 playoff mängu. Nad on osalenud mitmes suures mängus. Lisaks 2008. aasta tiitlivõidu toonud finaalseeriale, on Celtics Pierce'i ja Garnetti ning tänavuseks hooajaks Miami Heati ridadesse pagenud Ray Alleni juhtimisel mänginud veel finaalis ka 2010. aastal ja eelmisel aastal osaleti veel lisaks idakonverentsi finaalis. Vanad kalad lähevad kohe sujuvalt Netsi algkoosseisu, kus on juba ees ootamas liiga üks parimaid keskmängijaid Brook Lopez, üks parimaid mängujuhte Deron Williams ja 6-kordne All-Star Joe Johnson. Koos Pierce'i ja Garnettiga tuleb Bostonist Brooklynisse üle ka Jason Terry, kes sobib uude meeskonda ideaalselt kuuendaks meheks. Kõik see tähendab seda, et lõppenud hooajal pärast 21 aastat kestnud karjääri ketsid varna riputanud legendaarne mängujuht Jason Kidd saab juba oma esimesel treeneriaastal enda käsutusse ülikõva meeskonna, millega idakonverentsis tõsiselt Miamile vastu hakata. Seega võib öelda, et kõik läheb Netsi venelasest omaniku Mihhail Prohhorovi plaani kohaselt, mille ta 2010. aastal klubi ostes seadis. Eesmärgiks oli viie aasta jooksul vormida meeskond, mis on võimeline ennast NBA finaali murdma ning tänavuse suvega on selleks kõva vundament laotud. Nüüd jääb üle vaid potentsiaal realiseerida, kuigi nagu Los Angeles Lakers lõppenud hooajal tõestas, siis ei pruugi suured nimed lõppkokkuvõttes endaga kaasa tuua suuri võite. Igatahes saab olema huvitav näha, kuidas kollanokast treener Kidd, kes ka oma mängijakarjääri jooksul Netsi esindas, kui klubi veel New Jersey's baseerus, staaride paraadiga hakkama saab. Üldjuhul on mängujuhtidest pärast mängijakarjääri lõppu saanud head treenerid. Näiteks võib võtta just Riversi või tänavu Golden State Warriorsiga imetegusid teinud Mark Jacksoni.

Mis saab Celticsist?

Bostoni fännide jaoks on tehing kindlasti südant murdev, eriti Pierce'ist loobumine, kes jääb Celticsi särgis toodud punktide arvult alla vaid John Havlicekile, kuid kas tingimata ka negatiivne? Vaadates liigat ilma roheliste prillideta võib julgelt öelda, et ega Boston poleks jõudnud nende paari aasta jooksul, mil Pierce ja Garnett veel mängukõlbulikud, NBA finaalile ligilähedale. Idas valitseb Miami, aina paremaks muutub Indiana ja uuel hooajal on tagasi Chicago liider Derrick Rose (eeldusel, et ta veel vabandusi ei leia, miks platsilt eemal olla). Samuti naaseb alles uuel hooajal vigastusest Rajon Rondo, kes kindlasti vajab mõningast aega enne, kui oma mängurütmi leiab. Olen siiski nõus kihla vedama, et erinevalt Rose'ist naaseb ta väljakule esimesel võimalusel. Pierce'i, Garnetti ja Terry eest vastu saadud kaup on ka täitsa viisakas.

Eelmisel hooajal Brooklynis pingile vajunud Kris Humphries oli varasemal kahel hooajal korralik kaksikduublimasin tuues hooajal 2010/11 keskmiselt 10 punkti ja 10.4 lauapalli mängus, seejuures alustades 74-st kohtumisest vaid 44, ja hooajal 2011/12 kogus ta keskmiselt 13.8 punkti ja 11 lauapalli. Gerald Wallace toob endaga kaasa päris karmi lepingu, talle tuleb ühe hooaja eest tasuda 10.1 miljonit dollarit, aga ta on väga atleetlik mängumees, kes annab endast alati kõik ning võitleb iga palli eest. Lõppenud hooaeg ebaõnnestus tal täielikult (kõik keskmised näitajad jäid alla karjääri keskmisele), kuid tegu on siiski mehega, kes 2010. aastal osalenud ka Tähtede Mängus ning valitud samal aastal ka põhihooaja sümboolsesse kaitseviisikusse. Samuti on ta 2006. aastal juhtinud liigat vaheltlõigete arvestuses. MarShon Brooks, kelle Celtics tegelikult ise 2011. aastal draftis, aga siis Netsi saatis, näitas samuti oma debüüthooajal head potentsiaali (29.4 mänguminutiga 12.6 punkti, 3.6 lauda, 2.3 söötu) enne, kui lõppenud hooaja pingil veetis. Lisaks nendele mängumeestele veel natukene pudipadi Keith Bogansi ja Kris Josephi näol ning ka kolm tulevate aastate drafti esimese ringi valikut. See tähendab, et Bostonil on nüüd järgmise viie aasta jooksul kasutada tervelt üheksa esimese ringi valikut. Selle näol on juba iseenesest olemas väga head alused ehitamaks üles uut meeskonda, kas siis valikute edasi liigutamisega teiste mängijate vastu või siis ise perspektiivikate mängijate draftimisega. Celticsil on ka uue meeskonna selgroo esimene lüli juba täitsa olemas Rondo näol. Liiga üks parimaid sööduandjaid tuleb nüüd lihtsalt ümbritseda mängumeestega, kes on võimelised palli läbi korvirõnga toimetama ja kes kaitses lihtsalt kaks jalga maas ei seisa.

27-aastane Rondo võib küll hetkel olla päris kurb, et tänu nimekate meeskonnakaaslaste lahkumisele ei teki tal lähiajal reaalset šanssi mängida tiitli peale, kuid ta on veel piisavalt noor, et ära oodata paar aastat, mis uue meeskonna ülesehitamisele kulub. Plusspoolele võib kanda ka äkki selle, et enam ei ole ta kogenumate kolleegide selja taga, vaid Celtics on nüüd tema meeskond ja tal on võimalust ennast rohevalges särgis legendiks mängida. Rondo kõrvale on Bostonil juba võtta ka üks teine potentsiaalne liider Jeff Greeni näol, kes säras tänavustes playoffides tõstes oma põhihooaja keskmise punktisaagi 12.8 pealt 20.3 peale.

Kokkuvõttes võib öelda, et vaadates lähitulevikku, siis on selle tehingu puhul selge eelis Netsil. Erinevalt Brooklynist, kellel megarikas omanik, peab Celtics vaatama kriitilise pilguga ka rahaasju. Pierce'ist ja Garnettist loobumisega vabastati hulganisti palgaruumi ja meeste eest, kes paari hooaja jooksul oleksid nagunii mängijakarjääri lõpetanud, saadi vastu ka ports nooremaid mängijad, keda annab veel edasi liigutada. Seega pikemas perspektiivis on Boston väga helgel kohal, võttes eriti arvesse neid drafti valikuid. Enne aga tuleb muidugi leida uus peatreener.

Brasiilia vs Hispaania - kumb võidab Maailmajagude karika?

Kaks nädalat kestnud Maailmajagude karikaturniir on jõudnud otsustavasse järku, mil homme peetakse kolmanda koha mäng ning loomulikult ka finaal. Võib öelda, et tänavune turniir on läinud vastupidiselt selle ajaloole, sest finaalis mängivad meeskonnad, kes turniiri ka favoriitidena alustasid - võõrustaja ja viiekordne maailmameister Brasiilia ning kolm suurturniiri järjest võitnud Hispaania.

Olenemata suurtest rahutustest riigis, on brasiillased suutnud säilitada täielikku keskendumist ning kohanenud hästi selle survega, mida alati turniiri korraldaja kaela vägisi surutakse. Seni peetud neljas mängus on brassid löönud 11 väravat ja enda selja taha on lastud vaid 3. Meeskond on näidanud väga hästi balansseeritud mängu, kus rünnakule minnakse suurte jõududega, aga samas tehakse ka tõelise meeskonnana kaitsetööd. Isegi Neymar, kes kolme tabamusega jagab koos Frediga Brasiilia suurima väravaküti au, on silmapaistnud oma tagasi töötamisega, et abistada äärekaitsjat.

Kui Luiz Felipe Scolari viimati koondise tüüri juures oli ja meeskonna ka 2002. aastal MM-tiitlini viis, siis moodustasid tema meeskonna selgroo 3 keskkaitsjat ja 2 kaitsvat poolkaitsjat. Need viis meest olid väga olulised lülid terve meeskonna mängus. Seda sellel lihtsalt põhjusel, et nemad keskendusid vaid kaitsetööle, lastes teistel vastaste kaitsjaid konstantselt terroriseerida. Scolari praegune mänguskeem koosneb aga kahest keskkaitsjast, samas kui nende ees on ka endiselt kaks kaitsvat poolikut. See on selleks, et mahutada meeskonda ära Oscar, kes on seesuguse traditsioonilise mängujuhi rollis. Tihtipeale võib näha teda lihtsalt keskringis palli ootamas. Põhjus, miks Brasiilia tagala pole muutunud läbikäiguhooviks on see, et Dani Alves ja Marcelo ei tõuse rünnakul sedavõrd kõrgele, kui 2002. aasta meeskonnas Cafu ja Roberto Carlos. Kuigi oleme harjunud, et Brasiilia puhul on äärekaitsjate roll rünnakul väga tähtis on senises neljas mängus mõlemad Alves ja Marcelo näiteks kirja saanud vaid ühe väravani viinud söödu. Palju rohkem sõltub Brasiilia mäng ründekolmikust.

Kesktormaja Fredi turniiri pole kõige õnnestunum olnud, aga ometi on ta suutnud lüüa 3 väravat ning ta on Scolari jaoks olnud tõeline leid. Endine Lyoni mängumees, kes Euroopas ebaõnnestus, on nüüd löönud 8 väravat viimases kümnes koondisemängus. Ründes on ka Hulk kahvatuks jäänud, aga see eest hiilgab Neymar väga eredalt. Lisaks kolmele väravale on tal kirjas ka 2 resultatiivset söötu ja usun, et isegi, kui Brasiilia peaks finaalis Hispaaniale alla jääma, siis valitakse uuest hooajast Barcelona särki kandev Neymar ikkagi turniiri parimaks mängijaks (teised kandidaadid on Iniesta, Paulinho, Pirlo, Ramos ja Suarez). Paljud kahtlesid noore talendi võimekuses suurel turniiril särada ja mis veel olulisem, olla samal ajal ka meeskonna liider, kuid Neymar on kõigile kriitikutele andnud  ninanipsu. Kuigi samal ajal on ta endale kraesse tõmmanud uue kriitikarahe liiga kergelt kukkumisega.

Raske on muidugi küündida selle 2002. aasta meeskonna tasemele, kuna seda Brasiilia meeskonda peetakse üldse viimase 20 aasta kõige tugevamaks, aga võib öelda, et väga palju see praegune meeskond sellele ka alla ei jää. Brasiillaste mängus on tagasi see sambalik lustlikus, mille järgi koondise mängu aastakümneid tuntud on, kuid samas on leitud ka taktikaliselt õige mänguformatsioon, mis hoiab kindlana ka enda selja taguse. Seega võib kodust turniiri, isegi kui see võiduga ei lõppe, pidada suureks kordaminekuks, sest Scolari poolt juhendatav meeskond on palju brasiillaslikum, kui tema eelkäija Mano Menezese oma ja see toodab ka paremaid tulemusi.

Hispaanial oli õnn kuuluda samasse alagruppi Tahitiga, mis aitas neil grupimängud lõpetada väga impressiivse väravatevahega 15-1. Võimalik, et sedamoodi alagrupist läbi jalutamine tegi meeskonnale ka poolfinaali eel paraja karuteene, sest mängus Itaaliaga ei saanud maailmameistrid kuidagi moodi oma mängu käima. Õigemini mängiti oma tavapärast mängu, kus justkui boamaduna vastane vaikselt ära kägistatakse ja siis oma võimalused ära lüüakse, aga neljapäeval peetud mängus neid võimalusi õieti ei tekkinud ja isegi kui tekkisid, siis kukkusid need Fernando Torresele, kellel on võimalus tänu neljale Tahiti väravasse löödud pallile (+ üks tabamus ka Nigeeria vastu) tõusta turniiri suurimaks väravakütiks, aga kes näib endiselt haleda varjuna sellele mängijale, kes ta oli paar aastat tagasi.

Kuigi lõpuks pääses Hispaania finaali pärast penaltiseeriat ehk tänu õnnemängule, siis olgem ausad, ega ei olnud ka eriti kahtluse all see, et nad edasi ei pääse. Kuigi ei saa öelda, et Itaalial polnud oma võimalusi värava löömiseks. Tundub, et ainus viga Hispaania mänguplaanis on see, et tänu sellele, et mänge ülekaalukalt  domineeritakse, siis uinutakse aeg-ajalt ka ise selle aupaiste taustal ja lubatakse siis sisse eksimusi kaitses. Näiteks Nigeeriale tehti grupimängus väga kindlalt 3-0 ära, aga Aafrika meistril olid samuti mitmed väravavõimalused, sest kaitseliini liider Gerard Piqué, leebelt öeldes, ei paista just silma oma kiiruse poolest. Samuti on Hispaania äärekaitsjatel Alvaro Arbeloal ja Jordi Albal roll tõusta kõrgele rünnakut toetama, mis aga jätab selja taha vastaste ründajatele tegutsemisruumi. Itaalia mänguplaan nägigi ette just selle ära kasutamist ja Emanuele Giaccherini lipsas mitu korda äärelt läbi.

Kujutan ette, et just see 2002. aasta Brasiilia meeskond võiks teha praeguse Hispaania vastu palju kurja, kui äärte pealt paugutaksid Cafu ja Roberto Carlos ning leiaksid siis karistusalast ühe suurest R-st (Ronaldo, Rivaldo, Ronaldinho). Lisaks aitaks nende uljas rünnakule lülitumine kontrollida ka Hispaania ründemängu, kes siis ei saaks endale lubada äärekaitsjate muundumist ääreründajateks. Traditsiooniliste ääreründajatega on Hispaanial hetkel keerulised lood. Maailmajagude karikal enim mänguaega saanud mängijatest on Pedro tegelikult ääreks vormitud endine ründaja, David Silva rohkem traditsiooniline nr. 10, kes mängib tipuründaja taga ning Cesc Fàbregas keskpoolkaitsja. Samas on pingi pealt tuua selline mees nagu Jesús Navas, kelle kohta võib öelda, et tema on see x-faktor, miks Hispaania koondist võib pidada paremaks meeskonnaks, kui FC Barcelona, olgugi et viimase ridades lööb kaasa maailma parim jalgpallur Lionel Messi. Navas on see Hispaania plaan B, mis Barcal puudub. Vaadates, kuidas Hispaania domineeris tänavu U21 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlusi ja meeskond, kes võitis eelmisel suvel Eestis peetud turniiril U19 EM-tiitlit, teeb nüüd mehetegusid hetkel käival U20 MM-il, siis on tulevik koondise jaoks väga helge ja usun, et ükskõik, mis riigi koondis võib Hispaania vastu mängides jätta endast väga keskpärase mulje.

Lõpetuseks aga nüüd selle kõige olulisema küsimuse juurde - kumb siis ikkagi võidab? Finaal loomulikult on täiesti omaette ooper võrreldes muude mängudega. Kaalul on väga palju, aga isegi, kui saadaval olev karikas pole kõige prestiižsem, siis on see ikkagi karikas ja mängijakarjääri lõpus ju just neid kokku ka loetakse, lisaks rahale muidugi. Brasiiliat toetab kodupublik, kuid samas võib see meeskonnale, mis tegelikkuses ju ka väga noor (vaid neljal mängijal algab vanus numbriga 3 ja kolm neist on väravavahid), tekitada ka närvikõdi ja kartuse judinaid. Terve staadion, terve riik, ootab, et Seleção jätaks Maailmajagude karika koju. Hispaania tuleb mängule pärast lisaajale veninud poolfinaali, mis toimus ka 30-kraadise kuumusega. Mängupildist oli muidugi näha, kuidas jõudu üritati kokku hoida, aga mängu lõpus polnud arvatavasti ühtegi mängijat, kellel ei olnud särk ja püksid higist täiesti läbivettinud. Usun, et Hispaania võib ka finaali alustada väga rahumeelselt ja omakorda Brasiilia üritab seda vastaste ettevaatlikust ära kasutada. Paberi peal on meeskonnad üpris võrdsed, aga nagu varasemalt mainitud sai, siis on Hispaanial ikkagi see võimsus, mis võib ükskõik kelle vastu muru suruda, kui laenata sõnavara Eesti koondise fännidelt. Seega minu tagasihoidlik ennustus - Brasiilia läheb küll juhtima, aga Hispaania võidab lõpuks 2013. aasta Maailmajagude karika. Tõenäoliselt normaalajaga, aga ei oleks ka üllatav, kui riske vältides lepiks La Roja teise järjestikuse lisaajale läinud mänguga. Eestlastest vutifännide nimel muidugi tasub loota, et nii ei lähe, kuna mäng algab kell 1 öösel vastu esmaspäeva ja võib seeläbi lõppeda alles siis, kui päike hakkab juba uueks päevaks tõusma. Eelnevalt on Brasiilia ja Hispaania kohtunud 10 korda. Viiel korral on vutilahingust võitjana välja tulnud Brasiilia ja kolmel korral Hispaania. Viimati mängiti 1999. aastal ning see kohtumine lõppes väravateta viigiga.

Uus rakett

Läinud ööl toimus tänavune NBA draft, kus Cleveland Cavaliers tegi Anthony Bennetist läbiaegade esimese kanadalase, kes draftis esimesena valitud. Esimeses ringis läks esmakordselt veel teinegi kanadalane. Kelly Olynyk sai valituks Dallas Mavericksi poolt, aga kuna Dallas üritab palgakulusid kokku hoida, et suvel vabaagentide turul meeskonda tugevdada, siis vahetati pikajuukseline keskmängija kohe ka Bostonisse Celticsisse. Ajalukku läks 2013. aasta draft ka selle poolest, et esmakordselt sai valituks iraanlane. 54. valiku Arsalan Kazemi uus kodu on Washington Wizards. Hamed Haddadi näol on muidugi üks iraanlane juba maailma tugevaimas korvpalliliigas mänginud, aga 2004. aastal praegune Phoenixi mängumees draftis valituks ei saanud. Houston Rocketsi fännid jälgisid drafti kindlasti tõsiselt unega võideldes, sest see oli nende jaoks lihtsalt sedavõrd igav. Aasta tagasi oli Rocketsil tervelt 3 esimese ringi valikut, tänavu aga mitte ühtegi. Ainsaks valikuks jäi teises ringis võetud Isaiah Canaan.

 

34-ndana valitud Canaan on 22-aastane mängujuht, kes tuleb Kentucky osariigis asuvast Murray linna ülikoolist impressiivsete numbritega. Eelmisel hooajal viskas ta 31-s mängus keskmiselt ligi 22 punkti mängus, jagas 4.3 tulemuslikku söötu ning sai kirja 1.5 vaheltlõiget. Kuigi eelmise hooaja numbrid kolmese joone tagant ei olnud kõige paremad, tabavus 37%, siis tegelikult on tegu väga võimeka kaugviskaja. Eelneval kolmel ülikooliaastal oli Canaanil kolmeste tabavusprotsent kenasti üle 40.

183 cm pikkune mängumees saabub Houstonisse väga raevukate sõnadega: "Ma olen võistleja. Ma võistlen väljakul kogu hingest ükskõik kelle vastu. Ma olen ka võitja. Ma olin kõik 4 aastat ülikoolis võidukas ja mind on õnnistatud võimega olla hea punktitooja ning ma olen ka hea liider. Ootan põnevusega, mida ma sellele meeskonnale juurde saan anda ja kuidas saan meeskonda kõige paremini aidata."

Oma NBA debüüti Rocketsi särgis peab aga Canaan pikemat aega ootama. Houstoni tiimijuht Daryl Morey on öelnud, et Canaan alustab hooaega arvatavasti D-liigas Rocketsi sõsarklubis Rio Grande Valley Vipersis.

Canaani tulek tähendab Rocketsi fännide jaoks arvatavasti teistkordset hüvastijättu Aaron Brooksiga, kes märtsikuus pärast paariaastast pausi taas meeskonnaga liitus. Lisaks Brooksile jäävad eeldatavasti lepingud pikendamata ka Carlos Delfino ning playoffides säranud Francisco Garciaga. Kõik selleks, et oleks palgaruumi vabaagentide meelitamiseks. See virrvarr saabki juba järgmisel nädalal alguse ja tundub, et Morey ootab seda aega põnevusega lausudes: "Olen enesekindel, et oleme vabaagentide jaoks 100% valmis ja saame teostada need plaanid, mis endale seadnud oleme."

Stanley karika finaali järelkaja

Olles nüüd veidi seedinud seda, et läbiaegade üks põnevamaid NHL-i finaalseeriaid sai liiga varajase lõpu, tuleb tõdeda, et Chicago on väärikas võitja. Olgugi, et klubi ajaloo viienda Stanley karika toonud mängu lõpus oli Blackhawksil kamaluga õnne, siis on ju ikkagi teada-tuntud tõde, et õnn soosib tugevamaid. Ja eks Bostonil oli ka eelnevalt karmavõlg kaelas seitsmendast mängust Toronto vastu, kus samamoodi viimastel hetkedel vastaste pidu rikuti.

See samune õnn tegelikult näis Chicagot saatvat terve hooaja vältel. Isiklikult on mul väga eredalt meeles märtsi alguses peetud mäng Detroiti vastu. Käimas oli Blackhawksi rekordiline hooaja algus ja näis, et sellele ei tulegi lõppu. Kõige paremini andis sellest aimu just see kohtumine Detroitiga. Mängus, kus särasid väravahid, pääses Red Wings viimase kolmandiku alguses ette ja eduseisu ka hoiti väga meisterlikult. Seda aga kuni ajani, mil normaalaja lõpuni oli jäänud vaid 2 minutit. Chicago viigistas mängu - saatus lihtsalt ei tahtnud, et see müstiline normaalaja kaotuseta seeria tol õhtul katkeks. Viigiväravakangelaseks oli Patrick Kane, kes ka tänavuste Stanley karika playoffide väärtuslikumaks mängijaks valiti. Finaalseerias jäi ameeriklase saagiks kolm väravat (üks neljandas mängus ja kaks viiendas mängus). Huvitaval kombel on Kane nüüd kolmas järjestikune jänki, kes Conn Smythe'i trofee on võitnud. Enne, kui endine Boston Bruinsi väravavaht Tim Thomas sellele seeriale 2 aastat tagasi alguse pani, oli selle võitnud vaid üks ameeriklane, Brian Leetch 1994. aastal. Auhinda jagatakse alates hooajast 1964/65.

Bostoni jaoks on muidugi tänavusest Stanley karikast ilma jäämine väga valus, sest lisaks ebaõnnele mängiti see lihtsalt ise vastastele kätte. Võib öelda, et pöörang tuli seeriasse juba esimeses mängus. Boston juhtis 2-0 ja viimasel kolmandikul veel 3-1, kõik trumbid olid käes, aga Chicago lasti mängu tagasi ja lõpuks võttis Blackhawks ka lisaajal võidu. Otsustavatel hetkel ei suutnud nii mõnigi mängija oma parimat taset näidata. Tšehhi legend Jaromir Jagr lõpetaski tänavused playoffid lõpuks ilma väravata. Tyler Seguin, kelle noortel õlgadel palju survet on, sai 22 playoff mänguga kirja vaid 8 punkti (1 värav). Ja tuleb tõdeda, et su väravavaht võib olla küll müstilises hoos, aga mängud võidetakse ikkagi vastastest rohkem väravaid visates.

Chicagol olid ka omad probleemid skoorimisega. Näiteks kapten Jonathan Toews viskas enne finaalseeriat playoffides vaid ühe värava ja polnud tal ka finaal kõige õnnestunum, aga ta ärkas just otsustavatel hetkedel, kui sai kirja väravad neljandas ja kuuendas mängus ning sai viiendas mängus oma nimele ka 2 söödupunkti. Nagu finaali eelvaates välja toodud sai, siis Chicagol on väga ühtlane meeskond ja seetõttu suudeti ka ilma kapteni produktsioonita seerias vastu pidada.

Chicagot tasub kiita ka selle eest, et hooaja keskel, mil üleminekuaken sulgus, toodi meeskonda vaid üks veteran Michal Handzuš. Samal ajal mõned, nagu näiteks Pittsburgh Penguins, läksid täiesti hulluks ning see lõppes paraja košmaariga. Chicago on üldse oma keskmise vanusega 27.7 aastat üks liiga noorimaid meeskondi, seega võimalik, et teisi meeskondi on ka pärast lõppenud hooaega ees ootamas rasked ajad. NBA puhul räägitakse pidevalt dünastiatest - meeskondadest, kes liigat domineerivad - aga võib öelda, et NHL-is ei olegi seesugust korralikku dünastiat juba tükk aega olnud. 90ndate lõpus oli Detroit päris lähedal sellele, aga siiski võideti vaid kaks järjestikust tiitlit. Viimaseks NHL-i dünastiaks võib ehk pidada Wayne Gretzky Edmonton Oilersit 80ndatel, mil viie hooaja jooksul võideti 4 Stanley karikat. Kas Chicago on võimeline seda kordama? Meeskonna keskmine vanus ja kvaliteet igatahes võib sellele vihjata. Kuigi tõsi, tänapäeval on maailma tugevaim hokiliiga sedavõrd ettearvamatu, et kaks hooaega võivad üksteisest erineda nagu öö ja päev. Võitis ju eelmine aasta läänekonverentsi viimane paigutus Los Angeles Kings, kes alistas finaalis New Jersey Devilsi, kes lõpetas tänavu põhihooaja tagant poolt kaheksandana. Viimaseks jäi eelmise hooaja idakonverentsi kolmas paigutus Florida Panthers. No ja eks Kane ning Toews pole päris Gretzkyd ka.

Tänavune finaalseeria oli omamoodi eriline ka selle poolest, kui palju ja kuivõrd katki olnud mehed hambad ristis otsustavaks mänguks jääle läksid. Chicagole karika toonud värava visanud Dave Bolland näiteks tegi kaasa randme ja kubeme vigastustega. Viigiväravaautor Bryan Bickell oli terve finaalseeria jääl põlve vigastusega ja Marian Hossal andis tunda selg. Bruinsi kapten Zdeno Chára oli terve finaali väga kahvatu ning seda samuti vigastuse tõttu, mille kohta küll detaile ei ole jagatud. Toewsil jäi peavigastuse tõttu vahele viienda mängu viimane kolmandik ja samuti sai selles mängus viga ka Bostoni täht Patrice Bergeron, kelle tervislik olukord on ka pärast finaalseeria lõppu kõvasti kõneainet pakkunud. Bergeron läks otsustavale mängule seisus, kus tal oli ühe roide murd ja rebenenud põlve kõhr. Esimesel kolmandikul läks tal veel õlg liigesest välja ja põhimõtteliselt kohe pärast Chicago tiitlivõitu toimetati mees haiglasse, kus avastati, et tal on kopsus väikene auk. Otsus Bergeron kuuendas mängus jääle saata on toonud Bostonile kõvasti kriitikat. Ei peaks ju sport olema olulisem ühe indiviidi tervisest, kuid klubi on öelnud, et kopsuvigastuse sai mees alles pärast mängu. Kui see nii peaks olema, siis väga huvitav, mis hiljem riietusruumis juhtus.

Eks see, et mängijad ronivad jääle isegi, kui neil piltlikult öeldes, käed on niisama küljes rippumas, näitab kuivõrd hinnatud trofee Stanley karikas on. Selle nimel antakse endast kõik ja tuuakse ülisuured ohverdused. Öeldakse, et Stanley karikas on üldse kõige hinnatum tiitel spordimaailmas ja raske on leida vastu argumente. Kes meist ei tahaks enda kohale tõsta 16 kilo kaaluvat hõbedast karikat? Jalgpalli MM-i võidutrofee on ainult 6 kilo kulda.

Raskelt saadud võitu, mille nimel ennast tohutult ohverdatud, tähistatakse ka mehe moodi. Hossa ütles täna: "Ma pole kaks ööd maganud. Ärge mu naisele öelge, ta on Euroopas reisimas."

Loobudes minevikust, vaadates tulevikku

Täna saabus Tampa Bay Lightningu fännide jaoks kurb, aga mingis mõttes oodatud uudis. Meeskond otsustas loobuda pikaajalise kapteni Vincent Lecavalier teenetest. 33-aastane Lecavalier'l, kes on Tampa eest enim mänge (1037) pidanud mees ning ka suurim väravakütt (383), oli tänavu väga ebaõnnestunud hooaeg, kui ta viskas vaid 10 väravat, mis tema 14-aastase karjääri madalaim näitaja (13 väravat kollanokana). Võttes arvesse, et järgmise kolme aastaga oleks kanadalane teeninud veel 10 miljonit dollarit hooaja kohta (pluss sealt edasi veel 4 hooaega madalama palgaga), siis ei pidanud Tampa juhtkond mõistlikuks tema meeskonnas hoidmist. Lepingu välja ostmisega tasutakse Lecavalier'le nüüd veidi üle 30.6 miljoni dollari, kuid see vabastab klubi jaoks tulevasteks hooaegadeks 7.72 miljoni dollari jagu palgaruumi.

Lepingu väljaostmist prooviti viimase hetkeni vältida. Väidetavalt üritati teda Toronto Maple Leafsi nihverdada nii, et lõpuks oleks Toronto tema massiivse lepingu väljaostnud ja Lecavalier oleks siis taas olnud vaba mees liikuma tagasi Tampasse, aga väiksema lepingu peale. Taoline tehing oleks olnud aga uues kollektiivlepingus sätestatud reeglite rikkumine ja jäi seega katki.

4-kordset All-Stari ja 2007. aasta liiga edukaimat väravakütti jäädakse mäletama vaid heade sõnadega. Lisaks sellele, et ta oli üks võtmefiguure Lightningu 2004. aasta Stanley karika võidus, tegeles ta ka aktiivselt ka heategevusega. Näiteks annetas ta 2007. aastal 3 miljonit dollarit kohalikule lastehaiglale.

Kui ühest kanadalasest loobuti, siis samal ajal pikendati teisega lepingut. 24-aastane kaitsemängija Keith Aulie teenis endale aastase pikenduse. Võib öelda, et lõppenud hooaeg oli tema jaoks läbimurde aasta. Eelmisel aastal Torontost muretsetud mängumees tegi 48-st põhihooaja kohtumises kaasa 45-s, kogudes keskmiselt jääaega 12:49 minutit.

Mõni aeg tagasi sõlmis Lightning lepingu ka tänavuse aasta MM-il Šveitsi koondise muinasjutuloo üheks põhikangelaseks olnud Reto Suriga. 24-aastane ründaja, kes MM-il tõi kümnes mängus 8 punkti (5 väravat + 3 söötu) jätkab küll karjääri tuleval hooajal Euroopas, aga tema mängijaõigused on nüüd kolmeks aastaks Tampa Bay käes.

Lightning on selgelt suunanud pilgu tulevikku ja juba tuleval pühapäeval on võimalus veel vajalikke pusletükke kokku seada, kui toimub NHL-i tänavune draft, kus Tampa saab oma esimese ringi valiku teha kolmandana.

Belgia on valmis jalgpallihiidude pidu rikkuma

Nädalavahetusel sai selgeks, et FC Liverpool saab endale uue väravavahi. Sunderlandi belglasest puurivahi Simon Mignolet eest tuleb Liverpoolil Mart Poomi endisele koduklubile välja käia 10.6 miljonit eurot. 25-aastase Mignolet näol on tegu järjekordse tippklubisse pääsenud belglasega. Kuigi tõsi, Liverpooli juures peaks ehk asendama sõna "tippklubi" hoopis "nimeka klubiga", kuna viimase aja suurim saavutus on vaid Inglise liigakarikavõit eelmisel aastal, aga see selleks. Mignolet on üks 12-st belglasest, kes hetkeseisuga tulevaks hooajaks mõne Premier League'i klubi nimekirja kuulub ehk siis teoorias oleks Belgia koondise peatreeneril Marc Wilmotsil täitsa võimalik rivistada üheks kohtumiseks üles täielikult Premier League'i mängijatest koosnev algkoosseis.

S. Mignolet (Liverpool)

D. Boyata (Man City) -  V. Kompany (Man City) - T. Vermaelen (Arsenal ) - J. Vertonghen (Tottenham)

K. Mirallas (Everton) - M. Dembélé (Tottenham) - M. Fellaini (Everton) - E. Hazard (Chelsea)

C. Benteke (Aston Villa) - R. Lukaku (Chelsea)

See on juba iseenesest Wilmotsi jaoks suur luksus, aga tegelikkuses on endise Belgia koondise kapteni elu veel roosilisem. Nimelt pole mitmed eelpool üles rivistatud mängumeestest Belgia koondise esimesed valikud. Isegi Mignolet peab leppima vahetusmehe rolliga, kuna esikindaid hoiab enda käes Thibaut Courtois. Väikese mööndusega on ka tema ju tegelikult Premier League'i mängija. Lisaks Mignolet üleminekule sai eelmisel nädalal selgeks ka see, et alates 2011. aastast Chelsea rivistusse kuuluv Courtois veedab veel ühe aasta klubist eemal laenulepinguga Atlético Madridis.

Suur seltskond Inglismaal võib ka suve jooksul endale lisa saada. Amsterdami Ajaxi 24-aastane keskkaitsja Toby Alderweireld on väidetavalt mitme Premier League'i klubi vaateväljas ja kui uskuda paf.com koefitsienti, mis nii madal kui 1.40, siis näib Nicolas Lombaertsi siirdumine Peterburi Zenitist Tottenhami vaid aja küsimus. Kõrgelt on hinnatud ka mitmed teised Belgia koondislased. Samuti Zenitis mängivat Alex Witselit seostatakse tõsiselt Pariisi Saint-Germainiga (pafi koefitsient 1.45) ning oma karjääri on edendamas ka FC Twente talendikas ääremängija Nacer Chadli, kelle ostmiseks on Donetski Shakthar teinud väidetavalt "väga suure" pakkumise.

Belgia meeskond, kes veel alles 4 aastat tagasi alistus Tallinnas Eesti koondisele 0-2, on maailmameistrivõitluste valikturniiril hoidmas oma alagrupis kindlalt esikohta. Seitsmest mängust on belglastel kirjas 6 võitu ja 1 viik ning teisel kohal olevast Horvaatiast ollakse kolm mängu enne valiktsükli lõppu ees sama paljude punktidega. MM-finaalturniiril mängiti viimati 2002. aastal, kui kaheksandikfinaalis alistuti hiljem tiitli võitnud Brasiiliale. Need olid ka toona praeguse peatreeneri Wilmotsi viimased mängud koondise särgis ning koos Mignolet'ga samast väikeklubist Sint-Truiden sirgunud ründaval poolkaitsjal õnnestus Jaapanis ja Lõuna-Koreas peetud turniiril lüüa ka kõigis alagrupiturniirimängudes värav. Ka Belgia viimane osalemine EM-finaalturniiril jääb juba kaugesse minevikku. See oli 2000. aastal, kui koos Hollandiga turniiri võõrustati. Millest siis see uus tõus maailma jalgpallikaardile alguse on saanud?

Suured tänusõnad tuleb belglastel öelda kindlasti oma lähinaabritele. Mitmed koondise tähtmängijad on saanud oma jalgpallialase alghariduse hoopis välisklubides. Eden Hazard ja Kevin Mirallas sirgusid näiteks Prantsusmaalt Lille'i akadeemiast, lisaks Alderweireldile tulevad Ajaxist ka Thomas Vermaelen ja Jan Verthongen ning Chadli ja Moussa Dembélé on samuti jalad alla saanud Hollandis. Belgia liiga ise oli 90ndatel paraja supi sees, kuna kohalik jalgpalli sai suure põntsu, kui 1984. aastal avastati kohalikus liigas laialt levinud altkäemaksuskeemid ja allmaailma osalus nendes. Pärast seda oli klubidel raske leida sponsoreid ja isegi pangad ei tahtnud laenu anda. Päästeingel saabus 2002. aastal uue teleõigustelepingu näol. Kui varasemalt jaotati terve liiga peale ühel hooajal ära 13 miljonit eurot, siis uue lepingu kohaselt said kõik meeskonnad ühel hooajal 15 miljonit eurot. See aitas mitmel klubil nagu näiteks Anderlecht (Lukaku, Kompany), Genk (Benteke, De Bruyne, Defour) ja Standard Liège (Fellaini, Witsel) üles seada edukad noorteakadeemiad. Võttes arvesse, et praeguse koondise põhituumiku keskmine vanus jääb 23-24 aasta kanti, siis võib öelda, et nad ongi just üleskasvatatud nende telerahade eest.

Järgmise aasta MM Brasiilias võib tulla belglaste jaoks veel liiga vara, aga usun, et 2016. aastal Prantsusmaal peetaval EM-finaalturniiril võib Belgiat kindlasti pidada üheks favoriidiks. Kui muidugi üldse keegi lähiaastatel Hispaaniale vastu saab.

See praegune koondis pole aga belglaste esimene "Kuldne generatsioon". Õigemini ei taha praegunegi meeskond ennast selle nimetusega ehtida. 20-aastasena juba 21 koondisemängu pidanud Lukaku on öelnud: "Kui meil läheb paremini, kui 1986. aasta meeskonnal, siis võite meist rääkida, kui "Kuldsest generatsioonist." 1986. aasta MM-finaalturniiril jõudis Belgia pronksikohtumisele, kus jäädi lisaajal 2-4 alla Prantsusmaale (poolfinaalis kaotati Argentinale 0-2, mõlemad väravad lõi jalgpallijumal Diego Maradona isiklikult). Põhimõtteliselt sama kooslusega võideti ka 1980. aasta EM-ilt hõbe.

Eesmärgid on seatud väga kõrgele ja seda igati õigustatult. Belgia teeb oma mängijate valikuga hetkel silmad ette nii mõnelegi traditsioonilisele jalgpalli suurriigile. Nüüd on küsimus vaid selles, kas seda tohutut potentsiaali õnnestub ka ära realiseerida.

Eesti jalgpalliklubide esimesed vastased eurosarjades

Viimased jaanituled pole veel kustunudki, kui võib öelda, et jalgpallis sai alguse uus eurohooaeg. Nyonis asuvas UEFA peakorteris loositi täna esimesed võistluspaarid. Eestlased võivad õnnejumalaga üpriski rahul olla. Vähemalt paberi peal on kõik neli Eesti klubide vastast täitsa mängitavad ja võidetavad.

Meistrite liiga teises eelringis läheb Nõmme Kalju kokku Helsingi jalgpalliklubiga. HJK võitis mullu oma ajaloo 25nda Soome meistritiitli. 1998/99 hooajal ka Meistrite liiga alagrupiturniiril mänginud HJK juhib ka tänavu Soome Veikkausliigat. Kuigi tõsi, teisel kohal paikneval Vaasan Palloseural on tabelis kirjas vaid 1 punkt vähem ning VPS on mänginud ka ühe mängu vähem. Viimasel kolmel hooajal on HJK Meistrite liigast välja kukkunud 3. kvalifikatsiooniringis ja mänginud siis edasi Euroopa liiga viimases playoff ringis. Aasta tagasi kohtuti hooaeg varem Euroopa liiga finaalis mänginud Athletic Bilbaoga ja kuigi koduväljakul mängiti välja tubli 3-3 viik, siis oli soomlaste saatus otsustatud juba esimeses mängus, mis kaotati Baskimaal 0-6. Hooajal 2010/11 jäädi kahemängukokkuvõttes alla Schalkele 3-6, kusjuures avamäng kodusel Helsingi olümpiastaadionil võideti Teemu Pukki väravatest 2-0. Schalke haaras pärast neid mänge Pukki ka kohe enda rivistusse.

Lootuses taas pärast üle kümne aastast pausi alagrupiturniirile jõuda on HJK viimastel hooaegadel lisanud oma rivistusse ka Euroopas edukat karjääri teinud Mikael Forsselli, Teemu Tainio ja Mika Väyryneni. Kolme peale kokku on meestel Soome koondise eest kirjas 202 mängu. Tuntumatest klubidest Chelseas, Birmingham City's ja Hannoveris mänginud Forssell on Veikkausliigas seni löönud 12-s mängus 5 väravat. Endine Tottenhami ja Amsterdami Ajaxi mängumees Tainio on Eesti jalgpallifännidele tuttav kindlasti eelmisest hooajast, mil ta mängis koos Joel Lindperega New York Red Bullsis. Sarnaselt Lindperele naases ka Tainio koondisesse kohe pärast seda, kui leping Red Bullsiga lõppes. PSV Eindhoveniga kaks korda Hollandi meistriks tulnud Väyrynen pole veel tänavu trauma tõttu väljakul käinud, kuid eelmisel hooajal oli ta üks HJK võtmemängijaid ja säras ka Soome koondise eest.

Oma esimesel kolmel eurohooajal Euroopa liiga esimeses kvalifikatsiooniringis välja kukkunud Nõmme Kalju ülesanne saab olema raske, kuid kindlasti mitte võimatu. Näiteks viimasel viiel hooajal Leedu meistriks tulnud Ekranase meeskonna suutis HJK mõned aastad tagasi Euroopast välja lülitada vaid tänu vastaste omaväravale, mis sündis lisaaja eelviimasel minutil. Samas on ise väljakukutud teise Leedu meeskonna Vilniuse Vetra vastu. Suur pluss Kalju jaoks on ka see, et esimene kohtumine mängitakse võõrsil. Huvitaval kombel ongi Kalju eelmiste euromängude puhul mänginud paremini kodust eemal. Aasta tagasi tehti Khazar Lankaraniga 2-2 viik ning hooaeg enne seda mängiti Soomes Espoo Honkaga välja väravateta viik.

Kaljule tiitli loovutanud FC Flora läheb Euroopa liiga esimeses kvalifikatsiooniringis kokku eelmise hooaja Albaania hõbedase meeskonna FK Kukësiga. 1930. aastal loodud klubi polnud enne eelmist hooaega kordagi mänginud Albaania kõrgliigas. Suured investeeringud on aga nüüd meeskonna nelja aastaga tõstnud Albaania tugevuselt kolmandast liigast Euroopa liigasse. Enamus meeskonnast koosneb albaanlastest, kuid nende seas on ka paar välismaalast. Suurim väravakütt oli eelmisel aastal serblane Lazar Popovic, kes sai 23-s liigamängus kirja 16 tabamust. Naljaga pooleks võib öelda, et kuulsaim nimi Kukësi rivistuses on Inzaghi Donigio. Seda küll tõesti vaid seetõttu, et Guinea-Bissau päritolu ründaja kannab oma särgi peal just oma eesnime. Samas on ta nooruspõlves omandanud jalgpallialast haridust ka Lissaboni Benficas.

Eelnevat ajalugu Kukësi Euroopas loomulikult ei ole, seega peaks Floral olema eelis kogemuste arvelt. Kuigi enamus hooaegadest on Floral Euroopas jäänud väga üürikesteks, kui on langetud kohe esimeses ringis (Eelmisel aastal jäädi kokkuvõttes 0-5 alla Iirimaa meistrile Shamrock Roversile), siis võib tänavu, kui kohtutakse alles kolm aastat tagasi Albaania mudaliigas mänginud meeskonnaga, olla viimaste aastate üks parimaid võimalusi ennast järgmisesse ringi mängida.

FC Levadia on kindlasti olnud Eesti klubidest edukaim Euroopas mängiv meeskond ja võimalus edu korrata on ka tänavu. Esimeses kvalifikatsiooniringis ootab ees Walesi klubi Bala Town. Vaid 2000 inimesega linnakese jalgpallimeeskond lõpetas Walesi meistrivõistlustel põhihooaja küll alles seitsmendal kohal, kuid edukad mängud hilisemas faasis, kus omavahel kohtusid liiga esimesed kuus ja viimased kuus, ning playoffis tõid meeskonnale siiski koha Euroopa Liigas. Klubi jaoks, kelle juured ulatuvad tegelikult väga kaugele minevikku (1880ndad), oli eelmise hooaja näol tegu alles teise aastaga kõrgliigas.

Kuigi tegu on Walesi klubiga moodustavad meeskonna selgroo huvitaval kombel hoopis põhja-iirlased. Neist kuulsaim on Kenny Lunt, kellel selja taga mitmed edukad hooajad Inglismaa Championshipis Crewe Alexandra ning Sheffield Wednesday rivistuses. Tema kõrval võib välja tuua ka Mark Jonesi, kellel on kirjas kaks mängu Walesi koondises.

Kaks kaotust viimasest kolmest Premium liiga voorust tekitavad küll mõningaid küsimusi seoses Levadia mänguvormiga, aga eurokohtumised on veel piisavalt kaugel (avamäng peetakse 4. juulil), et mängumootor taas käima saada. Ei saa tihti öelda, et Eesti klubi on oma paaris kindel favoriit, aga tänavu Levadia puhul see just nii on. Motiveeritud Levadia meeskonnal ei peaks Bala Towniga erilisi probleeme tekkima. Loodetavasti on õpitud paari aasta tagusest kohtumisest Luxembrugi klubi Differdangega, kellele üllatuslikult kokkuvõttes 0-1 alla jäädi.

Narva Transi Euroopa perspektiive ei saa ükski hooaeg korralikult hinnata, sest kummalisel kombel saadakse ükskõik milliselt vastaselt mitmeväravaline kaotus, aga austusest Gefle vastu panen mõned huvitavad faktid siiski kirja. Kristen Viikmäe endine koduklubi lõpetas eelmise aasta Rootsi meistrivõistlused alles 12. kohaga, aga sai Euroopasse tänu sellele, et Rootsi oli üks kolmest parimast riigist fair-play tabelis, milles alusel UEFA jagab välja lisakohti Euroopa liigasse ning Gefle oli siis ka parima distsipliiniga meeskond Rootsi meistrivõistlustel. 1882. aastal loodud klubi jaoks on tegu kolmanda eurohooajaga. Esimesel, UEFA karikas 2006/07, kukuti välja kohe avaringis Walesi meeskonna Llanelli vastu (kahemängukokkuvõttes 1-2) ja viimati oldi Euroopas hooajal 2010/11, kui pärast Fääri saarte klubi NSÍ Runavík alistamist (4-1) jäädi 2-4 kaotajaks Tbilisi Dinamo vastu, kes varasemas ringis lülitas 2-1 välja FC Flora. Kõik Euroopasse kvalifitseerumised ongi Geflel tulnud tänu fair-play tabelile. Viimaste aastate suurim saavutus on klubi jaoks Rootsi karikavõitluste finaalikoht 2006. aastal, kui ka Viikmäe meeskonda kuulus. Lõppmängus jäädi 0-2 alla Helsingborgile, kellele toona kuulsid ka Tarmo Neemelo mängijaõigused. Viikmäe sekkus mängu 72. minutil, Neemelo aga oli sel ajal laenatud juba tagasi TVMK-le. Gefle eest lõi Viikmäe 26-s liigamängus kaks väravat.

Narva Trans on Euroopas kaasa löönud 15 hooaega ja kordagi pole vastastest jagu saadud. Isegi mitte Elfsborgist 2001. aastal, kui esimeses kohtumises saadi kirja 3-0 võit tänu sellele, et rootslased kasutasid registreerimata mängijat. Teine mäng kaotati 0-5 ja see oli esimene hetkel käivast 11-mängulisest kaotuste seeriast, mille jooksul on ise löödud vaid 2 väravat ja enda selja taha imetud tervelt 41 palli. Jääb loota, et hiljutiste puhastustööde käigus on nendest "imejatest" Narvas lahti saadud. Gefle ei kujuta endas alistamatut suurklubi, seega usun, et Narval on lootust ühes mängus lõpetada see piinlik kaotuste jada.

Dollarid või rublad?

Tänavune NHL-i hooaeg võib tulevikku silmas pidades omada märgilist tähendust. Tööseisaku tõttu nägime mitmeid tähtmängijaid ennast vormis hoidmas ja raha kogumas KHL-is. Raha paneb ju rattad käima ning KHL on viimaste aastate jooksul mürinal arenenud ning juba alles viiendal tegutsemisaastal tõusnud kindlasti Euroopa parimaks hokiliigaks. Mida võib see endaga lõpuks kaasa tuua? Kui suureks ohuks on KHL NHL-ile?

Detroit Red Wingsiga 2-kordseks Stanley karikavõitjaks tulnud Pavel Datsjuk oli üks nendest meestest, kes mängis tööseisaku ajal KHL-is. Moskva CSKA rivistuses sai ta 31 mänguga kirja 11 väravat ja 25 tulemuslikku söötu. Põhjus, miks ma tõin välja just Datsjuki mitte näiteks Jevgeni Malkini (Magnitogorsk Metallurgi eest 37 mängu, 23 väravat, 42 söötu) või Aleksandr Ovetškini (Moskva Dinamos 31 mänguga 19 väravat ja 21 söötu) on see, et tema kohta liikusid tõsised kuulujutud selle kohta, et ta võib järgmisel suvel, kui tema leping Detroitiga läbi saab, NHL-ile selja keerata. Argumente oli mitmeid. 34-aastasel venelasel on justkui kõik Põhja-Ameerikas juba saavutatud. Lisaks kahele Stanley karikale, on ta mitmekordne All-Star ja mitmel korral võitnud ka Frank J. Selke trofee (jagatakse kaitses enim panustavale ründajale) ning Lady Byngi mälestus trofee (jagatakse kõige sportlaslikumalt ja härrasmehelikumalt käituvale mängijale, kes paistab silma ka heade mänguoskuste poolest). Ainus, mille üle võib ehk nuriseda on see, et Datsjuki pole kordagi valitud liiga väärtuslikumaks mängijaks. Kõige lähedamal oli ta sellele hooajal 2008/09, aga siis napsas selle endale ikkagi Ovetškin. Mõned päevad tagasi allkirjastas eelmisel aastal Venemaa koondisega maailmameistriks tulnud Datsjuk siiski uue lepingu Detroitiga. Kolme järgneva aasta jooksul teenib ta kokku 22 ja pool miljonit dollarit.

Tegelikult oli ka Malkini leping aasta pärast lõppemas enne, kui ta Pittsburgh Penguinsiga kaheksaks aastaks kaubale sai, millega teenib 76 miljonit dollarit, kuid 26-aastasena on tal veel pikk hokikarjäär ees. KHL-i ongi suuresti peetud vananevate mängijate pärusmaaks. Näiteks Sergei Fjodorov, kellest sai 2004. aastal esimene 1000 punktini jõudnud venelane NHL-is, allkirjastas 2009. aastal Magnitogorskiga lepingu, mis tõi talle sisse 14 miljonit dollarit. Iseenesest ei olegi see väga hull ja pöörane, sest Fjodorov on läbiaegade üks parimaid venelasest hokimängijaid, kuid tol hetkel oli ta juba 40-aastane ja sai need 14 miljonit kätte ühel hooajal!

Rohked rahapakid on üks põhiahvatlusi, mida KHL saab pakkuda. Lõppenud hooajal oli meeskondade palgalimiit küll võrreldes NHL-iga palju väiksem (umbes 36 ja pool miljonit dollarit vs 64.3), kuid liigareeglid ei loe sinna hulka otse NHL-ist tulevaid venelastest mängijaid. Neid võib igal KHL-i meeskonnal, mida on tuleval hooajal 28, olla üks.

Samas võlub raha ka välismaalaseid. Näiteks mitmel MM-il USA koondise puuri kaitsnud väravavaht Robert Esche hülgas kodumaa Venemaa nimel oma parimates mängija aastates. 29-aastaselt polnud tal Philadelphia Flyersi eest mängides selja taga just kõige parem hooaeg ja ükski NHL-i meeskond polnud talle nõus pakkuma seda raha, mis Esche soovis. See polnud aga probleemiks Kaasani AK Bars meeskonna jaoks. Esche mängis KHL-is edukalt mitu hooaega ja hiljem ka ühe hooaja Šveitsis enne, kui vastloodud AHL-i meeskonna Utica Comets tiimijuhiks hakkas. Aastate jooksul kutsusid küll mehe endised tööandjad Phoenix Coyotes ja Philadelphia teda NHL-i tagasi, kuid Esche'ile sobis Venemaal mängimine rohkem. "Venemaale tulles ei osanud ma keelt, ega saanud seetõttu lugeda näiteks ajalehti. Mind ei huvitanud, mis inimesed minu mängu kohta kirjutasid ja ma õppisin väga palju enda kohta ning see aitas üüratult kaasa minu mängule", on ta öelnud.

Tänavuse tööseisaku ajal ajal kodumaal Oceláři Třinec'i ja Lev Praha (KHL-i klubi) eest mänginud tšehh Jiří Hudler tegi julge sammu 2009. aastal, kui keeldus Red Wingsi poolt pakutud lepingupikendusest ja mängis ühe hooaja viie miljoni dollari eest Moskva Dinamos, enne kui Detroiti naases. Tänavuseks hooajaks allkirjastas ta 4-aastase lepingu Calgary Flamesiga teenides ühe hooajaga "vaid" neli miljonit. Nende numbrite vahe on ka tegelikkuses suurem, kuna osa NHL-is teenitud rahast "söövad" hokimängijatelt ära ka kohalikud maksud

Lisaks rahale imponeerib KHL-i juures mängijatele kindlasti ka see, et hooaja jooksul on vähem mänge ehk rohkem puhkeaega. NHL-is on tavaline, et põhihooaja jooksul tekib mitu korda olukord, kus peab mängima kahel päeval järjest. Tänavuse hooaja KHL-i meistril Moskva Dinamol tuli aga näiteks põhihooajal mängida järjestikustel päevadel vaid korra.

Mõnedele mängijatele ka istub lihtsalt Euroopas suuremal väljakul mängitav hoki paremini. Ameeriklane Tim Stapleton on AHL-is olnud kõva punkti tooja, kuid NHL-is pole mehel nii hästi läinud. Viimane hooaeg (2011/12) ookeani taga, Edmonton Oilersi rivistuses lõppes tal 27 punktiga 63-s mängus. Samas on mees lisaks AHL-ile lammutanud varasemalt ka Soome liigas Jokerite rivistuses ja nüüd on tal selja taga ka suurepärane debüüthooaeg KHL-is. Minski Dinamos viskas ta 52 mänguga 24 väravat ja andis 16 resultatiivset söötu. Viie punktiga oli ta ka tänavu USA MM-koondise üks edukamaid, parema saagiga lõpetasid vaid 3 mängijat. Aleksandr Radulovil on NHL-is Nashville Predatorsi eest 154 mänguga kirjas täitsa soliidsed 102 punkti, aga KHL-is on ta täielik legend. 258 mänguga on tal kogutud 322 punkti, millega ta hoiab ka liiga rekordit. Aastapalgaks on 26-aastasel Moskva CSKA ründajal 9.2 miljonit dollarit. Kaitsja Kevin Dallman mängis 00ndate keskel üle 150 NHL-i mängu Boston Bruinsi, St. Louis Bluesi ja LA Kingsi eest. 2008. aastal otsustas ta aga Põhja-Ameerikast lahkuda ning tõusis KHL-is mängiva Kasahstani klubi Astana Barys vaieldamatuks liidriks. 2010. aastal sai kanadalane ka Kasahstsani kodakondsuse ning mängib nüüd kohalikus koondises. Hetkel Peterburi SKA värve esindav Dallmann on alates 2009. aastast olnud osaline kõigis KHL-i Tähtede Mängudes.

Uueks hooajaks on korraliku NHL-i karjääriga mängijatest NHL-i KHL-i vastu välja vahetanud näiteks Mike Lundin, kes asub samuti esindama Astana värve. Põhja-Ameerika tugevaimas hokiliigas Tampa Bay Lightningu, Minnesota Wildi ja Ottawa Senatorsi rivistuses on Lundinil kirjas üle 250 mängu. Temale võib suve jooksul kindlasti mõni nimekam mängumees veel järgneda.

Väga huvitavas olukorras on Columbus Blue Jacketsi väravavaht Sergei Bobrovski. Tema leping Columbusega on läbi ja võttes arvesse, et 24-aastane venelane pani tänavu kotti hooaja parimale väravavahila jagatava Vezina trofee, siis on tal kindlasti väga hea põhjus Columbuselt küsida palgatõusu. Viimasel kolmel hooajal on ta teeninud 900 000 dollarit aastas. Võrdluseks - tänavuse hooaja Stanley karika finaalis osalevad Tuukka Rask (Boston) ja Corey Crawford (Chicago) teenisid lõppeva hooaja eest vastavalt 3.5 ja 2.25 miljonit dollarit. Viimaste jutude kohaselt ongi Bobrovski uue lepingu jutud toppama jäänud ning siin tulevadki taas mängu KHL-i võlud.

Bobrovski mängis tööseisaku ajal Peterburi SKA-s ja enda sõnade kohaselt meeldis talle elu Neeva jõe ääres väga. Lähedal olid perekond ja sõbrad ning elustiil ei olnud nii pingeline kui NHL-is. NHL on tänu oma tööseisakule kindlasti andnud nii mõnelegi mängijale maigu suhu sellest, et mujal eksisteerib ka kõrgetasemeline hoki, mille kõrvalt võimalik, et saab isegi elada kvaliteetsemat elu. Saab rohkem puhkust ja raha. 24-aastasena on Bobrovskil veel terve karjäär ees, seega miks mitte võtta paar "vaba" aastat NHL-i pingetest ja koguda hoopis kodumaal selle ajaga endale ülejäänud eluks piisav raha? See, et mõneks ajaks Põhja-Ameerikast lahkud, ei tähenda, et sinu karjäär seal läbi. Heaks näiteks selle kohta on just varem mainitud Jiří Hudler või siis tänavu samuti Chicagoga Stanley karikale mängiv väravaht Ray Emery, kes mitmetest mänguvälistest probleemidest tingituna põgenes aastal 2008 NHL-ist Moskva oblasti Atlanti meeskonda. Tagasi tuli ta juba aasta hiljem ja võib öelda, et ka parema mängijana. Mina isiklikult olen endiselt veendunud, et ta oleks Crawfordi asemel pidanud tänavustes playoffides Chicago puuri kaitsma.

Seega ei ole KHL enam mõeldud vananevatele mängijatele, kel vaja veel viimastel tegutsemisaastatel pensionisambale lisa. Noor 21-aastane Aleksandr Burmistrov ütles küll ühes 2010. aastal antud intervjuus, et tema ei näe ennast arvatavasti mitte kunagi KHL-i mängijana, kuna see on mõeldud tõelistele saurustele ning, et ta isegi vihkab seda, aga võimalik, et juba sel aastal räägib mees teist juttu. Winnipeg Jetsi mängijal on leping läbi ja seda pärast kehva aastat, mis lõppes vaid 10 punktiga 44-s mängus. Vaevalt, et Jets või mõni muu NHL-i meeskond oleks nõus talle uue lepinguga palgalisa andma, küll võtaks ta aga kindlasti vastu KHL. Oma huvi on tema vastu üles näidanud kasvatajaklubi AK Bars. Venemaal saaks Burmistrov mängida oma kodulinna klubis, ta oleks oma sõbrade ja perekonna keskel ning teeniks (märgatavalt) rohkem raha. Raske on leida põhjust, miks ta peaks Põhja-Ameerikasse jääma. Eriti veel, kui järgmisel aastal on tulemas Sotši olümpiamängud ja päris täpselt pole endiselt selge, kas NHL-i mängijatel lastakse seal kaasa teha või mitte. Tänu sellele viimasele põhjusele võivad ka teised venelased uuest lepingust NHL-is keelduda. On ju venelased väga patriootlik rahvas ja mis oleks veel uhkem, kui mängida oma riigi värvides kodustel olümpiamängudel?

NHL jääb kindlasti hokimaailma jäämäe tipuks aegade lõpuni välja, aga KHL on tegemas jõudsaid samme, et oma suurele vennale järgi jõuda. Usun, et juba viie aasta pärast on KHL-ist kujunenud üleeuroopaline liiga (uuel hooajal liitub liigaga Medveščak meeskond Horvaatiast, mis tõstab KHL-is osalevate riikide arvu juba 8 peale), mis ei ole enam ainult suuresti venelaste pärusmaa. KHL-i kommisaar Aleksandr Medvedev on rääkinud plaanidest laieneda veel ka Aasia poole. Stanley karika võit on iga hokimängija unistus, aga arvan, et järjest enam mängijaid hakkab hindama ka Gagarini karikat. Esimesed noored hokientusiastid, kes mõlema võitmisest unistavad, on ka kindlasti juba sündinud.

NBA finaal - 3 tähelepanuväärset asja, miks Heat tiitli võitis

1. LeBron James

LeBron oli mees omal kohal, siis kui seda kõige rohkem vaja oli. Kuuenda mängu otsustavatel hetkedel ja seitsmendas mängus. Seeria möödus küll tema jaoks raskelt, aga lõpuks paistis kvaliteet ikka selgelt välja. Viimase kahe mänguga kokku tulnud 69 punkti (37 punkti seitsmendas mängus on Tom Heinsohni poolt 56 aastat tagasi püstitatud rekordi kordus) kergitasid ka tema seeria keskmise punktisaagi täitsa heale tasemele - 25.3 punkti mängus. Nendele lisas ta veel 10.9 lauapalli ja täpselt 7 tulemuslikku söötu. Selliste numbriteni punktide, laudade ja söötude osas on finaalis varem jõudnud vaid üks mees - LeBron ise aasta tagasi. Igati väärilised numbrid võitmaks teist aastat järjest finaalide MVP auhinda. LeBronist sai Michael Jordani ja Bill Russelli järel kolmas mängija, kes tulnud järjestikustel hooaegadel NBA meistriks pärast põhihooaja MVP tiitlit. Vaid Jordan ja Larry Bird olid enne Jamesi suutnud olla samal hooajal nii põhihooaja, kui ka finaali MVP mitu korda. James on jätnud maha järjekordse jälje teel legendistaatuseni. Oma esimese kümne hooajaga liigas on ta juba võitnud 4 MVP auhinda. Mõelda vaid, et peaaegu pool oma karjäärist on ta liigat täielikult domineerinud ning ta on alles 28-aastane. Jordan suutis oma esimese kümne hooajaga võita 3 põhihooaja MVP tiitlit. Tõsi, paremas meeskonnas mängimine aitas Jordani kiiremini kolmanda tiitlivõidu ja finaalide MVP auhinnani. Ajad on küll teised ja ega me ei saa kunagi teada, kes on parem korvpallur, aga kõigile meeldib Jamesi ja Jordanit võrrelda ning vähemalt tiitlite poolest ei mahu nende kahe vahele eriti midagi. Oleme harjunud LeBroni pidama üheks osaks "Suurest Kolmikust", mis Miamis 3 aastat tagasi moodustus, aga vaadates, kuidas Dwayne Wade ja Chris Bosh lõppenud finaalseeria käigus oma mänguga igatepidi hädas olid, siis võime ehk nüüd rääkida, kuidas on üks suur kuningas ja seda mitte ainult Heatis vaid terves NBA-s.

2. Kohanemisvõime

Heatist sai kolmas tiitli võitnud meeskond, kes ei juhtinud finaalseeriat tegelikult kordagi. Spurs oli Miami jaoks paras pähkel ja iga võidu nimel tuli roppumoodi vaeva näha. Gregg Popovich oli finaalseeriaks teinud suurepärase eeltöö, millega võeti Heatilt ära põhirelv - läbimurded korvi alla. Selle plaani teostamisega ei saanud Spurs hakkama vaid neljandas mängus. Kõigis ülejäänutes kohtumistes pidi Miami peatreener Erik Spoelstra leidma muu mooduse, kuidas regulaarselt rünnakud korviga lõpetada. Sellega sai ta ka suurepäraselt hakkama. Oma osa oli selles muidugi ka mängijatel. Võtame või näiteks LeBroni, kes seitsmendas mängus kartmatult kolmeseid pommitama hakkas, sest korvi alla teda lihtsalt ei lastud. Samuti realiseeris ta enesekindlalt keskpositsiooniviskeid. Neid, mille kallal ta ise on viimastel aastatel kõvasti tööd teinud, et saada veel paremaks mängijaks. Spurs iseenesest sai seitsmendas mängus korvi alt kaks korda rohkem punkte, 48 vs 24, kuid Miami vastas 18 enama punktiga kolmese joone tagant. Julge otsus oli Spoelstra poolt ka algviisikus Udonis Haslemi asendamine Mike Milleriga. Toimus see neljandas mängus ja kuigi Miller jäi kolmest algviisikus alustatud mängust kahes nulli peale, oli tal seeria teises pooles üks meeskonna parimaid +/- näitajaid. Kuna korvi alla ei lastud, siis leidis Spoelstra LeBroni taustajõududest õigetel hetkedel õiged mehed kaugviskeid sooritama. Teises ja kuuendas mängus oli see Mario Chalmers ning viimases kahes mängus pani jääkülma verega kolmeseid kotti Shane Battier, tabades neid 12-st 9. Viis mängu läks aega enne, kui leiti vastus Spursi viskekahurile Danny Greenile, aga lõpuks see leiti ja see oli ka väga efektiivne. Viimases kahes mängus sai Green sisse vaid kaks kaugviset 11-st üritusest. Otsustavas mängus neutraliseeriti ka täielikult Tony Parker. 1-6 mängus sai Spurs Parkeri pick-and-roll'idest mängus keskmiselt 15.7 punkti, viimases mängus aga vaid 2.

3. Värskus

Enne finaalseeria algust tundus, et Spurs oli füüsilise poole pealt soodsamas olukorras. Neil oli tee finaali kerge ja kiire. Kolme vastase alistamiseks kulus vaid 14 mängu. Heatil läks finaali jõudmiseks vaja 16 mängu ja konverentsi finaal Indianaga oli seitsmemänguline, sõna otseses mõttes, lahing. Mida edasi finaalseeria läks, seda enam hakkas aga Spursi tähtede füüsis järele andma. Viimases kahes mängus oli Tim Duncan sunnitud väljakul rassima kokku 87 minutit ehk keskmiselt mängu kohta 43 ja pool minutit. Tema põhihooaja keskmised minutid olid aga vaid 30.1 ja finaali esimeses viies mängus veetis ta väljakul keskmiselt 33.2 minutit. Väsimus viis ka eksimusteni, millest kõige valusam 45 sekundit enne viimase mängu lõppu, mis praktiliselt Miamile tiitli kinkis. Usun, et värske vaimu ja kehaga Duncan paneks selliseid korvialuseid viskeid vähemalt 10-st 9.  Parker tõi läinud ööl oma viimased punktid, kokku oli neid lõpuks vaid 10, vahetult enne esimese poolaja lõppu. Mängu viimastel minutitel jäi ta sarnaselt kuuendale mängule taas kaamerasilma ette istudes pingil, läbi kui Läti raha. Neljanda veerandi keskel oli Spursi jaoks täiesti õudsad poolteist minutit järgneva sündmuste käiguga: Greeni halb sööt, Jamesi vaheltlõige, Neal'i viga, Wade'i korv, Heat ees 81-75, Spursi rünnak, Ginobili astub väljakupiiridest üle, pallikaotus, Miami rünnak, Boshi pallikaotus, Ginobili korv, Heati rünnak, Boshi mööda läinud vise, Spursi rünnak, Ginobili halb sööt, pallikaotus, Jamesi korv, 83-77. Ja kui mängu oli veel võimalik päästa, siis pani Ginobili veel ühe valesöödu. Lihtsad ja rumalad eksimused, mis tõenäoliselt tingitud väsimusest.

Stanley karika finaal 2013 - läbiaegade parim?

NHL-i ajalugu on pikk ja värvikas. Läbi aastate on peetud mitmeid põnevaid finaalseeriaid ja dramaatiliste sündmustega mänge. Seitsmemängulisi finaalseeriaid on olnud kokku 14. Esimene neist toimus 1942. aastal ja selle lõppu pole seni veel ühelgi aastal korratud. Nimelt tuli Toronto Maple Leafs Detroit Red Wingsi vastu välja 0-3 kaotusseisust Läbi ajaloo on Stanley karika playoffides 0-3st tagasi tuldud vaid kolm korda, kuid see on ainus kord, mil imeline come-back on sündinud finaalis.

 

1994. aastal oli suurepärane seeria Vancouver Canucksi ja New York Rangesi vahel, mille võiduga lõpetas Rangers 54 aastat kestnud karika ootuse. 2001. aastal oli veel üks fantastiline 7-mänguline finaal, kui seal kohtusid esimest korda pärast 1989. aastat mõlema konverentsi esimesed asetused - Colorado Avalanche ja New Jersey Devils. Samas ka läbiaegade kaks parimat väravavahti Patrick Roy ja Martin Brodeur. Karika võitsid Roy ja Avalanche. Seitsmemängulistest seeriatest tasub kindlasti veel ära märkida ka Tampa Bay Lightningu ajaloo esimene karikavõit 2004 aastal, kui seisult 2-2 mängiti Calgary Flamesiga kaks väga pingelist lisaajale läinud kohtumist. Kuues mäng vajas võitja välja selgitamiseks isegi kahte lisaaega. 2009. ja 2011. aastal tulid 0-2 kaotusseisust välja vastavalt Pittsburgh Penguins Detroiti ja Boston Bruins Vancouveri vastu ning võitsid seeria 4-3. Pittsburghi võit oli magus revanš aasta eest finaalis saanud kaotuse eest.. Boston võitis karika pärast 39-aastast pausi.

Lisaks pingelistele seeriatele on olnud ka üksikuid mänge, mis veel aastaid hiljem palju kõneainet pakuvad. Näiteks Penguinsi 2009. aasta võit oli Sidney Crosby esimene Stanley karika triumf, aga ise ta seal otsustavatel hetkedel kaasa ei löönud, sest vigastas seitsmendas mängus teisel kolmandikul põlve. Hiljem karika tähistamisega ühinedes polnud tervisehädadest aga enam mingit märku, mis on viinud spekulatsioonidele, et kanadalasest tähtmängija otsustas end ise lihtsalt mängu lõpust eemale jätta, kuna pinge kasvas üle pea. 1999. aastal võitis Dallas Stars oma ajaloo esimese karika, aga kuuenda mängu kolmandal (!) lisaajal visatud karikavõidu toonud värav pakkus tagantjärgi kõvasti jutuainet ning Buffalo fännid kindlasti on endiselt veendunud, et see karikas rööviti neilt. Aastal 1991 sündis Mario Lemieux poolt finaalseeria teises mängus Dallase eelkäija Minnesota North Starsi vastu läbiaegade üks ilusamaid väravaid.

Tänavune finaalseeria Chicago Blackhawksi ja Boston Bruinsi vahel on seni paistnud silma sellega, et see on olnud ülimalt tasavägine. Pärast nelja mängu on seis viigis 2-2 ja kolm neljast mängust on läinud lisaajale. Esimene mäng, kus Blackhawks tuli viimasel kolmandikul tagasi 1-3 kaotusseisust vajas võitja selgitamiseks tervelt kolme lisaaega. Mäng kestis lõpuks kokku 112 minutit ja 8 sekundit ning läks kirja, kui pikkuselt 24. mäng NHL-i ajaloos. Teises mängus tuli kaotusseisust omakorda välja Boston ja lisaajal viskas võiduvärava tänavuse tööseisaku ajal Soomes mänginud Daniel Paille. Ainus kohtumine, mis seni lisaaega pole vajanud, oli kolmas mäng ning selle võitis Boston 2-0. Kusjuures Paille sai seal taaskord ühe värava kirja. Läinud ööl toimunud neljas mäng lõppes taas Chicago võiduga, kui Bostonist sai alles seitsmes meeskond, kes ühes finaalmängus visanud 5 väravat, kuid ometi jäänud kaotajaks. Blackhawksi võiduväravaautoriks oli kaitsja Brent Seabrook, kes tõusis oma lisaajaväravaga kangelaseks ka konverentsi poolfinaalis Detroiti vastu. Viimati oli kolm lisaaega Stanley karika finaalis 20 aastat tagasi LA Kingsi ja Montreal Canadiensi vahel.
'
Kindlasti võib juba öelda, et see seeria läheb ajalukku, kui üks tasavägisemaid finaale, mis eales toimunud. Meeskondade vahele pole seni kolmes mängus ära mahtunud isegi mitte üks ripsmekarv. Eurooplastest hokifännide jaoks muidugi pikale venivad mängud eriti armulised ei ole, aga kui jätkatakse samamoodi, siis võime lõpuks olla väga õnnelikud, sest oleme olnud tunnistajaks NHL-i läbiaegade parimale finaalseeriale.

Ühtlasi on rõõm teatada, et Teine koht on nüüd ka Facebookis.

Vihma käest räästa alla

Kui neli aastat tagasi lõppes Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri, siis oli arvatavasti üks õnnelikumaid inimesi FIFA president Sepp Blatter. Seda loomulikult MM-tiitli võitnud hispaanlaste kõrval. Pärast edukat finaalturniiri Jaapanis ja Lõuna-Koreas, oli turniir LAV-is FIFA jaoks paras nuhtlus. Eesmärk viia finaalturniiri traditsioonilistest toimumispaikadest väljaspoole on igati üllas, aga see toob endaga kaasa erinevaid probleeme.

Aasta aastalt muutub MM-i korraldamine järjest kulukamaks. LAV-is peetud finaalturniiri tarbeks ehitatud viie uue staadioni ja viie juba olemasoleva staadioni renoveerimise peale kulus üle 950 miljoni euro. Kokku läks terve turniiri lõpuks maksma 2.6 miljardit eurot. Enamus sellest tuli muidugi korraldajariigi taskust. Pärast turniiri teatas Blatter, et see oli kasumlik kõigile osapooltele, LAV-ile, Aafrikale ja FIFA-le. FIFA kõndis pärast turniiri minema taskus 2 miljardit eurot kasumit. LAV-ile jäi pärast turniiriga seotud eufooriat ebamõistlikult suured staadionid ja endiselt vaesuses virelev rahvas. Turniiriga seotud tulud jäid selgelt alla sellele, mida loodeti tegelikult saada. Juunis ja juulis teenis riik erinevatest turismiga seotud valdkonnadest vaid 388 miljonit eurot. FIFA pidi mängima päästjat, kes tuleb, teeb MM-i, pakub rahvale töökohti ja lootust. Nii ka oli, aga vaid turniiri ajal. Suur osa uutest töökohtadest, mis loodi, kadusid koos turniiriga (ehitustööd, transport, toitlustus). Tänu sellele on muidugi FIFA-t nüüd tagant järgi ka kõvasti kritiseeritud.

Eesmärk oli ju hea. Viia suurim jalgpalliturniir uuele mandrile, lootes nii kindlasti veelgi tõsta ala populaarsust ja Blatteri jaoks olid muidugi olulised ka Aafrika riikidelt saadavad uued toetushääled, kui aasta hiljem taas FIFA presidenti valiti. Siis oli veel teadmata, et lõpuks tal ei olegi tänu erinevatele asjaoludele neil valimistel ühtegi konkurenti. MM viidi riiki, mis on kuritegude arvult maailmas esirinnas ning kus on elanikkonna seas rikaste ja vaeste vahel suur lõhe. Palju mõistlikum olnuks korraldada turniiri kuskil, kus on juba staadionid ja infrastruktuur selle pidamiseks valmis. Kuigi arvatavasti oleks olnud samad probleemid ka kõigis teistes kandidaatriikides (lisaks LAV-ile jäid lõpuks sõelale Maroko ja Egiptus). See on nagu ruudukujulise klotsi läbi surumine kolmnurgsest avast.

Enamus lõuna-aafriklastest sellest muidugi ei hoolinud, et hiigelsumma läheb ühe jalgpalliturniiri korraldamise peale. Olid vaid väikesed streigid seoses staadionite ehitamisega. FIFA andis aga veidi raha juurde ja need lahendati. Lõuna-aafriklased olid õnnelikud, et üldse said endale selle au korraldada MM-finaalturniiri pärast seda, kui 2006. aastal sellest napilt ilma jäädi. Küll võivad nad nüüd tagant järgi sellele mõelda, et miks seda ikka vaja oli ja mida tegelikult oleks olnud võimalik kogu selle rahaga ühiskonna parandamiseks ette võtta. Brasiillastel on aga juba enne turniiri hari punaseks aetud.

Probleemid Brasiilias muidugi ulatuvad sügavamale, kui vaid pahameel järgmise aasta MM-finaalturniiri ja hetkel käiva Maailmajagude karika korraldamisele kuluva raha suhtes, aga taas on põhjust FIFA-lt küsida, et miks roniti sinna, kus eluolu problemaatiline? Praegu on meeleavaldajad saanud suurepärase põhjuse enese väljendamiseks, kasutades ära seda tähelepanu, mida suurturniir endaga kaasa toob. Mõned aastad tagasi oli Brasiilia üks suurima majanduskasvuga riike, kuid seda suuresti ka seetõttu, et areng lihtsalt algas sedavõrd madalalt. Probleemid on samad, mis Lõuna-Aafrikas - kuritegevus, sotsiaalsüsteem, rahva vaesus. Ja kui sellises olukorras pannakse veel inimesed tasuma rohkem makse, et koguda raha MM-finaalturniiri jaoks, siis muidugi tekib lõpuks ka negatiivne vaade selle suhtes. Kuigi ma usun, et ükski tõeline brasiillane ei suudaks eales jalgpalli vihata, siis kerge põlgus selles vastu võib tekkida küll. Väidetavalt on meeleavalduste käigus lõhutud Belo Horizontes asuv kell, mis näitas aega MM-i alguseni ja Fortalezas blokeeriti täna põhitee Estádio Castelãosse , kus toimus Brasiilia ja Mehhiko mäng. Blatteril on õigus, kui ta ütleb, et riigi hädades pole süüdi jalgpall, kuid rahuolematule rahvale lehvitatakse MM-i näol punast rätikut. Brasiilias pannakse turniiri nimel 2 miljardit eurot magama ainuüksi kümne võõrustajalinna lennujaamade renoveerimiseks.

Jah, Brasiilia ise tahtis seda MM-i, aga FIFA andis selle Brasiiliale! Kuigi lõpuks tehakse see nagunii ära, ei ole riik selle korraldamiseks valmis. FIFA kõnnib taaskord minema taskud raha täis, maha jääb riik, mis mõttetult palju raha kulutanud, et ühel kuul oleks riigis suur pidu ja kõik probleemid vaiba all. Viimase aja käigud on FIFA poolt üldse väga kummalised. Vaadakem kasvõi veel tulevikku. 2022. aasta MM-finaalturniir toimub Kataris. Turniir on Lähis-Ida riigile antud teadmisega, et tegelikult ei saa seal ju mängida! Vähemalt mitte suvel, kus kohalik temperatuur kerkib sel ajal 50 kraadini. Alles pärast otsuse tegemist on nüüd hakatud mõtlema, et kuidas ikkagi need mängud seal ära mängida. Räägitakse turniiri toomist talvele, kuid see tekitab probleemi selle näol, et rahvusliigad on siis täieshoos. See ei meeldi kellelegi, siis ikka proovitakse leida mingit varianti, kuidas suvel mängida. Räägitakse täiesti ulmelisest plaanist, nii selle teostuselt, kui ka maksumuselt (75 miljardit eurot), ehitada staadionitele ja teistele rajatistele õhukonditsioneeride süsteemid. Miks ei mõeldud sellele enne korraldaja valimist? Katari eelistati USA-le, Jaapanile, Lõuna-Koreale ja Austraaliale. Kolm neist on juba varem turniiri võõrustajad olnud ja võiksid selle põhimõtteliselt juba homme ära teha. FIFA on aga oma kalli kaubamärgi viinud uude kohta, vaadates täielikult mööda sellest, kui palju raha nüüd sellele kulub..

Esialgsete hinnangute kohaselt läheb MM Kataris maksma 161 miljardit eurot! Ja ma arvan, et selle summa sisse ei ole veel arvestatud seda potentsiaalset õhukonditsioneeride süsteemi peale kuluvat raha. Seal maal muidugi tuleb raha sõna otseses mõttes iga päev maa seest välja, seega rahva pahameelt ja kriitikat kindlasti seoses turniiri korraldamisega ei tule, aga see on ikkagi täiesti ebamõistlik kulutus. Enne Katari toimub vutipidu veel Venemaal, kus peaks samuti kodanike rahakoti kallale minemata finantse jätkuma. Sinnamaani on aga veel tükk-tükk aega, seega peab FIFA alla neelama kogu selle kriitika, mida viimaste turniiride eest on saadud ja lootma, et see ei oma organisatsiooni maine suhtes pikemaajalisemat efekti. Praegu jääb küll selline mulje, et näidatakse justkui oma võimu sellega, et tehakse oma pühaüritus ära ka kõige kehvemate oludega riikides ning see ei puutu enam nendesse, mis toimub seal enne avamängu ja pärast finaalmängu lõpuvilet.