Eesti vanasõnad kehtivad ka Baierimaal

Üks konkreetne vanasõna "aastad pole vennad" kehtib väga hästi Ragnar Klavani koduklubi FC Augsburgi kohta. Kui eelmisel hooajal oli Baierimaa suuruselt kolmanda linna klubi omadega suurtes raskustes ning liigasse püsima jäämine kindlustati vaid tänu heale hooaja teisele poolele, siis tänavu on justkui võetud südameasjaks endale mitte närvikõdi põhjustada. Augsburg on pärast kuute mänguvooru Bundesligas suurepärasel 8. kohal.

Kuue mänguga on Augsburgil koos 9 punkti, mida on võrreldes eelmise hooajaga seitsme võrra rohkem. Ühtlasi on kirjas juba kolm võitu. Mullu sai Klavan ja kompanii oma kolmanda võidu alles 23. veebruaril! Terve eelmise hooaja esimese poolega kogus Augsburg vaid 8 silma! Korraga on edasi astutud lausa mitu sammu.

Samas ei saa ka öelda, et Augsburgi edu väga suure üllatusena tuleb. Ilusas hoos oldi juba ka eelmise hooaja teises pooles, mil võeti 7 võitu ja 3 viiki ning kui hooaja paremusjärjestust oleks koostatud vaid 2013. aasta tulemuste järgi, siis oleks Augsburg hooaja lõpetanud 7. kohal. Seejuures oli klubi jaoks tegu teistkordse sarnase järsu tulemuste paranemisega. Ka oma Bundesliga debüüthooajal veedeti hooaja esimene pool tabeli lõpuosas vireledes, kuid võeti ennast pärast aastavahetust käsile ning hooaeg 2011/12 lõpetati vaid kolme kaotusega viimasest 17-st mängust. Seega on tänavune, Augsburgi mõttes, anomaalia julgustav, et klubi võib ka hooaja lõpuosas konkureerida lausa eurokohtadele. Mõte sellest ei olegi väga ulmeline, kui võtta arvesse, et mullu hõivasid viimased eurokohad Freiburg ja Frankfurt. Esimene oli eelneva hooaja lõpetanud 12. kohaga ning teine tõusis nii kõrgele lausa liiga uustulnukana!

Peatreeneri Markus Weinzierli põhieesmargiks on (hetkel veel) aga kindlasti jätkuvalt liigasse püsima jäämine. Enne hooaja algust oli Augsburg kolme meeskonnalises seltskonnas, keda kihlveokontorid pidasid uustulnuka Braunschweigi järel kõige suurema tõenäosusega liigast langejateks. Ees seisab üsna raske kalender, mis algab tänase kohtumisega Mönchengladbachi vastu ning lõppeb põhimõtteliselt alles novembri teises pooles, mil mängitakse Hoffenheimiga. Nende kahe mängu vahele mahub aga mitu keerulist vastast, teiste seas Bayern, Schalke ja Leverkusen. Kõrge lend tabeli esimeses pooles võib väga kiirelt otsa saada, kui tugevate vastastega mängides hätta jäädakse ning järjepanu kaotusi tulema hakkab. See mõjuks laastavalt mängijate enesekindlusele ning moraalile. Nendele mängudele ei ole ka kõige parem vastu minna seisus, kus Augsburgil on esimese kuue mänguga kirjas vaid üks nullimäng. Huvitaval kombel on seni ka kõik kolm väravavahti võrdselt mänguaega saanud.

Totaalne muutumine Milwaukee moodi

Teisipäeval sai Milwaukee Bucksi koduväljak uue kujunduse. Samas kipub uus aeg-ajalt olema unustatud vana ja nii on BMO Harris Bradley Centerisse tagasi toodud lihtsalt 1977-87 aastal MECCA Arenal kasutusel olnud kujundus

See muutus järgneb suvistele suurtele ümberkorraldustele meeskonna sees. Uuele hooajal minnakse vastu seisus, kus võrreldes eelmise aastaga on rivis vaid neli meest. Kadunud on suur lootus, 2009. aastal 10. draftitud Brandon Jennings, ei jätka klubis vaid poolteist hooaega veetnud teine täht Monta Ellis ning teiste seas on lahkunud ka kuues mees Mike Dunleavy. Samuti on Bucksil Larry Drew näol uus peatreener.

Töötades varasemad kolm aastat Atlanta Hawksi peatreenerina õnnestus Drew'l muuta klubi stabiilseks playoffide satsiks. Sama nõutakse kindlasti ka Milwaukees, kui pärast mõne aastast pausi mullu taas playoffide maitse suhu saadi. Fakt, et Bucks kvalifitseerus playoffidesse negatiivse näitajaga ehk alla 50% võiduprotsendiga, näitab aga, et ees ootab raske töö.

Bucks, kes oma ainsa NBA tiitli võitis 1971. aastal, oli viimati tõsisem jõud idakonverentsis üle kümne aasta tagasi, kui hooajal 2000/01 jäädi konverentsifinaalis alla Allen Iversonile ja Philadelphia 76ersile. Toonasest ajast ollakse aga lisaks aastatele väga kaugel ka kvaliteedilt. Jenningsil ja Ellisel oli kindlasti potentsiaali muutuda sama ohtlikuks tagapaariks, kui seda olid Sam Cassell ja Ray Allen, kuid nähtavasti pole nooremate meeste tööeetika tänapäeval lihtsalt sedavõrd vinge, kui varasematel tähtedel. Nüüd, kus eelmiste aastate meeskond on selgrooni ära rapitud, ootab ees järjekordne katsetamine ja alustala leidmine. Suurte lootustega on Bucksiga liitunud O.J. Mayo.

Oma esimesel kahel aastal liigas Memphis Grizzliesi eest näitas viskav tagamängija tõelist superstaari potentsiaali, kui sai mängus keskmiselt kirja 18,5 ja 17,5 punkti ning seda kolmepunktivisete tabavus protsendiga, mis oli ligi 40%. Paraku ei suutnud ta seda järgmist sammu teha, mis oleks ta muutnud Memphise jaoks asendamatuks ja nii järgnes mänguaja kaotus ning eelmise hooaja eel siirdumine Dallas Mavericksi.

Algus Mavericksi eest oli Mayo poolt imeline. Ta tõi keskmiselt mängus pea, et 20 punkti ning sopsas kolmeseid sisse üle 50% tabavusega! Seda aga hooaja esimese kahe kuu jooksul, mil Dirk Nowitzki oli vigastusega audis. Kui sakslane taas piisavalt vormis oli, et Mayo kõrval koht algviisikus sisse võtta, langesid Mayo numbrid märgatavalt - punktisaak jäi napilt üle 15 ja kolmeste protsent kukkus 34 peale. Hooaja lõpus hakkas ta ka mänguminuteid kaotama ning talle mõjus laastavalt Mike Jamesi liitumine Mavericksiga. Dallas võitis küll 15 23-st mängust, kus James alustas, kuid Mayo keskmine punktisaak langes nendes mängudes 10.8 peale.

Ei saa kahelda Mayo oskustes ja talendis mängida korvpalli, kuid mitmetest mõjuritest tingitud ebastabiilsed esitused näitavad vajakajäämisi vaimse poole pealt. Bucks maksab talle samas kolme aasta jooksul 24 miljonit dollarit (umbes 18 miljonit eurot), mis on üsna kopsakas raha mängija ees, kes otsustavatel hetkedel ära kaob ning ikkagi ei suuda oma meeskonda võidule viia. Milwaukees loodetakse, et Mayo suudab täitsa meeskonna liidrirolli, kuid nüüd peab ta ise seda ka tõestama.

Caron Butler on teine mängija, kellel on uuel hooajal rohkelt põhjust enesetõestamiseks. Milwaukeest vaid umbes 50 kilomeetri kaugusel Racine'i linnakeses sündinud väike äär loodab oma kodukandi klubi taas tõsiselt võetavaks meeskonnaks muuta.

2002. aasta drafti kümnenda mehena liigasse tulnud Butler ütles toona, et paneb kõik need üheksa meeskonda, keda teda ei valinud, oma ülejäänud karjääri jooksul seda otsust kahetsema. Tagant järgi tuleb aga tõdeda, et kahetsema on seni pidanud vaid üks nendest meeskondadest. Selleks on Los Angeles Clippers, kes viskas kaks aastat tagasi 31-aastasele mängumehele hooaja eest pihku 8 miljonit dollarit (6 miljonit eurot). Nii palju ei teeninud ta isegi mitte oma parimatel aastatel Washington Wizardsis, kui hooaegadel 2007/08 ja 2008/09 tõi ta keskmiselt mängus enam kui 20 punkti. Eelmisel hooajal kogus Butler mitmetes statistilistes valdkondades karjääri halvimad näitajad.

Nüüd 33-aastasena on raske loota Butleri poolt järsku mängulise kvaliteedi kasvu, kuid fakt, et Bucksi näol on tegu põhimõtteliselt tema kodulinna meeskonnaga, peaks tema jalge all taas tule sütitama. Ühtlasi peaks Butler ühe meeskonna vanima liikmena olema sütitaja rollis ka teiste jaoks. Kuigi lisaks varem mainitud üleolevale välja ütlemisele on ta ka mitmel teisel korral oma suhtumisega "säranud".

Milwaukees loodetakse, et keskkonna muutus toob parimad küljed välja ka noore mängujuhi Brandon Knighti puhul. 2011. aastal draftis kaheksandana valituks saanud Knight pidi olema Detroit Pistonsi uus Isiah Thomas, kes veetis terve oma karjääri Mootorite linnas ning aitas Pistonsi kahel korral ka NBA meistriks.

Knighti kaks esimest hooaega liigas olid aga selge lati alt läbi minek, kui ta kogus kahe hooajaga keskmiseks punktisaagiks 13.1 punkti ja mängujuhi kohta väga hädised 3.9 korvisöötu. Loomulikult saab selles süüdistada ka seda, et Knight polnud Detroitis lihtsalt ümbritsetud piisavalt heade mängijatega, kuid tema puhul oodati just seda, et ta kasvab Pistonsi liidriks ning veab sarnaselt Thomasele klubi tulevikus taas meistritiitlini.

Eelmisel hooajal paistis Knight lisaks kehvadele statistilistele näitajatele silma ka mitme piinliku vahejuhtumi puhul, kui Kyrie Irving teda tõusvate tähtede mängus häbistas ning kui ta DeAndre Jordani jõu demonstratsiooni keskele jäi.

Sellisest vahejuhtumist kosumiseks kuluks kindlasti ka kõvematel meestel üsna korralikult aega, kuid kas Knightile seda ka Milwaukees pakutakse? Bucksi tiimijuht John Hammond on välja öelnud, et temas nähakse ikkagi meeskonna liidrit ning olulist pusletükki, millest peaks lõpuks kokku vormuma tiitlipretendent. Samas on spekuleeritud ka selle üle, et Knight võib lihtsalt olla peibutustükk, kellega Bucks loodab talvel Boston Celticsist endale tuua Rajon Rondo, kes võiks tegelikkuses olla Bucksi uue tõusu alustala.

Tampa Bay loodab peagi uuesti välku lüüa

Kui jalgpallimaailmas on tänavune hooaeg väikene juubel FC Porto jaoks - täpselt kümme hooaega tagasi võideti imelisel kombel Meistrite liiga - siis NHL-is on juubeliaasta Tampa Bay Lightningu jaoks. Hooajal 2003/04 võitis klubi oma lühikese ajaloo - NHL-iga liituti 1992. aastal - esimese ja seni ainsa Stanley karika. Loomulikult oleks juubelit kena tähistada järjekordse suure triumfiga, kuid selleks tuleb esmalt siiski jõuda playoffidesse.

Lightningu fännide õnnetuseks on klubil 20. hooaja jooksul (jättes välja tühistatud 2004/05 hooaja) ette näidata aga vaid kuus playoff-kohta. Viimati saadi kevadel hokit nautida hooajal 2010/11, mil Lightning jäi idakonverentsi finaalis kõige napimalt, mängudega 3-4 alla hilisemale karikavõitjale Boston Bruinsile. See on ka ainus playoff mängudega hooaeg viimase kuue aasta jooksul. Ja nukrat seeriat on keeruline lõpetada.

Uue hooaja ümberkorraldused tähendavad seda, et Lightning leiab ennast hoopis kõvema konkurentsiga divisjonist, kui varasemalt harjutud on. Seega saab varasematest ebaõnnestumistes süüdistada vaid iseennast. Atlandi divisjonis tuleb võidelda tervelt viie mullu playoffidesse jõudnud meeskonnaga (Boston Bruins, Detroit Red Wings, Montreal Canadiens, Toronto Maple Leafs ja Ottawa Senators).

Lisaks divisjonide koosseisudele on muutunud ka playoffidesse kvalifitseerumise viis. Mõlema konverentsi kahest divisjonist saavad nüüd Stanley karika peale heitlemist jätkata konkreetselt kolm meeskonda, kellele lisanduvad veel kaks meeskonda wild card'i näol. Nendeks saavad meeskonnad, kes saavad üldises konverentsi edetabelis parima positsiooni. Varasemalt jagati playoff-kohti just konverentsi edetabeli järgi ja kuna Lightning mängis varasemalt üsna lahjas Kagu-divisjonis, siis oli sealt üsna kerge punkte korjata. Kuigi nagu me tagantjärgi tarkadena teame, siis ei tulnud see ikkagi Tampal kõige õnnestunumalt välja ning otsustavaid mänge on siiski tulnud kodus telerist jälgida.

Vaadates silma uuele hooajal ei saa aga samas Tampa võimalusi ka lootusetuteks hinnata. Teoorias on divisjonis kaks selget favoriiti Bruinsi ja Red Wingsi näol ning seejärel viis head meeskonda (kellele lisandub koos Lightninguga ka Florida Panthers ja Buffalo Sabres). Seega peakski ülesandeks olema enda mahutamine nende kolme hea meeskonna hulka. Ja nüüd see kõige tähtsam küsimus - mida tuleb selleks teha?

Et olla konkurentsivõimeline, peab Lightning parandama oma kaitsemängu ning leidma stabiilse nr. 1 väravavahi. Olles rünnakul juhitud supermehe Steven Stamkose poolt, kellele kõrval mängib ustavat abistajat veteran Martin St. Louis, on Tampa mitu hooaega järjest olnud üks liiga resultatiivsemaid meeskondi. Suve jooksul on ründesse veelgi talenti lisatud, kui drafti 3. valikuna võeti Jonathan Drouin. Idee järgi võib hokimänge võita ka lihtsalt vastastest rohkem väravaid visates, kuid playoffide meeskondi eraldab niisama headest meeskondadest just korraliku väravavahi olemas olu. Samas ei tasu ka väravavahtide statistikat liialt tõsiselt võtta. Lightningu peatreener Jon Cooper on näiteks öelnud: "Esinumbriks tõuseb see väravavaht, kellega me saame enim võite." Esinumbri koha pärast hakkavad võitlema Andreas Lindbäck ja Ben Bishop.

Huvitaval kombel on Lightningu tiimijuht Steve Yzerman kogunud samasse klubisse kaks liiga pikimat väravavahti. Lindbäck, kes soetati eelmise hooaja eel Nashville Predatorist, on 1.98 meetrit pikk ning Bishop, kes toodi meeskonda eelmise hooaja keskel Ottawast, on 2.01 meetrit pikk, mis teeb temast üldse pikima väravavahi, kes NHL-is mänginud on. Teooria on muidugi hea - mida pikem on väravat kaitsev mees, seda vähem on ju litril ruumi temast mööda lendamiseks. Paraku ei suutnud mullu kumbki mees eriliselt särada. Mõlemad hoidsid küll tõrjeprotsendi üle 90, kuid lasid siiski selja taha ligi kolm väravat mängus. Samas on tegu üsna noorte väravavahtidega - Lindbäck on 25-aastane ja Bishop 26 - seega on nad kindlasti arenguvõimelised. Me aga kõik teame ju vana sporditõde, et noorte puhul tuleb olla valmis ebastabiilseteks esitusteks. Selle tõttu ongi kogemus spordis väga suures hinnas.

Kaitse on Lightningul samuti üsna noor. Kolme "vanakese" Sami Salo (39-aastane), Eric Breweri (34-aastane) ja Matt Carle'i (28-aastane) selja taga on mitu hakkajat noorukit, kellest enim mänguaega hakkavad kindlasti saama 2010. aasta drafti teine valik Victor Hedman ja mullu oma debüüthooajal hea mänguga üllatanud Radko Gudas. Hedmadil on 22-aastasena algamas juba viies hooaeg ning temast loodetakse kaitseliini liidrit. Kogemusi peaks juba piisavalt olema, mis nagu mainitud sai tähendab stabiilseid esitusi ja lisaks heale punktisaagile ründefaasist on rootslasel vaja olla ka see mees, kes vastaste ründajatele juba eos hirmu naha vahele ajab. Seejuures väärib ära märkimist, et üks huvitav muutus, mis on Lightningu hooajaeelsetes mängudes silm hakanud - lisaks sellele, et kõik neli on seni võidetud - on see, et mäng on palju agressiivsem ning vastastele sooritatakse rohkem jõuvõtteid. See annab lootust, et Tampa noorukid on valmis ennast jääl kehtestama ja uuel hooajal ei ole enam kerge Lightningu vastu väravaid visata.

Mainides suviseid muudatusi, siis ei saa loomulikult üle ega ümber ka Vincent Lecavalier lahkumisest ning tema asendamisest Valtteri Filppulaga. Soomlane peab täitma väga suured saapad, kas ta on selleks valmis? Samas tuleb mainida, e otseselt ei ole Filppula näol kindlasti tegu Lecavalier asendajaga. Tegu on erinevat tüüpi mängijatega. Lecavalier on Lightningu läbiaegade suurim väravakütt 383 tabamusega, Filppula on aga väravate viskamise asemel rohkem väravavõimaluste looja ja kaitse abistaja. Seega võib loota, et säärasest muutusest on Lightning suve jooksul siiski kasu lõiganud. Väravakütte on meeskonnas ohtralt, kuid Filppula lisandumisega on meeskonnas juures üks ründaja, kes ei pane pahaks ka kaitsemängijate abistamist. Samas võib ta ka olla väga ohtlik vastaste väravale, mida näitavad hooaja 2011/12 numbrid 23 väravat ja 43 söötu. Kontrollkohtumistes on ta Cooperi poolt teeninud ohtralt kiidusõnu. Märtsis peatreeneriks saanud Cooper lausus pärast reedest mängu St. Louis Bluesi vastu, mis lõppes 4-3 võiduga: "Litter on tema kepi peal nagu yo-yo. Kui panna temaga samasse ründekolmikusse kaks väravakütti võib juhtuda väga häid asju."

Viimase asjana väärib uue hooaja edu lootuses ära märkmist ka see, et Cooper on mitu aastat tegelenud Lightningu järelkasvuga ja seda väga edukalt. Hooajal 2010/11 tüüris ta Norfolk Admiralsi AHL-i meistriks ja mullu juhendas ta enne Lightningu etteotsa edutamist Admiralsi Tampa sõsarmeeskonnarollis välja vahetanud Syracuse Crushi, mis jõudis samuti AHL-i finaali. Ta on mitmete Lightningu lootustandvate mängijatega tihedat koostööd teinud, teab nende nõrkusi ja tugevusi ning seega on ta loodetavasti võimeline vormima kolm ühtlast kaitsepaari ja neli ohtliku ründekolmikut, et klubi taaskord Stanley karika konkurentsi viia.

Lyonis tegeletakse enesevigastamisega

Prantsusmaa liigajalgpall on viimastel aastatel läbinud suuri muudatusi. Seda näitab fakt, et viimasel kuuel hooajal on Ligue 1 tiitli endale haaranud kuus erinevat klubi ning loomulikult on see seotud ka ülirikaste PSG ning Monacoga. Valus allakäik on tabanud nullindate alguses seitse järjestikust meistritiitlit noppinud Lyon.

Tänavused väga ebaõnnestunud Meistrite liiga playoff mängud Real Sociedadi vastu tähendavad seda, et Lyon on teist hooaega järjest ilma suurest rahapotist ning peab leppima mängudega Euroopa liigas. Tegu on väga ränga hoobiga, sest klubi president Jean-Michael Aulas on Lyoni läbi aastate vedanud rohkem äriprojekti kui jalgpalliklubina. Osav äritegevus tõstis 2008. aastal ka Lyoni, kui laiemas plaanis tegelikult üsna halli klubi, ajakirja Forbes andmetel 13. kõige väärtuslikumaks jalgpalliklubiks kogu maailmas.

Aulasi põhiidee oli lihtne - osta soodsalt perspektiivikaid mängijad ning müüa nad edasi mitmekordse kasumiga. See muutus aastate jooksul klubi jaoks väga tähtsaks tuluallikaks, kui hakkama saadi selliste tehingutega nagu näiteks Michael Essieni ost Bastiast 8 miljoni euro eest ning edasimüük Chelsea'sse 30 miljoni eest, Mahamadou Diarra ost Vitessest 4 miljoni eest ning edasimüük Real Madridi 26 miljoni eest ja Florent Malouda ost Guingampist 4 miljoni eest ning edasimüük Chelsea'sse 19 miljoni eest. Raha investeeriti omakorda edasi järgmistesse mängijatesse ning ka oma noorteakadeemiasse, kust sirgunud Karim Benzema müügist Real Madridi teeniti näiteks 35 miljonit eurot. Tänu üsna kehvale kodusele konkurentsile - vastastelt osteti lihtsalt parimad pojad ära - jõuti ka iga aasta suurema vaevata Meistrite liiga alagrupiturniirile, mis tõi omakorda veelgi rohkem raha klubi kukrusse. See aitas aasta aastalt järjest enam mängijatele investeerida, et viia täide Aulasi suurim unistus ja ambitsioon - edu Euroopas.

Vaadates tagasi erinevate suve tehingutele, siis võib öelda, et Lyon ja Aulas läksid omamoodi pokkerimängu kohaselt all in hooajal 2009/10. Selle hooajaeelselt toodi 13 miljoni eest klubisse Bafetimbi Gomis, 16 miljoni eest Aly Cissokho, 18 miljoni eest Michel Bastos ning klubi uueks rekordostuks sai 24 miljoni eest soetatud Lisandro Lopez. Eelneval kahel suvel oli veel kulutatud erinevatele mängijate peale kokku üle 100 miljoni euro. Õnnetul kombel jäi aga sel hooajal Lyonil jackpotist väga napilt puudu, kui poolfinaalis tuli tunnistada Müncheni Bayerni paremust üldskooriga 0-4.

2010. aasta suvel järgnes veel suurost Yoann Gourcuffi näol, kelle eest käidi Bordeaux'le välja 22 miljoni eurot, kuid sel hooajal takerduti kahesandikfinaalis Real Madridi otsa ning väga valus tagasilöök tuli hooaeg hiljem, mil klubil oli suurepärane võimalus edeneda veerandfinaali, kui teel seisis ees pisikene Küprose klubi APOEL. Paraku komistati ja kukuti valusalt, kui vähetuntud vastasele jäädi penaltiseerias alla. Ebaõnne on veel lisanud ka see, et Gourcuff pole absoluutselt oma hinda väärt olnud ning tema mänguvorm on võrreldes ajaga Bordeaux's olnud alla igasugust arvestust. See on muutnud ka Aulasi tegutsemise mängijateturul ettevaatlikuks ning suuri oste sooritavast klubist on saanud hoopis meeleheitlikult mängijatest vabaneda sooviv klubi. Paraku pole aga kerge leida ostjaid mängijatele, kes on palga poolest aastaid olnud ülemakstud.

Jimmy Briand ja varem mainitud Gomis on fantastilised jalgpallurid mängimaks liigas nagu Ligue 1, kuid paraku on neid võimatu konkurentidele maha müüa, sest Lyoni kõrval saaksid neile samaväärset palka maksta vaid kaks-kolm klubi. Paraku pole aga PSG, Monaco ja Marseille huvitatud nende palkamisest seda saadaval on nooremaid ja palga mõttes odavamaid alternatiive. Samuti ei õnnestu neid müüa ka välismaale, kuna ainsad klubid, kes on nende teenetest huvitatud on oma liiga keskmikud (Swansea, Cardiff City) ja olles juba lähenemas 30. eluaastale pole kumbki mängija huvitatud veetmast oma viimaseid tippaastaid meeskonnas, kellega tiitlitele ei konkureerita.

Läinud suvel kamandati viimases meeleheites Briand ja Gomis treenima reservmeeskonnaga, et anda neile selgelt märku, et tulevikku Lyonis neil pole, kuid ühtegi müügitehingut lõpuks taaskord reaalsuseks ei saanud ja nüüd on pärast üleminekuakent olnud Aulas taas sunnitud oma uhkuse alla neelama ning kogenud mängumehed meeskonna juurde tagasi tooma, sest olgugi, et Lyoni noorukid alustasid hooaega üsna hästi - liigas võideti kaks esimest mängu, lüües 7 väravat - siis nüüd on tabanud meeskonda madalseis, kus kõikide sarjade peale kokku pole kuues mängus järjest võidurõõmu maitstud. See on aga omakorda loonud veel ühe probleemi.

Kuna Briand ja Gomis olid esindusmeeskonnast terve suve eemal ei ole nende mänguvorm ligilähedalgi aktsepteeritavale tasemele. Gomis tegi eelmises liigavoorus Rennesi vastu, mis lõppes väravateta viigiga, kaasa kõik 90 minutit, kuid tema mängu iseloomustasid roostes pallipuude ning kaaslaste mitte mõistmine. Mõlemad mängumehed tegid kaasa ka neljapäeval Euroopa liiga alagrupiturniiri kohtumises Real Betisi vastu, kuid ei suutnud selleski mängus millegi positiivsega silma paista. Julgen väita, et kui nad oleksid olnud terve suvi osalised meeskonna ettevalmistusprotsessis, siis ei oleks Lyonil hetkel seda nukrat võiduta seeriat. Ja mine sa tea, ehk oleks meeste kogemus ja väravavaist suutnud tüürida klubi tagasi Meistrite liiga alagrupiturniirile. Seega võib öelda, et Aulas on tegelenud enesevigastamisega. Ta ei ole oma suviste otsustega isegi mitte näppu lõiganud, vaid hoopis kogemata terve sõrme maha nottinud. Võimalik, et 1987. aastal klubi ülevõtnud ärimehel oleks aeg taanduda ning anda ohjad üle kaasaegsemate juhtimisideedega inimestele.

Must hobune Everton

Läinud kevadel ja suvel sai suurt tähelepanu see, et Manchester Unitedis algas Sir Alex Fergusoni pensionile mineku ning David Moyesi palkamisega uus ajastu. Väga väheseks jäi meedia kajastus uuest algusest Moyesi endises klubis Evertonis. Võimalik, et see võimalus teha tööd tähelepanust eemal on aidanud ka Liverpooli sinisel klubil teha hea hooaja alguse.

Võib öelda, et mingil määral oli muutus Evertonis isegi suurem kui Unitedis. Üheksa valitsemisaasta jooksul oli David Moyes ehitatud väga füüsilise, tööka ning sihikindla meeskonna. Me tundsime Evertoni väga hea meeskonnatöö ja üsna sirgjoonelise jalgpalli poolest. Moyesi järglane Roberto Martinez on klubisse toonud aga täiesti teistsuguse mentaliteedi.

Martinez on varasemalt oma tööotsadest Swansea'is ja Wiganis tuntud "õige jalgpalli" harrastajana. Talle meeldib, et tema meeskond mängib maast lühikest söötu ja hoiab palli. Evertonis ootasid teda aga ees keskpoolkaitsjad, kes ennekõike nägid ennast kaitse abistajatena, äärepoolkaitsjad, kelle ainus roll oli varasemalt tsenderduste kasti toimetamine ning keskkaitsjad, kellele tuli automaatsena palli lähimast väljakupiirist üle löömine.

Evertoni mängijad on aga uue bossi nõudmistega väga hästi kohanenud. Enne eelmist liigamängu Chelsea vastu, mis võideti 1-0, oli Martinezi meeskond üldse terve liiga peale enim palli vallanud sats, hoides mänguvahendit endale keskmiselt 64.1% mänguajast. Mängus on sooritatud üle saja söödu rohkem, kui Moyesi ajal - 519 vs 416,  söötute keskmine pikkus on langenud 20 meetri pealt 18 peale ning see on aidanud kaasa ka sööduõnnestumisprotsendile, mis on 80 pealt tõusnud 86 peale.

Numbrid räägivad enda eest, kuid samuti on Martinezil ette näidata ka tulemused. Olgugi, et Evertoni fännidel on kohanemine uue mängu stiiliga olnud üsna raske - näiteks Goodison Parkil peetud kohtumistes on järgnenud vilekoor, kui standardolukordade ajal ei ole enam enamus meeskonnast karistusalas - siis on raske olla oma lemmikute peale pahane, kui klubi on pärast nelja vooru üks vaid kahest seni kaotuseta meeskonnast. Seejuures pole kolmes mängus järjest väravavahil Tim Howardil olnud põhjust enda selja taha vaatamiseks ja kodus pole üldse seni veel ühtegi väravat endale lüüa lastud. Tõsi, ainsaks pisikeseks tilgaks Evertoni meepotis on fakt, et kolm kohtumist neljast on viiki mängitud ja see ei luba liigatabelis rohkemat 9. positsioonist. Võttes eriti veel arvesse seda, et teine kaotuseta meeskond on linnarivaal Liverpool ning linna punasel poolel on kirjas vastupidised numbrid - 3 võitu ja 1 viik.

Evertoni nulliseeria on üllatav, sest Martinezi mänguplaan on kõike muud kui kaitsev, jah, tagasihoidlik, aga kohe mitte kuidagi moodi vastast kartev ning kaitsev. Kahes 0-0 viigis võib eeldatavasti süüdistada oma vajakajäämisi rünnakul.

1-0 võit Chelsea vastu oli Evertoni jaoks suurepärane tulemus, kuid samas matšis sai tõsiasjaks ka see, et horvaadist ründajal Nikica Jelavicil täitus juba terve ööpäeva jagu tunde, mille jooksul on ta löönud vaid ühe Premier League'i värava. Seda on 16 jalgpallimatši jagu! Seejuures nagu ka tolles kohtumises, ei ole Jelavic alati kõik 90 minutit väljakul viibinud ehk siis tegelikult on tema põud mängude arvestuses isegi veel pikem. Martinezi õnneks näib aga tal olemas olevat ka lahendus sellele probleemile - Romelu Lukaku.

Chelsea vastu Lukaku mängida ei saanud, kuna liiga reeglid ei luba mängijal oma emaklubi vastu mängida, kuid täna peaks Belgia koondislane West Ham Unitedi vastu oma debüüdi tegema. Eelmisel hooajal lõi Lukaku West Bromwhich Albioni eest 15 väravat, kuuludes seejuures algkoosseisu vaid 20 korral. Lootused tema suhtes on suured, kuid võttes arvesse, et erakordselt talendika mängijana oli ta juba 16-aastaselt Anderlechti esiründaja, siis peaks ta olema üsna tuttav nõudliku keskkonnaga.

Lähinädalatel saab olema huvitav jälgida ka seda, kuidas kohaneb Evertoni keskväli mängima ilma Marouane Fellainita. Manchester Unitedisse kolinud Lukaku rahvuskaaslane oli eelmisel hooajal 11 väravaga Evertoni suurim väravakütt ning samas jagas ka 5 väravasöötu, millest enam suutis kuue näol sinises särgis vaid Steven Pienaar. Fellaini eest saadud 30 miljonist eurost kulutas Martinez ligi poole James McCarthy'le, kes on hispaanlasele tuttav eelmistest hooaegadest Wigani eesotsas. McCarthy'il läheb aga kindlasti kohanemiseks veel aega, seega usun, et Lukaku kõrval hakkab suurimat rolli Evertoni rünnaku sütitajana mängima hoopis Ross Barkley.

Õigupoolest võib juba praegu öelda, et Barkley on tõusnud Evertoni keskvälja kõige ohtlikumaks mängijaks. Vaid 19-aastane mängumees on terve liiga peale seni üks enim pealelööke sooritanud mängija ning avavoorus Norwichi vastu sai ta suurepärase kauglöögiga ka jala valgeks. Lõppenud koondistepausi ajal ka Inglismaa särgis Moldova vastu debüüdi teinud Barkley on väga enesekindel ja osav mängumees. Omades suurepärast tehnikat on ta võimeline mitmes erinevas olukorras ennast löögile mängima. Samas näitavad numbrid 13 lööki väravale, kuid vaid 3 raami ebaefektiivsust. Selle kallal on vaja veel tööd teha, kuid Lukaku ja Barkley näol on Evertonil olemas kaks väga ohtlikku relva, mille poolest, lisaks kaitsele, on võimalik klubil sel hooajal silmapaista.

Tibusi loeme kevadel, kuid kui Evertoni hea vorm jätkub, siis miks mitte ei võiks klubi lõpuks konkureerida Meistrite liiga kohtadele. Sealt edasi on juba olemas ka suurem eesmärk. Üks muutus võrreldes Moyesi režiimiga on ka see, et Martinezi on endaga kaasa toonud selge ambitsiooni konkureerida tulevikus ka Inglismaa meistritiitlile. 9-kordne Inglismaa meister Everton võitis viimase meistritiitli hooajal 1986/87.

Uus aasta, sama ....

Washington Wizards oli eelmisel hooajal NBA-s üks parimad uue-aasta meeskondi. Seda suuresti tänu sellele, et meeskonna liider ja mängujuht John Wall jättis parema põlve vigastuse tõttu vahele hooaja esimesed 33 mängu. Nendest mängudest kogus Wizards vaid 5 võitu. Koos temaga koguti aga soliidsed 24 võitu 25 kaotuse kõrvale. Võiduprotsendiks siis enamvähem 50 ja kuna Milwaukee Bucks lunastas mullu playoffide pileti 38 võidu ja 44 kaotusega, võib kindlalt väita, et kui Wall oleks olnud kogu hooaja vältel terve, oleks 1978. aastal oma ainsa NBA tiitli võitnud Washington - toona küll Bulletsi nime kandes - jõudnud tagasi playoffidesse pärast viie hooaja pikkust pausi.

Wall moodustas koos kollanoka Bradley Bealiga ühe liiga parima tagamängijate paari. Seejuures oli ka Beali hooaeg poolik, kui ta langes vigastuse küüsi hooaja lõpus, mis lubas tal oma debüüthooajal kaasa teha vaid 56 kohtumist. Kujutagem nüüd ette, milleks olnuks Wizards võimeline, kui need kaks meest püsinuks kogu hooaja terved. Kindlasti saab olema nende koostöö arengut väga huvitav jälgida pärast seda, kui Wall sidus oma tuleviku Washingtoniga allkirjastades eelmise kuu alguses 5-aastase lepingu

Veel paar nädalat tagasi näis eelseisvat hooaega silmas pidades kõik Wizardsi jaoks suurepärane. Kõik mängumehed olid terved ja treeninglaagriks indu täis. Kindlasti võinuks meeskonna juba enne hooaja algust kirja panna ühe idast playoffidesse pääseva satsina. Paraku on aga Wizardsit taas külastanud vigastusetont. Sel korral on tema ohvriks meeskonna põhikeskmängija Emeka Okafor.

Okafor - kelle tegelik eesnimi on Chukwuemeka, mis tähendab ühe Nigeeria rahvuskeele, Igbo keele kohaselt "Jumal on teinud hästi" - jääb teadmata ajaks väljakult eemale selgroolüli vigastuse tõttu. 2.08 pikk mängumees pole küll oma üheksa aastat kestnud karjääri jooksul ehk oma potentsiaali täielikult avanud, kuid tema näol on siiski olnud tegu väga hea kaitsemängijaga, kes korvi all on üks oma meeskonna tugitalasid. Kui tervikuna oli mullune hooaeg Wizardsi poolt läbikukkumine, siis kiidusõnu teeniti just oma kaitsemängu poolest - vastastel lasti visata keskmiselt vaid 95.8 punkti mängus ning seda 44% tabavusega. Eelmisel hooajal Brasiilia koljati Nenega mänguaega jagades sai Okafor 26 mänguminutiga kirja keskmiselt 8.8 lauapalli ja ühe blokeeritud viske. Karjääri parimad näitajad on tal mõlemas valdkonnast vastavalt 11.3 ja 2.6. Seega on tema näol taaskord Wizards uue hooaja alguses ühest olulisest mängumehest ilma.

Tulles aga veel kord põgusalt tagasi Okafori potentsiaali juurde, siis kas saame ka tema puhul väita, et tegelikult on tegu ebaõnnestunud drafti valikuga? Jah, ta on ülivõimas kuju, kes teeb meelsasti kaitses musta tööd, kuid usutavasti loodeti temast siiski rohkem pärast ülikooliaastatel võimutsemist - karjääri keskmised numbrid 9.9 lauda, 1.7 kulpi ja 12.3 punkti mingisugust erilist võimu aga ei näita. 2004. aasta draftis valiti tema ees esimesena Dwight Howard, kuid selja taha jäid teiste seas sellised mehed nagu Loul Deng, Andre Igoudala ja Josh Smith.

Kriis Kopenhagenis

Esimene voor Meistrite liiga alagrupiturniirist on meil nüüd selja taga ning seda mitme üllatustulemusega. Üheks nendest oli FC Kopenhageni 1-1 viik kodus Juventuse vastu. Olles turniiri alustanud punase laternana tõestas 10-kordne Taani meister, et vastastel ei tule nende vastu mitte midagi kergelt, eriti Parkeni staadionil. Kõik näib ilus ja roosiline, kuid kardina taga on tegelikult lood hoopis teistsugused.

Koduses liigas on Kopenhagen esimesest kaheksast voorust noppinud vaid ühe võidu. Juba on kirjas kolm kaotust, mis kõik tulid esimeses kolmes voorus. Võrdluseks, terve eelmise hooaja peale kokku tundsid Kopenhageni mängumehed kaotusekibedust vaid neli korda.

Kehv hooaja algus tähendas ka kiiret hundipassi peatreenerile Ariel Jacobsile. Teda toodi asendama Stale Solbakken, kes tõi aastatel 2006-2011 klubile neli meistritiitlit. Hooajal 2010/11 tüüris ta Kopenhageni ka Meistrite liiga kaheksandikfinaali. Pärast edu Taanis järgnesid Solbakkeni jaoks aga ebaõnnestunud tööotsad Saksamaal FC Kölnis ning Inglismaal Wolverhampton Wanderersis. Oma personaalsest august pole ta suutnud välja ronida ka tagasi Kopenhageni juures olles. Klubi on küll sama, kuid meeskond on aga kardinaalselt muutunud.

Aasta tagasi lahkusid klubist näiteks Bryan Oviedo ja Dame N'Doye, kes olid meeskonna kõige teravamad ründemängijaid ning Solbakkeni edu alus. Väravaid asus lööma klubi oma akadeemia kasvandik Andreas Cornelius, kuid noor talent loomulikult kauaks kodumaale pidama ei jäänud. 18 tabamust olid piisavad, et veenda Cardiff City't 20-aastase talendi peale kulutama 8.7 miljonit eurot.

Uuel hooajal pole aga klubil õnnestunud mängijateturult osavaid noppeid teha. Ründeliini toodi klubi jaoks suure raha, kahe miljoni euro eest, turgutama Marvin Purie ja Fanendo Adi. Viimane, nigeerlasest ründaja, kes hangiti Slovakkia liigast, on küll oma esimese kolme mänguga löönud kaks väravat, kuid suurte lootustega hangitud sakslane Purie, kes lõi eelmisel hooajal Silkeborgi eest 14 väravat, istub endiselt nulli peal. Väljaku teises otsas ehk kaitseliinis pole loodetud mõju avaldanud kogenud rootslasest keskkaitsja Olof Mellberg.

Kopenhagen vaatab kriisile näkku olles tegelikult väga lähedalt näinud, mida võib see endaga kaasa tuua. Üks Põhjamaade tulisemaid derbimänge on Kopenhageni kohtumine linnarivaali Brøndby'ga. Nullindate alguses peeti lisaks vihastele kohtumistele maha ka pingelised tiitliheitlused.

Hooajal 2001/02 edestas näiteks Brøndby FC Kopenhagenit vaid tänu väravatevahele ning hooajal 2003/04 oli Kopenhagen parem vaid ühe punktiga (sel ajal kuulus meeskonna koosseisu ka Urmas Rooba.. Nullindate teises pooles algas aga sarnaselt oma linnarivaalile ka 10 meistritiitlit võitnud Brøndby allakäik.

Klubist lahkus kolm aastat peatreeneriametis olnud Michael Laudrup ja seda suuresti tänu erimeelsustele klubi juhtkonnaga. Tema asendaja Rene Meulensteen kestis vaid pool aastat enne, kui lahkus oma sõnade kohaselt selle tõttu, et tema perekond ei kohanenud eluga Taanis. Samas on ta ka hiljem väga värvikalt klubi kohta öelnud:"Tegu oli väga haige patsiendiga, kes vajab kohest ravi." Klubis olid tekkinud mängijate vahel omaette usaldusringid ja et korda luua, vabastati mitmed neist lihtsalt lepingutest, kuid paraku oli tegu ka klubi jaoks väga oluliste meestega. Pärast 2006. aastat on Brøndby suutnud võtta veel kolm pronksmedalit, kuid enamus hooaegadest on veedetud tabeli keskel ja viimased paar hooaega lausa ohtlikult lähedal väljakukkumistsoonile - eelmine hooaeg pääseti vaid viie punktiga.

Kahe Kopenhageni klubi olukordadel on selgeid sarnasusi. Esiteks loomulikult tulemuste puudumine jalgpallväljakul ning teiseks, sarnaselt Brøndby'le on nähtavasti olukord ka FC Kopenhageni juhtkonnas käärimas. Fännid on leidnud patuoina spordidirektori Carsten V. Jenseni näol. Just tema on ebaõnnestunud ostude taga, kuid tema pea loomulikult pakule ei lange, sest väljakult saadatavate tulemuste eest ta vastutajaks ei ole ning võib endise klubi legendaarse mängijana tunda end üsna hästi soojal ametikohal.

Viik Juve vastu oli Kopenhageni jaoks hunt lamba nahas sorti tulemus. See annab lootust, et euromänge on võimalik jätkata ka uue-aasta sees, kuid samas on seis kodus sedavõrd kehv, et kogu jõud tuleks suunata sellele, et saada koht Meistrite liigasse ka järgmiseks hooajaks. Sealt eemale jäämine tähendaks suurt rahalist kahju ning krahhi, mis võib klubi omakorda suunata üsna järsule allakäigutrepile.

Üks nimekam kui teine - Legia ja Ojamaa vastased Euroopa liigas

Henrik Ojamaad ja Varssavi Legiat ootab UEFA Euroopa liiga J-alagrupis üsna värvikas seltskond - Lazio, Trabzonspor ja Apollon. Paberi peal on tegu kindlasti mängitavama alagrupiga, kui see oli kaks hooaega tagasi. Samas suutis Legia hooajal 2011/12 ka oma alagrupist edasi jõuda, kui tuli jageleda PSV Eindhoveni, Bukaresti Rapidi ning Tel Avivi Hapoeliga.

Grupi suurfavoriit on kahtlamata 2-kordne Itaalia meister Lazio. Eelmisel hooajal jäi Roma klubi Serie A-s 7. kohale, kuid pääs Euroopasse lunastati karikavõiduga, kus finaalis võeti väga magus 1-0 võit linnarivaali AS Roma vastu.

Olgugi, et viimane meistritiitel on Laziol pärit aastast 2000 võib klubi siiski pidada traditsiooniliseks suurklubiks. Viimastel aastatel on nullindate alguses tabanud rahalistest raskustest üle saadud ning tõeline kvaliteedi märk on see, et hooajal 2011/12 lõpetasid Laziost Serie A-s eespool vaid Juventus, Milan ja Udinese.

Kuus Itaalia karikat võitnud Lazio jaoks on Euroopast parimateks saavutusteks UEFA karikavõitjate karikavõit ja UEFA superkarikavõit aastal 1999, mil meeskonna tuumiku moodustasid sellised mehed nagu Christian Vieri, Marcelo Salas ja Pavel Nedved. Peatreeneriks oli toona Sven-Göran Eriksson. Eelmisel hooajal jõudis Lazio Euroopa liiga veerandfinaali, kus jäädi üldskooriga 1-3 alla Fenerbahcele.

Tänavuse hooaja algus on meeskonna jaoks olnud üsna hea. Superkarikamängus kaotati küll Juvele suurelt 0-4 ja samuti liigakohtumises 1-4, kuid kaks teist kohtumist, mis mõlemad mängiti kodusel Stadio Olimpicol, on võidetud - 2-1 Udinese ja 3-0 Chievo vastu.

Väga palju sõltub meeskonna edust legendaarse Saksamaa koondise ründaja Miroslav Klose mängust. Seda eriti veel alanud hooajal, mil Laziol jäi viimasel hetkel soetamata Galatasaray ründetäht Burak Yilmaz. Suve jooksul kaotati meeskonnast pensionile läinud Louis Saha ja Aston Villasse müüdi Libor Kozak, kes oli eelmisel hooajal kaheksa tabamusega üldse Euroopa liiga edukaim väravakütt. Hoolimata Yilmazi tehingu ebaõnnestumist on samas Lazio kõvasti oma ridu suve jooksul tugevdanud. Näiteks seitsme miljoni euro eest saabus Anderlechtist kontrolliv poolik Lucas Biglia ning kallimaks ostuks oli 20-aastane Felipe Anderson, kelle eest käidi Santosele välja 8. 2 miljonit eurot

Üsna tugev meeskond on ka 6-kordne Türgi meister Trabzonspor. Samas on kõik need tiitlid nopitud 70ndate lõpus-80ndate alguses ja tänavuseks hooajaks on Euroopasse pääsetud vaid selle tõttu, et koduses karikasarjas jõuti finaali, kus kaotati Meistrite liigasse pääsenud Fenerbahcele. Liigatabelis leiti mullu kuldne kesktee ehk lõpetai 9. kohaga.

Samas on klubil üsna hiljutistest hooaegadest ette näidata üks väga ilus eurohooaeg, kui 2011/12 alistati Meistrite liiga playoffis Benfica ning alagrupis, kuhu kuulusid Inter, Moskva CSKA ja Lille, võeti viimase ees 3. koht. Seejuures saadi San Sirol kuulus võit ning Interiga viigistati ka kodus. Hiljem teekonda Euroopa liigas jätkates pani Trabzonspori eurohooajale lõpu PSV Eindhoven.

Klubi elas viis aastat tagasi üle omamoodi restardi, kui saabus uus president, kes vabastas kõik mängijad lepingutest. Selle käigu mõjusid võib pidada positiivseteks, sest olles aastaid suurte Istanbuli klubide selja taga virelenud, on nüüd Trabzonsporil lisaks eelmise hooaja karikafinaalikohale ette näidata karikavõit 2010. aastal ning samuti haarati toona endale Türgi superkarikas. Liigas lõpetati hooajal 2010/11 hõbedasel kohal.

Tänavusest hooajast kirjutades peab esmalt peatuma klubi suvistel käikudel. Mustafa Reşit Akçay näol on meeskonnal juba kolmas peatreener käimasoleva kalendriaasta jooksul. Tegu on üsna tundmatu mehega, kes varasemalt töötanud Türgi madalamates liigades. Tema käe all on aga mängimas mitu nimekat mängumeest. Suur raha meelitas Türgimaale endised Chelsea mängijad Florent Malouda ja Jose Bosingwa.

Samas pole Bosingwa pole veel kordagi väljakul käinud. Maloudal on nelja liigavooruga kirjas üks värav. Juba varasematest hooaegades oli suvel neid ees ootamas endine Tottenhami ja Sevilla mängumees Didier Zokora, Austria koondislane Marc Janko ning oma kaasmaalaste vastu saab alagrupiturniiril mängida Adrian Mierzejewski, kelle näol on tegu läbiaegade kallima Poola liiga ekpordiga - 2011. aastal käis Trabzonspor tema eest välja 5.25 miljonit eurot.

Sarnaselt eelmisele hooajale on ka tänavu Trabzonspori vorm koduliigas olnud seni üsna kahvatu. Pärast nelja vooru on kirjas kuus punkti ning kohaks kümnes. Võidetud on mõlemad kodumängud, kuid seda väga vaevaliselt tulemustega 2-1 ja 1-0, võõrsil pole seni veel väravat löödud, samas kui endale on lastud viis tükki.

Küpose klubi Apollon on selles alagrupis üsna tundmatu suurus. Sama võib tegelikult öelda kõigi Küprose klubide kohta, sest sealseid klubisid võib võrrelda nahka vahetava maoga. Ei ole juhus, et üksaeg mängis Küprosel päris mitu Eesti koondislast, sest pea, et kõik meeskonnad alustavad seal uut hooaega uute mängijatega justkui nullist. Samas tuleb Apolloni kiituseks mainida, et uueks hooajaks on hoitud alles üle poole eelmise hooaja kangelastest, kelle toel Küprose karikas võideti. See triumf oli Limassoli klubi jaoks ajaloo seitsmes karikavõit. Kolmel korral on võidetud ka meistritiitel, viimati hooajal 2006/07.

Euroopas on Apollon tagasi pärast kolmehooajalist pausi. Tegu on klubi jaoks üldse alles 15. eurohooajaga ja varasemalt on lepitud lihtsalt kvalifikatsioonimängudega. Seega on ennast juba alagrupiturniirile murdmisega ületatud. Samas ei saa Apollonile näha alagrupis punase laterna rolli, sest oma pääse lunastati playoffis, kus puksiti edasisest konkurentsist välja mullune Prantsusmaa 4. meeskond Nice.

Seoses Nice'iga on klubil ette näidata ka suvised oluliseimad lisandused. Nimelt toodi just Vahemere äärsest linnast endale uueks hooajaks laenule ründaja Abraham Gneki Guie ning samuti mängis Nice'is veel eelmisel hooajal kogenud Camel Mariem, kellel on kirjas ka kolm mängu Prantsusmaa koondises. Oluliseks täienduseks võib pidada ka argentiinlast Gaston Sangoy'd, kelle kaks väravat kodumängus Nice'i vastu meeskonnale ka edu kindlustasid. Viimased kolm hooaega mängis ta Sporting Gijonis ehk siis tal on selja taga kaks hooaega La Ligas, mis peaks olema üsna hea kvaliteedi näitaja.

Küprosel on seni mängitud vaid kaks vooru ning Apollonil kirjas üks võit ja üks kaotus. Nicosia APOEL-i vastu mängiti ka superkarikamäng - sealt tuli vastu võtta 0-1 kaotus. Samas võib Lazio, ja miks mitte teised, saada enesekindlust sellest faktist, et Apollon kaotas ühe hooajaeelse kontrollmängu Fiorentina vastu tervelt 0-7.

Meistrite liiga eelvaade

UEFA Meistrite liiga on alustanud oma 22. hooaega. Euroopa parim jalgpalliklubi selgub sel hooajal aga juba 59. korda. 32 alagrupiturniirile murdnud meeskonna seas on 14 eelmist Euroopa meistrit ning 21 nendest mängisid alagrupiturniiril ka eelmisel hooajal. Esindatud on 18 erinevat riiki, nelja näol on enim meeskondi esindamas Hispaaniat, Inglismaad ja Saksamaad.

A-grupp:

Manchester United

Manchester United osaleb Meistrite liiga alagrupiturniiril rekordit tähistavat 19. korda. Eelmisel hooajal veerandfinaalis Real Madridi vastu valusa kaotusega langenud "Punased Kuradid" on sel hooajal alustanud uut ajastut David Moyesi käe all. Enne hooaja algust ongi üks põletavamaid küsimusi seoses Moyesiga olnud see, et kuidas saab kogenud šotlasest peatreener hakkama euromängudega, sest Evertoniga jäi tal läbimurre Euroopasse tegemata. Everton mängis Moyesi käe all Euroopas viiel hooajal, kuid seda ilma suurema eduta. Kahtlemata nõuavad klubi fännid Moyesilt kohest edu, kuid vägagi võimalik, et see hooaeg jääb tal Euroopas vaid üheks korralikuks õppetunniks.

Donetski Šahtar

Viimasel neljal hooajal Ukraina meistriks tulnud Šahtar on tänu sellele saanud võimaluse mitu hooaega järjest Euroopa tippsarjast kogemusi hankida. Eelmisel hooajal üllatati hea mänguga väga kõvas konkurentsis Juventuse ja Chelseaga ning viimane lülitati ka konkurentsist välja. Läbiaegade parimaks saagiks on Ukraina klubile veerandfinaalkoht, kuid võib eeldatava, et tänavune hooaeg siiski nii edukaks ei kujune. Kahe hooaja vahel on lahkunud mitmed võtmemängijad, kellele viimaste aastate edu tugines. Lõuna-Ameerikast on toodud küll Willanile, Fernandinhole ja Mkitaryanile asendused, kuid usutavasti läheb neil omakorda veel paar hooaega kogemuste hankimisele enne, kui Šahtar on taas valmis Euroopa tippe valusalt hammustama. Samas on Brasiilia koondislane Bernard väga põnev talent ning tema esitustel tasub kindlasti silma peal hoida.

Leverkuseni Bayer

2002. aasta finalist Bayer pidi eelmisel hooajal leppima vaid mängudega Euroopa liigas, kuid nüüd ollakse tippseltskonnas tagasi. Sarnaselt alagrupikaaslasele Šahtarile on ka Saksa klubist suve jooksul lahkunud mitmed eelmise hooaja kangelased, mis võib meeskonna šansse Euroopas kärpida, kuid siiski õnnestus Bayeril üleminekuakna jooksul kinni hoida Bundesliga eelmise hooaja suurimast väravakütist Stefan Kießlingust. Kui tema püss paugub Euroopas sama hästi, kui koduliigas, siis võib Bayer olla kindlasti üllatusvõimeline.

Real Sociedad

Real Sociedad on alagrupiturniiril tagasi pärast kümne aastast pausi. Eelmisel hooajal üllatas Baskimaa klubi La Ligas suurepäraste mängudega ja olgugi, et klubil on Jagoba Arrasate näol uus peatreener ning Asier Illarramendi näol on lahkunud üks mullustest kangelastest, siis pole muutused Sociedadile siiski nii halvasti mõjunud, kui karta võis. Koduliigas on küll üks kaotus juba kirjas, kuid see tuli Atletico Madridilt ja Meistrite liiga playoffis lülitas La Real muljetavaldavate mängudega konkurentsist välja kogenud eurosarjameeskonna Lyoni. Mehhiklasest ründaja Carlos Vela on lõpuks oma rohket potentsiaali avamas.

B-grupp:

Real Madrid

Üjeksa Euroopa meistritekarikaga on Real Madrid läbiaegade edukaim klubi Euroopas, kuid viimasest võidust on möödas juba üle kümne aasta - see tuli 2002. aastal Leverkuseni vastu. Meeleheitlkult on üritatud seda kümnendat saada, kuid tulutult. Võimalik, et ongi lihtsalt "üle üritatud" ning Meistrite liigast on "Kuningliku Klubi" jaoks saanud edu pärssiv kinnisidee. Samas on nüüd peatreenerina klubi juures Carlo Ancelotti, kes oma hea reputatsiooni suuresti saavutanudki tänu edule Meistrite liigas - Milanile tõi ta kaks karikat ja lisaks osales veel ühes finaalis. Gareth Bale ja Cristiano Ronaldo on paberi peal hirmuäratav duo, kuid kas see ka töötab? Igatahes on hea näha Bale'i sugust supertalenti taas Meistrite liigas.

Torino Juventus

Kahekordne meister Juventus oli üks neist meeskondadest, kes jäid eelmisel hooajal pärast ilusat alagrupiturniiri Müncheni Bayerni rongi alla. Veerandfinaalis kaotati üldskooriga 0-4. Itaalias on "Vana Daam" juba mitu hooaega domineerinud, kuid Euroopas on seni veel midagi puudu jäänud. Suve jooksul on 29-kordne Itaalia meister investeerinud kõvasti ründeliini ja nii on edurivis koos ka paras unelmate seltskond, kuid meeskond tuleb ka tulemuslikult mängima panna.

Galatasaray

Eelmisel hooajal 19. Türgi meistritiitli võitnud Galatasaray üllatas mullu Meistrite liigas veerandfinaalkohaga. Edu taga oli suuresti vastaste jaoks hirmuäratav ründeliin kogenud Didier Drogba ja fantastilise Burak Yilmaziga. 8 väravat kokku saanud Yilmazist lõi lõpuks enim väravaid vaid Robert Lewandowski ja Cristiano Ronaldo. Üleminekuakna ajal oli Türgi koondislane väga lähedal siirdumisele Rooma Laziosse, kuid see tehing jäi viimasel hetkel katki ning see on hea uudis Galatasaray jaoks. Paberi peal alustavad selle grupi kindlate favoriitidena Real ja Juve, kuid usun, et Cimbom ei anna midagi kergelt ära.

FC Kopenhagen

Eelmisel hooajal esindas Taanit Euroopa tippsarjas üllatusmeeskond Nordsjælland, kuid nüüd on tavapärane seis taastunud, kuigi tõsi, osaleb ka Kopenhagen Meistrite liiga alagrupiturniiril alles kolmandat korda. 10-kordse Taani meisterklubi uue hooaja algus on seni aga olnud täielik õudusunenägu. Suvel müüdi rekordsumma eest maha eelmise hooaja suurim väravakütt Andreas Cornelius ning tema lahkumise järel on meeskonda tabanud väga sügav madalseis - esimesest kaheksast liigavoorust on kirjas vaid üks võit ja seitse punkti. Kui enne hooaega loodeti Euroopas üllatada, siis usun, et nüüd on eesmärgiks sealt võimalikult vara välja kukkuda, et koduliigale keskenduda.

C-grupp:

Lissaboni Benfica

Rekordilised 32 korda Portugali meistriks tulnud Benfica jaoks oli eelmise hooaja lõpp uskumatult õnnetu. Paari nädala jooksul kaotati viimase minuti väravatest nii liigatiitel, Euroopa liiga finaal, kui ka karikafinaal. Tänavune Meistrite liiga finaal toimub Lissabonis Benfica kodustaadionil, seega on meeskonnal hea stiimul Euroopas hästi mängida. Paraku on ka Portugali meeskondade lood Euroopas täiesti iselaadi. Ei olda piisavalt head, et Meistrite liigas tegusid teha, kuid Euroopa liigas kuulutakse tippude sekka.

Pariisi Saint-Germain

PSG tuli mullu üle 19 aasta taas Prantsusmaa meistriks ning edule oldi lähedal ka Euroopas. Veerandfinaalis langeti Barcelona vastu vaid tänu võõrsil väravatele. Nüüd, kus kohalik meistritiitel on käes, siis võib eeldada, et suurem fookus läheb eurosarjale. Uuele Meistrite liiga hooajale minnakse vastu arvatavasti kõige võimekama ründeduoga Euroopas. Edinson Cavani lisandumine on küll hooaja alguses Zlatan Ibrahimovici väravate arvule laastavalt mõjunud, kuid kaks superstaari mõjuvad juba vaid oma kohalolekuga vastaste kaitseliinile hirmuäratavalt.

Pireuse Olympiacos

Olympiacos on Kreekas võitnud tervelt seitse viimasest kaheksast meistritiitlist, kuid klubi edu Euroopas kipub juba ammustesse aegadesse jääma. Parimaks saavutuseks on hooajal 1998/99 saadud veerandfinaalkoht. Alagripiturniiril mängitakse juba aga 15. korda. Võimalik, et kreeklaste natuur on lihtsalt sedavõrd keeruline, et Euroopas on raske edu saavutada. Emotsioonid võtavad tihti mängijate üle võimust ja kaob distsipliin. Meistrite liigas tuleb samas olla kannatlik ning pragmaatiline. Võidud tulevad tihti õigetel hetkel tehtud õigete taktikaliste käikude toel.

Anderlecht

Võib öelda, et sarnaselt Amsterdami Ajaxile võiks ka Anderlecht olla Euroopas suureks jõuks, kui üks hetk õnnetuks klubil tuua tagasi kõik endised omakasvandikud. Paraku võib sellisest olukorrast aga vaid und näha. Brüsseli klubi võimutseb küll koduliigas - mullu võeti 32. meistritiitel - kuid Euroopas tuleb samas alati leppida vaid statisti rolliga. Samas kerkib klubist igal hooajal uusi talente ning tänavu tasub silm peal hoida Aleksandar Mitrovicil ja Massimo Brunol.

D-grupp:

Müncheni Bayern

Karikakaitsja staatus on Euroopas halva maiguga. Viimati suutis Euroopa meistrikarikat kaitsta AC Milan 1990. aastal. Bayern oli mullu ülivõimas, kuid ei ole väga tõenäoline, et see dominatsioon jätkub. Seda suuresti tänu suvistele muutustele. Samas on meeskond suve jooksul ikkagi tugevamaks läinud ja kui Pep Guardiola leiab oma parima meeskonna ning suudab selle panna mängima sama hästi nagu tema paari aasta tagune Barca meeskond, siis on vägagi võimalik, et üle paarikümne aasta näeme taas Euroopa tippsarjas seda, et karikavõitjal õnnestub seda ka kaitsta.

Moskva CSKA

CSKA on Meistrite liiga alagrupiturniiril tagasi pärast aastast pausi ja seda seitsmendat korda. Ehk siis klubil on üsna korralik kogemuste pagas, kuid Vene klubide puhul võib tõmmata paralleele Portugali omadega - ollakse head, kuid siiski mitte piisavalt. CSKA läbiaegade parimaks saavutuseks on veerandfinaalkoht ning näib ebatõenäoline, et lähiaastatel õnnestub järgmist sammu teha. Vaadates tänavusi alagrupikaaslasi, siis võivad moskvalased hooaega õnnestunud lugeda juba siis, kui õnnestub ennast kaheksandikfinaali murda.

Manchester City

Manchester City lugu on huvitav. Tänu suurtele investeeringutele on viimase paari aastaga tõustud Inglismaa tippklubiks, kuid Meistrite liiga alagrupiturniiril osaletakse alles kolmandat korda. Seejuures pole eelmisel kahel aastal õnnestunud hooaega kaheksandikfinaalis jätkata. Mullu jäädi üldse oma alagrupis viimaseks. Uuel hooajal juhib meeskonda aga Manuel Pellegrini, kellel on Euroopast ette näidata meheteod väikeklubi Villarreali eesotsas. Loomulikult on rohkelt investeeritud ka uutele mängijatele ning kuna tänavune grupp on selgelt nõrgem kui eelnevad, siis peaks City ka lõpuks edasi saama.

Plzeni Viktoria

Nõmme Kalju konkurentsist lülitanud Viktoria on väga huvitav meeskond. Viimastel hooaegadel on tõustud selgelt Tšehhi jalgpalli valitsejateks ning riigi lippu on uhkelt lehvitatud ka Euroopas. Meeskonnal on tugev selgroog ning silma on paistetud sellega, et Euroopa suurte vastu ei ole mindud lihtsalt enda selja tagust kaitsma, vaid on mängitud väga head jalgpalli. Tänavune alagrupp on muidugi raske, kui pidada silmas lootusi edasipääseda, kuid usun, et Viktoria suudab suurematele hambaid näidata ning tuua veel üsna palju pinget sellesse seltskonda, kus on kaks selget favoriiti.

E-grupp:

Chelsea

Üheksa aastat tagasi palgati Jose Mourinho Chelsea'sse värske Euroopa meistrina. Londoni klubi küll domineeris tema esimese perioodi ajal Inglismaal, kuid Meistrite liigas jäi Mourinho all siiski edu saamata. Nüüd on legendaarne peatreener tagasi, kas läheb selgi korral sama moodi? Hooaja esimestel nädalatel pole samas Mourinho Chelsea isegi koduliigas väga võimas olnud - kirjas kaks nappi võitu ja nädalavahetusel saadi juba hooaja esimene kaotus, kui Evertonile jäädi alla 0-1. Mängijate valik on Mourinhol võimas, kuid nähtavasti on ta alles otsimas oma parimat meeskonda.

Schalke 04

Schalkel oli õõvastav hooaja algus, kui koduliigas suudeti esimesest kolmest voorust võtta vaid üks punkt ning ebakindlad olid ka esitused Meistrite liiga playoffis PAOK-i vastu. Nüüd on aga Bundesligas võetud kaks võitu järjest ning meeskonna potentsiaali näitab ka kahe hooaja tagune poolfinaalkoht. Halvaks uudiseks on hooaja alguses olnud ka see, et Klaas-Jan Huntelaar on järjekordse vigastuse küüsi sattunud. Samas on Kevin-Price Boatengi näol meeskond täienenud väga hea mängumehega ning kindlasti on Saksa klubi üllatusvõimeline.

FC Basel

16-kordne Šveitsi meister Basel on viimase paari hooaja jooksul üllatanud Euroopas väga südika mänguga. Paar hooaega tagasi lülitati Meistrite liigas konkurentsist näiteks Manchester United ja eelmisel hooajal purjetati Euroopa liigas välja lausa poolfinaali, kus kaotati tulevasele võitjale Chelsea'le. Sarnaselt teistele Euroopa väikeriikide suurklubidele on aga ka Basel kohalike talentide jaoks eelkõige hüppelauaks ning nii alustatakse põhimõtteliselt igat hooaega puhta lehe pealt. Ometi on aga viimasel ajal suudetud saavutada stabiilne tase, seega võib arvata, et ka Basel mõtleb selles grupis edasipääsust.

Bukaresti Steaua

Väga napilt, vaid tänu võõrsil löödud väravatele Henrik Ojamaa ja Varssavi Legia alagrupiturniiri lävepakult tõuganud Steaua mängis sarnaselt Baselile eelmisel hooajal Euroopa liigas Chelsea vastu ning oli tegelikult lähemal edasipääsule kui Šveitsi klubi - alla jäädi vaid ühe väravaga. 1986. aastal Euroopa meistritekarika võitnud klubina on Steaual rikas ajalugu. Viimaste aastakümnete käigus on Euroopa tippudest küll maha jäänud, kuid nagu me teame, siis igale langusele järgneb ka tõus. Lähiaastatel on seda samas väga raske näha.

F-grupp:

Arsenal

Jalgpall on oma käikudega mõnusalt kummaline ala. Augustikuu alguses tundus, et Arsenali ootab ees järjekordne pettumust valmistav hooaeg, kuid Mesut Özili ostuga on Arsene Wenger oma meeskonnale juurde andnud täiesti uue dimensiooni. Igasugu muude juttude kõrval on olnud kerge ununema ka fakt, et 2006. aasta finalist Arsenal oli eelmisel hooajal ainus, kes väljakukkumismängudes Bayernile vastu saadi - Saksa klubi võidutses lõpuks vaid tänu võõrsil väravatele. Ma usun, et Arsenalil tasub kindlasti silma peal hoida. Tegu võib olla samasuguse üllatajaga nagu selleks oli mullu Dortmund.

Olympique Marseille

1993. aasta Meistrite liiga võitjal Marseille'il jäid mängud Euroopa tippsarjas mullu mängimata tänu uskumatult kehvale kodusele hooajale. Samuti piirduti ka Euroopa liigas vaid alagrupiturniiriga. Nüüd ollakse aga omal kohal tagasi ning seda suurte eesmärkidega. Seoses Ligue 1'ga on suve jooksul loomulikult räägitud enim PSG ja Monaco šoppamises, kuid ka Marseille kulutas üleminekuakna ajal uutele mängijatele tähelepanuväärse summa - 42 miljonit eurot.9-kordse Prantsusmaa meistri õnnetuseks on aga F-grupp tänavu kõige rohkem surmagrupi maitsega ning edasipääs saab olema keeruline.

Dortmundi Borussia

Eelmise hooaja finalist Borussia, kes 1997. aastal Meistrite liiga trofeed katsuda on saanud, on jõudsalt oma eelmise hooaja selgroogu täiendanud. Marco Reus kaotati küll suure raha eest Bayernile, kuid suur rahasumma on aidanud üldplaanis meeskonda tugevdada. Julgen väita, et Henrik Mkitaryan pole teps mitte kehvem mees, kui Reus ning lisaks armeenlasele on uued ja olulised näod Dortmundis ka ründaja Pierre-Emerick Aubameyang ning keskkaitsja Sokratis. Meeskonna peatreener Jürgen Klopp on väga hea motiveerija ning nagu mullune edukas eurohooaeg tõestas, siis ka vägagi kompetentne taktik. Pärast Euroopa kaardile naasmist on Borussia iga hooajaga järjest paremaks läinud ning võime oodata, et tänavu tehakse samuti samm edasi. Eks aeg näitab, kas areng on sellest grupist pääsemiseks piisav.

Napoli

Edinson Cavani sugusest kvaliteetsest mängumehest ilma jäämine oleks valus hoop igale satsile ja nii ka Napolile. Samas oskas klubi president Aurelio De Laurentiis oma teemantiga üsna osavalt kaubelda. 68 miljonit eurot on väga magus summa ning tänu sellele sai Napoli suvel ka jõudsalt meeskonna selgroogu tugevdada. Serie A-s on juba alustatud impressiivselt - nädalavahetusel võeti kolmas järjestikune võit, millega tõusti ka liigaliidriks - ning De Laurentiis ja ka klubi fännid kindlasti loodavad, et see hea vorm õnnestub üle kanda ka euromängudele. Uut peatreenerit Rafa Benitez'it on ju ka just kiidetud väga hea eurosarja peatreenerina.

G-grupp:

FC Porto

Euroopa jalgpalli üks osavamaid majandajaid Porto jääb Manchester Unitedile Meistrite liiga alagrupiturniiri osaluskordadega alla vaid ühe hooajaga. See iseenesest on juba väga hea kvaliteedi näitaja. Lahkujad õnnestub klubil alati samaväärsete mängijatega asendada. Seega ei näe ma suurt probleemi James Rodriguez'i ja Joao Moutinho lahkumisest. Paraku on aga nii, et harvad on olnud need juhused, mil Porto on alagrupist edasipääsenud. Seetõttu on suurem edu klubi saatnud ka Euroopa liigas. Sümboolsel kombel möödub tänavu just kümme hooaega klubi imelisest Meistrite liiga võidust 2004. aastal, mis oli Porto jaoks teistkordne Euroopa esitiitli haaramine. Eelmisel hooajal jäi Porto kaheksandikfinaalis napilt alla Malagale. Kõik klubiga seotud inimesed loodavad kindlasti, et sel erilisel hooajal õnnestub paremini.

Atletico Madrid

Atletico on suurepärane meeskond, kuid Meistrite liiga alagrupiturniiril ollakse tagasi pärast kahe aastast pausi ning sinna on kvalifitseerutud üldse alles neljandat korda. Euroopa liiga võidud aastatel 2010 ja 2012 näitavad klubi suurepärast potentsiaali ning ka meeskonna peatreener Diego Simeone on üks hinnatuimaid noori peatreenereid Euroopa jalgpallis. Atleti edu tugineb suuresti kindlale kaitsele, seega on meeskonnal väga vaja kiskijaliku tipuründajat. Viimaste hooaegade jooksul on selleks meheks olnud Falcao. La Ligas on seni omavahel kenasti väravaid jaganud David Villa ja Diego Costa. Atletico vajab nende meeste väravaid ka eduks Euroopas.

Peterburi Zenit

Viimastel aastatel rohkelt investeerinud Peterburi Zenit on alagrupiturniiril alles neljandat korda ning parimaks saavutuseks on seni vaid kaheksandikfinaalikoht. Samas järgus lõppes Vene klubil eelmisel hooajal teekond ka Euroopa liigas. Midagi on klubis ilmselgelt susisemas ning meenutame, et Zenitil on 2008. aastast kirjas UEFA karika ning superkarika võit, kuid usun siiski, et meeskonna pidevad vajakajäämised Euroopas pole juhus ning seetõttu on raske 4-kordselt Venemaa meistrilt seegi kord tegusid oodata.

Viini Austria

Viini Austria on tänavuse hooaja ainus debütant alagrupiturniiril, mis annab suuresti aimu ka meeskonna perspektiividest ja tugevusest. Eelmisel hooajal ei osalenud 24-kordne Austria meister isegi mitte Euroopa liigas. Koduliigas on ka tänavu kehvasti alustatud, mil esimesest kaheksast voorust on kirjas vaid 12 punkti. Usun, et võib juba ette ära öelda, et Viini Austria jääb sel hooajal lihtsalt statisti rolli ning läheb UEFA Meistrite liiga ajaloo statistikasse, kus 128 erinev klubi, mis alagrupiturniirile jõudnud on.

H-grupp:

FC Barcelona

Barca hooaeg sai mullu väga nukra lõppu, kui Bayerni käest poolfinaalis totaalne näopeks tuli, kuid see ei võtta mingil moel ära Lionel Messi talenti ning kui sul on satsis selline mängumees, siis oled paratamult igaühe vastu favoriidi rollis. Messi kõrvale on uueks hooajaks toodud ka Neymar, kelle algus La Ligas on olnud veidi pettumust valmistav, kuid usun, et mida kuud edasi, seda paremasse hoogu Brasiilia imelaps tõuseb. Uuel hooajal on samas endiselt mured seoses kaitseliiniga ning uus peatreener Tata Martino on Euroopas kogemusteta. Teekond väljakukkumisringi peaks samas olema Barcal üsna murevaba.

AC Milan

7-kordse võitjana on Milan üks enim pärjatud klubisid Euroopa tippsarjas, kuid hiigelajad jäävad juba aastate taha. Mario Balotelli lisandumine on sama justkui alus uueks tõusuks. Paraku pole Itaalia superründajat saatmas piisavalt hea seljatagune. Algus Serie A-s on olnud katastroofiline - vägagi vabalt võiks esimesest kolmest mängust olla kaks kaotust, kui laupäeval poleks Torino vastu kuuenda (!!!) lisaminutit penaltit olnud - ja kui kiirelt jalgu alla ei saada, siis kaob lisaks potentsiaalsele Serie A tiitlile ka edasipääs Meistrite liiga alagrupist.

Amsterdami Ajax

Ajax on ihaldatud karikat saanud varasemalt hoida neli korda, kui viimatine võit jääb aastasse 1995. Viimased eurohooajad on olnud üsna nukrad ja nii langes 32-kordne Hollandi meister eelmisel hooajal Euroopa liigas esimeses väljakukkumisringis. Samas on endise legendaarse keskkaitsja Frank de Boeri näol meeskonna tüüri juures noor ja ambitsioonikas peatreener, kes iga hooajaga aina rohkem kogemusi juurde saab. Hetkel peab aga Ajax siiski euroedu saavutamiseks lootma teiste ebaõnnestumisele.

Glasgow Celtic

Šoti jalgpall on tervikuna viimase umbes viie aasta jooksul kõvasti alla käinud - koondis on näiteks FIFA edetabel langenud 63. kohale - kuid Celtic lehvitas riigilippu mullu siiski üsna edukalt. Tõusti välja alagrupist, kus tuli Barca selja taga konkureerida keerulises seltskonnas Benfica ning Moskva Spartakiga. Seejuures kõige paremad mängud tegi 44-kordne Šotimaa meister just Barca vastu võttes kodus 2-1 võidu ning kaotades Camp Noul sama skooriga alles tänu neljanda lisaminuti väravale. Alagrupist edasipääsule asutakse kindlasti seegi kord konkureerima, kuid järgmist sammu on klubil juba raskem teha. Eelmisel hooajal ei olnud Celticul kaheksandikfinaalis Juventuse vastu mitte mingisugust võimalust ning kahe mängu peale kokku tuli selja tagant välja võtta viis korda.