Club Olimpia
Paraguay pealinnas Asuncionis baseeruv Club Olimpia asutati juba 1902. aastal. Peagi on klubil tulemas ka järjekordne sünnipäev - selleks daatumiks on 25. juuli. Oma pika ajaloo vältel on Olimpia tervelt 39 korda tulnud Paraguay meistriks. Lisaks on võidetud ka 3 Libertadoresi karikat (1979, 1990, 2002). Viimastel aastatel on Olimpia selgelt olnud "magava gigandi" rollis. Enne 2011. aasta Clausura tiitli võitu polnud kohalike meistrivõistlusi võidetud 11 aastat, mis klubi kõige pikem tiitlipõud. Suurepärane Copa Libertadoresi hooaeg võib aga olla märgiks, et Olimpia on valmis taas ärkama.
Teekond finaali algas Olimpia jaoks Copa Libertadoresi ainsas eelringis. Seal oldi kahemängu kokkuvõttes parem Uruguay meeskonnast Sporting Defensorist. Erinevalt traditsiooniliselt viisist ei eraldatud seal aga meeskondi väravatega vaid hoopis punktidega. Võit andis 3 punkti, viik ühe ja kaotus null, nagu ikka jalgpallis tavaks. Avamäng lõppes väravateta viigiga ning teise kohtumise võitis Olimpia 2-0.
Grupifaasis loositi Olimpia kokku Argentina klubi Newell's Old Boysi, Tšiili klubi Universidad de Chile ja Venetzuela klubi Deportivo Laraga. Sellest seltkonnast läks Olimpia edasi 13 punkti ja grupi esikohaga. Kaheksandikfinaalis tõukas Olimpia auti teise Argentina klubi Tigre kahemängu kokkuvõttes 3-2, veerandfinaalis kukutati brasiillaste Fluminense 2-1 ja poolfinaalis oldi sama tulemusega üle Colombia klubist Santa Fe.
Meeskonna suurimad väravakütid on viie tabamusega 31-aastane Fredy Bareiro, kes varasemalt paar aastat mänginud ka Venemaal Saturnis ja Juan Manuel Salgueiro, kes Copa Libertadoresi võitnud 2009. aastal Argentina klubi Estudiantese rivistuses. Nelja värava peal on Juan Carlos Ferreyra, 1.91 meetri pikkune argentiinlane, kelle hüüdnimeks on "Tank". Väravaküttide kõrval võib välja tuua ka meeskonna esiväravavahi Martin Silva, kes on Uruguay koondise nr. 2 ja mängis näiteks Maailmajagude karikaturniiril 8-0 võidumängus Tahiti vastu. Olimpias mängib hetkel ka tõeline Paraguay jalgpalli legend Carlos Paredes, kes mänginud tervelt kolmel MM-finaalturniiril. Samuti väärib märkimist Emanuel Biancucchi, aga mitte selle poolest, et ta oleks üks Olimpia võtmemängijatest, vaid seetõttu, et tegu on planeedi parima jalgpalluri Lionel Messi sugulasega.
Olimpia peatreeneriks on Ever Hugo Almeida, Uruguays sündinud endine Paraguay koondise väravavaht töötab Olimpia juures treenerina juba kolmandat korda. Praegune periood sai alguse jaanuarikuus. Olimpia mängijana on ta Copa Libertadoresi võitnud kahel korral ning samuti on tal kodus kaminasimsil 11 kohalike meistrivõistluste kuldmedalit, millest 10 saavutatud väravasuul seistes. Almeidat peetakse väga heaks motiveerijaks, kes vaid mõne kuuga suutis Olimpiast vormida väga hea ühtlustundega meeskonna.
Atletico Mineiro
Atletico Mineiro on 1908. aastal loodud klubi Belo Horizontest. Tegu on klubiga, mis läbi aastate domineerinud Minas Gerais maakonna meistrivõitlusi, sealt on haaratud 42 tiitlit, kuid Brasiilia meistriks on tuldud vaid korra ning sedagi tükk aega tagasi 1971. aastal. 90ndatest on Atleticol ka kaks Copa COMNEBOL-i võidukarikat, mis oli üks praeguse Copa Sudamericana eelkäijatest. Uus tõus algas Atletico jaoks 2011. aastal, kui teiseks ametiajaks valiti tagasi president Alexandre Kalil. Kohaliku ettevõtja juhtimisel olid eelnevad hooajad ebaõnnestunud ja ta lubas tulemusi märgatavalt parandada. Tegu on sõnapidajamehega - Atletico vahetas 2011. aasta Brasiilia Serie A 15. koha eelmisel aastal välja hõbemedalite vastu.
Esiletõus Serie A-s on nüüd edasi kantud ka Copa Libertadoresile. Atletico kuulus alagruppi koos teise Brasiilia meeskonna Sao Paulo, Argentina klubi Arsenal de Sarandi ja Boliivia klubi The Strongestiga. Grupis kaotati vaid üks mäng, võõrsil Sao Paulole, ja ülejäänud võideti. Tänu kummalisele süsteemile, kus kaheksandikfinaalis pandi meeskonnad kokku grupifaasis kogutud punktide järgi, kohtus Atletico taas Sao Pauloga (Atletico oli 15 punktiga grupifaasi parim ja Sao Paulo 7 punktiga halvim edasipääseja) ja võttis kahemängu kokkuvõttes 6-2 võidu. Veerandfinaalis saadi 3-3 tulemuse juures võõrsil löödud väravatega jagu Mehhiko klubist Tijuana ja poolfinaalis kukutati penaltiseerias Newell's, kui teises kohtumises mängiti tagasi 0-2 kaotusseis.
Atletico suurim täht on loomulikult endine 2-kordne FIFA aasta mängija Ronaldinho. 12 kohtumisega on tal Copa Libertadoresil kirjas 4 väravat ja 7 tulemuslikku söötu. Teda toetavad veel mitmed Euroopas karjääri teinud mängumehed - Gilberto Silva (endine Arsenali ja Panathinaikose mängija, 93 mängu koondises), Josue (Wolfsburg, 24 mängu koondises), Guilherme (Kiievi Dinamo, Moskva CSKA), Jo (Moskva CSKA, Man City, Everton, Galatasaray) ja Diego Tardelli (Real Betis, PSV, Anži). Viimased kaks on ka tänavuse Copa Libertadoresi suurimad väravakütid kuue tabamusega. Lisaks endistele Euroopa klubide staaridele on ka Atletico enda akadeemiast sirgunud mitmeid talendikaid mängumehi. Nende esirinnas Bernard, kes vaid 20-aastasena tõusnud Brasiilia koondise kindlaks liikmeks, kuigi kahjuks jääb temal finaali avamäng kaartide tõttu vahele.
Meeskonna peatreeneriks on Alexi Stival ehk Cuca. Tegu on endise ründajaga, kes ka Brasiilia koondises ühe mängu kirja sai. See juhtus 1991. aastal huvitaval kombel just Paraguay vastu. Cucal on peatreenerina silmapaistev CV, küll suuresti lihtsalt selle tõttu, et tööandjaid on tal olnud uskumatult palju. Alates treenerikarjääri algusest 1998. aastal on ta juhendanud tervelt 20 erinevat klubi. Atleticos on ta alates aastast 2011 ehk siis võib teda pidada ka just selleks geeniuseks, kelle töö tagajärjel on klubi silmapaistev tõus alguse saanud. Suureks abiks on muidugi olnud ka sedavõrd kvaliteetsete mängijate olemasolu.
Esiletõus Serie A-s on nüüd edasi kantud ka Copa Libertadoresile. Atletico kuulus alagruppi koos teise Brasiilia meeskonna Sao Paulo, Argentina klubi Arsenal de Sarandi ja Boliivia klubi The Strongestiga. Grupis kaotati vaid üks mäng, võõrsil Sao Paulole, ja ülejäänud võideti. Tänu kummalisele süsteemile, kus kaheksandikfinaalis pandi meeskonnad kokku grupifaasis kogutud punktide järgi, kohtus Atletico taas Sao Pauloga (Atletico oli 15 punktiga grupifaasi parim ja Sao Paulo 7 punktiga halvim edasipääseja) ja võttis kahemängu kokkuvõttes 6-2 võidu. Veerandfinaalis saadi 3-3 tulemuse juures võõrsil löödud väravatega jagu Mehhiko klubist Tijuana ja poolfinaalis kukutati penaltiseerias Newell's, kui teises kohtumises mängiti tagasi 0-2 kaotusseis.
Atletico suurim täht on loomulikult endine 2-kordne FIFA aasta mängija Ronaldinho. 12 kohtumisega on tal Copa Libertadoresil kirjas 4 väravat ja 7 tulemuslikku söötu. Teda toetavad veel mitmed Euroopas karjääri teinud mängumehed - Gilberto Silva (endine Arsenali ja Panathinaikose mängija, 93 mängu koondises), Josue (Wolfsburg, 24 mängu koondises), Guilherme (Kiievi Dinamo, Moskva CSKA), Jo (Moskva CSKA, Man City, Everton, Galatasaray) ja Diego Tardelli (Real Betis, PSV, Anži). Viimased kaks on ka tänavuse Copa Libertadoresi suurimad väravakütid kuue tabamusega. Lisaks endistele Euroopa klubide staaridele on ka Atletico enda akadeemiast sirgunud mitmeid talendikaid mängumehi. Nende esirinnas Bernard, kes vaid 20-aastasena tõusnud Brasiilia koondise kindlaks liikmeks, kuigi kahjuks jääb temal finaali avamäng kaartide tõttu vahele.
Meeskonna peatreeneriks on Alexi Stival ehk Cuca. Tegu on endise ründajaga, kes ka Brasiilia koondises ühe mängu kirja sai. See juhtus 1991. aastal huvitaval kombel just Paraguay vastu. Cucal on peatreenerina silmapaistev CV, küll suuresti lihtsalt selle tõttu, et tööandjaid on tal olnud uskumatult palju. Alates treenerikarjääri algusest 1998. aastal on ta juhendanud tervelt 20 erinevat klubi. Atleticos on ta alates aastast 2011 ehk siis võib teda pidada ka just selleks geeniuseks, kelle töö tagajärjel on klubi silmapaistev tõus alguse saanud. Suureks abiks on muidugi olnud ka sedavõrd kvaliteetsete mängijate olemasolu.
Kumb võidab?
Paberi peal näib Atletico kerge favoriidina ja seda suuresti just tänu oma mängijatevalikule. Samas on Bernardi eemale jäämine avakohtumisest valus hoop, sest Atletico ründemäng toetub just suuresti tema kiirusele ja liikumisele, mis nii talle endale, kui ka kaaslastele tegutsemisruumi vabastab. Samas on Atleticol olnud ka korralikul määral õnne, et üldse finaali jõuti. Väga napp oli pääsemini poolfinaalis Newell'si vastu. Penaltiseeria toonud värav sündis Guilherme jalast alles 84. mänguminutil. Euroopas mänginud mehed teadvad täpselt, mida suured mängud endaga kaasa toovad, aga nende kõrval on ju veel ka teised mängijad, kellel kogemus nii kõrgelt tasemelt ja nii suure surve alt puudub. Olimpial puuduvad Ronaldinho sarnased individuaalsed talendid, kuid meeskond on väga ühtlane. Erinevalt Atleticost on ka juba varem Copa Libertadoresil mängitud ning peatreener Almeida on väga hinnatud spetsialist. Ei üllataks üldse, kui mõlemad võidaksid oma kodumängud ja seejärel saaks otsustavaks see, et kes suudab lüüa enim väravaid. Samas on raske meeskondi ka selle kaudu raske eraldada - alagrupiturniiril oldi ülekaalukalt kaks edukaimat ründemeeskonda, kui löödi 16 väravat. Kui oleks sunnitud ennustama, siis pakuks aga Atletico võitu. Oleks ju tore, kui Ronaldinho saaks oma karjääri loojangul pärjatud veel ühe tiitliga. Eriti, kui liiguvad jutud, et ta on järgmiseks hooajaks liikumas Araabiamaadesse.
Ees on ootamas väga vägev finaal. Kaks ründele orienteerunud meeskonda, mitmed tähtmängijad, lõuna-ameerikalik kirg. Kindlasti tasub nende mängude nimel veidi une aega näpistada. Avakohtumine algab kell 03:50.
Ees on ootamas väga vägev finaal. Kaks ründele orienteerunud meeskonda, mitmed tähtmängijad, lõuna-ameerikalik kirg. Kindlasti tasub nende mängude nimel veidi une aega näpistada. Avakohtumine algab kell 03:50.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar