Premier League vahekokkuvõte

Euroopa tippliigadest on hooaja keskel kõige põnevam seis kindlasti Inglismaal. Hetkel mahub esikolmik kahe punkti sisse. Kui tundus, et Arsenal on valmis liigatiitliga ära jooksma sattus Arsene Wengeri meeskonna mängumootorisse detsembri alguses paar liivatera ja nii sulas üsna soliidne edumaa minimaalseks.

Huvitaval kombel on Arsenal üks vähestest tippudest, kes on suutnud kodust eemal hästi mängida. Hetkel on kümnest võõrsilmängust võidetud seitse. Üle viie võõrsilvõidu on kirjas veel vaid Tottenhamil ja Manchester Unitedil. Tabeli tipus "Kahurimeeste" kuklasse hingavad Manchester City ja Chelsea on seni üheksast välismängust suutnud aga enda kasuks kallutada vaid kolm. On isegi uskumatu, et nii kehva võõrsilvormiga suudetakse tiitliheitluses püsida. Veel uskumatum on, et Manchester United pole vaatamata kõigile David Moyesi režiimi algusega seotud olnud probleemidele mängust täielikult väljas.

Old Traffordil on "Punased kuradid" võitnud vaid neli kohtumist, kuid edukad esinemised välisreisidel tähendavad seda, et United on Arsenalist vaid kaheksa punkti kaugusel. Vahe on silmapaistev, kuid kindlasti mitte midagi sellist, mida ei anna ülejäänud hooaja jooksul tagasi teha. Sama arvu punktide peal on Unitediga hetkel ka Spurs, kuigi Andre-Villas Boasi vallandamise tõttu võiks arvata, et hooaja algus on ebaõnnestunud.

Traditsiooniliste tippude seas on tänavu üllatuslikult kaarte segamas ka Everton. Pärast edukat hooaja algust on Liverpooli sinine pool suutnud oma hoogu hoida ning on seni vähim kaotuseid kirja saanud meeskond (2). Ühepunktiline edu naabrite ees tähendab hetkel ka seda, et Everton on liikumas esinelikukoha suunas esimest korda pärast hooaega 2004/05. Pärast mullust ebaõnnestunud hooaega on taas Euroopa suunas rühkimas ka Newcastle. Jaanuaris alanud Prantsuse revolutsioon on jõudnud sinna järku, kus uskumatul kombel on Alan Pardew meeskonna senisest 29-st väravast löönud 27 just prantslased.

Üllatus on kindlasti ka see, et hetke seisuga on kõik liiga uustulnukad ka järgmisel hooajal kõrgseltskonnas jätkamas. Hull City seis on väga roosiline 23 punkti ja 10. kohaga ning ka Cardiff City ja Crystal Palace suudavad konkurentsi võimelised olla, kuigi alles mõni nädal tagasi tundus, et Palace'i seis on üsna lootusetu. Mullu langesid Championshipi kõik kolm, kes jõulud relegatsioonitsoonis veetsid ja Palace'ile olid tänavu viimase kolmiku seas sel ajal seltsiks Fulham ning Sunderland. Viimane peab ellujäämislootuses uuel aastal korda saatma pisikese ime, sest seni on Premier League'is vaid korra juhtunud nii, et jõulude viimane meeskond suudab hooaja lõpus püsimajääda.

Ligue 1 vahekokkuvõte

Prantsusmaal on nii teoorias kui ka reaalsuses igati hea šanss, et seitsmendat hooaega järjest saab riik uue meisterklubi. Suured suvised kulutused on liiga uustulnuka Monaco tõstnud tiitlikonkurentsi, kus ootab uuel aastal ees tihe rebimine Pariisi Saint-Germainiga. Kahte superklubi eraldab pärast hooaja esimest poolt vaid kolm punkti.

Tiitli heitluses püsib veel ka Lille. 2011. aasta meister alustas küll hooaega ebakindlalt, kuid alates septembri lõpust õnnestus meeskonnal seada kokku fantastiline 11 mängu kestnud nullimängude seeria ning nendest kohtumistest võeti üheksa võitu. Just 80 punkti on see maagiline piir, mis tuleb tiitli võitmiseks ületada ning Lille on oma 40-ga kenasti selle poole teel.

Hooaja alguses tundus ka, et mullune hõbe Marseille on suuteline tänavu tippkonkurentsis püsima, kui oma edu ehitati samuti kindlale kaitsele - esimesest kaheksast voorust neli nullimängu - kuid talvel on viimati 2010. aastal meistritiitli võitnud Marseille vankril rattad alt ära kukkunud ja nii vaadatakse uuele aastale vastu 6. kohalt. Suurklubidest on läbikukkunud ka Lyon, kelle seis veel kehvem - ollakse täpselt tabeli keskel kümnes ja peatreener Remi Garde'il mõtteainet jagub.

Lyon alustas hooaega kahe ilusa võiduga, kus särasid meeskonna noormängijad, kuid samal ajal langeti Real Sociedadi vastu välja Meistrite liiga playoffis ning see on noore meeskonna enesekindlusele andnud sellise hoobi, et isegi jõuludeks pole sellest taastutud. Samas on rõõmusõnum uue-aasta eel see, et eurokohad on vaid kuue punkti kaugusel. Üllatuslikult võitlevad koha eest Euroopa liigas ka Reims ning uustulnuk Nantes. Vaid esikolmik on Nantes'ist vähem väravaid lasknud ning oma senisest kaheksast meistritiitlist viimase 2001. aastal noppinud klubi vajab uuel aastal oma 29 punktile lisaks veel vaid paari võitu, et kindlustada hooaja peamine eesmärk - liigasse püsimajäämine.

Nantes'i ja Reims'i asemele on tabeli teise otsa kukkunud Nice ning Montpellier. 2012. aastal üllatuslikult meistritiitli haaranud Montpellier on omadega isegi sedavõrd hädas, et kahtluse all on liigasse püsimajäämine. Hetkel edestatakse ohutsooni vaid kolme punktiga. Detsembri alguses elati üle ka peatreenerivahetus, kuid suurt muutust see meeskonna mänguvormi pole toonud. Poole hooajaga on võidetud vaid kaks kohtumist, neist viimane oktoobri alguses Lyoni vastu.

Huvitaval kombel pole hetkel väljalangemistsoonis mitte ühtegi liiga uustulnukat. Monaco puhul oli seda muidugi utoopiline oodata, Nantes on seni üllatanud ning tagumisest kolmikust püsib eemal ka Guingamp. Seda vaatamata tõsiasjale, et esimesest neljast mängust kaotati kolm. Suurimas hädas on omadega Ajaccio. 19 kohtumisega on kirjas vaid 13 väravat ja üks võit. Olles eelmisel kahel hooajal püsima jäänud tänu väga heale koduvormile, pole sellest enam ühtegi jälge ning 9 punkti vajab märgatavat lisa, et oma koht liigas ka uueks hooajaks kindlustada.

Bundesliga vahekokkuvõte

Müncheni Bayerni rong on võimas ning näib, et sellele ei leidu, vähemalt Bundesligast, peatajat ka tänavusel hooajal. Bayern on poole hooajaga kaotanud vaid neli punkti ning tänu osalemisele klubide MM-il, on 23-kordselt Saksamaa meistril uuel aastal ka veel üks mäng varuks. Edu ülejäänute ees on juba tervelt seitse punkti.

Üllataval kombel pole Bayerni lähimaks jälitajaks mitte Dortmundi Borussia vaid hoopis Leverkuseni Bayer. Suvel ühe oma võtmemängijatest Andre Schürrle Chelsea'ile loovutanud Bayer võiks tegelikult tabelitipule veel lähemal olla, kuid jõuludele mindi vastu kahe väga valusa kaotusega ning võib eeldata, et hooaja lõpp on vaid Bayerni sooloetendus. Suurepäraselt on Schürrle rolli üle võtnud Sidney Sam, kes tänavu juba poole hooaja löönud enam väravaid (7), kui terve eelmise hooaja peale kokku (5). Teda võib kindlasti pidada hooaja alguse üheks suurimaks komeediks. Dortmundi hooaja on ära rikkunud vigastused. Probleemid kaitses muutusid isegi nii tõsiseks, et novembri alguses tuli Manuel Friedrichi näol vabaagentide turult hankida lisajõudu. Võiks aga minna veel hullemini nagu mõnedel konkurentidel.

Schalke, Stuttgart ja Bremeni Werder on traditsioonilised suurklubid, kes on järjekordselt stabiilse mänguvormi leidmisega hädas ning reaalsed esinelikusse jõudmise võimalused on vaid Schalkel. Juba hooaja kolmandas mänguvooruks langes taaskord tõsise põlvevigastusega rivist välja Klaas-Jan Huntelaar ning tema asemele pole Schalkel stabiilset väravalööjat kerkinud. Hetkel on kuue tabamusega resultatiivseimaks mängijaks Jefferson Farfan. Stuttgart on seni võõrsilmängudes enim väravaid lasknud meeskond (21) ja seetõttu ollakse alati raskustes välismängudest punktide saamisega, mis omakorda pärsib meeskonna võimalusi eurokohtadele heidelda. Werder on seni kokkuvõttes üldse üks enim väravaid lasknud meeskond (37) ja väga hästi saadi aimu, kui kaugel tippudest ollakse, kui Bayernile jäädi detsembri alguses alla 0-7 ning seda veel koduväljakul!

Alla oma võimete mängivad klubid annavad aga loomulikult võimaluse üllatusteks. Hooaja esimese poole suurim üllataja on kindlasti Berliini Hertha. Pealinnaklubi on viimastel aastatel kõrgliiga ja esiliiga vahel pendeldanud, kuid tundub, et nüüd ollakse mulluse 2. Bundesliga võitjana kõrgseltskonnas taas püsivalt oma kanda kinnitamas.

28 punkti on vaid nelja võrra vähem, kui viimast Meistrite liiga kohta hoidval Dortmundil, kellele sügisringi viimases mängus võõrsil 2-1 tuul alla tehti, ning näib, et Herthal on väga head võimalused korrata Frankfurti eelmise hooaja saavutust, mil liiga uustulnuk kerkis hooaja lõpuks isegi Euroopasse ja jätkab oma teekonda ka pärast Euroopa liiga alagrupimänge.

Meid, eestlasi, rõõmustab praegune Bundesliga tabeliseis kindlasti kõige enam selle poolest, et Ragnar Klavani koduklubi Augsburg on suutnud oma hooaja alguse head hoogu hoida ning on kogunud poole hooajaga 24 punkti, mida vaid üheksa võrra vähem, kui terve mulluse hooajaga kokku! 33 oli ka see maagiline number, mis Augsburgi viimasena kindlalt liigasse püsima jättis, seega näib hooaja teisel poolel saab seekord keskenduda võitlusele tabeli keskel, mitte lõpu osas. Klavan on seni 17-st kohtumisest kaasa teinud 15. ning püsib meeskonna selgroo tähtsa lülina.

Senine suurim negatiivne üllataja on olnud Hamburg. Mullu jäi HSV esimesena euromängudest eemale - Frankfurtist jäädi maha kolme punktiga - kuid tänavu tuleb üllataval kombel esikuuiku kohtade asemel võidelda hoopis väljakukkumise vastu. Viimastel aastatel on HSV mänguvorm olnud otseses seoses sellega, kui hästi mängib Rafael van der Vaart, kuid hollandlast on painamas vigastused ning samuti ka probleemid eraelus.

30-aastane mängujuht läks eelmise aasta vana-aastaõhtul lahku oma abikaasast luues seejärel hiljem suhte tema parima sõbrannaga, kes omakorda on van der Vaarti endise meeskonnakaaslase Khalid Boulahrouzi endine kaasa. Isegi seriaali "Vaprad ja ilusad" stsenaristid pole aastate jooksul sellist sündmuste käiku osanud kokku kirjutada. 2014. aasta alguses pidi uue paarikesse perre sündima ka laps, kuid kahjuks elati detsembri alguses üle suur tragöödia nürisünnituse näol. Kõige selle kõrval on mõistetevatel olnud põhjustel raske keskenduda jalgpallile ja selle tagajärjel on kannatamas ka HSV, kellel hetkel vaid kahepunktiline edu üleminekumängudele mineva Freiburgiga.

Väljakukkumistsoonis on ootuspäraselt Braunschweig, kes oli hooajaeelselt kihlveokontorite nr. 1 favoriit väljakukkumisele, ning Nürnberg. Mõlemal on seni kirjas vaid 11 punkti ning Nürnberg pole seejuures võitnud ka mitte ühtegi kohtumist! Näib ka üsna tõenäoline, et viimase kahe seas hooaja lõpuks muutusi ei tule. Mõlemad on seni raskustes väravate löömisega ja kui ei tule väravaid, siis ei tule ka võite. Eelmise hooaja 10. meeskonnana võiks Nürnbergil küll potentsiaali olla, kuid mitte ühtegi võitu 17 mängu jooksul on täiesti omaette saavutus ja kohutav näitaja.

Nurgatagune MM

Aasta lõpp on käes ning tänavu uuelt aastalt väga palju oodata. Eile loositi paaridesse UEFA Meistrite liiga kaheksandikfinaalpaarid ning 2014. aasta toob endaga kaasa ka jalgpalli MM-finaalturniiri. Samas mahub aga 2013. aasta sekka veel üks oluline turniir. Selleks on FIFA klubide MM. Samas võib julgelt väita, et suur osa jalgpallifännidest ei olegi teadlik, et see juba on ka käimas. Kindlasti ollakse kursis, et kuskil kaugel maal see üritus aasta lõpu paiku maha peetakse, kuid kuna selle olulisus on väga suure kahtluse all, siis on raske seda põnevuses oodata ja sellele kaasa elada.

Teooria selleks on muidugi hea. Me ei saa ju nimetada UEFA Meistrite liiga võitjat maailma parimaks jalgpalliklubiks, kui see pole konkureerinud teiste maailmajagude parimatega? Pikalt selgitasid maailma parimat välja UEFA Meistrite liiga võitja ning Lõuna-Ameerika prestiižikama karikasarja Copa Libertadores võitjad, kes mängisid omavahel Interkontinentaalse karika peale. Üldjuhul oli tegu ka põnevate mängudega, kus omavahel läksid vastamisi kaks kõrge kvaliteediga meeskonda. Viimased kaks mängu näiteks 2003. ja 2004. aastal vajasid võitja selgitamiseks lausa penaltiseeriat.

FIFA president Sepp Blatter on oma ametipostil aga püsinud suuresti tänu sellele, et ta oskab väiksematele riikidele meelepärane olla ning see on ka väga kaval plaan, sest maailmas on ju väikeriike palju rohkem kui suuri. Seetõttu lasti ka nullindate alguses teised kontinendid selle koogi juurde. Esimene FIFA klubide MM mängiti tegelikult juba 2000. aastal ehk siis oli ka selline olukord, kus aasta jooksul selgus tegelikult kaks maailma parimat klubimeeskonda. Esimesel turniiril osales tervelt kaheksa meeskonda, kes üsna segastel asjaoludel kokku kuhjati - näiteks Euroopat esindasid seal 1999 Meistrite liiga võitja Manchester United ja 1998. aasta Interkontinentaalse karika võitja Real Madrid.

Sujuvalt ühendati võistlussarjad 2005. aastaks, mil Jaapanis hakkasid meistrite meistrit selgitama kõikide kontinentide parimad. Selle võitis Sao Paulo, kes alistas finaalis 1-0 Liverpooli. Kaks aastat hiljem kasvatati osalevate meeskondade arv seitsme peale, sest oli juhtunud nii, et iga-aastaselt Jaapanis peetud turniiril polnud kohalikule publikule ühtegi oma riigi meeskonda välja pakkuda ja nii otsustati, et edaspidi hakkab turniiril alati osalema ka valitsev võõrustajamaa meister. Küll läks aga nii, et järgmisel kahel aastal õnnestuski Jaapani meeskondadel Aasia meistriteks tulla ja seega suutis FIFA veel turniiri krediitabilsust veidikenegi kontrolli alla hoida. Võõrustajamaa meistri koht anti Aasia Meistrite liiga kaotanud finalistile.

2009. ja 10. aastaks koliti ümber Araabia Ühendemiraatidesse ning siis algas minu silmis täielik farss. Teekonda klubide MM-tiitli poole alustasid ühel aastal Al-Ahli ja teisel Al-Wahda, kes said oma võimaluse selleks lihtsalt tänu sellele, et õnnestus võita kohalikud meistrivõistlused. Seni on läinud veel õnneks, aga mis saab siis kui mõni aasta juhtubki nii, et võõrustajamaa meister läheb finaalini välja ning šokeerib seal kogu maailma? 2011. aastal jõudis jaapanlaste Kashiwa Reysol näiteks kolmanda koha mänguni. Tänavu on turniir toimumas Marokos ning olles alistanud Okeaania meistri Auckland City ning Põhja- ja Kesk-Ameerika meistri Monterrey on samuti vähemalt kolmanda koha mängu endale kindlustanud Raja Casablanca.

Siit tekib kohe ka küsimus, et kas FIFA üldse saab endale lubada seda, et võõrustajariigi klubi jõuab finaali? Kohaliku publiku seas tekitaks see kindlasti suure eufooria, aga sellega oleks meeskond vaid ühe võidu kaugusel MM-tiitlit ning Blatter ja kompanii vaatamas tõtt katastroofiga, sest mine sa tea, mis selles ühes konkreetses mängus juhtuda võib. Jalgpallifännina tahan uskuda fair-play'sse ja ma ei ole väga suur konspiratsiooniteoreetik, aga isegi minul lööb peas punase pirni põlema, et kas mitte ei või vastavas olukorras siis kohtunikud hakata langetama suurele rahamasinale, milleks muu hulgas FIFA ka on, meelepäraseid otsuseid?

Casablanca kohtub homme Atletico Mineiroga. Esimeses poolfinaalis mängivad täna Müncheni Bayern ja Aasia meister Guangzhou Evergrande. Ehk siis Euroopa ja Lõuna-Ameerika meistrid peavad varasema ühe võidu asemel parima tiitliks võitma kaks mängu. Algne idee oli võrdsustada kõigi kontinentide võimalusi MM-tiitli peale heidelda, kuid kus see võrdsus nüüd on? Mini-MM-il ehk Maailmajagude karikavõistlustel on veel mingisugune mõte - saab aimu sellest, millises seisus mõned tuleva aasta turniiri favoriitidest on, kuidas toimib infrastruktuur jne - aga see klubide MM on kujunenud väga mõttetuks ürituseks ja sellest kõneleb ka fakt, et meedias saab see pea, et olematut kajastust. Lihtsalt nurga taga peetakse paar tehislikku glamuuri omavat mängu.

Kolm põhjust, miks Liverpool ei võida tiitlit

Erinevad Euroopa jalgpalli tippliigad hakkavad jõudma poole peale ja nii ka Premier League. Algaval nädalavahetusel peetakse 16. vooru mängud. Hooaeg on seni olnud väga põnev ja seis selline, kus heal päeval võivad kõik alistada kõiki. Üle hulga aja on taas medalikonkurentsis Liverpooli meeskond, kuid kas seal ollakse ka hooaja lõpuni? Ebatõenäoline.

1. Liigne sõltuvus seoses Suareziga

Luis Suarez on fantastiline mängija ning hetkel ka suurepärases vormis. Ta on tänavu teinud juba kaks kübaratrikki ning troonimas väravaküttide edetabeli tipus 15 tabamusega. Tema selja taga on Sergio Agüero, kellel kirjas "vaid" 12 väravat. Suarez on mees, kes on võimeline üksipäi ühe mängu saatuse ära otsustama ning seda on ta Liverpooli särgis ka korduvalt teinud. Ta võib olla ebameeldiv oma käitumismaneeride poolest, kuid ka kõige kibestunumad rivaalklubide fännid peavad tunnistama, et tegu on ühe hetke maailma parima ründajaga. Vaadates Liverpooli meeskonda üldisemalt, siis vaatab sealt ka vastu fakt, et Suarez ongi ainus tõeline maailmaklassiga mängumees. Seetõttu pole ka ime, et just uruguaylane on see, kes tihtipeale võiduväravad lööb ning meedia poolt suurima tähelepanu endale saab. Just seda sama fakti saab aga pidada Liverpooli jaoks ka negatiivseks. Kui Suarezel juhtub olema halb päev, ja neid tuleb hooaja jooksul kindlasti ette, siis kes nendel kordadel võidupunktid koju toob? Huvitav fakt on seegi, et Suareze väravatest on vaid kolm tulnud võõrsilmängudes. Sellega jõuame ka teise punkti juurde.

2. Võõrsilvorm

Uskumatul kombel on Liverpool hetkel tabelis teine ja liidrist maas vaid viie punktiga, kuigi võõrsilt on saadud tänavu vaid kaks võitu ja kokku üheksa punkti. Juba aastaid on 'pooli painanud probleemid välismängudega ning nagu hooaja algus näitab, siis pole paranemismärke ka tänavu. Olgu ka üles märgitud, et mullu finišeeriti seitsmendana, kui võõrsilt saadi hooaja peale kokku seitse võitu ja 28 punkti. Viies tänavusest seitsmest välismängust on endale lastud lüüa vähemalt kaks väravat ning kaks mängu jutti on välja korjatud kolm palli. Viimane kohtumine lõppes 1-3 kaotusega liiga uustulnuka Hull City vastu. Tegu on täiesti kohutava tulemusega, kui pidada silmas klubi tiitliambitsioone. Võõrsil on tänavu probleeme olnud ka Manchester City'l ning Chelsea'il, kuid võib uskuda, et need gigandid saavad uuel aastal ree peale tagasi. Teoorias on see võimalik ka Liverpooli puhul, kuid kahtlen selles sügavalt.

3. Vigastused

Vigastused on profispordi lahutamatu osa ning nendega tuleb leppida. Tihtipeale eraldab tiitlivõitjat teisest kohast just see tõsiasi, et hooaja jooksul on meeskond püsinud värskema ning tervemana. Eelpool mainitud City'l ja Chelsea'il on olemas suured koosseisud, kus iga kõrvale langeja asemele on võtta kompetentne asendusmees ning hooaja alguses näitas ka Arsenal oskust vigastustega toime tulla, kuid kas ka Liverpool on nendeks valmis? Viimases voorus langes vigastuse küüsi meeskonna kapten Steven Gerrard, kellel jääb kindlasti aastavahetuseperiood tagareielihase vigastuse tõttu vahele. Kapteni roll võib olla spordis ülehinnatud, kuid samas on sellesse rolli usaldatud mängijatel teatavad lisaülesanded ning mõju meeskonnakaaslastele. Kapten on see, kes väljakul raskel hetkel olukorda kontrolli all hoiab. Tema on see, kes kehvas seisus meeskonda paremate tulemuste nimel inspireerida suudab. Seni on Gerrard ka enim väravatesööte jaganud mängija, neid on tal kirjas kuus, millega ta terve liiga peale jagab Mesut Öziliga esikohta. Ta on küll tuntud, kui mängija, kes suudab hästi tervena püsida, kuid vanuse lisandumisel kerkib märgatavalt ka vigastusoht ning nendest on ka raskem taastuda. Jala vigastusega on hetkel 'poolil audis ka Daniel Sturridge, kes on üheksa väravaga Suarezi selja taga resultatiivsuselt teine mees. Tema naasmist väljakule võib prognooside kohaselt näha alles jaanuari teises pooles. Seni peab Suarez ründeliinis üksinda vankrit vedama, kuna hispaanlased Iago Aspas ja Luis Alberto pole seni suutnud Inglismaal kohaneda. See tähendab omakorda seda, et Suarezi puhul suureneb vigastusrisk ning omakorda võib lisakoormus tuua hooaja lõpus suure vormilanguse.

Ülehomme ootab Liverpooli ees suur mäng Tottenhami vastu. Kuna tegu on võõrsilmänguga, siis on hea võimalus oma tiitlivõimalusi kasvatada ning ennast tõestada. Samas on 18-kordsel Inglismaa meistril White Hart Lane'iga seoses käimas ülikehv seeria, mille kohaselt on Spursi käest saadud kõik mängud järjest peksa juba alates aastast 2008. Nii pikk negatiivne seeria on ühe tippklubi jaoks lubamatu.

Kuidas peatada Bayerni rong?

Borussia Mönchengladbach, Arsenal, Dortmundi Borussia (kaks korda), Freiburg, Leverkusen - need on ainsad meeskonnad, kes on viimase 12 kuu jooksul suutnud vältida kaotust, kui on tulnud jalgpalliväljakul rinda pista Müncheni Bayerniga. Hetkeseisuga on Bayern kahtlemata Euroopa tugevaim meeskond ning nendega kohtudes on ükskõik, milline teine suurklubi raudteerööbastel seisva lihtsureliku kingades. Täna on selles rollis Saksamaa karikavõistluste 3. ringis Ragnar Klavan ja FC Augsburg. Kuidas peatada Bayerni rong?

Whoscored.com on väga mahukas statistikaportaal, kust leiab paljugi huvitavat Euroopa tippliigade kohta. Kuna tänavune hooaeg on peaaegu poole peal, siis on sealsed numbrid ka usaldusväärsed ning näitamas meeskondade kindlaid trende. Bayerni kohta saame sealt teada, et:

1. Pep Guardiola hoolealused sooritavad Bundesligas enim pealelööke. Neid on kohtumise jooksul keskmiselt 18.4, millest raamide vahele läheb 7.3. Suure hulga soorituste juures on säilitatud ka hea efektiivsus - 41.3% löökidest lähevad raamide vahele ja selle näol on vastaste väravavahtidel käed igas kohtumises rohkelt tööd täis. 60% löökidest tuleb ka karistusala seest ehk siis tegu on lähilöökidega ning nende takistamine on väravavahtidel raske. Kuidas nende vastu saada?  Esiteks võib loomulikult appi võtta vana, hea "bussi parkimise" taktika, kus karistusala mehitatakse sedavõrd täis, et lihtsalt ei jää ruumi korralikuks pealelöögiks. Samas kingib see Bayernile teise tugevuse.

2. Keskmiselt vallatakse mängus palli tervelt 70.6%! Võrdluseks Bundesliga teine on selles arvestuses Mönchengladbach vaid 55.5%-ga! Bayerni kõrge kaitseliin tähendab ka seda, et nende "kapsaias" püsib pall väga vähe - vaid 22% mänguajast. Kaitsessse liigutakse vaid siis, kui esmapilgul rünnakul kiiret lahendust ei leita. 38% mänguajast püsib pall vastaste väljakupoolel! Meeskonnad peavad Bayerni vastu alati mitmekordselt rohkem pallita tööd tegema, mis on väsitav ettevõtmine ja tihtipeale saabki Bayern oma võiduväravad kätte lihtsalt selle toel, et vastased on kohtumise lõpuks väsinud ja sellest tingituna ei jõua enam katma kõiki tsoone kaitses ning samuti tekivad sisse vead, mida ehk värske vaimu ja kehaga endale ei lubataks. Vastaste vastulöögiks võiks olla parem füüsiline konditsioon. Augsburgil võib hetkel olla värskem, sest tänavu on peetud 16 ametlikku kohtumist Bayerni 23 vastu.

3. Lisaks osavale söödumängule ja pallivaldamisele on Bayerni üheks suureks plussiks ka standardolukorrad. Neist on seni Bundesligas tulnud 7 väravat, millest parem saak on kaheksaga kirjas vaid Stuttgartil. Antidoot nende vastu peaks olema karistusala lähistel tehtavate vigade vältimine ning nurgalöökide kinkimine. Samuti aitab selle juures kaasa põhjalik mänguks ettevalmistumise protsess. Bayerni karistusalasisesed liikumised tuleb endale pealuu sisse graveerida ning mängu ajal püsida nendes olukordades 100% keskendumise tasemel. Bayern on tegelikult õhuvõitluses üks nõrgemaid Bundesliga meeskondi - õhuduelle võidetakse kohtumise jooksul keskmiselt vaid 19.1. Augsburg näiteks võidab teisel korrusel 27.6 heitlust.

4. Et Bayernit alistada on vaja ründes tegutseda efektiivselt. Guardiola mehed lubavad seni vastastel keskmiselt sooritada vaid 8.3 pealelööki mängu jooksul. Väheste võimaluste juures tuleb need ära kasutada. Pealelöökide osas on seejuures Augsburg üks Bundesliga edukaimaid. Ise sooritatakse neid mängu jooksul keskmiselt 14.1, kuid vaid 4.1 nendest läheb raamide vahele. Efektiivsus on vaid 29%! Võrrelge seda numbrit Bayerni omaga. Samas suudab Augsburg kenasti hoida olukorda kontrolli all oma karistusala lähistel. Vastastel on seni lastud sooritada keskmiselt vaid 11.7 pealelööki, millest on Bundesligas parim näitaja lisaks Bayernile kirjas veel vaid kolmel meeskonnal.

5. Oluline roll on ka kodufännidel. Augsburgi läbinisti roheline kodustaadion SGL Arena mahutab 30 660 pealtvaatajat. Kodupubliku toel on varasemalt mitmel korral autsaider suure koljati maha murdnud, seega ei saa tulist omade toetust alahinnata. Augsburg on iseenesest kodus tänavu täitsa hästi mänginud - seitsme kohtumise jooksul on kirjas vaid kaks kaotust (0-4 Dortmundi vastu ja 1-2 Wolfsburgi vastu). Ise on jäädud kuivale vaid selles Dortmundi vastu peetud mängus. Bayern pole seni kaotanud ei kodus, ega ka võõrsil, aga välismängudest on kirjas kaks viiki. Üks neist tuli Leverkuseni vastu ja teine Freiburgi vastu. Seejuures on huvitav tähelepanek see, et kui Augsburg istub hetkel kenasti tabeli keskel, siis Freiburg on püsti hädas oma liigapositsiooni säilitamisega!

Saatuse vingerpussina kohtub Augsburg Bayerniga kolmandas ringis teist aastat järjest. Mullu kaotati kodus 0-2, kui Mario Gomez viis 26. minutil Bayerni juhtima ning võidu kindlustas 85. minutil Xerdan Shaqiri. Kahe värava vahele jäi ka Franck Ribery rumal punane kaart teise poolaja alguses. Ka see on üks relv Bayerni rongi vastu! Aukartust ei tohi tunda ning kui mänguliselt on tõenäoliselt Bayerni üleolek suur, siis on võimalik olukorda ikkagi balansseerida töötlemisega mänguvälistes olukordades.

Kas kristallpaleed on võimalik veel parandada?

Tänavu esimest korda alates hooajast 2004/05 Premier League'is mängiv Crystal Palace alustas hooaega suurte lootustega. Meeskond näitas mullu Championshipis väga ilusat mängupilti, kui hooajaga löödi kokku 73 väravat, millest oli 85-ga parem vaid Watford, klubi tüüris peatreenerina Ian Holloway - mees, kes paar hooaega tagasi Blackpooli lootsima hammustas valusalt mitut meeskonda - ja suvel kulutati üle 20 miljoni uutele mängijatele, et meeskonna kvaliteeti kõrgliigale vastavaks muuta.

Hooaja algus oligi Palace'i fännide jaoks julgustav. Avamäng kaotati kodus Selhurst Parkil Tottenhamile vaid 0-1, kus külaliste ainus värav sündis penaltipunktilt. Teises kohtumises saadi napp 1-2 kaotus Stoke'is, kus kõigil raske mängida ning kolmandas voorus võeti juba ka hooaja esimene võit, kui võrdses mängus kasutati väga osavalt ära oma võimalused ning alistati Sunderland 3-1. Rohkelt kiidusõnu teenis hooaja alguses kapten Mile Jedinak, kelle hingestatud ja ennast salgav mäng keskväljal mõjus igas kohtumises meeskonnakaaslastele väga hea sütitajana.

Kuigi Palace'i eelmise hooaja suurim täht oli Wilfried Zaha, kes oma suurepäraste esituste tagajärjel valiti ka Championshipi aasta mängijaks ning kes teenis ka hooaja keskel lepingu Manchester Unitedilt, siis valisid Palace'i mängijad hooaja parimaks mängumeheks just oma kapteni. Alates 2011. aastast Inglismaal mängiv austraallane on kogu hooaja vältel näidanud stabiilseid esitusi, kuid kahjuks pole teised Palace'i mängijad pärast avamänge tema entusiastliku ja võitlustliku mänguga kaasa tulnud.

Palace'i trumbiks pidigi tegelikult sel hooajal olema võitlustlik ja energiline mäng, sest erinevalt Holloway Blackpoolist polnud tema Palace'il kiireid ja täpse jalaga ründemängijaid. Nii toodi ka ründeliini suvel tugevdama Arsenalis läbikukkunud Marouane Chamakh, kellel Holloway nägi väga suurt rolli meeskonna edus. Marokolane saadi kätte vaid 1.2 miljoni euroga, mis pani Holloway hooplema sõnadega: "Arsenal oli rumal, et ei andnud talle võimalust. Alati, kui ta mängis lõi ta ka värava."

Mullu pool hooaega ka West Hamis laenul viibinud ründaja pidi vormima tervelt 5.3 miljoni euro eest Peterbrough Unitedist hangitud Dwight Gayle'iga surmava ründeduo, mis pidanuks toimima traditsioonilise britivuti käekirja järgi ehk üks võitleb ründes pallid endale, mis pidanuks olema Chamakhi roll, ja toimetab selle edasi oma partnerile, kes peaks teadma, mis sellega edasi teha. Hüpe Championshipist Premier League'i on Gayle'i jaoks aga siiski olnud liiga suur väljakutse.

24-aastane ründaja sai küll oma esimese tabamuse kirja just ülalpool mainitud 3. vooru kohtumises Sunderlandi vastu, kuid on pärast seda suutnud oma arvele lisada veel vaid üheainsa tabamuse. Võib ehk tagant järgi targana öelda, et Gayle'ile ja teistele lisandustele kulunud suur summa oli üks põhipõhjustest, miks Holloway kestis ametipostil vaid 23. oktoobrini. 20 miljonit on Palace'i suguse klubi jaoks väga suur summa ning sellisest investeeringust oodati selgelt paremat tulemust, kui vaid kolm punkti esimesest kaheksast voorust. Chamakh ja Gayle olid selleks hetkeks kahepeale kokku löönud vaid kolm väravat.

Palace'i kehv ja ka pealtnäha üsna lootusetu seis liigas ei olnud loomulikult ahvatlev ka ühelegi tööd otsivale peatreenerile. Kui tavaliselt on klubides peatreenerivahetused üsna kiire protsess, sest tihtipeale on enne ametis oleva mehe vallandamist juba asendaja välja vaadatud, siis Palace'il kulus tervelt 30 päeva, et lõpuks endine Stoke City loots Tony Pulis ära moosida. Waleslane tõusis küll kiirelt kihlveokontorite favoriidiks vabanenud kohale, kuid mitmete allikate sõnul oli ta väga tõrges ametit vastu võtma, sest kartis, et isegi tema rohkete kogemuste juures on purunenud kristallpalee kildude kokku kogumise ja parandamise näol tegu võimatu missiooniga. Lõpuks oli ta siiski valmis Lõuna-Londoni klubile appi tõttama, kui sai kinnitust sellele, et suvine osturalli ei jäänud vaid üksikuks ettevõtmiseks ning eeldatavasti sisestati talle lepingusse ka kopsakas boonus liigasse püsimajäämise puhul.

Pulise esimene mäng lõppes küll 0-1 kaotusega Norwichi vastu, kuid eelnevalt sellele oli meeskond ajutise peatreeneri Keith Milleni käe all saanud väärt viigi Evertoni vastu ning üle tüki aja oma esimese võidu Hull City vastu. Need olid ka tulemused, mis kergitasid Palace'i mõneks hetkeks liigatabeli viimaselt kohalt üles poole, kuigi nüüd on sinna tagasi vajutud. Lood pole aga selgelt enam nii nukraid, kui pärast Holloway lahkumist. Eelviimane Sunderland on vaid punkti kaugusel ning ohutu tsoon kuue punkti kaugusel. Seda hoiab hetkel 13 silmaga mullune Championshipi võitja Cardiff City. Pääsetee ei saa kindlasti olema ka kerge, kuid Pulisel on endasse ja oma meeskonda usku: "Mulle meeldib mägesid ületada. See on küll keeruline tööots, kuid ma kindlasti naudin seda."

Pulis on tunnistanud, et Palace'i suurimaks probleemiks on Premier League'i kogemuse puudumine hulga mängijate puhul, seega võib talvise üleminekuakna ajal kindlasti oodata tihedat sisse-välja liikumist. Samas peaks Pulis tagasi tooma ka selle mentaliteedi, mis valdas klubi hooaja alguses. Ta kuhjas omal ajal Stoke'i kokku mängijaid eelkõige nende füüsilise võimekuse, mitte ilmtingimata tehnilise pagasi põhjal. Tahet, jõudu ja võitluslikust peab Palace nüüd ka näitama järele jäänud voorude jooksul, kui on veel soov omada lootust liigasse püsima jääda. Esmane eesmärk peaks kindlasti aga olema jõuluõhtu ajaks punase laterna positsioonilt pääsemine, sest Premier League'i ajaloo jooksul on jõululaua taga viimasena istunud meeskond tihedas konkurentsis ellu jäänud vaid korra. Selleks oli West Bromwich Albion just sel samal hooajal, mil Palace viimati kõrgseltskonda kuulus.

Tahtlikud mängukeelud on taas UEFA-l pinnuks silmas

UEFA Meistrite liiga alagrupiturniir on jõudnud lõppfaasi. Mitmed meeskonnad on oma eurohooaja nimel pidamas tulist võitlust ja samas on ka meeskondi, kes oma edasipääsu juba kindlustanud. Samas pole ka nende meeskondade jaoks järele jäänud kohtumised tähtsusetud. Omaette eesmärgiks on saada lahti kollastest kaartidest, mis mõnesid mängijaid saatmas on ja mis võivad meeskonna šansse järgmises faasis pärssida.

Atletico Madridil polnud pärast 12 punktilist täisedu teisipäeval Peterburis mängides mängulise poole pealt absoluutselt mitte midagi kaalul. Kuuludes alagruppi koos FC Porto, Zeniti ning Viini Austriaga oli Atletico nelja vooruga kindlustanud endale alagrupi esikoha. Meeskonna peatreener Diego Simeone rivistas kuue külmakraadi juures toimunud kohtumises üles pingipoistest ja põhimeestest kombineeritud koosseisu. Üks meeskonna põhimängijatest, kes ka selles tähtsusetus kohtumises osalema pidi, oli Juanfran. Atletico linnarivaali Reali noorteakadeemiast sirgunud paremkaitsja oli Atletico poolelt ainus mees, kellel varasemast ajast korjatud kollaste kaartide tõttu, oli õhus mängukeeld.

Loomulikult sündis paratamatus ning eelmisel aastal ka Hispaania koondisega Euroopa meistriks tulnud Juanfran korjas endale hoiatuskaardi poole tunni möödudes. Sedavõrd varajane kaardi võtmine loomulikult ei tundu pealt näha väga kahtlane, kuid mees, kes omal positsioonil taseme poolest kindlasti kõvasti üle keskmise, lasi mängu alguses ennast vastasmängijate poolt mitmel korral lollitada ning üks ebakindel tegutsemine tõi endaga kiirelt kaasa ka "vajaliku" kaardi. Kogu ülejäänud kohtumise oli Juanfran oma positsioonil kindel. 100% keskendumise tõi kindlasti punase kaardi oht, aga selles võib näha ka seda, et juba enne mängu algust plaani võetud eesmärk sai täidetud.

Teisipäeva õhtul korjas endale viimaseks vooruks mängukeelu ka Cesc Fabregas. Sarnaselt Atleticole oli ka Barca enne kohtumist Amsterdami Ajaxi vastu oma edasipääsu järgmisesse ringi kindlustanud. Küll, tõsi, selle erinevusega, et Barca võib veel pärast kaotust Ajaxile viimases voorus esikoha kaotada. Samas on tegu kodumänguga ning võib uskuda, et isegi kehva ning mitte motiveeritud mänguga õnnestub esikoha kindlustav viigipunkt Glasgow Celticu vastu ära võtta.

Mängukeeldude kogumine jätkus eile, mil sellega said hakkama kaks PSG meest. Paremkaitsjal Gregory van der Wielil oli varasematest mängudest kaks kollast all (just nii palju on lubatud alagrupiturniiril endale korjata enne esimest mängukeeldu, edasi 5. mäng, 7. mäng, 9. mäng) ning noppis mängukeeldu tähistava kolmanda endale 66. minutil. Ei saa muidugi kindlalt öelda, et kõik kollaste kaartidega mängumehed osalevad tähtsusetutes mängudes vaid ühe eesmärgiga, kuid samas tekitab küsimusi see, miks meeskonna peatreener otsustab sellistes kohtumistes panna mängu mehed, kel oht järgmine kohtumine vahele jätta. Samas võib kõik juhtuda ka lihtsalt mängija initsiatiivil.

Marco Verratti korjas endale PSG 2-1 võiduga lõppenud kohtumises Olympiakose vastu kaardi 29. minutil rumala käega mängu eest. Selle näol oli tegu tema esimese kollasega alagrupiturniiril. Otsest mängukeeldu ohtu see talle ei tähendanud, kuid kummalisel kombel korjas ta teise poolaja esimesel minutil endale teise, ja veel rumalama, kollase, kui sikutas vastast särgist.

Tema juhtumi puhul muidugi võis olla tegu nooremängija uljusest ja kogenematusest - Verratti on 21-aastane - aga konspiratsiooni teoreetikud võivad selles muidugi samuti näha ausa mängu reeglitele sülitamist, sest eriti just see teise kaardi olukorda oli täiesti uskumatu, kui võtta arvesse, et mees mängib tippklubis Euroopa eliitsarjas. Kuidas saab lubada endale sellist rumalust? Otsest vajadust muidugi samas Verrattil kaardi korjamiseks ei olnud ja kiirelt puhkuse saamiseks olnuks ehk võinud lihtsalt peatreener Laurent Blancilt paluda vaheajal vahetust.

Tahtlik mängukeeldude kogumine sai ehk kõige kuumemaks teemaks kolm aastat tagasi. Olles oma positsiooni alagrupis kindlustanud ning Amsterdamis 4-0 juhtimas korjasid mängu viimastel minutitel endale teised kollased ehk punased Sergio Ramos ja Xabi Alonso. Seejuures mõlemad saadeti varakult dušši alla mänguaja venitamise eest ning nad ka ei apelleerinud kohtuniku otsuse peale. UEFA alustas sedavõrd läbi nähtava pettuse peale ka ametlikku uurimist, mis lõppes mahlakate trahvidega. Real klubina pidi oma kukrut kergendama 120 000 euro võrra, peatreener Jose Mourinho karistuseks oli kahemänguline juhendamiskeeld, millest üks oli tingimisi, ja 40 000 eurone trahv, Ramos ja Alonso jäid ilma 20 000-st. Karistada said ka väravavahid Iker Casillas (10 000) ja Jerzy Dudek (5000) ning seda selle tõttu, et Reali skeem olevat olnud selline, mille kohaselt Mourino edastas sõnumi Dudekile, kes rääkis sellest omakorda Casillasele ning kes siis jagas õpetussõnad väljakumängijatele.

Huvitaval kombel ajalugu kordus eelmisel hooajal. Veerandfinaalis Galatasaray vastu oli Real avamängu juhtimas 3-0, kui järjekordselt korjasid Ramos ja Alonso endale mängu viimastel minutitel hoiatuskaardid ning nendega koos mängukeelud. Seekord tehti aga seda veidi "varjatumalt" - Alonso sai 84. minutil kaardi kohtunikuga vaidlemise eest ning Ramos viimasel minutil palli ära löömise eest. Tol korral lisakaristusi ei järgnenud. Pärast mängu kinnitasid mõlemad, et loomulikult polnud tegu tahtliku sündmustekäiguga. Jäägu see täistõde nende südametunnistusele, kuid ei pea olema osaleja sarjast "Appi tõttab selgeltnägija", et näha meeste kavatsusi läbi.

See Reali jultumus sama taktikat korrata näitab ka tegelikult kuivõrd abitus olukorras on UEFA sellega võitlemisel. See rikub ausa mängu mõtteviisi ning mängu tervikuna, kuid samas on ka raske eraldada tahtlikku kaarti mängutuhinas saadud karistusest, kuigi Ramos ja Alonso on mõlemal korral korjanud kaardi vastasega kontakti omamata. Kuidas siis selle vastu efektiivselt võidelda? Üks võimalus oleks juba eos keelata klubidel, kes on edasipääsu kindlustanud, mängukeeluohus olevate mängijate kasutamine. Samas ei istu see klubidele ja peatreeneritele, sest olgugi, et mängud on tähtsusetud, siis on kaalul ikkagi ka raha - võidu eest saab alagrupiturniiril miljon eurot - ja seda saab kohe UEFA-le nina alla hõõruda. Teine võimalus oleks kustutada kõigi mängijate kaardid pärast seda, kui klubi on edasipääsu taganud, kuid see oleks omakorda ebaaus teiste meeskondade suhtes. Kolmas variant oleks ümbervaadata mängukeeldude jagamise reeglid. Ehk oleks mõistlik tuua see esimese mängukeelu toov kaartide arv kolme pealt alla kahe peale. See muudaks mängijaid ettevaatlikumaks ning oleks tõenäolisem, et mehed, kes traditsiooniliselt rohkelt kaarte koguvad, nagu Ramos, saavad oma grupifaasi karistuse kätte enne viimaseid voore ja nähes siis keelust naastes ohtu, et vahele võib jääda mäng väljakukkumisringis, võtavad viimaseid mänge tagasihoidlikumalt.

MM-playoffid - Islandi unelm elab edasi, prantslased on katastroofi äärel

Võib öelda, et eilsed Euroopa MM-valiktsükli esimesed playoffi mängud näitasid taaskord ära kuivõrd ettearvamatu võib jalgpall olla. Avalikkus ootas tõelist tulevärki Portugali ja Rootsi kohtumisest ning rohkelt väravaid loodeti ka teistest mängudes, aga kindlasti mitte Kreeka - Rumeenia vastasseisus.

Kreeka jaoks tähendab 3-1 võit väga head vundamenti, millele saab kordukohtumises kaitsemüüri ehitada. Olles tuntud, kui meeskond, mille edu põhinebki kindlal kaitsel võib 2004. aasta Euroopa meister ennast tunda kordumängule minnes väga kindlalt. Kreeka rünnak ärkas järsku ellu ning kahe väravaga jätkas oma suurepärast hooaega Olympiakose ründaja Kostas Mitroglou. Võttes arvesse nii koondise-, kui ka klubimänge on 25-aastane ründaja löönud nüüd sel hooajal 20 mänguga 20 väravat!

Viimati oli Kreeka löönud üle kahe värava eelmise aasta augustis Norra vastu ning viimase nelja aasta jooksul juhtus selline asi eile alles kolmandat korda. Ehk siis läbikukkumine Rumeenia kaitse poolt. Kaks väravat tulid lihtsalt seetõttu, et ei suudetud ääre peale sooritatud karistuslööke korralikult ära klaarida. Vaadates teisipäevase mängu suunas, siis saab Rumeenial kaotusseisust taastumine olema väga raske. Nagu sai kirjutatud eelvaates, siis Kreeka ei lase endale lüüa väga palju väravad ning oleme ju aastate jooksul harjunud ka kreeklasi tundma, kui kompromissituid võitlejaid ning nüüd on neil ka kaheväravaline edu, mida ihu ja hingega kaitsta. Samas pakub võõrsil löödud värav Rumeeniale teatavad võimalused. Enne eilsega lõppenud kuuemängulist nullimängude seeriat, kaotas Kreeka Bosnia ja Hertsegoviinale 1-3 ning seda just võõrsil!

Teises kohtumises on võimalus kodus võõrsilmängu vigade parandamiseks ka Prantsusmaal. Prantslaste seis on aga ilma võõrsil löödud väravata palju keerulisem. Statistikaportaal Opta on andnud teada, et mitte ükski meeskond pole varasemalt ei MM, ega ka EM playoffis kordusmängus tulnud välja võõrsil saadud 0-2 kaotusseisust.

Samas ei saa öelda, et Prantsusmaa seis oleks lootusetu. 2-0 võit pole iseenesest midagi ebareaalset ja lisaajal võib siis juba kõike juhtuda, küsige seda kasvõi iirlaste käest, kes eelmise MM-i playoffis finaalturniirilt skandaalse värava tõttu just Prantsusmaa vastu eemale jäi. Aasta tagasi tegi Prantsusmaa kaks väga head mängu järjest, kui saadi 1-1 viik Hispaania vastu ning alistati 2-1 Itaalia. Meeskonnas on kahtlemata see maailmaklassi kvaliteet olemas, et 0-2 kaotus võiduks mängida, kuid tuleks leida ka meeskonnamäng ning ühtsus. Seda rõhutas ka koondise peatreener Didier Deschamps: "Peame kaotusest esmalt kiirelt toibuma ning seejärel uskuma. Eelkõige just uskuma sellesse, et oleme suutelised seisu enda kasuks pöörama."

Ukrainlased on aga muidugi hetkel seitsmendas taevas. Alagrupp, kuhu nad loositi, oli ju tegelikult hirmkõva. Inglismaa selja taga võitles kolm meeskonda edasipääsu nimel. Toetudes kindlale kaitsele (eile üheksas nullimäng järjest!!) õnnestus aga Ukrainal ennast hästi kehtestada ja ega tegelikult ei olnud kaugel ka automaatne kvalifitseerumine. Seega võib tegelikult väita, et Ukraina on kohta finaalturniiril igati väärt. Selle kindlustamiseks tuleb aga veel ühes mängus kaitses raudkindlalt seista.

Kindel kaitse jättis avakohtumisejärgselt veel lootuse ka pisikesele Islandile. Pea, et terve teine poolaeg mängiti pärast Olafur Skulasoni punast kaarti kümnekesi, kuid horvaadid ei suutnud siiski oma ülekaalu ära kasutada. Samas on Horvaatia selles paaris endiselt suurfavoriit, sest võib eeldada, et Islandil saab välismäng ilma avakohtumise väravata olema väga suur väljakutse.

Väikeriigi ülesanne pole aga üldse mitte võimatu. Huvitaval kombel on Horvaatia hetkeseisuga kodus kaotanud kolm mängu jutti ja nendest kohtumistes on kirja saadud vaid üks värava, mille lõi Niko Kranjcar Belgia võrku. Kuidas toimib aga Islandi rünnak ilma Kolbeinn Sigborssonita, kes eile õnnetul kombel teise poolaja avahetkedel vigastada sai? Amsterdami Ajaxi täht lõi alagrupiturniiril neli väravat.

Rünnak on vaja toimima saada ka Rootsil. Portugaliga mängiti eile nagu võrdne võrdsega, kuid Ronaldo ja Zlatani eraldiduelli võitis siiski lõpuks Real Madridi täht, kes lõi 82. minutil mängu ainsa värava. Nende kahe koondise vastasseisust oodati tänu eelpool nimetatud staaride osavõtule korralikku väravatesadu, kuid mõlema poole kaitsjad said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Neutraliseeriti täielikult, või siis Rootsi puhul pea, et täiuslikult, vastaste kõige ohtlikum mängumees ja nii lonkas ka kogu meeskonna ründemäng.

Usun aga, et Rootsi isegi on avakohtumise tulemusega rahul. Eriti veel, kui võtta arvesse, et üks Ronaldo üritus raksatas ka latti ning kaotus olnuks võinud olla veel suurem. Värav võõrsilt olnuks ideaalne, kuid minimaalne 0-1 kaotus on samuti kergelt tagasi mängitav. Kodus mängib Rootsi üldiselt hästi. Eelmise aasta novembris näiteks alistati ka Inglismaa 4-2, kus Zlatan kõik oma meeskonna väravad lõi. Olles 32-aastane on Zlatanil praegu ehk viimane võimalus jõuda MM-ile, seda vähemalt olukorras, mil ta kuulub täielikku maailma tippu. Teiselt finaalturniirilt järjest välja jäämine oleks nii tema, kui ka terve koondise ja riigi jaoks katastroof. Oleks aga muidugi šokiks, kui Ronaldo ja Portugal mängiksid nüüd keerulises kohtumises välja võideldud eduseisu maha.

MM-playoffid - kes pääseb marjamaale, kes jääb karjamaale?

Hetkeseisuga on oma koha järgmise aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniirile kindlustanud 21 riiki. Turniiril osaleb 32 koondist seega on hulk pileteid veel välja jagamata. Kõik need leiavad aga järgmise nädala lõpuks omaniku. Viimaste kohtade eest võitlevad mitu põnevat playoff-paari. Suurim tähelepanu on loomulikult Euroopa mängudel.

Portugal - Rootsi

Portugal vs Rootsi, Cristiano Ronaldo vs Zlatan Ibrahimovic, kes keda? Paar on meelierutav selle poolest, et lubab kahte ülipõnevat mängu, kuid samas on kurb see, et üks tõelistest maailmaklassi mängijatest jääb MM-ilt eemale. Kelleks see siis osutub? Rootsi on varasemalt MM-finaalturniiril osalenud 11 korda, kuid tuleb tõdeda, et Portugali koosseis on märksa nimekam. Kui Zlatani kõrvale polegi tegelikult mitte ühtegi teist tähte tõsta - on lihtsalt kamp väga häid jalgpallureid - siis Ronaldo kõrval on staarifaktorit küll ja veel - Nani, Joao Moutinho, Raul Meireles jne. Portugal on varasemalt MM-finaalturniiril osalenud viis korda ning parimaks saagiks pronks aastal 1966. Tervelt kolm korda järjest on MM-ile kvalifitseerutud, samas kui Rootsi kolm aastat tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud turniiril ei osalenud. Rootslastel on ajaloost ette näidata kaks MM-pronksi ja parimaks saagiks hõbe kodusel turniiril 1958. aastal, kui finaalis ei saadud vastu Pele poolt juhitud Brasiiliale, kui Kohvimaa poisid noppisid oma esimese MM-tiitli. Seni on Portugal ja Rootsi omavahel mänginud 15 korda - Rootsil on kirjas 6 võitu ja Portugalil 3. Seejuures kuuest viigist neli on tulnud viimase viie mängu jooksul! Viimased kaks mängu - Portugalis aastal 2009 ja Rootsis aastal 2008 - lõppesid väravateta viikidega, seega on esmapilgul võitjat sellest paarist tõesti väga raske leida.

Island - Horvaatia

Imeline Island on vaid kahe mängu kaugusel ühest jalgpalli ajaloo suurimast šokist. Saareriik on meeletult hästi valiktsüklit mänginud ja nüüd seisab väikese rahva suurel unistusel ees veel vaid üks vastane. Kahemängukokkuvõttes tuleb alistada Horvaatia, kes oma MM-debüüdilt 1998. aastal noppis kohe pronksmedali. Selles paaris ollakse selged autsaiderid, kuid sama on kehtinud terve valiktsükli kohta, mida on tunnistanud ka meeskonna peatreener Lars Lagerbäck. Ühtlasi on süües loomulikult isu kasvanud. "Loomulikult oleks tegu suure pettumusega, kui me Brasiiliasse ei pääseks, kuna oleme juba nii lähedal, kuid samas on meie jaoks tegu olukorraga, kus oleme juba võitjad," on Lagerbäck enne kodus peetavat avakohtumist öelnud. Sama ei tundnud ju me, eestlased, ennast üldse võitjatena, kui 2012 EM-i playoffis Iirimaale alla jäime. Horvaatia on väga tugev koondis ja seda isegi siis, kui LAV-is ei mängitud. Tõeline kvaliteedi näitaja on fakt, et EM-finaalturniiril on viimasest viiest korrast osaletud neljal korral. Meeskonnad on omavahel kohtunud kaks korda, mil kuuluti samasse alagruppi 2006 aasta MM-valiktsüklis, siis võttis Horvaatia kaks suurt võitu - kodus 4-0 ja võõrsil 3-1. Aeg on aga edasi läinud ning Islandi jalgpall on vahepeal läbinud tohutu arenguhüppe. Usun, et juba kodumängus saab selgeks, kas see hüpe on olnud ka piisav, et viia meeskond Brasiiliasse välja, sest avamängust saadud hea tulemuseta saab olema väga raske mängida Horvaatia tulise publiku ees.

Ukraina - Prantsusmaa

EURO 2012 on kindlasti kõigil jalgpallifännidel veel selgelt meeles ning kõige eredamalt ehk just Ukraina ja Prantsusmaa vaheline mäng, mille algus mäletatavasti pöörase tormi tõttu edasilükkus. Lõpuks võitis Prantsusmaa kohtumise 2-0 ja Les Bleus pole ka tegelikult ajaloo jooksul kordagi Ukrainale alla jäänud. Seitsme kohtumise jooksul on ukrainlased suutnud välja punnitada vaid kolm viiki. Samas toimub see kohtumine konkreetselt nüüd ja praegu, kus varasemal ajalool väga väike roll ning kõige tähtsam praegune hetk. Praegune hetk näitab ka seda, et Ukraina läheb kahele üliolulisele kohtumisele vastu 11-mängulise kaotusteta seeriaga! Kodus pole viis mängu järjest enda selja taha mitte ühtegi palli lastud! Kodusel 1998. aasta turniiril oma seni ainsa MM-tiitli võitnud Prantsusmaa läheb mängudele kindlasti favoriitidena, kuid viimase aja kolm järjestikust võitu Valgevene, Austraalia ja Soome üle peidavad vaid fakti, et enne seda seeriat läbisid prantslased tõelise põuaperioodi, mil viie mängu jooksul ei löödud mitte ühtegi väravat. Ei ole just kõige meeldivam sõita niimoodi külla kellelegi, kel külalislahkuse kombed kodus puuduvad ja enda selja taha väravaid ei lase. Kui Ukrainal õnnestub Prantsusmaa maha murda, siis oleks riigi jaoks tegu alles teise MM-finaalturniirikohaga. Oma debüüdil Saksmaal mängiti väga hästi, kui jõuti välja veerandfinaali. Prantsusmaa on seevastu sihtimas oma 14. kohta finaalturniiril ja meeskonna peatreeneri Dider Deschamps'i eesmärgiks on ilmselgelt ka töökohast kinni hoidmine, mis kahtluse alla on sattunud. Endine koondise kapten on juba üsna tuliselt nendele juttudele vastanud, aga samas on teda kummitamas ka sündmused ajaloost - viimasest üheksast MM-finaalturniirist pole Prantsusmaa mänginud vaid kahel ja üks nendest oli 1994. aastal. "On küll möödas juba 20 aastat, kuid see on mul endiselt meeles. Ma ei taha seda uuesti kogeda, " on pärast EURO 2012 turniiri koondise tüüri ülevõtnud Deschamps öelnud.

Kreeka - Rumeenia

Kui Rumeenia on varasemalt mänginud MM-il seitse korda, siis veidikene uskumatu on see, et 2004. aasta Euroopa meister Kreeka on otsimas alles oma kolmandat MM-piletit. Favoriidi rolli peaks aga selles paaris ikkagi kindlalt asetama kreeklased. Fernando Santose poolt juhendatav meeskond on võitnud kuus kohtumisest järjest, lastes enda selja taha seejuures täpselt null väravat, ning pole kodus kaotanud kaks aastat! Veidra saatuse keerdkäiguna tuli aga see kaotus 2011. aasta 15. novembril (samal kuupäeval mängitakse ka nüüd!) just Rumeenia vastu skooriga 1-3. Omavahelisi kohtumisi ongi Rumeenia ka aastate jooksul domineerinud - 30-st mängust on Kreeka viie võidu vastu panna tervelt 17 triumfi. Samas oli Rumeenia alagrupiturniiril ebakindel ning oma koht playoffidesse saadi vaid kahepunktilise eduga Ungari ees. Selles paaris lõhnab selgelt selle järele, kumb kodus enim väravaid kirja saab. Samas võttes arvesse Kreekale iseloomulikku kaitsvat "raiumist", siis võivad siin väravaid isegi nägemata jääda.

Kõikide mängude avakohtumised peetakse homme ning kordusmängud toimuvad tuleval teisipäeval. Aafrika paarides on aga esimene mäng juba peetud ning MM-ile pääsejad selguvad vahemikus laupäev-teisipäev.

Elevandiluurannik - Senegal

Varasemalt vaid korra MM-il käinud Senegalil on viimased paar aastat olnud väga andekas meeskond, aga paraku pole tulemusi tulnud. Järjepanu kukuti läbi nii selle, kui ka eelmise aasta Aafrika meistrivõistlustel. Nähtavasti jääb ka MM-ile minek ära, sest avakohtumises tuli vastu võtta 1-3 kaotus, kus Papiss Cisse lõi meeskonna auvärava alles mängu lõpuhetkedel. Omavahelistes kohtumistes ongi Elevandiluurannik selgelt domineerinud - nüüdseks 17 kohtumise peale 11 võitu ja Senegal on välja punnitanud vaid kaks viiki. Elevandiluurannik on otsimas oma kolmandat järjestikust MM-kohta. Meeskonna "kuldne generatsioon" eesotsas Didier Drogbaga on küll nüüdseks vanaks jäänud, kuid Drogba näitas ka eelmisel hooajal Galatasaray eest Meistrite liigas mängides, et vanas hobuses on jõudu veel küll. Lisaks on tema kõrvale kerkimas nooremad talendid nagu Wilfried Bony ja Seydou Doumbia. Sarnaselt Senegalile on ka Elevandiluurannik kontinendi meistrivõistlustel mitu turniiri järjest lati alt läbi hüpanud. "Kuldne generatsioon" ei ole suutnud jätta oma jala jälge kohalikku jalgpalli ajalukku, kuid peaks vähemalt saama võimaluse lahkuda suurelt lavalt pärast järjekordset MM-finaalturniiri.

Etioopia - Nigeeria

FIFA edetabeli 93. riik, tuntud pikamaajooksjate sünnimaa Etioopia on võib öelda, et Aafrika kohalik Island. Playoffi pääsemisega on korda saadetud tõeline ime ja see ime võinuks olla veel suurem, kui kodus peetud playoffi avamängus oleks suudetud 1-0 eduseisust kinni hoida. Paraku mängiti see aga käest ning Nigeeria on 2-1 eduga kordusmängueel üsna heas seisus. Etioopiale on varasema kaheksa mängu jooksul kaotatud nüüd vaid korra. Nigeeria on pärast tumedat perioodi tagasi Aafrika tipus, mille tõestuseks käimasoleva aasta Aafrika meistritiitel, mis võideti pärast 19-aastast pausi. MM-il on viimasest viiest turniirist mängitud neljal ning näib, et see seeria saab ka kena jätku. Peatreener Stephen Keshi on saanud meeskonna ühtse löögirusikana mängima ja kui ei tule järjekordseid skandaale seoses maksmata boonuste või muude hüvedega, mis justkui Aafrika jalgpalliga käsi käes kaasas käivad, siis tasub Nigeerial kindlasti Brasiilias silma peal hoida.

Tuneesia - Kamerun

See paar oli Aafrikas ainuke, kus esimene mäng lõppes viigiga. Põhja-Aafrika taktikaline ja kaalutletud mäng vs Lääne-Aafrika füüsiline võimekus ja tehniline andekus ei toonud avamängus mitte ühtegi väravat. Suur uudis oli aga see, et kohtumises tegi kaasa Kameruni jalgpalli ikoon Samuel Eto'o, kes näis veel paar nädalat varem olevat lootusetult läinud tülli kohalike jalgpalliametnikega. Üks nimetu kohalik asjamees ütles Le Equipe ajalehe andmetel septembris, pärast viimast alagrupimängu Liibüa vastu, mis lõppes 1-0 võiduga: "Samuel tänas kõiki meeskonnakaaslasi, kes on aastate jooksul aidanud tal mängijana areneda. Nad palvetasid koos ja ta lahkus. Ta ei öelnud põhjust, miks ta koondisega lõpparve teeb." Hiljem lekkisid meediasse väited, et 4-kordne Aafrika aasta parim jalgpallur lõpetas koondisekarjääri perekondlikel põhjustel. Iseenesest oli selline otsus muidugi mõistetav, aga samas ka kummaline, sest võimalus kvalifitseeruda MM-ile otse ukse ees. Hiljem on räägitud ka sellest, et kogu lugu sai alguse sellest, et Eto'o nõudis peatreeneri German Finke poolt Liibüa mänguks algkoosseisu väravavaht Carlos Kamenit ja ründajat Pierre Webot. Finke aga ei lasknud sellel survel ennast mõjutada ning selle peale Eto'o solvus. Kohaliku jalgpalli "kuldse poisina" on Eto'o muidugi harjunud sellega, et tal on ülisuur mõjuvõim, kuid meeskonna valimine peaks ikkagi jääma peatreeneri ülesannete sekka. Eks näis milline see sisekliima hetkel on (Eto'o on tegelikult aastate jooksul mitmel korral niimoodi järsult lahkunud.) ja kas olukord on piisavalt harmooniline, et Tuneesiast jagu saada. Enne LAV-ist puudumist mängis Tuneesia kolmel MM-il järjest. Ajalugu vihjab Kameruni edule - 15-st omavahelisest kohtumisest on Tuneesial vaid kaks võitu vastaste kaheksa vastu, kuigi tuneeslastele annaks loomulikult edasipääsuvõimaluse ka väravatega viik.

Ghana - Egiptus

Selles paaris on ghanalastel MM-pilet praktiliselt juba käes. Avamäng võideti kodus 6-1. See tähendab, et Ghana saab oma ajaloo kolmandale MM-ile ning kõik need kohad on järjest välja võideldud. Ehk siis võib öelda, et Ghana näol on tegu Aafrika ühe stabiilseima satsiga ning seda tõestavad ka tulemused - viimasel neljal Aafrika meistrivõistluste finaalturniiril on mängitud vähemalt poolfinaalis ja mõlemal senisel MM-il pääseti alagrupiturniirilt edasi. 2011. aastal võitis Ghana U20 MM-i ja mitmed mängijad sellest koondisest on ka A-koondises nüüd võtmerolli mängimas. Meeskonna ainukene küsimärk on väravasuul. Ebaõnnestumine Ghana vastu tähendab seda, et Egiptusel jätkub kurb seeria, mille kohaselt on MM-il osaletud vaid kaks korda. Tegu on märkimisväärse anomaaliaga, kui võtta arvesse, et hästi kokku mänginud koondis domineeris nullindate lõpus kontinendi meistrivõistlusi ja noppis tervelt kolm tiitlit järjest. Nüüd ollakse aga väga valusalt generatsioonide vahetust üle elamas, sest viimasele kahele turniirile ei pääsetudki ning see avakohtumise tulemus Ghana vastu on valus meeldetuletus, kui ränk töö ees ootab, et oma positsioon Aafrikas taastada. "Vaaraode" äralangemine on olnud järsk ja ootamatu. Varasemalt on näiteks Ghanaga mängitud ülivõrdselt - jättes välja oktoobrikuise mängu, siis 18 kohtumist, viis viiki ja Ghana võitu ning kaheksa Egiptuse võitu.

Burkina Faso - Alžeeria

Burkina Faso kuulub konkurentsi jäänud riikidest koos Islandi ja Jordaaniga seltskonda, kes pole varasemalt veel ühelgi MM-finaalturniiril mänginud ning nende võimalusi debüüdi tegemiseks võib pidada ka kõige paremateks, sest avakohtumises võeti kolme MM-kohaga Alžeeria vastu 3-2 võit. Suureks kangelaseks kerkis selles mängus eelmisel hooajal koos Ragnar Klavaniga FC Augsburgis mänginud Aristide Bance, kes lõi võiduvärava 88. minutil. See tulemus oli väga märkimisväärne, sest alžeerlased olid varasemalt suutnud terve kalendriaasta läbida ilma kaotuseta. Samas ei saa aga loorberitele puhkama jääda, sest Alžeerial on kodus ette näidata suurepärane seeria, kus viimasest 16-st mängust on kirjas vaid kaks kaotust ja kolm viiki. Burkina Faso on see vastu viimasest kümnest võõrsilmängust saanud vaid kolm võitu ja kaks viiki. Viimati kohtusid meeskonnad Alžeerias veel alles nii hiljuti, kui juunikuus ja kodumeeskond võitis 2-0. Läbiaegade on mängitud 18 kohtumist ning Alžeeria ka üldarvestuses ees kaheksa võiduga viie vastu.

Lisaks Euroopa ja Aafrika playoff mängudele on ka kaks kontinentide vahelist vastasseisu, mis küll kahjuks vägagi ebavõrdsed.

Jordaania - Uruguay

Jordaania on FIFA edetabeli 70. meeskond, mis on vaid kahel korral osalenud Aasia meistrivõistluste finaalturniiril ja seega loomulikult jäänud ka seni maailmameistrivõistlustest valgusaastate kaugusele. Samas hindas Uruguay peatreener Oscar Tabarez enne avakohtumist vastaseid kõrgelt lausudes: "Kui Jordaania annab endast kodumeeskonnana kõik, siis teevad nad meie elu väga raskeks ja ma ei ütle seda lihtsalt pessimismist või ettevaatlikusest." Selliseks tagasihoidlikuseks polnud aga tegelikkuses mitte mingisugust põhjust, sest Uruguay võttis Ammanis peetud kohtumise kergelt 5-0 võidu, kui värava said kirja viis erinevat mängumeest. Uruguay elas aasta tagasi üle väga karmi sügise, mil kvalifikatsiooniringis ei tulnud kuus mängu järjest mitte ühtegi võitu ja see pani tõsise põntsu eelmise MM-i poolfinalisti lootustele Brasiilias kaasa lüüa, kuid lõpuks platseeruti playoff-kohal viiepunktilise eduga Venezuela ees ning pärast Jordaanias peetud avamängu võib ehk juba hakata ka suveks hotellitube broneerima.

Mehhiko - Uus-Meremaa

Pärast Austraalia lahkumist Aasia tsooni on Uus-Meremaal olnud võimalus Okeaanias särada, aga seekordsed MM-lootused rikkus FIFA poolne formaadi muutus. 2010. aasta turniirile kvalifitseerumiseks pidi Uus-Meremaa alistama "vaid" Aasia viienda meeskonna Bahreini, kuid tänavu tuli jageleda Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibimere piirkonna neljanda meeskonnaga ning sattus ka nii, et vastaseks tuli Mehhiko. Varasemalt 14. MM-il osalenud mehhiklased panid asjad ka avamängus kohe paika - 5-1 edu maha mängimine saab korduskohtumises olema väga keeruline. Seega on põhimõtteliselt olnud ka mõttetu mängida neid kontinentide vahelisi playoffe, kuna jõu vahekorrad on selgelt paigas. Eelmise valiktsükli tulemused olid palju põnevamad - Uus-Meremaa alistas Bahreini kahemängukokkuvõttes 1-0 ja Uruguay Costa-Rica 2-1 ehk siis FIFA on ideaalselt täitnud oma eesmärgi saada MM-ile rohkem tugevaid meeskondi, kuid viis, kuidas see läbi viiakse on päris kummaline ja ebaõiglane. Ehk oleks sobivam formaat, kus kõik neli mängivad veel omavahel grupimänge ning MM-pileti saavad selle seltskonna kaks parimat.

Eredivisie - hetke põnevaim jalgpalliliiga

 

Täpselt selline näeb hetkel välja Hollandi kõrgliiga Eredivisie tabeliseis. Tabeli esimese osa meeskondade vahele ei mahu isegi mitte üks juuksekarv ning Tulpidemaa jalgpallifänne on liiga tänavu kostitamas väga põneva hooajaga. Meie, eestlaste, jaoks on tabeliseis veel märkimisväärne ka selle poolest, et tabelit juhtiva Vitesse meeskonna varuväravavahirolli on eeskujulikult täitmas Marko Meerits.

Vitesse, kelle eest Meerits hooajal 2011/12 ka neljal korral väljakul käis, lõpetas mullused meistrivõistlused 4. kohaga ja tänavu võis hooajaeel oodata meeskonna suurt langust, sest suvel toimus mitmeid tähtsaid muudatusi. Veidi üle 23 miljoni euro eest lahkusid kaks mulluse edu põhimeest - Eredivisie's 31 väravat löönud ründaja Wilfried Bony Swansea City'sse ja talendikas poolkaitsja Marco van Ginkel Chelsea'sse. Samuti saabus Peter Boszi näol peatreeneritoolile uus mees. Eelnevad kolm aastat oli 49-aastane hollandlane tüürinud Ragnar Klavani endist koduklubi Almelo Heracles'i.

Lisaks eelpool mainitud sidemetele Eestiga on Vitesse seotud meie kohaliku jalgpalliga ka selle poolest, et partnerlustehingu käigus veetis noor poolkaitsja Sander van der Streek tänavuse hooaja FC Floras. Samamoodi kasutab Vitesset omakorda enda noorte kasvatamisel Londoni Chelsea. Tänavu on näiteks Chelsea'st Vitesses laenul tervelt neli mängumeest - Sam Hutchinson, Christian Atsu, Cristian Cuevas ja Lucas Piazon, kes tegi mullu juba ka oma esimesed mängud Chelsea põhimeeskonnas ning veetis ka eduka laenuperioodi Meistrite liigas osalenud Malagas.

Praegune Eredivisie seis on omamoodi kummaline ka selle tõttu, et eesotsas pole tihedaks läinud vaid selle tõttu, et kõik suured on ära langenud. Traditsioonilised suurklubid on kenasti konkurentsis, vaid mullune hõbe PSV Eindhoven leiab ennast alles 8. kohalt, kuid vahe Vitessega on ju vaid viis punkti!

Suurim hüpe võrreldes mullusega on kindlasti teise Klavani eks-klubi AZ Alkmaari poolt. Sarnaselt Vitessele kaotas ka AZ suvel kaks võtmemängijat - ründaja Jozy Altidore siirdus 10 miljoni euro eest Sunderlandi ja noor mängujuht Adam Maher läks 8 miljoni eest PSV-sse. Asendustele kulutas AZ suvel vaid 4.75 miljonit ehk siishoiti tagasihoidliku joont ning pilk oli ennekõike suunatud finantsilises mõttes turvalise tuleviku suunas.

AZ-il oli ka tänavu tegelikult kohutav hooaja algus, kui oktoobri esimese nädala lõpuks oli kirjas juba neli kaotust, kuid nagu tabeliseis näitab, siis ehk polnudki tegu nii kehvade tulemustega, mis oleks sundinud vahetuseks peatreeneritoolil. Just nii AZ aga tegi. Kolm aastat klubi juures olnud Gertjan Verbeek asendati Dick Advocaatiga, kes juhendas klubi ka hooajal 2009/10 ja kes tüüris mullu PSV teisele kohale ning lahkus sealt kavatsusega pensionile jääda. Verbeek oli seejuures töötu alla kuu aja, kiirelt napsas ta endale Bundesligas mängiv FC Nürnberg. Seni pole AZ Advocaati juhtimisel veel kaotusekibedust maitsta saanud, kuid eks näis, kaua see seeria kestab.

Võimalik, et Advocaat oli sedavõrd kärme vanadekodust välja ronima selle tõttu, et karjäärilõpp ei kulgenud plaanipäraselt ehk erinevalt Sir Alex Fergusonist ei õnnestunud legendaarsel hollandlasel permanentsele puhkusele minna mõne karikavõiduga. Selle plaani rikkus nii liigas kui ka karikafinaalis Amsterdami Ajax. Endine Hollandi koondise ja Ajaxi kapten Frank de Boer tüüris klubi eelmisel hooajal peatreenerina kolmanda järjestikuse tiitlivõiduni, kuid tänavuse hooaja algus vihjab sellele, et neljas järjest saab olema visa tulema.

Eelmisel hooajal kaotas Ajax kokku vaid kaks mängu, kuid tänavu on alustatud sedavõrd kehvalt, et juba on kirjas üks kaotus enam. Loodetud edu pole endiselt tulnud ka Meistrite liigast olgugi, et eelmises voorus õnnestus kodus Glasgow Celticu vastu viimaks noppida tänavune esimene võit. Võrreldes konkurentidega on 32-kordse riigi meistri suvised tehingud selgelt negatiivset efekti omanud. Olles müünud ühe põhikeskkaitsjatest Toby Alderweireldi 7 miljonit eest Atletico Madridi on Ajax endale lasknud lüüa nüüd keskmiselt üle ühe värava mängus ning 13. mänguga ligi pool sellest, mis lasti endale lüüa terve eelmise hooaja jooksul (32). Hea uudis on aga klubi jaoks see, et mullu mängiti lihtsalt sedavõrd kõrgetasemeliselt, et langus on tähendanud seda, et liidripositsioon on endiselt haarde ulatuses.

Lisaks Vitessele on praegusest esikümne meeskonnast varasema Hollandi meistritiitlita ka FC Groningen. Mullu lõpetas klubi, kust muideks alustas oma karjääri Arjen Robben ja legendaarsed vennad Koemanid, Eredivisie põhihooaja (Hollandis selgitatakse Euroopa liiga pääsmed playoffidega) 7. kohaga. Terve hooajaga löödi kokku 36 väravat ehk tänavune tempo on rünnakul selgelt teravam. Väga edukalt on üleelatud suvine peatreenerivahetus, mil Robert Maaskanti asendas abitreener Erwin van de Looi. Groningeni parim hooaeg Hollandi meistrivõistlustel oli 1990/91, kui teeniti pronksmedalid. Nimekas seltskonnas on muidugi raske seda saavutust korrata, kuid kui konkurendid jätkavad tänavu libastumist, siis miks mitte ei võiks Groningen taas kohalikule jalgpallikaardile tõusta?

Eelmise hooaja kuues meeskond FC Twente paistab silma seni parima kaitsetööga ning üllataval kombel pole ka rünnak pärast Nacer Chadli (Tottenham 8.15 miljonit) ja Leroy Feri (Norwich 5.5) lahkumist eriti kannatanud. 2010. aasta Hollandi meistri edu on üllatav, sest peatreenerina on tüüri juures endiselt vaid ajutine lahendus. Michel Jansen sai ametisse 1. aprillil, kui algselt Steve McClareni vallandamisel usalduse saanud Alfred Schreuder ei saanud vastutusrikkas rollis jätkata, sest tal puudus vastav kvalifikatsioon. Hiljuti pääses Jansen ka välismeedia veergudele, kui jäi 1-1 viigimängus Ajaxiga hambast ilma (jah, lugesite õigesti). Tabeliseis Twentele otseselt mureks põhjust veel ei anna, kuid alanud koondistepausile mindi vastu neljamängulise võidutaseeriaga.

Tabeli esimese otsa suurim üllataja on aga kindlasti PEC Zwolle. Eelmisel hooajal mängis vaid 12 ja pool tuhat silmapaari mahutavat kodustaadioni omav klubi kõrgliigas esimest korda pärast 9-aastast pausi - 39 punktiga saadi kirja tubli 11. koht. Naljaga pooleks võib öelda aga, et meeskonna väljavaated tänavuseks hooajaks olid sedavõrd tumedad, et meeskonna peatreener Art Langeler otsustas klubis jätkamise asemel siirduda hoopis PSV noorteakadeemia direktoriks. Asendusmees Ron Jans on aga suurepäraselt otsa üle võtnud. Võttes arvesse, et mullu langes Willem II otse esiliigasse kogudes hooajaga kokku vaid 23 punkti ning Andres Operi endine koduklubi Roda hõivas esimese väljakukkumismängude koha 33 punktiga, siis võivad Zwolle fännid ennast hetkel tunda üsna vabalt ja muretult. Liigatabel pakub ka otsest rõõmu selle poolest, et ollakse edestamas 21-kordset riigimeistrit PSV'd, kes on alates hooajast 1981/82 jäänud medalikolmikust välja vaid korra!

Äkki on Chelsea'il ainult üks viga?

"Tegin 11 viga, 11! Oleksin pidanud valima teised mängijad," on nüüdseks kuulsaks saanud lause, mille sõnas Chelsea peatreener Jose Mourinho pärast eelmise liigavooru 0-2 kaotust Newcastle Unitedile. Sellega said niigi avalikult läbikukkunud mängijad veel rohkem külma vett endale kaela. Mourinho on aastate jooksul olnud väga osav oma mängijate pealt tähelepanu ära võtmises, kuid seekord kukkus säärane üritus ebaõnnestunult välja. Pärast sellist avalikku plahvatust võib ka igati õigustatult küsida, et äkki on Chelsea'il ainult üks viga ning selleks ongi Mourinho ise.

Chelsea omaniku Roman Abramovitši poolt oli suvel Mourinho tagasi kutsumine ootuspärane, kuid üllatav käik. Seda seetõttu, et kui 2007. aasta septembris lahku mindi näis, et kõik sillad on igaveseks põletatud. Ootamatult saabus läinud suvel aga leppimine, mis Chelsea fännide seas palavalt armastatud portugallase Stamford Bridge'ile tagasi tõi. Tõsi ta on, et Mourinho oli saadaval olevatest peatreeneri kandidaatidest kõige pärjatum ja kvaliteetsem mees, kuid kas ta ikka oli ka Abramovitši esimene valik? Eelmisel kuul andis Jürgen Klopp teada, et oli suvel Inglismaa klubide poolt väga hinnatud mees, aga temale nende pakkumised ei sobinud.

Lisaks Chelsea fännidele tervitasid Mourinho tagasitulekut suure hurraga kindlasti ka Inglise meedia väljaanded, sest portugallase intervjuud pakuvad alati head materjali, millega "teravat üles tõmmata". Mourinho suhe Inglise meediaga on alati olnud soe. Seda juba alates ajast, mil ta esmakordselt 2004. aasta suvel Stamford Bridge'i ustest sisse sammus ning kuulutas ennast "eriliseks" meheks.

Enesekindlus, mis tihti kaldub ka liigselt suure ego poolele, on Mourinhot terve oma karjääri jooksul saatnud ja võib öelda, et mingil määral on see olnud ka tema edu alus. Nagu aga tema välja ütlemised pärast kaotust Newcastle'ile tõestasid, siis teinekord on raske oma ego kontrollida. Kahekordne Meistrite liiga võitja, Inglismaal Chelsea kaardile tõstja ja Hispaanias Barcelona troonilt tõukaja, kuid siis ei saa nüüd järsku oma meeskonda "mingi" Newcastle'i vastu võidule tüürida? Loomulikult on süü mängijates. Kuigi tõsi, fakt, et Mourinho ütles lauses ka seda, et tema oli see, kes kokku need 11 viga tegi, heastab veidi seda, et ta musta pesu avalikult pesema hakkas.

Mourinho naasmine Londonisse pole läinud plaanipäraselt. Meistrite liigas saadi piinlik kaotus FC Baselilt, mis üle kümne aasta esimene alagrupiturniiril saadud kodumängu kaotus, ning lisaks kaotusele Newcastle'i vastu on koduliigas kirjas ka valus õppetund Evertoni vastu. Tänavused vaid 7 punkti esimesest neljast Premier League'i voorust tähendasid ka 2003. aasta suvel alanud Abramovitši valitsemisaja kõige kehvemat hooaja algust. Sellest on nüüd küll üle saadud, kuid tabeliliidri Arsenaliga on vahe üsna suur - 5 punkti.

Aeg on edasi läinud ajast, mil Mourinhol ja Chelsea'il piisas lihtsalt kohale ilmumisest, et kolm punkti kätte saada. Premier League on aastate jooksul kindlasti palju konkurentsitihedamaks kasvanud ja võib arvata, et pärast lihtsat elu Hispaanias on Mourinhol olnud raskusi sellega kohanemiseks. Lootes mängida võrreldes oma esimese perioodiga atraktiivsemat jalgpalli, mida ta lubas Chelsea fännidele, ei ole tulemused olnud lihtsad tulema. Statistikast vaatab väga huvitava faktina vastu asjaolu, et olgugi, et Chelsea on seni üks enim pealelööke sooritanud meeskondi - neid on mängu peale keskmiselt 17 - ei ole nendega suudetud vastaseid halastamatult maha murda, mis sest, et keskmine pallivaldamisprotsent 56% on väga hea. Chelsea rünnakud on kuidagi tormakad ja raiskavad. Mängu jooksul sooritatud 17-st pealelöögist leiavad tee raamide vahele keskmiselt vaid 5.4 tükki. 77 näol on Chelseal seni kirjas enim raamidest mööda läinud lööke.

Mourinho Real troonis selles arvestuses mullu La Liga tipus, kui mängu peale kokku oli keskmiselt 7.9 raamidesse läinud lööki, kuid ei saa sedagi eriti efektiivseks pidada, sest üritusi oli mängu jooksul keskmiselt 18.7. Kui välja arvata Crystal Palace, siis on tänavune hooaeg tõestanud, et Premier League'is on kõik võimalised kõigilt punkte noppima. Just sellise õppetunni sai Mourinho ka Newcastle'i vastu. "Suurtest" on ainsana ühe kaotusega pääsenud vaid Arsenal ning tabelitipus on konkureerimas ka väiksemad Everton ja Southampton. Ehk peaks portugallane teinekord enne oma mängijate kritiseerimist peeglisse vaatama ning mõtlema välja parema mänguplaani, millega soovimatuid tulemusi vältida.

Häirekellad Marseille'is

Kuigi kümne meistritiitliga, millest viimane nopiti aastal 2010, on Marseille Olympique üks Prantsusmaa edukamaid klubisid, oli Les Phocéens'i (foiniiklased) eelmise hooaja 2. koht Ligue 1's siiski üllatuseks. Seda selle tõttu, et hooajale eelnevalt oli klubi seoses Meistrite liigast eemale jäämisega tõmmanud oma rahakoti koomale. Samuti toimus klubi eesotsas üllatav käik, kui Prantsusmaa koondise juurde liikunud Didier Deschamps'i asendas peatreeneritoolil Élie Baup, kelle viimase kolme aasta kokkupuude tippjalgpalliga oli olnud vaid telekommentaatori rollis.

Baup ja tema hoolealused aga üllatasid. Kevadel jäädi veel ainsa meeskonnana supertiimi PSG selja taha tolknema ning lõpuks saadi teine koht turvalise neljapunktilise eduga Lyoni ees. See tähendas ka automaatset pääsu tagasi Meistrite liiga alagrupiturniirile ning loomulikult ligipääsu sellega seonduvale rahapatakale. Suvel pandi uute mängijate peale magama üle 42 miljoni euro, millest üle poole läks Lille'i mängijate Florian Thauvini ning Dmitri Payeti peale. Kui suvel Prantsusmaa U20 vanuseklassis maailmameistriks tulnud Thauvini hankimine oli selge käik edukama tuleviku suhtes, siis Payeti soetamine andis märku, et klubi ambitsioon on pärast vaheaastat tagasi seal, kus alati - eesmärgiks tiitlivõit.

Marseille ja Payeti hooaeg algaski edukalt. Viimaste aastate ühe Ligue 1 stabiilsemal mängumehel kulus oma debüütmängus Guingampi vastu vaid 18 minutit, et oma esimesed kaks väravat uue klubi särgis ära lüüa. 3-1 võidule liiga uustulnuka vastu järgnesid veel kaks võitu enne, kui tänavusel hooajal esimest korda koperdati.

Uusrikkurite Monaco vastu mängiti küll nagu võrdne võrdsega ja tänu noore keskkaitsja Lucas Mendese tabamusele mindi kohtumist isegi juhtima, kuid lõpuks tuli vastu võtta 1-2 kaotus. Järgnesid veel kaks viigimängu enne, kui võidurada taas üles leiti. Kodus alistati Payeti endine koduklubi Saint-Etienne ning võõrsilt võeti ilus võit kodus alati hästi mängiva Lorient'i vastu. Hooaega suurfavoriitidena alustanud Monacole ja PSG-le pakuti viie võiduga kaheksa vooru järgselt kenasti konkurentsi, jäädi maha vaid ühe punktiga. Oktoobri näol on aga Marseille'il nüüd selja taga täiesti kohutav kuu.

Rehekuu kõik viis mängu kaotati - kolm liigas ja kaks Meistrite liigas - ning see on täielikult nurjanud ilusa hooaja alguse. Ligue 1's vaadatakse teistele järele kuuendalt kohalt ning Meistrite liigas on igasugused realistlikud väljavaated kaotatud. Kõlama on hakanud häirekellad ning kostub terav fännide kriitika - Marseille toetajad on Prantsusmaal nii staadionil, kui ka selle kõrval kõige häälekamad ning hinnatud mitmel korral riigi parimateks.

Fännide mure on ka igati arusaadav. On ka varasemast näiteid, kus liiga hilja otsuste tegemine viib katastroofini. Parim hiljutine näide on ehk Villarreal, kus loodeti Meistrite liiga jalgpalliga alanud hooaja jooksul samuti, et küll asi aja edenedes paremaks läheb, kuid uuel hooajal leiti ennast hoopis Hispaania esiliigast. Võttes arvesse, et 76 Ligue 1 hooaja jooksul on Marseille meistriliigast eemal olnud vaid 12 korda, on muidugi ennatlik nii varakult nii tumedat tulevikku ennustada, kuid mingisugust uut hingamist oleks meeskonnale kindlasti vaja.

Esimene varient, nagu ikka jalgpallis, oleks loomulikult peatreeneri välja vahetamine, aga Marseille on selle suhtes hetkel keerulises olukorras, sest turult pole kedagi kompetentset Baupi asendajaks võtta. On küll erinevaid variante välismaalt, kuid Prantsusmaa enda spetsialistid on kõik hetkel teiste klubide juures hõivatud. Üks variant oleks Lorient'ist Christian Gourcuffi ära meelitamine, kuid olles Bretagne'i piirkonna klubi arendamise justkui oma elutööks võtnud, näib ebatõenäoline, et ta on valmis oma "pojakesest" loobuma hetkel, mil klubil käisil üks viimaste aastate keerulisemaid perioode (Lorient on hetkel liigatabelis 17. kohal).

Samuti võib Gourcuffi peatreeneriks määramine näida vähikäiguna fännide silmis, kes võivad igati õigustatult küsida, miks määratakse klubi peatreeneriks mees, kes isegi mitu korda väiksema klubi liigas hoidmisega raskustes. See võib näida järjekordse käiguna, mis näitab ambitsiooni puudumist ja see on viimane asi, mida Marseille pärast kulutuste rohket suve soovib teha.

Hetkel näib siiski tõenäoline, et vähemalt sügisringi lõpuni püsib puki juures 1999. aastal Bordeaux Prantsusmaa meistriks tüürinud Baup. Marseille president Vincent Labrune on oma peatreenerit toetanud sõnadega: "Oleme koos sellesse olukorda sattunud ja koos tuleme sellest ka välja. Baupi toetavad nii juhtkond, kui ka kõik mängijad." Innustavad sõnu on meeskonnale saatnud ka kapten Steve Mandanda. "Peame oleme rohkem südamega asja juures ning ühiselt eemärgi nimel töötama", ütles Prantsusmaa koondise väravavaht pärast eelmist liigavooru, mis lõppes kodus 2-3 kaotusega Reims'ile.

Rohkem, kui eales varem tuleb meeskonna ühtsust ja meelekindlust näidata järgmises kolmes voorus, kui seisavad ees mängud Rennes'i, Sochaux ja Ajaccio vastu. Liigatabeli keskel või tagumises otsas asuvate meeskondade vastu tuleb suurklubile kohaselt isegi kehva mängupildi juures maksimumpunktid ära võtta. Pärast neid mänge ootab Marseille'id ees üliraske kalender, kus järjepanu tulevad neli viimase kuue hooaja meistrit (Montpellier, Lille, Lyon, Bordeaux), kelle vastu enesekindluseta mängimine võib tuua väga nukrad tulemused. Ja kui nii läheb, siis pole käimasoleval aastal koos Slovakkia linna Košicega Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandvas Marseille'is mitte keegi jõulude ajal rõõmus.

Meistrite liiga vahekokkuvõte

UEFA Meistrite liiga alagrupiturniir on jõudnud poole peale ja seis mitmes alagrupis üle ootuste põnev. Keskmiselt on löödud ligi 3 väravat mängu kohta (2.93) ja oleme olnud tunnistajateks mitmetele vaatemängulistele kohtumistele.

A-grupp

Manchester United 7

Leverkuseni Bayer 6

Donetski Šahtar 4

Real Sociedad 0

Real Sociedad on oma eurohooajaga täielikult alt läinud. Koht alagrupiturniiril võideldi küll välja kahe suurepärase esitusega Lyoni vastu, kuid palju kogenumatele satsidele ei ole seni suuremat pinget pakutud. Võimalik, et selle põhjuseks on enesekindluse kaotus, mis tuli avavoorus, kui Leverkusenis kaotati tänu lisaminutite väravale. Teised meeskonnad on seni mänginud oma taseme kohaselt. Šahtari mõningast langust võis oodata pärast suviseid müüke, kuigi eilne 0-4 pakk oli Ukraina klubi jaoks üsna piinlik. Selliseid kaotusi pole pärast rohkeid euromängude kogemusi üsna pikka aega tulnud. Usun aga, et Šahtar võib veel tuhast tõusta, sest viimase kolme mängu seas on neil kaks kodumängu.

B-grupp

Real Madrid 9

Galatasaray 4

Juventus 2

FC Kopenhagen 1

Tabeli esimene ja tagumine ots on igati loogilised, kuid keskel on segadus. Viigid Kopanhagenis ja kodus Galatasaray vastu tähendavad seda, et Juventus on väga valusad punktid ära kinkinud ja on vägagi reaalne, et pärast järgmist vooru on seis, kus Galatasaray'l on kirjas 7 silma ja Juvel vaid 2 ehk siis ei ole edasipääs enam Itaalia suurklubi enda kätes. Cimbom'i 1-6 kaotus kodus Realile oli katastroof, kuid visa viik Torinos ja kindel võit Kopenhagenis tähendavad seda, et ootamatult on Türgi meistril suurepärane võimalus teist hooaega järjest alagrupist edasi saada.

C-grupp

PSG 9

Olympiacos 4

Benfica 4

Anderlecht 0

Suurepärane algus PSG poolt. 3 kindlat võitu, 12 väravat ja enda selja tagant on korjatud vaid üks pall. Olympiacose ja Benfica heitlus läheb väga põnevaks. Selle kindlustas eilne Oscar Cardozo poolt 83. minutil löödud viigivärav. Anderlecht kogub kogemusi ja pärast kolme vooru otsib ka veel esimest väravat. Huvitaval kombel on Anderlecht keskmiselt mängu peale vallanud palli 53%, millest parem saak vaid vähestel. Küll pole aga sellega midagi suudetud ette võtta.

D-grupp

Müncheni Bayern 9

Manchester City 6

Moskva CSKA 3

Plzeni Viktoria 0

Bayerni rong on võimas ning alagrupp, kus üheks konkurendiks ka Manchester City, siiski väga kerge saak. City ilus eilne come-back Moskvas kindlustas arvatavasti neile teise edasipääseja koha. CSKA läheb arvatavasti Euroopa liigasse, sest Viktoria on seni kõigi meeskondade peale kaitses olnud kõige kehvem - kolme mänguga 11 väravat, ligi 4 mängu kohta.

E-grupp

Chelsea 6

Schalke 6

Basel 4

Bukaresti Steaua 1

Kõik nii nagu oodata oli. Chelsea ja Schalke grupi kindlad favoriidid, kuid Basel soovib ka oma sõna sekka öelda. Seda tehti väga võimsalt avavoorus, kui Stamford Bridge'ilt kõik punktid kätte saadi. Järgnevad mängud on olnud küll pettumust valmistavad ja 1-1 viik Bukarestis pauk edasipääsu lootustele, kuid alles on kaks kodumängu. Poleks Chelsea teisipäeval Saksmaalt kolme punkti kätte saanud oleks päris närviline seis, kuid nüüd võib Jose Mourinho siiski kergendatult hingata ja kõik näitab selle suunas, et Chelsea pääseb grupivõitjana edasi olles üle elanud vaid kerge ehmatuse.

F-grupp

Dortmundi Borussia 6

Arsenal 6

Napoli 6

Marseille 0

Kahju, et Marseille on täielikult konkurentsist välja vajunud, kuid sedavõrd põnevam on seis teiste meeskondade vahel. Väravatevahe on ka üsna pingeline - Borussia +3, Arsenal +2 ja Napoli 0. Vaadates, kuidas üksteist on alistatud nii kodus, kui ka võõrsil, ootab "surmagrupis" arvatavasti veel ees kolm väga põnevat ja ettearvamatut vooru.

G-grupp

Atletico Madrid 9

Peterburi Zenit 4

FC Porto 3

Viini Austria 1

Atletico on Euroopa tippsarjas tagasi väga võimsa hooga. Kolme mänguga 8 väravat ja enda selja taha on lastud vaid 2. Kui just maakera vahepeal teistpidi ei hakka pöörlema, siis peaks ka Atletico kindlalt sellest grupist esimesena edasi liikuma. Liidri selja taga on aga huvitav seis. Hector Herrera rumal punane kaart kinkis teisipäeval Zenitile suurepärase võimaluse esimese võidu haaramiseks ning sellega saadi ka hakkama. Lisaks Anderlechtile on ka Viini Austrial seni veel värav löömata, kuid tubli viik võõrsil Zeniti vastu, kes omakorda tolles mängus vähemuses lõpetas, annab alagrupiturniiri debütandile veel lootust, et õnne abil on võimalik eurohooaega jätkata, kui mitte Meistrite liigas, siis vähemalt Euroopa liigas.. Samas ootavad ees kaks ülirasket võõrsilmängu, esmalt sõidetakse Madridi ja seejärel Portugali.

H-grupp

FC Barcelona 7

AC Milan 5

Glasgow Celtic 3

Amsterdami Ajax 1

Barca edu pole küll mäe kõrgune, kuid 7 punkti kalendriga, kus kaks mängu olid võõrsil, on väga hea saak ning eeldatavasti lähevad siiski Messi ja sõprad lõpuks teiselt pikalt eest ära. Milanil on olnud kehv hooaja algus ning Meistrite liigas tuleb püsida valvas. Ees ootavad reisid Barcelonasse, kust ka kõige entusiastlikumad fännid punkte ei looda ja lisaks tuleb külastada ka Šotimaad, kus võivad väga väärtuslikud punktid kaotsi minna. Ajax jaoks järjekordne pettumust valmistav hooaega Euroopa eliidi seas.