Rooney saaga ootamatu lõpp

Käes on üleminekuakna viimane nädal, mille jooksul võib alati kohata tulevärki. Pikalt oodati, et ka Wayne Rooney võimalik üleminek Manchester Unitedist Chelsea'sse saab ka lõpuks teoks akna viimaste päevade ajal, kuid kõik need jutud on väga ootamatult ja võib öelda, et lausa märkamatult vaibunud.

Rääkides pärast Unitedi esmaspäevast Premier League'i kohtumist Chelseaga andis Jose Mourinho selgelt teada, et Rooney'le on antud 24-48 tundi teha otsus seoses potentsiaalse Chelseaga liitumisel. Seejuures oli tollel pressikonverentsil väga märkimisväärne see, kuidas Mourinho kinnitas, et Rooney lahkumissoovi on väljendanud "temale lähedal seisev isik, kes on tema karjääris olnud väga tähtis persoon". Julgeks 99% kindlusega väita, et selleks meheks on Rooney agent Paul Stretford.

Ehk siis Inglismaa koondise ründaja pole ise soovinudki tegelikult kuhugi liikuda, vaid ennekõike on lihtsalt tema agent jahtinud viimast suurt palgatšekki (agendid saavad alati üleminekute puhul kopsaka vahendustasu). Suve jooksul vaikne olnud Rooney avaldas ka pärast esmaspäeva tänu fännidele, kes teda toetasid (kuigi seda tegid mõlema poole fännid) ning usun, et sellega on ka üleminkusaaga Rooney Chelsea'sse lõppenud. Selles annab aimu ka see, et eile, ehk siis just Mourinho poolt antud 48 tunni möödumisel, liikus Chelsea edasi plaan B juurde, kelleks on Samuel Eto'o.

Kameruni jalgpalli legend saabus Mahhatškala Anžist Londonisse täiesti tasuta. Omamoodi huvitav on muidugi aga see, et olles nullindate keskel Barcelona mängija sattus Eto'o mitmesse Chelseaga seotud skandaali. 2004. aastal teatas ta, et Chelsea on sedavõrd hale meeskond, et pigem müüks ta oma kodukülas pähkleid, kui sinise särgi selga tõmbaks ning aasta hiljem sattus ta skandaali, kui süüdistas ühte Chelsea staadioni turvatöötajat tema vastu suunatud rassistlikes avaldustes.

Eto'o näol on Anži saanud lahti oma suurimast palgaõgijast, kuid puhastustööd jätkuvad endiselt täie hooga. Kolm mängijat on taas lahkunud Moskva Dinamosse. 22 ja poole miljoni euro eest liitusid varasemalt Dinamosse müüdud seltskonnaga Christopher Samba, Vladimir Gabulov ja Aleksei Ionov. Kokku on on Dinamo Anžilt nüüd viimaste nädalate jooksul ostnud kuus mängijat kogusummaga umbes 70 miljonit eurot. Lisaks Dinamole on piraajana Anži kallal käinud ka Lokomotiv. Kolme miljoni euro eest soetatud Arseni Logašovist sai kolmas mees, kelle Lokomotiv suve jooksul Anži endale napsanud on. Kuigi huvitaval kombel laenati paremkaitsja kohe ka välja ning ta veedab ülejäänud hooaja Rostovis.

Samas aga on Anži viimasel ajal hakanud ka täiendusi otsima, kuna kõigi nende lahkujate tõttu on paratamatult koosseis väga hõredaks jäänud. Samara Krõlja Sovetovist on sisse toodud kolm mängijat - Ilja Maksimov, Gia Grigalava ja Benoit Angbwa. Kolmik läks maksma 7.7 miljonit eurot. Tasuta on saadud Norra koondislane Vadim Demidov ning armeenlane Karlen Mkrtšyan. Klubisse on naasmas ka Kamil Agalarov, kes alles kahe hooaja vahel Rostovisse lahkus.

Huvitavaid käike on Venemaal teinud ka Kaasani Rubin. Viimastel hooaegadel on meeskonnal olnud suuri raskusi väravate löömisega, seega on nüüd esiliigast enda rivistusse toodud Ruslan Muhametšini, kes kahel viimasel hooajal Saranski Mordovia eest löönud 42 väravat. Samuti on Espanyolist hangitud ääreründaja Wakaso, kel Ghana koondise eest kirjas suurepärased 7 väravat 11 mängu jooksul.

Viimaste päevade suurim uudis aga on loomulikult see, et Arsene Wenger on lõpuks jõudnud ühe täienduse hankida, kuid paljude kurvastuseks vaid vabaagendi näol. Arsenalis on tagasi Mathieu Flamini, kes lahkus tänamatult Londonist AC Milani 2008. aasta suvel. Wenger on lubanud, et mingeid paanika oste sel aastal tema poolt ei tule. Eks me näe...

Arsenali suur linnarivaal on samal ajal lõpuks viinud lõpule Vlad Chirichesi ostu Bukaresti Steauast. Meistrite liiga playoffis Henrik Ojamaa ja Varssavi Legia välja lülitanud Steaua teenis mitmekülgse mängumehe müügist ligi 10 miljonit eurot.

Mängijateturul on aga endiselt raskustes Manchester United. Noor ründaja Angelo Henriquez laenati hiljuti aastaks Real Zaragozasse, kuid endiselt pole sisse tulevaid mängijad. Viimaste uudiste kohaselt on Athletic Bilbao tagasi lükanud Unitedi 30 miljoni euro suuruse pakkumise Ander Herrara ostuks. Moyesil on kahtlemata usku oma praegusesse koosseisu, kuid selle hõredus võib pika hooaja jooksul kätte maksta ning siis on fännide pahameel suur.

Üks võimalik lisandus oleks võinud olla Kevin-Prince Boateng. Schalke meelitas Ghana koondislase Milanist ära vaid 12 miljoni euroga. Paar nädalat tagasi spekuleeriti Unitediga seoses ka Geoffrey Kondogbia nimega, kuid 20-aastane Prantsusmaa koondislane on nüüdseks 20 miljoni euro eest Sevillast siirdunud Monacosse. Väidetavalt on ta uues klubis lasknud koostada endale väga huvitava lepingu, kus tema miinimum väljaostusummaks on 30 miljonit, kuid see kehtib vaid Real Madridile. Sevilla on Inglismaalt Stephane M'Bia näol toonud endale kiirelt jõudu juurde. Kamerunlane mängib Hispaanias aasta laenulepingu alusel, nagu ikka selle suve QPR-i tehingute puhul tavaks on saanud.

Inglismaa tolmu on jalgelt pühkimas ka viimased paar hooaega Sunderlandis mänginud Stephane Sessegnon. Katari klubi El Jaish on üleminekusummas, milleks on kuus miljonit eurot, Sunderlandiga kokkuleppele jõudnud ning tehing seisab vaid mängija nõusoleku taga. Kuuldavasti on Sessegnon pigem jah-poolele kaldumas.

Prantsusmaal on enne üleminekuakna sulgumist hakanud jõudsalt meeskonda tugevdama Rennes. Marseille'ist on laenatud Foued Kadir, kes huvitaval kombel alles pool aastat tagasi Marseille poolt Valencienne'ist osteti ning Toulouse'ist on endale toodud Cheikh M'Bengue.

Itaalias on kaks klubi kulutamas 12 miljonit eurot kahe ründaja peale ning see on Saapamaal ka kõvasti kõneainet pakkumas. Nimelt on Lazio ostmas eelmisel hooajal Galatasaray eest Meistrite liigas säranud ja 9 mängus 8 väravat löönud Burak Yilmazi. 

Milan samal ajal on hankimas endale Alessandro Matrit. Viimasel kolmel hooajal Juventuses mänginud ründajal õnnestus selle aja jooksul Serie A-s lüüa vaid 27 väravat. Kumb on parem tehing?

Seoses Galatasaray'ga on pärast pikki kõnelusi ja vaidlusi lõpuks läbi minemas ka noore talendi Bruma üleminek. Vahepeal liikusid jutud, et 19-aastane imelaps, kellest sai enne üleminekuakna avanemist pikemalt kirjutatud, on oma lepingu Lissaboni Sportiguga lihtsalt lõhki rebinud, kuid nii need asjad jalgpallimaailmas loomulikult ei käi. Nüüd on klubid esialgse üleminekusummas kokkuleppele jõudnud ja selleks on 8 miljonit eurot. Sellele lisanduvad ka erinevad boonused, kui noorel mängumehel õnnestub Türgis edukalt esineda.

Veidi väiksema summa, 7 miljoni eest, on Toby Alderwiereldi näol teine noor mängumees klubi vahetamas. Erinevalt Brumast end aga Amsterdami Ajaxis juba tõestanud keskkaitsja on liitumas Atletico Madridiga, mis peaks avama ka tee Atletico kaitsjal Martin Demichelisel siirdumaks Manchester City'sse. Atletico nõuab huvitaval kombel suve alguses Malagast täiesti tasuta saadud mehe eest tervelt 5 miljonit eurot. Veel huvitavam on samas see, et City, kes tegi ka Alderweireldi ostuks pakkumise, mis lükati tagasi, pole nõus välja käima kahte lisa miljonit noorema ja perspektiivikama mängumehe eest.

Üleminekuakna lõpuni on jäänud vaid loetud päevad ja mida lähedamal see viimane minut on seda kaootilisemaks kahtlemata ka läheb.

Meistrisõrmusteta NBA legendid

Eelmisel nädalal kerkis üles väiksemat sorti skandaal, kui LeBron Jamesil paluti nimetada kolm läbiaegade parimat NBA mängijat. Viimase kahe hooaja MVP ja NBA meister loetles üles Michael Jordani, Larry Birdi ja Julius Ervingu. Selle peale solvus LeBroni poolt "alles" neljandaks jäetud Magic Johnson, mille peale hakkas legendaarne mängujuht üles loetlema, kui palju meistrisõrmuseid mängijatel on - Jordanil kuus, temal viis, Birdil kolm, LeBronil endal "vaid" kaks ning Ervingul üks.

Kahtlemata on hea moodus parimatest parimate eraldamiseks tiitlite lugemine, kuid see argument näib samas ka mõttetu, kui kõigile eelpool mainitud mängijatele paneb seitsme sõrmusega ära ka selline mees nagu Robert Horry. Läbi aastate on NBA-s mänginud mitmeid väga talendikaid mängumehi, kes aga paraku pole erinevatel põhjustel meistrisõrmuseni küündinud. See ju aga ometi ei võta grammi võrragi ära nende talenti ning oskusi. Järgnevalt ka pilguheit nendele kõige kõigematele mängijatele, kes oma karjääri jooksul meistrisõrmust ei võitnud.

Näib igati paslik alustada Tracy McGrady'st, kes teatas eile, et teeb NBA-ga lõpparve. Kaks korda põhihooaja suurimaks korvikütiks küündinud McGrady sai tänavu alles 34-aastasena võimaluse mängida esmakordselt NBA finaalis, aga seda vaid San Antonio Spursi viimase vahetusmängija rollis. Väljakule sai ta kahes finaalmänguks ning seda kokku vaid 14 minutiks, mille jooksul tal skoori teha ei õnnestunud.

Punktide toomine polnud tema jaoks aga probleem 2000ndatel aastatel ja nii on ta üks vaid seitsmest mängumehest liiga ajaloos, kes suutnud kaheksa hooaega järjest tuua keskmiselt mängus 20 punkti, 5 lauapalli ja 4 korvisöötu. Mitmed põlvevigastused tähendasid aga seda, et tema karjääri tabas allakäigutrepp väga varajases staadiumis ning see tõeline punktimasin jäigi lõpuks NBA meistrisõrmuseta.

Ilma sõrmuseta on ka teine legendaarne punktitooja Allen Iverson. 2001. aastal oli Iverson täiesti müstilises hoos, kui aitas Philadelphia 76ersit keskmiselt 31.1 punktiga mängus, võites suurima korviküti ja põhihooaja MVP tiitlid.

Ta tüüris vägagi keskpärase meeskonna idakonverentsi parimaks ning ka finaali. Seal ladus ta esimeses mängus LA Lakersi korvi 48 punkti. See mäng küll võideti, aga paraku ülejäänud neli kaotati. Playoffides tõstis Iverson oma keskmise punktisaagi 32.9 peale. Olgugi, et karjääri loojangul langes tema keskmine punktisaak meeletult, siis jäi see ikkagi püsima 26.7 peale ning parem karjääri keskmine punktisaak on kirjas vaid viiel mängijal.

Iversoni 26.7 jääb täpselt 25-ga napilt alla Karl Malone. Läbiaegade üheks parimaks jõuliseks ääremängijaks peetav Malone tõi oma karjääri jooksul 32 928 punkti, millest on enam suutnud vaid üks mees. Võib öelda, et 18 aastat Utah Jazzis veetnud mees ohverdaski selle Kareem Abdul-Jabbari rekordi ületamise selle nimel, et saada endale ikkagi Lakersi rivistuses ka meistrisõrmus.

Malone'i õnnetus oli olla keskpärase Jazzi meeskonna liige juba niigi konkurentsitihedas läänekonverentsis ning ajal, kui meeskond tema ümber lõpuks piisavalt heaks sai, jäi finaalis kahel aastal järjest ette Jordan ja Chicago Bulls. Eriti valus oli 1998. aasta finaali kaotus, kus Jordan tabas kuuenda mängu saatuse otsustanud viske Byron Russelli vastu just pärast seda, kui oli Malone'ilt väljaku teises otsas palli varastanud. Lakersiga mängis Malone finaalis 2006. aastal ja olgugi, et lisaks Kobele ja Shaqile oli seltskonnas ka Gary Payton, jäädi siiski Detroit Pistonsile 1-4 alla. Malone'ist rääkides aga ei saa loomulikult üle ega ümber ka tema truust võitluskaaslasest Jazzis John Stocktonist.

Terve oma karjääri Utahs veetnud mängujuht on ülekaalukas liiga liider korvisöötude arvestuses oles neid 19 aasta jooksul välja jaganud 15 806. Läbiaegade on temast enim mänge liigas pidanud vaid kaks meest. Hooajal 1989/90 püstitatud rekordit 14 ja pool korvisöötu mängu kohta ei löö arvatavasti keegi enam üle. Jazz pääses küll kõigil 19 hooajal, mil Stockton meeskonnas oli playoffidesse, kuid paraku ei suudetud otsustavat sammu teha.

Malone'i ja Stocktoniga sama generatsiooni mees on Charles Barkley. Võib öelda, et tema näol oli tegu täiesti unikaalse mängumehega. Olgugi, et Barkley'l oli kasvu alla kahe meetri (198cm, mõningatel andmetel isegi vähem), siis sai ta oma oma 16 liigas veedetud aasta jooksul tervelt 15 hooajal kirja enam, kui 10 lauapalli mängu kohta. 1996. aastal oma esimeses Houston Rocketsi särgis peetud kohtumises oma endise klubi Phoenix Sunsi vastu kogus ta täiesti müstilised 33 lauapalli, mida oli kolme võrra rohkem, kui terve Suns meeskonna peale kokku sai!

Barkley't saatsid aga karjääri jooksul ka mitmed skandaalid ning võimalik, et ka see tõttu ta lõpuks meistrisõrmuseni ei küündinud. Ainuke finaalseeria oli tal Sunsi rivistuses 1993. aastal, mil ta oli valitud ka põhihooaja MVP-ks, kuid finaalis tuli loomulikult vastu hea sõbra Jordani poolt juhitud Bulls ja isegi kui Barkley tõi finaalis keskmiselt 27 punkti ja 13 lauapalli mängu kohta, ei suutnud ta Sunsi meistriks tüürida.

Legendaarsel keskmängijal Patrick Ewingul olid aga lood hoopis hapumad, kui eelpoolmainitud Jazzi paaril ja Barkley'l. Erinevalt nendest mängis ta New York Knicksi rivistuses samas konverentsis, kus Chicago ja tema ajal alistas Knicks playoffides Bullsi vaid korra, siis kui Jordan oli pensionile läinud.

Kaks finaalseeriat ta aga siiski kirja sai. Esimene neist oli 1994. aastal, kui Jordan oli väljakutelt eemal. Väga tasavägises seerias Houston Rocketsi vastu jäädi aga lõpuks 3-4 alla. Teine oli viis aastat hiljem Spursi vastu, mis kaotati juba kindlalt 1-4. Suuresti ka seetõttu, et vigastustega kimpus olnud Ewing tegi kaasa vaid esimeses kahes mängus. Tiitlivõitude asemel on Jamaikal sündinud Ewing aga läinud ajalukku, kui üks vaid kümnest mängijast, kes karjääri jooksul kogunud üle 22 000 punkti ja 10 000 lauapalli.

Oma parimatel aastatel mängis idakonverentsis ka Dominique Wilkinsi. Läbiaegade üheks liiga parimaks pealtpanejaks peetav väike äär oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses Atlanta Hawksi liider. Hooajal 1987/88 saavutas ta karjääri parima keskmise punktisaagi, kui tõi põhihooajal 30.7 punkti mängus. Samal hooajal jõudis ta ka kõige lähemale finaalile.

Viimane takistus Wilkinsi ja Hawksi ees oli aga Birdi poolt juhitud Boston Celtics. Seeria seitsmendas mängus pidasid kaks meest maha suurepärase viskeduelli. Wilkins tõi 47 punkti tabades väljakult 23-st viskest 19, Bird sai kirja 34 silma, kuid tõi 20 neist viimasel veerandil ning Atlanta finaali rong lahkus 116-118 kaotusega. Pariisis sündinud Wilkins on üks vaid kuuest mängijast, kes kaheksa aasta jooksul toonud põhihooajal keskmiselt mängus vähemalt 25 punkti.

Wilkinsi kõrval on teine märkimisväärne mees, kes oma karjääri jooksul üheski finaalseerias osaleda ei saanud Chris Webber. Oma karjääri keskmisteks numbriteks 20.7 punkti, 9.8 lauapalli, 4.2 korvisöötu, 1.4 vaheltlõiget ja kulpi kogunud jõuline ääremängija oli 2000ndate aastate alguses üheks efektiivseimaks ründemeeskonnaks olnud Sacramento Kingsi liider, kuid nullindate alguses lõpetas Kingsi hooaja tervelt kolm aastat järjest Kobe Bryanti ja Shaquille O'Neili võimas Lakersi meeskond, mis läänekonverentsi domineeris.

Nullinate keskel üritas ta veel Philadelphias koos Iversoniga vormida tiitlivõiduks piisavat löögirusikat, kuid mõlema mehe "parim enne" oli selleks hetkeks juba möödas ning loodetud edu ei tulnud. Webberiga sama ajastu mees on liiga läbiaegade üks parimaid kaugviskajaid Reggie Miller. Terve oma karjääri jooksul Indiana Pacersi särki kandunud tagamängija tabas kokku 2560 kolmepunktiviset, mis oli liiga rekord enne, kui Ray Allen selle 2011. aastal üle lõi. Pacers ja Miller mängisid finaalis 2000. aastal, kus aga jäädi mängudega 2-4 alla samuti Lakersile.

Eriti õnnetumees on karjääri keskmise punktisaagi edetabeli neljas mees Elgin Baylor. Terve karjääri Lakerisit esindanud mees saavutas tipu hooajal 1961/62 38.3 punktiga mängu kohta. Ta veetis liigas 14 hooaega, mil Lakers osales kaheksas finaalseerias, kuid ei võitnud mitte ühtegi meistritiitlit!

Lakers sai kõigil neil aastatel, välja arvatud 1970, kui kaotati Philadelphiale, finaalis peksa Celticsi käest, tänu millele kogusid tervelt kaheksa toonase legendaarse Celticsi meeskonna liiget endale ka vähemalt seitse meistritiitlit. Tabeli tipus troonib Bill Russell 13 tiitlivõiduga.

Jätkub Anži tühjendusmüük

Nädalavahetus tõi endaga kaasa veel mitmeid lahkujaid ebaõnnestunud Mahhatškala Anži projektist. Lassana Diarra siirdus veidi enam, kui 12 miljoni euro eest Moskva Lokomotivi ning Joao Carlos ühe miljoni eest Spartakisse. Klubist lahkumisele on lähedal ka andekas brasiillane Willian, kes Inglismaal klubide vahele kõvasti paksu verd tekitanud.

Nimelt reisis alles talvel Donetski Šahtarist Anžiga liitunud ründav poolkaitsja esmalt Londonisse selleks, et liituda Tottenhamiga. Spurs oli juba Anžiga hinnas kokkuleppele jõudnud ning Willian läbis ka meditsiinilised testid, kuid lõppkokkuvõttes jäi Spurs ikkagi ilma mehest, keda peatreener Andre Villas-Boas on juba tükkaega imetlenud. Mängu astus Chelsea, kes sai WIllianile pakkuda Meistrite liiga jalgpalli ja usutavasti ka suuremat palganumbrit. Tõsi, tema 37 miljoni euro suurune üleminek Chelsea'sse pole veel ametlikuks saanud, sest brasiillasel on Inglismaal tegutsemiseks vaja ka tööluba. Selle peaks ta kõigi eelduste kohaselt saama kolmapäeval.

Suure raha eest on Anžist lahkumas ka Elevandiluuranniku koondise ründaja Lacina Traore. Alles eelmisel suvel Krasnodari Kubanist ostetud meest jahib Monaco, kes on tema eest pakkunud 18 miljoni eurot, mille eest ka Anži ta Kubanist muretses. Siiski soovitakse aga eelmisel hooajal Venemaa kõrgliigas 14 väravat löönud mehe eest ka kasumit teenida ning seega ootab Anži väidetavalt 22 miljoni suurust pakkumist.

Loomulikult on rohkelt lahkumisjutte ka seoses Samuel Eto'ga. Erinevad uusrikkad ning tema endised koduklubid liiguvad nendest juttudest läbi, aga huvitav asjaolu on see, et tema agent on täna Inglismaal vaatamas Manchester Unitedi ja Chelsea vahelist kohtumist (otseülekanne VSB-s 21:55).

Uue hooaja alguses on kehva olukorda jäänud ka AS Roma, kellelt on samuti hakatud mitmeid eelmise hooaja põhimängijaid noolima. Ründaja Pablo Osvaldo on juba 15 miljoni euro eest liitunud Southamptoniga ning Inglismaa poole näib teel olevat ka Eric Lamela. Noor argentiinlane on siirdumas Tottenhami ning väidetavalt saab ka Gareth Bale'i liikumine Real Madridi ametliku käigu, kui Lamela näol on Spursil waleslasele asendus olemas. Itaalia klubi ise on asunud jahtima PSG keskkaitsjat Mamadou Sakho, kellele konkureerib ka Liverpool ning on astutud ka samme Christian Benteke ära meelitamiseks Aston Villast.

Bale'i saaga sai täna aga huvitava pöörde, kui selgus, et lisaks Realile on tema allkirja jahtimas mõned salapärased teised klubid - üks Inglismaalt ja kaks mujalt Euroopast. Nädalavahetusel tunnistas ka Villas-Boas lõpuks seda avalikku saladust, et huvi Bale'i vastu on suur. Samas on Spurs ise kätte saamas oma pikaajalist sihtmärki Vlad Chirichesit, kes peaks reisima Londonisse pärast homset Bukaresti Steaua Meistrite liiga mängu Henrik Ojamaa ja Varssavi Legia vastu. Nädalavahetusel oli Tottenhamist ka üks lahkuja, kui talendikas ründav poolkaitsja Iago Falque anti aastaks laenule Rayo Vallecanosse.

Laenamise võimalust on kasutanud ka Norwich, et tuua ründeliin veel üks uus nägu ja selleks on Johan Elmander. Rootslane saabus Galatasarayst ning tema tulek on kindlasti hea uudis seoses Premier League'ile tehtud hooajaeelse panusega, et rootslased löövad sel hooajal kambakesi vähemalt 8 väravat.

Inglismaa siseselt on laenulepinguga klubi vahetanud Scott Sinclair, kes on mänguaja otsingutel siirdunud Manchester City'st West Bromwich Albioni ning Crystal Palace'i boss Ian Holloway on toonud klubisse taas ühe tuttava näo, laenates oma endisest klubist Blackpoolist Jason Puncheoni.

Hooajaeelsed ennustusvihjed osa III

Fiorentina lööb enim väravaid - 6.00 (Pafis ja Unibetis)

Eelmisel hooajal lõi Serie A-s enim väravaid, 73, Napoli, kuid Fiorentina jäi teiseks vaid ühe väravalise kaotusega. Suvel on küll lahkunud Stevan Jovetic, aga usun, et Fiorentinat võib pidada isegi paremaks meeskonnaks, kui ta seda oli eelmisel hooajal, sest üks staar on välja vahetatud mitme väga hea mängumehe vastu. Mario Gomez on saabunud Itaaliasse kindla enesetõestamise vajadusega. Saksamaa koondises on ta viimasel ajal kindel pingipoiss ning enne järgmise aasta MM-finaalturniiri on vaja oma koht tagasi võita ning selleks tuleb lüüa roppumoodi väravaid. Rõõmustav uudis Fiorentina fännide ja selle panuse jaoks on ka see, et täietervise juures on tagasi selline mees nagu Giuseppe Rossi. Hooajal 2010/11 lõid temast La Ligas rohkem väravaid vaid kolm meest (jättes välja supermehed Messi ja Ronaldo). Seega on Fiorentinal rohkesti kahuriväge ning teades, et peatreenerile Vincenzo Montellale meeldib mängida ründavat jalgpalli, siis nii hea koefitsiendiga panust ei saa lihtsalt tegemata jätta.

AC Milan kogub üle 76.5 punkti - 2.50 (Triobetis)

Hooajal 2010/11 kogus Milan tiitlit võites 82 punkti, 11/12 saadi kirja 80 punkti ning mullu koguti 72 silma olgugi, et kaotati pooled esimesest 12-st mängust. Võime eeldada, et Milani sama kehv hooaja algus sel korral ei taba. 77 punkti koguda pole ju tegelikult üldse mitte palju, keskmiselt tuleb võtta 2 punkti mängu kohta. Mulluse hooaja teise poole vormiga paugutaks Milan vabalt üle 80, seega kui võtta seesugune harju keskmine eelmise hooaja kehvast algusest ja super lõpust, siis julgen paigutada Milani kuskile 80 punkti kanti ehk siis peaks see panus üpris kergesti võitma.

Napoli edestab Milani - 2.05 (Pafis ja Unibetis)

Hirmsasti soovisin tegelikult panustada sellele, et Napoli tuleb liiga võitjaks kui Juve tulemus arvesse ei lähe, kuid kahjuks Eestis sellist võimalust ükski kontor ei paku, seega tuleb leppida väiksema koefitsiendiga. Nagu ma Serie A hooaja eelvaates kirjutasin, siis Napoli on suve jooksul teinud üleminekuturul väga sümpaatseid käike. On identifitseeritud eelmise hooaja nõrgad kohad ning neid on tugevdatud. Cavani kaotus on suur hoop, kuid tasub meelde tuletada, et Higuain lõi veel alles üleeelmisel hooajal La Ligas 22 väravat ning mõni aasta tagasi on ta küündinud lausa 27 tabamuseni. Kvaliteeti temas on, vaja oleks lihtsalt stabiilset mänguaega ja peatreeneri usaldust, mida ta Napolis kindlasti peaks saama. Milan on võimas meeskond, kuid seda suuresti tänu ründeliinile. Kaitseliin on tegelikult habras nagu ka väravavaht Christian Abbiati, kelle käkk kinkis PSV Eindhovenile nädala keskel peetud Meistrite liiga playoffide avamängus värava. Napoli tundub ühtlasema meeskonnana ning isegi kui lõpuks Milan paremaks kujuneb, siis peaks igal juhul vähemalt üks viimasest kahest panusest võitma ja kasumi kindlustama.

Serie A hooaja eelvaade - kas keegi saab Juvele vastu?

Torino Juventus on viimasel paaril aastal olnud Itaalias klass omaette. Üleeelmine hooaeg läbiti liigas lausa kaotusteta ning mullu pandi klubi ajaloo 29 tiitel kotti üheksa punktilise eduga. Juventuse domineerimine Serie A-s on viinud ka selleni, et praegune Itaalia koondis on vaat, et poolenisti koostatud "Vana Daami" mängumeestest. Üleeelmisel kuul peetud Maailmajagude karikaturniiril oli Itaalia koondises tervelt kaheksa Juve mängijat. Uuele Serie A hooajale minnakse taas vastu suurfavoriidina, kuid näib üsna tõenäoline, et tänavune aasta kujuneb palju põnevamaks kui eelnevad.

Suvisel üleminekuturul on väga häid lükkeid teinud mullune hõbe Napoli. 66 miljonit eurot, mis teeniti Edinson Cavani müügist PSG-sse on kulutatud targalt mitme klassiga mängumehe ostmiseks. Real Madridist on toodud meeskonda tugevdama Raul Albiol, Jose Callejon ja Gonzalo Higuain. Suuri tegusi võib oodata ka PSV Eindhovenist hangitud Dries Mertensilt ning väravasuule on Liverpoolist saadud Pepe Reina.

Napoli jäi eelmisel hooajal Juvele alla suuresti just kaitses, kui enda selja taha lasti 36 palli võrreldes Juventuse 24-ga. Reina ja Albiol on väga head alused vormimaks kindlat kaitset. Higuain peaks olema suuteline ründes Cavani väravad ära lööma, seega on edasiminek suvel olnud märgatav. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et ka Juventus on suve jooksul kõvasti täiendust saanud Angelo Ogbonna, Carlos Tevezi ja Fernando Llorente näol.

Oma sõna tahab tiitliheitluses kindlasti kaasa öelda ka tunamullune hõbe AC Milan. Rossoneri läheb uuele hooajale vastu teadmisega, et viimase kümne hooaja jooksul on Itaalia meistriks tuldud vaid kaks korda. Iseenesest oleks võinud Milan juba eelmisel hooajal tõusta Juvet tõsiselt ohustama, kuid selle rikkus uskumatult kehv hooaja algus, kui esimesest 12-st mängust kaotati tervelt pooled. Hooaja teises pooles oldi aga väga võimsad, suuresti tänu Mario Balotelli lisandumisele. Manchester City'st tagasi kodumaale toodud Super Mario lõi 13 mänguga 12 väravat.

Võib öelda, et Balotelli moodustab Stefan El Shaarawyga ühe põnevaima ründetandemi jalgpallimaailmas, kuigi viimase statistilised näitajad said eelmisel hooajal kõva hoobi, kui Balotelli linna saabus. Näib, et Milani hooaeg sõltubki suuresti sellest, kuidas see suu vett jooksma panev partnerlus väljakul töötab.

Rünnaku peal seisavad ka eelmisel hooajal väga ilusa mänguga üllatanud Fiorentina lootused. Oma teemant Stevan Jovetic müüdi küll suvel ligi 27 miljoni euro eest Manchester City'sse, kuid sarnaselt Napolile on ka Viola saadud rahapakke targalt investeerinud. Liigast välja kukkunud Palermost toodi meeskonda Josip Ilicic, keda peetakse üheks liiga parimaks mängujuhiks ning Bayernist saadi Mario Gomez. Need kaks meest peavad kiirelt leidma ühise keele, kui Fiorentina soovib musta hobusena tiitliheitlusesse sekkuda. See näib küll ebatõenäoline, kuid kui Gomez hakkab taaskord hullupööra väravaid lööma, siis peab küsima miks ka mitte?

Enne hooaga aga näib siiski, et Fiorentina võib pigem paigutada ikka sinna pakki, kes hakkab jooksma suure kolmiku selja taga ja heitlus viimastele eurokohtadele tõotab tulla väga pingeline. Inter, Lazio, AS Roma, Udinese - kõik seavad enne hooaega kindlasti eesmärgiks eurokoha. Sellest seltskonnast julgeks parimateks hinnata Rooma klubisid. Inter on viimasel paaril hooajal olnud väga kehv ja segadus seoses klubi müügiga ei lase ka meeskonna koosseisu korralikult tugevdada.. Udinese edu samas tugineb väga suurel määral Antonio Di Natale väravatele, kuid see ründehunt läheb iga hooajaga aina vanemaks, oktoobris kukub tal turjale 36. eluaasta, ning paratamatult tekib küsimus, et kaua ta veel jaksab.

Viimasel paaril hooajal on endast väga positiivne mulje jätnud ka Catania meeskond. Eelmisel hooajal õnnestuski Catanial Interit edestada ning koht esikaheksas endale võtta. Argentiinlasest ründaja Gonzalo Bergessio oli 13 tabamusega väravalööjate edetabelis üheksas mees.

Väga harjumuspäratult kujunes eelmisel hooajal Serie A väljakukkumisheitlus väga igavaks. Juba paar vooru enne hooaja lõppu olid kõik langejad selged. Tänavu hindavad kihlveokontorid kõige tõenäolisemaks langejaks Serie B playoffide võitjat Livornot. Esmapilgul võib märkida, et ega arvatavasti selle hinnanguga ka väga mööda ei panda. Rahaliste võimaluste puudumine tähendab seda, et suvised lisandused on olnud minimaalsed ning enam jaolt on nendeks lihtsalt suurklubidest laenatud kogenematud noormängijad. Samas ei oota arvatavasti kerge elu ees mitte ühtegi uustulnukat. Parimaks võib hinnata Serie B-st teisena tõusnud Verona võimalusi, kes suve jooksul kaitsesse investeerinud. Väga valus kukkumine võib ees oodata eelmise hooaja 12. meeskonda Chievot, kes on suve jooksul jäänud ilma mitmest olulisest mängumehest ning lisaks on meeskonna juures ka uus peatreener.

Avavooru mängud on järgmised:

Hellas Verona vs Milan
Sampdoria vs Juventus
Internazionale vs Genoa
Cagliari vs Atalanta
Lazio vs Udinese
Livorno vs Roma
Napoli vs Bologna
Parma vs Chievo
Torino vs Sassuolo
Fiorentina vs Catania

Henrik Ojamaa ja Legia viimane takistus - Bukaresti Steaua

Henrik Ojamaa ja Varssavi Legia alustavad homme UEFA Meistrite liiga playoff ringi ehk viimase kvalifikatsiooni ringi mänge Bukaresti Steaua vastu. Võimalikest vastastest (Glasgow Celtic, Nõmme Kalju alistanud Plzeni Viktoria, FC Basel, Zagrebi Dinamo) võib 24-kordset Rumeenia meisterklubi pidada üheks kergeimaks, kuid tõsiasi on ka see, et playoff faasis ei tule kergelt enam midagi.

1947. aastal asutatud Steaua on kogu oma eksisteerimise aja mänginud Rumeenia meistriliigas. Seejuures pole meistrivõistlustel esikuuikusse mahutud vaid viiel korda. Oma võim Rumeenias saavutati üsna tavapäratul poel. Steaua nimelt asutati kohaliku armee spordiklubina ning enda rivistusse saadi pea, et kõik riigi parimad mängumehed, sest Steaua mängijad ei pidanud läbima kohustuslikku ajateenistust. Väärib ära märkimist, et Steaua suurim kohalik rivaal Bukaresti Dinamo oli toona kommunistliku režiimi siseministeeriumi "mängukann". Omavahel on aastate jooksul mängitud kümneid tuliseid mänge ja kahe peale kokku on võidetud tervelt 42 meistritiitlit.

1980ndatel aastatel jõudis Steaua ja Dinamo vaheline rivaalitsemine haripunkti, kui Dinamol õnnestus näiteks nurjata mitu Steaua ostutehingut sellega, et oma rivaali kontoritesse oli siseministeeriumi poolt juhitud salapolitsei paigaldanud pealtkuulamisaparaadid. 80ndatel oli Steaua näol tegu ka suure jõuga Euroopas. Meistrite liiga eelkäija Euroopa meistrite karikaturniiil jõuti mitmel korral üsna kaugele ning 1986. aastal õnnestus Steaual isegi Euroopa troon endale haarata, kui finaalis alistati penaltiseerias FC Barcelona.

Läbi aastate on aga Steauat ja üldse Rumeenia jalgpalli saatnud suured skandaalid. Kokkuleppemängud, kohtunike äraostmised ja muu tume tegevus oli 90ndatel Rumaania jalgpallis üsna levinud. Steaua ja Dinamo jõudu hakati Rumeenias murdma alles 2000ndate teises pooles, kui troonile pääsesid sellised klubid nagu Cluj, Unirea Urziceni ja Otelul Galati. Väga tähelepanuväärsed on hooajal 2008/09 Unirea meistriks tüürinud peatreeneri Dan Petrescu sõnad. "On olemas jalgpalli jumal, kes tõi meie meistrivõistlustele välismaalastest kohtunikud. Ilma nendeta poleks Unirea eales tiitlit võitnud", on Petrescu öelnud. Tema mängijakarjäär sai 80ndate lõpus alguse Steauast, seega peaks ta väga hästi olema kursis sellega, kuidas kaks Bukaresti hiidu püüdsid teisi meepotist eemal hoida ja üksteisele "ära panna".

Lisaks liigasisesele skandaalidele on Steauat saatnud pidevalt ka skandaalid seoses 90ndate lõpus klubi omanikuks saanud George "Gigi" Becaliga. Näiteks 2009. aastal mõisteti ta süüdi inimröövis, kui ta läks oma kaaskonnaga omakohut tegema meestele, kes olid tema auto varastanud. Pärast mitmeid süütegusi maandus ka kohalikus poliitikas tegev olnud Becali lõpuks trellide taga. Maikuus mõisteti ta kolmeks aastaks vangi võimu kuritarvitamise eest.

Omamoodi humoorikas vahejuhtum toimus augustikuu alguses, kui Becali kasutas oma ainast telefonikõnet, mis tal Rootsi kardinate taga olles päevas teha lubatakse selleks, et astuda vahele tehingule, mis oleks viinud Steaua hetke ühe parima mängumehe Vlad Chirichese 7 miljoni euro eest Tottenhami.

Samas sai maikuus Steauaga seoses rääkida ka positiivses võtmes. Üle seitsme aasta tuli Steaua taas Rumeenia meistriks ning seda väga võimsalt - edu teisena lõpetanud Pandurii Targu Jiu ees, kes lülitas sel suvel Euroopa liigas konkurentsist Tallinna Levadia, oli lõpuks 16 punkti. Hooaja jooksul peetud 34 kohtumises saadi vaid kolm kaotust. löödi ülekaalukalt enim väravaid (74) ja lasti sisse kõige vähem palle (29). Chirichese kõrval särasid mitmed teised mängumehed, kes on tõusnud ka Rumeenia koondise olulisteks lülideks, nagu näiteks Alexandru Chipciu, Cristian Tanase ja Raul Rusescu, kes oli 21 tabamusega ka liiga edukaim väravakütt ning kelle haaras uueks hooajaks enda rivistusse Sevilla meeskond.

Euroopas on Steaua viimase aja säravaim saavutus poolfinaalkoht UEFA karikasarjas hooajal 2005/06, kus finaalist jäädi eemale ülinapilt, mil Middlesbrough 4-2 ja kokkuvõttes 4-3 võiduvärava lõi korduskohtumise eelviimasel minutil Massimo Maccarone. Silmapaisteti ka eelmisel hooajal, mil Euroopa liigas jõuti kaheksandikfinaali, alistati kodus avakohtumises hilisem võitja Chelsea 1-0, enne kui korduskohtumine 1-3 kaotati. Teel sinna võideti alagrupo, kuhu kuulusid Stuttgart, FC Kopenhagen ja Molde, ning alistati Amsterdami Ajax.

Uut hooaega on Steaua Rumeenia liigas alustanud 9 punktiga kolmest mängust, kus on löödud 7 väravat ning endale on lastud lüüa vaid kaks. Euroopas on seni kahemängukokkuvõttes 5-1 alistatud mullune Makedoonia meister Vardar ja 3-1 Gruusia meister Tbilisi Dinamo. Huvitava faktina võib välja tuua tõsiasja, et neljas mängus on Steaual seni olnud tervelt kuus erinevat väravalööjat.

Peatreenerina on Steaua viimase aja edu taga Laurențiu Reghecampf, 37-aastane endine paremäär, kes veetis suurema osa oma mängijakarjäärist Saksamaal. Bukarestis maandus ta eelmise hooaja alguses ning seda mõnevõrra üllatuslikult. Varasemalt oli ta ametis olnud vaid paari Rumeenia väiksema meistriliiga klubi ning madalamate liigade klubide juures.

Tagant järgi võib Steaua juhtkond, mille eesotsas istub presidendina Helmuth Duckadam, 1986 kuldse meeskonna väravavahist kangelane, olla oma otsusega väga rahul. Lisaks ülekaalukale liigavõidule ning edule Euroopas, võitis Steaua juulis ka Rumeenia superkarika, kui Ploiesti Petrolul alistati 3-0.

Legiat ootab ees enesekindel ning energiline ja noor (vaid brasiillasest ründaja Leandro Tatu on üle 30 aasta vana) meeskond, kes soovib Euroopa tähtsaimas klubisarjas endast märku anda nagu seda on viimastel hooaegadel on teinud teised Rumeenia klubid Cluj ja Galati. Avakohtumine üle 55 000 pealtvaataja mahutaval Bukaresti rahvusstaadionil, kus toimus 2012. aasta Euroopa liiga finaal, saab olema elulise tähtsusega. Steaua ei kaota kodus väga palju mänge ning samuti ei sõida külalised sealt tihti ära võidukalt.

Üleminekuaken on taas elavnemas

Nädalavahetusel sai Premier League'i avavoorus selgeks, et Arsenal on enne uue hooaja algust väga kehvas seisus. Arsene Wenger pole suutnud seni lahkujaid asendada ning see tõi endaga hooaja esimeses mängus kaasa ka 1-3 kaotuse Aston Villa vastu. Uuel nädalal on Wenger oma tegevust üleminekuturul siiski elavdanud. Sky Sportsi andmetel tegi Arsenal täna pakkumised Newcastle'i Yohan Cabaye ja Sevilla Geoffrey Kondogbia ostmiseks.

Newcastle lükkas 14 miljoni euro suuruse pakkumise aga kiirelt tagasi. Samas eeldatavasti julgustatakse Arsenali tegima uut pakkumist, sest Cabaye jäeti tänasest kohtumisest Manchester City vastu meeskonnast välja. Wengeri radaril näib olevat veel ka kolmas poolkaitsja. Juventuse Paul Pogba on tunnistanud, et Arsenal on tema eest valitsevale Itaalia meistrile pakkunud 20 miljonit eurot. Sama summa peaks olema ka Kondogbia väljaostuklauslis kirjas.

Täienduste otsimisega on seni olnud hädas ka Manchester United. Nädalavahetusel saadud 4-1 võit Swansea üle oli küll muljetavaldav, kuid üldpildis on Unitedi rivistus siiski üsna hõre. Täna tehti Evertonile duubelpakkumine Leighton Bainesi ja Marouane Fellaini ostmiseks, kuid ligi 33 miljoni euro suurust ostusummat pidas Everton lausa solvavaks. Nüüd oodatakse, et United asub taas mõlemat meest eraldi jahtima. Mäletatavasti tehti juba juunis Bainesi eest 14 miljoni euro suurune pakkumine, kuid selle lükkas Everton tagasi.

Suurt aktiivsust on üles näidanud veel ka mitmed teised Premier League'i meeskonnad. Fulham hankis nädalavahetusel endale Darren Benti ja Scott Parker. Esimene saabus Aston Villast aastase laenulepinguga ning teine 4.7 miljoni euro eest Tottenhamist. Seejuures huvitaval kombel oli QPR-i peatreener Harry Redknapp veel reedel üsna enesekindel, et Parker valib hoopis tema klubi oma uueks koduks. Tottenhamist lahkusid nädalavahetusel ka Jake Livermore ja Tom Huddlestone. Mõlemad siirdusid Hull City'sse. Esimene vahetas klubi laenulepinguga, teine müüdi aga maha kuue miljoni euro eest. QPR-i suvised ümberkorraldused said nädalavahetusel jätku selle näol, et lahkus Esteban Granero.

Endine Real Madridi mängumehe näol sai enne alanud nädalal algavaid Meistrite liiga playoff ringi mänge väärt täienduse Real Sociedad. Sarnaselt näiteks Newcastle'isse siirdunud Loic Remy'le ja Fulhamiga liitunud Adel Taarabtile lahkus ka Granero laenulepinguga.

Sarnaselt QPR-ile on teatavasti hakanud suurpuhastust tegema ka Mahhatškala Anži. Aleksandr Kokorin, Igor Denisov ja Juri Žirkov liitusid reedel kogusumma 45 miljoni euro eest Moskva Dinamoga ning Mbark Boussoufa müüdi 15 ja poole miljoni eest Moskva Lokomotivile. Järgmisteks lahkujateks peetakse Lassana Diarrat, Joao Carlost ja loomulikult klubi kõrgeima palgalist meest Samuel Eto'od.

Muutused Anžis on kardinaalsed. Klubi plaanib pärast hooaja esimest poolt hakata taas püsivalt baseeruma Mahhatškalas ning kogu raha, mis mängijate müügist teenitakse investeeritakse noortetöösse.

Venemaal on hetkel aktiivsed ka Krasnodari klubid. FK Krasnodar hankis nädalavahetusel enda rivistusse Andreas Granqvisti, kelle eest maksti Genoale veidi üle viie miljoni euro ning Krasnodari Kuban ostis kolme miljoni eest Eviani poolkaitsja Mohammed Rabiu. Prantsusmaa väikeklubi leidis ghanalasele kohe ka asendaja, kui Pandurii Targu Jiu meeskonnast hangiti 800 000 euro eest Dan Nistori, kes tegi Rumeenia klubi eest Tallinna Levadia vastu Euroopa liiga teises eelringis mõlemas kohtumises kaasa kõik mänguminutid.

Prantsusmaal sai nädalavahetusel endale lõpuks uue väravavahi AS Monaco. Sampdoriast laenati aastaks Sergio Romero, kelle lepingusse sisestati ka viie miljoni euro suurune väljaostuklausel.

Suvel rohkelt lisandusi saanud Monaco jättis reedel hüvasti ka ühe mängijaga, kui eelmise hooaja suurim väravakütt Ibrahima Toure müüdi Dubai klubisse Al Nasr. Tehingu suuruseks oli 3.8 miljonit eurot. Huvitaval kombel teatas mees vaid paar päeva pärast uute klubisse siirdumist, et juba soovib ta tegelikult ka Prantsusmaale naasta.

Toulouse on endale samas ligi kahe miljoni euro eest hankinud Martin Braithwaite, kes lõi eelmisel nädalal sõpruskohtumises Poola vastu oma esimese värava Taani koondise eest. 22-aastane ääreründaja osteti Esbjergist. Prantsumaalt on olnud veel aga paar tähelepanuväärset lahkujat. Le Mansi talendikas keskkaitsja Mory Kone on sõlminud 5-aastase lepingu Parmaga ning Valenciennes'i poolkaitsja Remy Gomisi karjäär jätkub Levantes.

Samal ajal on mitu Ligue 1 klubi ilma jäänud andekast Elevandiluuranniku ründajast Giovanni Siost. Eelmisel hooajal Wolfsburgist laenul olles hooaja esimese poole Ragnar Klavani koduklubis Augsburg veetnud ning teise poole Sochaux's mänginud Sio eelistas prantsuse klubidele FC Baselit. Tema hinnaks oli 3 miljonit eurot.

Hispaanias on endale väga väärt täienduse saanud Sevilla meeskond. Kuue miljoni euro eest on endale soetatud eelmisel hooajal Levante eest säranud Victor Iborra, kelle vastu tundsid huvi ka mitmed inglise klubid. Villarreal on endale saanud aga uue keskkaitsja. Selleks on 22-aastane Gabriel Paulista. Brasiilia klubile Vitoria maksti tema eest 3.4 miljonit eurot.

Serie A-s on väga osava lükkega hakkama saanud Catania. Enda rivistusse on kolme ja poole miljoni eest toodud viimasel paaril hooajal Argentinas Velezi meeskonna eest mängides rohkelt kiidusõnu teeninud Gino Peruzzi.

21-aastast paremkaitsjat, kes on võimeline mängima ka ääreründajana, ajas põhimõtteliselt terve suve taga Sunderland, kuid lõpuks jäi Paulo Di Canio oma ihaldatud mängijast siiski ilma.

Liverpoolis ollakse taas sõbrad edasi

Kui veel vaid nädala tagasi tundus, et Luis Suarezil pole enam mingit lepitusteed Liverpooli peatreeneri Brendan Rodgersiga, siis resoluutsed välja ütlemised klubi omaniku John W. Henry poolt on ikkagi kiirelt uruguaylase pannud ümbermõtlema. Terve nädala treenis Suarez reservmeeskonnaga, kuid täna oli ta juba esindusmeeskonna trennis ja olles oma meeskonnakaaslastelt oma käitumise pärast vabandust palunud, nagu Rodgers käskis temal teha. Siiskit homses Premier League'i avavooru mängus Stoke City vastu me teda ei näe, kuna ta kannab eelmisel hooajal teenitud mängukeeldu.

Laiemas pildis tähendab see seda, et Liverpooli võimalused uuel hooajal esinelikusse murda kasvavad märgatavalt. Rodgers on suvel olnud usinalt ametis meeskonna timmimisega. Viimaseks lahkujaks on Stewart Downing, kes müüdi 5.8 miljoni euro eest West Hami

Enne hooaja algust on satsi saadud ka uus vasakkaitsja Aly Cissokho, kes saabub Valenciast aastase laenulepinguga, mille kohaselt maksab Liverpool hispaania klubile esialgu 1.1 miljonit eurot ning kui on soov prantslane pikemalt endale jätta, siis veel 4.7 miljonit juurde.

Suureks kaotajaks on aga Arsenal. Arsene Wenger oli Suarezi nimel valmis mitmekordselt purustama klubi senise rekordostusumma, kuid lõpuks jäi ta pika ninaga. Lisaks on Arsenal ilma jäänud ka ühest teisest soovitud mängumehest Luiz Gustavost.

Olgugi, et eeldati brasiillase siirdumist Londonisse valis Gustavo siiski koha, kus mänguaeg kindlamalt garanteeritud ning allkirjastas lepingu hoopis Wolfsburgiga. Arsenal ei olnud valmis tema eest välja käima 23 miljonit eurot, kuid Wolfsburg, kes on tegelikult üpriski rikas klubi tänu sidemetele Volkswageniga, võttis hea meelega Brasiilia koondislase Müncheni Bayernilt endale.

Hooajaeelsed ennustusvihjed osa II

Prantsusmaa ja Saksamaa liigadega seotud ennustused said eelmisel nädalavahetusel täitsa hea alguse. Marseille võttis Guingampi vastu väga kindla võidu, kui samas tiitlipretendentidest vääratas PSG viigiga Montpellier's. Selle tagajärjel on ka Marseille koefitsient teinud päris korraliku languse 2.00 peale, mida küll veel siiski hindan täitsa heaks hinnaks. Samuti on langenud Guingampi oma 1.65 peale, mis endiselt sobilik mõne teise ennustusega kombineerimiseks. Bastia küll kaotas 0-2 Nantesile, kuid kuna vastased kasutasid selles kohtumises väidetavalt mängijat, kes tegelikult oleks pidanud mängukeelu all olema, siis saab Korsika saare meeskond sellest mängust tõenäoliselt 3 punkti ikkagi kätte. Naaber saare pealt Ajaccio aga kaotas oma avavooru mängu 0-1 Saint-Etienne'ile ning selle tulemusega pole enam midagi ette võtta.

Saksamaal sai hea võidu Hannover, kui alistas 2-0 Wolfsburgi, kuigi Werder võidutses samuti, kui alistas 1-0 Braunschweigi. Huvitav tähelepanek on see, et olgugi, et Kießling, kes lõi avavoorus kenasti värava, on kõvasti oma koefitsiendis "järele andnud" (mis nüüd 6.50), samas kui Lewandowski, kes skooris vaid penaltipunktilt on endiselt 4.50-ga favoriit. Nüüd siis aga Inglismaa ja Hispaania ennustuste juurde.

Swansea lõpetab eespool West Hamist - 1.75 (Pafis ja Unibetis)

Need meeskonnad kogusid eelmisel hooajal võrdselt punkte (46), kuid Swansea jäi ettepoole tänu paremale väravatevahele. Suve jooksul on pigem paremaks muutunud Swansea. Tundub, Sam Allardyce'i plaan näeb uuel hooajal ette seda, et Stewart Downing tsenderdab ja Andy Carroll koksab pallid sisse, mis paberi peal näib täitsa hea plaaniga, aga selle teostus saab olema keeruline. Puhtalt juba selle pealt, et Carroll lõi eelmisel hooajal vigastustega võideldes vaid 7 väravat ja Downing pole enam see mängija, kes ta oli Aston Villa päevil. Swanseal on sügavam pink ning peatreeneril rohkem valikuvariante. See peaks kindlustama ka selle, et isegi samaaegselt Euroopas võideldes lõpetab Walesi klubi West Hamist eespool.

Crystal Palace lõpetab viimasena - 3.00 (Pafis ja Unibetis)

Palace on Wilfried Zaha näol kaotanud suve jooksul oma eelmise hooaja tähtmängija. Meeskond pole erilist täiendust saanud ning kogu seltskond tervikuna lausa karjub näkku "Championship". Ian Holloway kindlasti tuleb oma meeskonnaga ründavat jalgpalli mängima ja fännidele meelelahutust pakkuma, kuid arvata on, et see üritus lõppeb samamoodi nagu tema varasem Blackpooli projekt ning sel hooajal on vastased ka selliseks uljuseks valmis. Hull City võib tulla Palace'ile konkurentsi pakkuma, kuid sellegi poolest näib üpris kindel, et Londoni klubi lõpetab ikkagi viimasena. Seega näib hea panusena ka see, et Cardiff lõpetab kõigist edutatud meeskondadest parima kohaga - 1.80.

Rootslased löövad üle 7.5 värava - 2.20 (Pafis ja Unibetis)

Hetkeseisuga alustavad Premier League'is hooaega viis rootslast - Sebastian Larsson, Alexander Kacaniklic, Markus Rosenberg, Jonas Olsson ja John Guidetti. Viimane arvatavasti saab Manchester City eest väga vähe mänguaega, kuid ülejäänud neli peaksid küll olema suutelised lööma vähemalt 8 väravat. Sunderlandi karistuslöökide spets Larsson lõi üksi 2011/12 hooajal 7 väravat, Kacaniklic alustas oma esimest täishooaega Fulhamis mullu väga bravuurikalt, kui lõi poole hooajaga 4 väravat enne kui hooaja lõpu veetis laenul Championshipis Burnley's. West Bromis mängival Rosenbergil ebaõnnestus debüüthooaeg Inglismaal, kui 24 Premier League'i mänguga jäi tal väravate arve avamata, kuid varasemalt on ta La Ligas ja Bundesligas korralikult võrku sahistanud. Kes soovib väiksemat riski, siis teine huvitav variant on, et taanlased löövad üle 10.5 värava - 1.65. Andreas Corneliuse ja Nicklas Heleniuse näol on uueks hooajaks Premier League'i kolinud kaks eelmise hooaja Taani kõrgliiga suurimat väravakütti, kes kombineerisid kahe peale 34 tabamust. Tase Inglismaal saab olema muidugi kõrgem, kuid neil peaks olema piisavalt kvaliteeti, et kahepeale 11 väravat kokku saada. Samuti võivad neile veel ka appi tõtata Daniel Agger (eelmisel hooajal 3 väravat) ja Jores Okore (eelmisel hooajal Taani liigas 4 väravat).

Tottenham lõpetab TOP 4-s - 3.25 (Pafis ja Unibetis)

Otseselt küll sellist marketit välja pakutud ei ole, kuid selle koefitsiendi leiab kategoorias "kõrgeima asetusega meeskond, välja arvatud favoriidid". Favoriitideks loetakse siis Manchesteri klubisid ja Chelsea't ning olgem ausad, väga tõenäoliselt nad endale ka kolm kohta esinelikus haaravad. Seega jäävad viimasele kohale võitlema vaid Tottenham ja Arsenal. Hetkel, mil Arsenalil on tõelisi raskusi meeskonna täiendamisega, tuleb kindlasti eelistada Spursi, isegi kui Gareth Bale'i tuleviku kohal on rippumas küsimärk. Kahel eelmisel hooajal on Tottenham Arsenalile kaotanud vaid ühe punktiga, seega võrreldes koefitsiente, 3.25 vs 1.65, on kindlasti mõistlikum eelistada esimest. Võib muidugi juhtuda, et Bale lahkubki lõpuks Madridi ja Arsenal saab Suarezi kätte, kuid hetkel tundub see väga ebatõenäolise stsenaariumina.

Atletico Madrid lõpetab kolmandana - 2.25 (Pafis ja Unibetis)

Selle panuse leiab jällegi kategooriast "kõrgeima asetusega meeskond, välja arvatud favoriidid". Barca ja Real võtavad kindlasti esimesed kaks kohta endale ning Atletico, kes ka mingi hetk suutis end eelmisel hooajal kahe suure vahele mahutada, peaks ka seegi kord ülejäänud pakist välja paistma. Vaadates kõige ohtlikumaid konkurente Valencia ja Sevilla näol, siis kipuvad nad ikkagi tekitama õla kehitust, sest koosseisu ühtlasus ei küündi Atletico tasemele. Samuti on ebatõenäoline, et eelmisel hooajal Atletico selja taga lõpetanud Real Sociedad oma edu kordab.

Sevilla on parim Andaluusia meeskond - 1.80 (Pafis ja Unibetis)

Olgugi, et ma hindan Betisi väga, siis ei näe ikkagi seda, et nad suudavad Sevillaga sammu pidada. Negredo ja Navase kaotus Manchester City'le on valus hoops, kuid asendused Kevin Gameiro ja Marko Marini näol ei ole sugugi halvad. Eelmisel hooajal kaotas Sevilla oma linnarivaalile vaid kuue punktiga olgugi, et võõrsil võideti terve hooaja jooksul vaid üks kohtumine. On raske uskuda, et teine hooaeg järjest välisreisid sedavõrd kehvad välja kukuvad. Andaluusia meeskondadest lõpetas mullu Sevillast eespool ka Malaga, kuid Meistrite liiga veerandfinalisti koosseis on laiali jooksnud ning neil saab pigem olema probleem liigas ellujäämisega. Samast piirkonnast on veel võtta Granada ja liiga uustulnuk Almeria, kes aga kindlasti ei küündi Sevillale ligilähedalegi.

Ruben Castro on parim hispaanlasest väravakütt - 5.00 (Pafis ja Unibetis)

See on väga huvitav market, kus selgeks favoriidiks on David Villa, koefitsiendiga 1.67, kuid siin on mitu aga. Esiteks ootavad nähtavasti kihlveokontorid, et Villast saab Falcao asendaja, kuid nii see ei ole. Lisaks temale ootavad Atleticos mänguaega ka Douglas Costa ja Rayo Vallecanost hangitud noor brasiillane Leo Baptistao. Ruben Castro lõpetas eelmisel hooajal väravaküttide edetabelis hispaanlaste arvestuses kolmandana - esimesed kaks, Negredo ja Soldado, on nüüdseks liigast lahkunud. 32-aastane ründaja sai 34 mänguga kirja 18 tabamust, üleeelmisel hooajal sai ta sama paljude mängudega kirja 16 väravat, seega võime öelda, et tegu pole vaid ühehooajaliblikaga. 18 tabamust sai eelmisel hooajal kirja ka härrasmees nimega Piti, kuid tema on uueks hooajaks vahetanud Rayo Vallecano värvid välja Granada vastu, mis on kehvem meeskond ja eeldatavasti tekib tal vähem väravalöömisvõimalusi. Võimalik ohustaja võib olla ka eelmisel hooajal 14 väravat löönud Aritz Aduriz, kuid see oli tema karjääri parim saak ja on ebatõenäoline, et 32-aastane mängumees suurt edasiminekut enam teeb.

Premier League hooaja eelvaade - kas London tõukab Manchesteri troonilt?

Uus Premier League'i hooaeg algab väga huvitavas seisus, kus kõigi eelmisel hooajal esikolmiku moodustanud klubide juures töötavad uued peatreenerid. Eelmise hooaja lõpus 11-punktilise eduga meistritiitli võitnud Manchester Unitedi selja taga mahtusid tervelt viie meeskonda kuue punkti sisse. Liiga ladviku moodustavad tänavu kindlasti samad klubid, kuid see ei tähenda, et hooaeg kujuneb igavaks.

Tiitlikaitsja United alustab hooaega väga uudses seisus, kus enam ei istu peatreeneritoolil Sir Alex Ferguson. Muutus on suur, kuna koos Fergusoniga on lahkunud ka täiesti omamoodi režiim. Nagu naljaninad ütlevad - enam ei näe me isegi Fergie time'i. Uuel peatreeneril David Moyesil on selja taga rohked kogemused Evertoni lootsina, kuid iga-aastane võidujooks viimasele eurokohale on täiesti teistsugune, kui pingeline heitlus meistritiitlile ja Meistrite liiga kohale.

Julgen väita ka, et Moyesi algus Unitedis pole olnud ideaalne. Suvise turnee Aasias võib lugeda läbikukkunuks, sest seal saadi mitu ootamatut kaotust. Jah, tegu on "mõttetute" mängudega, kus resultaadi asemel tähtis lihtsalt mängupraktika, aga ükski teistest suurklubides nii suurtes raskustes hooajaeelsetes mängudes ei olnud. Lisaks pole Moyes suutnud meeskonda ka tugevdada. Hetkeseisuga on United teinud suvel täpselt ühe ostu, kelleks on noor uruguaylane Guillermo Varela, kes jääb tõenäoliselt esindusmeeskonnast üpris kaugele. Moyes on küll esimese skeptitsismi laine Community Shieldi võiduga maha surunud, kuid "Punaste Kuradite" liigakalender on alguses neetult raske - 2. voor kodus Chelsea, 3. voor võõrsil Liverpool, 5. voor võõrsil Man City - ning see võib endaga peagi kaasa tuua järgmised kõhklejad ja suurema kriitikarahe. Kui muidugi United neist mängudest 9 punkti ei võta, mille järel eeldatavasti hakatakse Moyesile ja Unitedile juba tiitlit pihku sokutama.

Manchesteri sinine pool City on uueks hooajaks peatreeneritoolil Roberto Mancini väljavahetanud Manuel Pellegriniga. Tšiillane tegi eelnevalt Hispaanias suurepärast tööd Malagaga juhtides Andaluusia klubi eelmisel hooajal Meistrite liigas lausa veerandfinaali. Olgugi, et City'l on kahtlemata kihk haarata naabrilt Premier League'i troon tagasi, siis usun, et Pellegrini toomine meeskonna juurde on märk ka sellest, et klubi naftašeikidest omanikud loodavad suurimat edu saavutada siiski Euroopas.

Mancini tegi ju tegelikult City'ga väga head tööd - võideti liiga, võideti karikas - kuid just ebaõnnestumine Euroopas kiskus lõpuks tema aktsiad sedavõrd alla, et pärast eelmise hooaja lõppu ei uskunud eriti enam keegi, et itaallane veel üheks hooajaks võimaluse saab. Pellegrini on Inglismaale tulnud väga raevukate sõnadega. Ta on hinnanud meeskonda, mida suvel täiendatud 114 miljoni euro eest, Premier League'i tugevaimaks. Samas ei saa öelda, et City poleks ka eelmisel hooajal olnud liiga parima koosseisuga. Seega on väga huvitav näha, mida Pellegrini selle meeskonnaga korda suudab saata.

Tiitlit tahab loomulikult taaskord ka Chelsea omanik Roman Abramovitš ning selle nimel võib öelda, et on ta osa oma uhkusest alla neelanud ning toonud Londonisse tagasi Jose Mourinho. 2007. aastal ootamatult Chelsea'st vallandatud Mourinho on Inglismaale naasnud selge sihiga viia Chelsea taas Inglismaa tippu ning kindlasti on talle personaalseks eesmärgiks ka Meistrite liiga võit, mis tal esimese perioodi ajal Londonis saavutamata jäi.

Chelsea on suvel üpris rahulikult tegutsenud. Esindusmeeskonda on ostetud vaid kaks uut mängijat Marco van Ginkel ja Andre Schürrle, kuid seda suuresti seetõttu, et mitmed mehed, keda nähakse tuleval hooajal väga oluliste lülidena veetsid eelmise hooaja klubist eemal laenulepingutega. Mourinho on hingelt võitja, kuid Chelsea fännidele on ta lubanud, et seekord soovib ta panna oma meeskonna mängima ka ilusat jalgpalli. Kas Mourinho on sõnapidaja mees näeme juba 30. augustil, kui Euroopa superkarikamängus on Chelsea vastaseks Müncheni Bayern.

Me saaksime üles rivistada päris korraliku algkoosseisu nendest mängijatest, keda tänavusel suvel on Arsenaliga seostatud. Kurb tõsiasi on aga paraku see, et Arsene Wengeri meeskonnaga on suvel liitunud vaid üks mängija - 20-aastane ründaja Yaya Sanogo. Ja kuna Sanogo tuli Prantsusmaalt üle täiesti tasuta, sest tema leping Auxerre'iga oli lõppenud, siis saavad hetkel isehakanud humoristid lisaks erinevate sündmuste loetlemisele, mis on juhtunud alates hetkest, mil Arsenal võitis viimati mõne tiitli (FA karikas 2005), hoobelda ka sellega, et me kõik oleme suvel kulutanud rohkem raha kui Arsenal.

Kuna Wenger pole suutnud suve jooksul meeskonda tuua neid nägusi, keda soovis, siis on hetkel Arsenali koosseis ka väga hõredaks jäänud. Eeldati, et ostud saadakse tehtud ning müüdi mitu mängijad maha, kuid hetkeseisuga on see plaan Wengerile ninanipsu tegemas. Viimati oli selline olukord 2011. aasta suvel, mis viis üleminekuakna viimasel päeval lõpuks selliste pannikaostudeni nagu Mikael Arteta, Andre Santos ja Per Mertesacker. Esimene on küll oma koha meeskonnas leidnud, kuid Santos, kes nüüdseks klubist ka lahkunud, ning Mertesacker on siiski olnud pettumused. Kui Wengeril ei õnnestu soovitud oste sooritada, siis võib Arsenal väga vabalt esinelikust välja kukkuda.

Teiste ebaõnnestumist on ootamas Tottenham. 72 punkti ja viies koht tähendas eelmisel hooajal Spursi jaoks seda, et tegu oli rekordilise punktisummaga, millega jäädi eemale Meistrite liiga kohast. Andre Villas-Boas on viimasti hooajal 1989/90 esikolmikus lõpetanud klubist vormimas taas tiitlipretendenti. Suvel on Spurs loobunud mitmest nii öelda "koha täitjast" ning meeskonda on tugevdatud tervelt 72 miljoni euro eest. Kui Arsenal ja Manchester United pole oma ostudega hakkama saanud ning Chelsea ja Manchester City alustavad uute peatreenerite käe all, siis peaks justkui teoorias olema Spursil hooaja alguses korralik eelis.

Samas muidugi sõltub uue hooaja edu sellest, kas suudetakse kinni hoida "100 miljoni mehest" Gareth Bale'ist või mitte Eelmisel hooajal Cristiano Ronaldo järel alles teise mängijana Inglismaal nii ajakirjanike poolt hooaja parimaks mängijaks, parimaks nooreks, kui ka kaasmängijate poolt parimaks mängijaks valitud waleslane on erinevate vigastuste tõttu vahele jätnud suure osa hooajaks ettevalmistustest ning temaga seotud üleminekujutt ei taha kuskile kaduda - kas ta siis läheb Real Madridi või ei. Arvatavasti me põhjapanevat hinnangut tema tuleviku suhtes ei saagi teha enne üleminekuakna sulgumist. Julgen aga väita, et kui Bale jääb, siis on Spursi näol tegu väga tõsise esikolmikukoha nõudlejaga, kui ta aga lahkub, siis saab esineliku suurimaks ohuks Liverpool.

Elu Tottenhami ja Liverpooli selja taga kujuneb kindlasti väga tasavägiseks. Eelmise hooajal lõpus eraldas kaheksandana lõpetanud West Bromwich Albioni liigas viimasena ellujäänud Sunderlandist vaid 10 punkti. Eelnevatel hooaegadel on olnud ka Everton teistest nii öelda " selgelt parem meeskond", kuid mul on väga sügavad kahtlused, kas Roberto Martinez on suuteline Moyesist maha jäänud meeskonna panna mängima seda mängu, mida ta Wiganis viljeles. Evertonis on hetkel selgelt rohkem füüsilist kui tehnilist jõudu. Teiste keskelt võib hoopis üllatada ehk Swansea City.

Liigakarikavõiduga Euroopa liigasse kvalifitseerumine on Walesi klubile toonud korraliku rahalise turgutuse ning seda on peatreener Michael Laudrup suvel ka targalt kasutatud. Eriti uhke ost on tehtud Wilfried Bony näol, kes lõi eelmisel hooajal Hollandi liigas lausa 31 väravat. Eredivisiest on muidugi aastate jooksul Inglismaale tulnud igasugu väravamasinaid, mõned on õnnestunud (van Persie, van Nistelrooy), mõned mitte (Kezman, Alves), kuid Bony näib hea lisanduse ning mõistliku ostuna, olles löönud kaks väravat oma ametlikus debüütmängus Malmö vastu. Lisaks väravatetele saab Bony ostu hinnata hea käiguna ka selle poolest, et eelmise hooaja väravatemasinal Michul on nüüd vajadusel korralik vahetusmees olemas. Eelmise hooaja lõpus tegi hispaanlase vorm väga järsu kukkumise ning selle põhjusena nähti just väsimust. Samas osteti muidugi Bony Michuga koos mängima, seega ootab vastaseid ees paras peavalu, kuidas neid mehi tekistada.

Vaadates liigatabeli tagumisse otsa, siis julgeks esimese liigas langejana noppida välja Crystal Palace'i. Londoni klubi peatreener Ian Holloway on küll muhe mees, kes tegi Blackpooliga paar hooaega tagasi Premier League'is imesid, kuid lõppes õnnetult see üritus ja raske on näha midagi muud ka tänavuse Palace'i poolt - koosseis on lihtsalt sedavõrd kehv. Uustulnukatest tundub üldse olevat vaid Cardiff City see, kes ellujäämisplaani tõsiselt võtab, olles suve jooksul oma rekordostusumma mitmel korral üle löönud. Hull City on täiendusi saanud, kuid need ei tundu olevat piisavad, et koht kõrgseltskonnas säilitada. Meeskonna peatreener Steve Bruce pole samuti kõige parema reputatsiooniga. Rasket hooaega ennustan ka Stoke City'le. Aastaid on kõrgliigas elatud tänu Tony Pulise võitluslikule mänguplaanile, kuid tema on nüüd ametist vabastatud ja mängijatel tuleb harjuda hoopis teistsuguse elu ja mängustiiliga. Uueks peatreeneriks on Mark Hughes, mis samuti Stoke'i fänne arvatavasti ei julgusta.

Premier League'i avavoor tuleb selline:

Liverpool vs Stoke City
Arsenal vs Aston Villa
Norwich City vs Everton
Sunderland vs Fulham
West Brom vs Southampton
West Ham United vs Cardiff City
Swansea City vs Manchester United
Crystal Palace vs Tottenham Hotspur
Chelsea vs Hull City
Manchester City vs Newcastle United

NB! Sarnaselt varasematele aastatele näeb Premier League'i mänge selgi hooajal Viasat Sport Balticust!

La Liga hooaja eelvaade - kas nüüd on taas Reali kord?

Kas keegi mäletab veel aega, mil Hispaania liigat ei võitnud ei FC Barcelona ega Real Madrid? Kui ei mäleta, siis ei saa seda teile pahaks panna. Barca ja Real on endale haaranud tervelt 9 viimast meistritiitlit ja seejuures on esimesed kaks kohta hõivatud kaheksal korral. Ainsaks erandiks oli hooaeg 2007/08, mil kahe hiiglase vahele mahutas ennast Villarreal. Seega võib öelda, et ei ole erilist kahtlust, et tiitli jagavad taas omavahel ära samad meeskonnad. Barca võitis eelmisel hooajal oma 22. meistritiitli, kas nüüd on aeg Realil võtta oma 33-s?

Mõlemad klubid lähevad uuele hooajale vastu uute peatreeneritega. Madridis on Jose Mourinho välja vahetanud Carlo Ancelotti. Itaallasel on selja taga väga pikk ja viljakas peatreenerikarjäär, mille jooksul on ta meistritiitli võitnud kolmes erinevas riigis - Itaalias AC Milaniga, Inglismaal Chelsea'ga ning eelmisel hooajal Prantsusmaal PSG-ga. Lisaks sümpatiseeris uut peatreenerit valivale juhtkonnale kindlasti ka fakt, et Ancelotti on Milani tüürinud kaks korda Meistrite liiga võitjaks ning Reali fännid võivad teile öelda kuivõrd meeleheitlikult soovib klubi kümnendat korda tõusta Euroopa valitsejaks.

Suve jooksul on meeskonnas toimunud mitmeid muutusi. Gonzalo Higuain, Raul Albiol ja Jose Callejon müüdi kõik kogusummaga 60 miljonit eurot Napolisse ning laenul olnud Michael Essien naases koos Mourinhoga Londonisse. Samuti on sisse toodud mitu suure hinnasildiga mängijat. Neist kallimad Real Sociedadist saabunud Asier Illarramendi ja Malagast ostetud Isco - mõlema poolkaitsja eest käidi välja ligikaudu 31 miljonit eurot. Lisaks on siis veel "taskuraha" eest ostetud Leverkusenist paremkaitsja Daniel Carvajal ja Sao Paulost lõhkuv poolik Casemiro. Kvaliteedis ei tohiks suurt kaotust olla, küll aga on uutel nägudel vähem kogemusi.

Samuti saab kindlasti olema huvitav jälgida seda, mida suudab Ancelotti teha Kakaga. Milanis itaallase käe all mängides oli brasiillane üks maailma parimatest mängijatest, kuid Realis pole ta oma õiget mängurütmi leidnud. Aeg-ajalt on olnud küll sähvatusi, kuid stabiilset vormi pole ta saavutanud. Loomulikult on enne uue hooaja algust üks põletavam küsimus ka see, et kuidas kohaneb Cristiano Ronaldo uue peatreeneriga.

Mourinho kiiretele vasturünnakutele orienteeritud ründeplaani sobitus ta väga hästi, aga nüüd ootab teda kõigi eelduste kohaselt ees Ancelotti "kuusepuu" formatsioon, kus tähtis roll pallivaldamisel.

Rohkelt pallivaldamist näeme uuel hooajal kindlasti ka Barcelona poolt. Peatreener on küll uus, aga Gerardo Martino tuleb argentiinast pea, et sama süsteemi harrastajana, millega oleme harjunud Barcat seostama. Lõuna-Ameerikas on Martinol selja taga väga edukas karjäär, aga kas ta suudab ennast ka Euroopas tõestada? Seda näitab aeg.

Sarnaselt Realile pole ka Barca suvel oma pangakontot külmutanud. Küll on aga erinevalt oma tulisest rivaalist kogu raha välja käidud vaid ühe mängija eest (kui mitte arvestada Romast Bojani tagasiostu, kes kohe uuesti välja laenati) - selleks on Neymar.

Barca pidi noore brasiillase eest Santosele välja käima tervelt 58 ja pool miljonit eurot ning terve jalgpallimaailm ootab põnevusega, mida suudab põnev talent Euroopas korda saata. Kuidas klapib ta meeskonna A ja O Lionel Messiga ning kuidas mõjub talle verehaigus, mille Barca tohtrid tal suvel diagnoosisid.

Võrreldes eelmise hooajaga on Barca suvel loobunud kolmest mängijast. Eric Abidali lepingut ei otsustatud pikendada ja lõpuks maandus ta Monacos, David Villa müüdi üllatavalt odava hinnaga Atletico Madridi ning Thiago Alcantara loovutati 25.7 miljoni euro eest Pep Guardiolale ja Müncheni Bayernile.

Tõenäoliselt pole aga Barca tegutsemine üleminekuturul veel lõppenud. Viimase aja suurim murelaps kaitseliini näol vajab täiendust. Meediast on läbi käinud erinevad nimed ja teiste seas tehti konkreetne pakkumine ka David Luizi ostuks, kuid loomulikult Mourinho teda Londonist ära ei lase. Lisaks on kummaline situatsioon seoses väravavaht Victor Valdesiga. Valdes on teatanud, et ei kavatse pikendada oma järgmisel suvel lõppevat lepingut, Barcal on viimane võimalus ta rahaks teha, kuid sobivat asendajat pole leitud. On liikumas spekulatsioonid, et Martino soovib endisest klubist Newell'sist väravasuule tuua Nahuel Guzmani, kuid Argentina liiga on ikka tiba teise tasemega kui Hispaania liiga.

Huvitav muidugi on see, et olgugi, et Reali ja Barca näol on tegu kahe supermeeskonnaga, kes paberi peal väga võrdsed, pole siiski ükski viimastest tiitliheitlustest tasavägiseks kujunenud. Barca triumfeeris eelmisel hooajal 15-punktilise eduga ning Real enne seda 9 punktiga. Seega, kuna uuel hooajal tõesti ei saa taaskord tiitliheitlusesse kolmandat hobust paigutada, siis võime vähemalt pöidlad pihus hoida, et kaks hiiglast püsiksid hooaja lõpuni koos.

Barca ja Reali rahu käis küll eelmisel hooajal vähekene rikkumas Atletico Madrid, kes lõpetas hooaja ka parima kaitsemeeskonnana, kuid lõpuks venis vahe Barcaga siiski 24 punkti peale. Nüüd, kus Falcao on suure raha eest Monacole müüdud, on raske näha, et suudetakse sama taset hoida. Samas peaksid suvised täiendused Villa ning Rayo Vallecanost hangitud Leo Baptistao näol veidikenegi lappima colombialase poolt jäänud auku ning hoidma Atletico ülejäänutest parima meeskonnana.

Heitlus viimasele Meistrite liiga kohale saab aga kindlasti olema pinev. Mullu ennast neljandaks mänginud Real Sociedad on Illarramendi näol kaotanud meeskonnast väga olulise lüli ja kui nüüd jõutakse Meistrite liiga alagrupiturniirile, siis hakkab see kindlasti neid segama. Eriti kurb näide on üleeelmisest hooajast, mil Villarreal mängis ennast Euroopa eliidi sekka, kuid koduliigas läksid lood nii kehvasti, et lõpuks langeti välja. Sarnaselt Atleticole on suvel oma esiründajast ilma jäänud ka Valencia ja Sevilla. Viimasel oli juba mullu õudne hooaeg, kui lõpetati alles 9. kohal, samas peaks olema Manchester City'iss lahkunud Alvaro Negredot lihtsam asendada kui Falcaod. Sama kehtib ka Valencia ning Tottenhami siirdunud Roberto Soldado näol. Kuna aga olulisest mängijast ilma jäämine kindlasti mõjutab meeskonna mängu, siis võib ka sarnaselt eelmisel hooajal sähvatanud Sociedadile, jõuda ka tänavu mõni üllatusmeeskond tippkonkurentsi.

Miks mitte ei võiks selleks olla Real Betis? Kolm aastat peatreeneritoolil istunud Pepe Mel on Betisi pannud mängima väga head jalgpalli ning see aitas Sevilla klubi eelmisel hooajal 7. kohale. Algus võib olla raske, kuna suvel on toimunud tohutult muudatusi, kuid kui eelmise hooaja kehv kaitse ära parandatakse, siis võib hooaja lõpus loota üpriski kõrget kohta. Üks mu viimaste aastate lemmikmänge, mis hästi meelde on jäänud, oli üleeelmisel hooajal toimunud Hispaania karikamäng, kus Betis alistas kodus Barca 3-1.

Silma tasub kindlasti peal hoida ka Athletic Bilbaol, kes alles eelmisel aastal mängis Euroopa liiga finaalis. Nüüdseks on jäädud ilma mitmest toonase meeskonna põhilülist ja eelmise hooaja algus oli väga nukker, kuid hooaja teisel poolel näidati soliidset vormi ning näib, et ollakse taas valmis heitluseks eurokohtadele. Athletic on suvel Betisist röövinud ka keskväljamaestro Benati, mis peaks veelgi Baskimaa klubi võimekust tõstma.

Väga põnev oli eelmisel hooajal ka väljakukkumisheitlus, kus kõige napimalt, ühe punktiga, pääses Celta Vigo. Tänavuseks hooajaks on esiliiga võitjana meistriliigasse koos tavapärasemate meeskondade Almeria ja Villarrealiga tõusnud Elche, kes kuulus viimati kõrgseltskonda 24 aastat tagasi. Oma positsiooni säilitamine saab olema aga väga raske. Suvel lahkusid klubist mitmed mängijad ning nende asendajaks on tasuta saadud nii öelda teiste klubide ülejäägid. Seis ei ole roosiline ka Almeiral ning vähemalt hooaja eel võib öelda, et Villarreali võimalused ellu jääda on uustulnukatest parimad. Selle nimel on suvel kulutatud ka korralikult raha - uusi mängijaid on toodud ligikaudu 14 miljoni euro väärtuses. Üks üllatusnimi relegatsiooniheitluses võib olla Malaga. Kahe hooaja vahel on kaotatud peatreener ja põhimõtteliselt pool meeskonda. Hooajal 2009/10, enne kui šeik Abdullah Al Thani klubi omanikuks sai, jäi Malaga liigasse püsima vaid ühepunktilise eduga. Nüüd, kus rahaprobleemide tõttu alustab klubi taaskord nullist, võib see väga vabalt korduda.

La Liga avavoor näeb välja järgmine:

Real Sociedad vs Getafe
Real Valladolid vs Athletic Bilbao
Valencia vs Málaga
Barcelona vs Levante
Real Madrid vs Real Betis
Osasuna vs Granada
Sevilla vs Atlético Madrid
Rayo Vallecano vs Elche
Celta de Vigo vs Espanyol
Almería vs Villarreal

Kolm mõtet Eesti - Läti mängust

1. Ojamaa peab kuuluma algkoosseisu

Usun, et väga ei liialda, kui ütlen, et Henrik Ojamaa oli 64. minutil vahetusest sekkudes terve kohtumise peale parim eestlane. Tema füüsiline võimusus hakkas kohe lätlaste vasakul äärel probleeme tekitama ning oma kiirusega ja värskusega oli ta Läti kaitseliinile paras peavalu. Seda tunnistas pärast mängu ka vastaste peatreener Marians Pahars. Jah, osalt oli selle taga see, et värskema mehena oli Ojamaal võimalik kaitsjatele kergemini ära teha, kuid vaadates, kui kõrgel tasemel ta mängib - vaid sammukese kaugusel Meistrite liiga alagrupiturniirilt, olles oma klubi põhirivistuse mees - siis on kummaline, et seesugune talent Eesti koondises kohtumisi vahetusmeestepingilt alustab. Tarmo Rüütlil võib seoses Hollandi mänguga olla peas küpsemas sama plaan, mis eile - tuua Ojamaa väsinud kaitsjate vastu tegutsema alles viimase 20-30 minuti jooksul - kuid olgem ausad, tõenäoliselt on selleks ajaks meie seis Hollandi vastu juba lootusetu.

2. Vassiljev peab mängima ründavamal positsioonil

Punane kaart vahetult enne poolajavilet oli väga halb seik, kui omamoodi töötas see ka õnnistusena. Esimese poolaja veetis meie koondise pärl Konstantin Vassiljev taaskord harjumatult sügaval positsioonil, mis on ilmselgelt tema talendi raiskamine. Teiseks poolajaks Henri Anieri väljavahetamine Martin Vungi vastu, andis Vassiljevile ülesande mängida ründaja taga ning ründamäng töötas kohe teistel tuuridel. Kui Vassiljev, kelle Pahars lahterdas lausa "maailmaklassiga mängijaks", poleks teisel poolajal ründaval positsioonil mänginud, siis oleks arvatavasti ära jäänud ka Dmitri Kruglovi koondisekarjääri teine värav, sest just tema oli see, kes Kruglovi nina ette mõõdetud tsenderduse toimetas. Varasemalt olen küll kirjutanud, kuidas kahe ründajaga mängimisel on omad plussid, kuid võttes arvesse, et Holland on Sinisärkide jaoks niigi ülikõva pähkel, siis peaks tõsiselt kaaluma ründeambitsioonidest loobumist ning nagu tänane mäng näitas - väravaid saab lüüa ka vaid ühe puhta ründajaga ning seda veel vähemuses mängides!

3. Jääger on liimist lahti

Paha on seda tunnistada, kuna Enar Jääger on alates oma koondisedebüüdist 2002. aastal Bulgaaria vastu olnud üks sümpaatsemaid sinisärki kandavaid mängijaid, kuid paraku on tema vahepealne klubita olek pannud paraja põntsu tema mängupraktikale ja enesekindlusele ning koondisele oleks ehk kasulikum, kui keegi ta algkoosseisus välja vahetaks. Viimastes mängudes on ta jätnud väga ebakindla mulje, pidevalt kõheldes olukordades, mis ta varasemalt on lihtsalt külma kõhuga ära lahendanud. Lierse'is on ta nüüd küll korralikult mänguaega saanud ja esimeses kolmes voorus teinud kaasa kõik minutid ning enne mänge Hollandi ja Ungari vastu on veel sama palju voore ees seismas, aga kui nende mängudega mingit edasiminekut seoses tema vormiga ei toimu, siis peaks Tarmo Rüütli leidma paremkaitsesse mõne parema variandi. Eelistatult noore ja perspektiivika.

Minu visiooni kohaselt võiks Eesti algkoosseis septembris välja näha midagi selle sarnast:

Lisaks paremkaitsele on muidugi seoses Morozovi vigastusele, mis esialgsetel andemetel hoiab ta murult eemal kolm kuud, probleem ka keskkaitses. Samas on sinna võtta rohkem valikuid kui paremale - Piiroja, Rähn, täna vahetusemehena hea partii teinud Reintam, keda võiks vanuse tõttu eelistada. Ojamaa tunnistas eile pärast mängu, et tal on väga hea mõistmine Anieriga, seega miks mitte kaks semu koos väljakule saata? Eriti, kui Anier jätkab Šotimaal väravate paugutamist. Eile oli ta küll veidi kahvatu, kuid koondisekarjääri algus on tema poolt olnud siiski silmapaistev - 8 mänguga 3 väravat. Äärel mängides tekitab kindlasti küsimusi Ojamaa panus kaitsefaasis, kuid erinevalt 4-4-2 formatsioonile on sellise 4-2-3-1 plaani puhul keskväljal üks lisa musta töö tegija juures, kes peaks jõudma Ojamaa auke lappima. Vunk on Premium liigas aina paremasse hoogu minemas ning näitas ka Läti vastu head klassi, seega tema lülitamine meeskonda ei oleks midagi ebaloogilist. Samuti võiks Kink algkoosseisus Kruglovile teed teha. Esiteks tuleks Kruglovi premeerida juba löödud värava eest ning teiseks oli Kink Läti vastu (taaskord) kahvatu.

Cardiff City jätkab rekordite purustamist

Premier League'i uustulnuk Cardiff City on tänavu juba kaks klubi rekordostu teinud, kuid nagu vanasõna käib, siis ega kaks ei jää ka kolmandata ja nii ka on. Nädalavahetusel kinnitas Walesi klubi Gary Medeli ostu.

Tšiili koondislane saabub Sevillast 13.4 miljoni euro eest, mida on täpselt 4 miljonit rohkem, kui eelmise "rekordiomaniku" Steven Caulkeri hind.

Sevilla on kiirelt lõhkuvale poolkaitsjale ka asendaja toonud. Selleks on uruguaylane Sebastian Cristoforo, kes saadi Penarolist kätte üpris soodsa hinna, 2.3 miljoni euroga. Seoses La Ligaga on viimasel ajal toimunud ka teisi põnevaid tehinguid. Üks nendest on Helder Postiga liitumine Valenciaga, mille kohta juba tükk aega spekuleeriti.

Real Zaragozast 3 miljoni euro eest soetatud portugallane peaks olema säästuvariant asendamaks Tottenhami lahkunud Roberto Soldadot. Ligi 3 miljoni euro eest on klubi vahetanud ka Xavi Torres, kes on uueks hooajaks Getafe värvid vahetanud välja Real Betisi omade vastu. Huvitaval kombel liitus ta Getafega alles hooaeg tagasi, kui Levante oli nõus ta loovutama vaid 537 000 euro eest - korralik kasum vaid ühe hooajaga. Tänavusel suvel on Getafe läbi viimas suuri muutatusi ning üheks lahkujaks on sealt ka Miguel Torres.

Äärekaitsja, kes veel mõned hooajad tagasi sai ka Real Madridi esindusmeeskonna eest üpris korralikult mänguaega, jätkab oma karjääri Kreekas Olympiacoses. Tema hinnaks pool miljonit eurot.

Hispaania siseselt on klubivahetuseni jõudnud Jon Aurtenetxe. Athletic Bilbao mängumees veedab ühe hooaja Baskimaalt eemal olles laenul Celta Vigos.

Pärast mõningast vaikelu seoses Prantsusmaaga on sealgi kohalikud klubid taas aktiviseerunud. Viimase aja suurim üleminek seoses Ligue 1-ga on kindlasti Toulouse'i poolkaitsja Etienne Capoue liitumine Tottenhamiga. 25-aastase kaitsvapooliku eest, kel kirjas ka mõned mängud Prantsusmaa koondises, käib Spurs esialgu Toulouse'ile välja 10 miljonit eurot. Väidetavalt soovib Toulouse tema asendajaks tuua Henrik Ojamaa klubikaaslase Dominik Furmani, kuid Varssavi Legiaga ei ole prantsuse klubi veel hinnas kokkuleppele jõudnud.

Lisaks Capoue'le on Prantsusmaalt lahkunud ka üks teine tähtmängija. Selleks on Lisandro Lopez, kes jätkab karjääri katari klubis Al-Gharafa. Lyonile maksti tema eest 7.2 miljonit eurot ning uues klubis saab ta kokku teise endise Ligue 1 tähe Nenega.

Lopezi lahkumine Lyonist oli väga emotsionaalne. Fännidega jättis ta hüvasti nädalavahetusel Nice-i vastu peetud hooaja avamängu vaheajal, sõnades pisaratega võideldes, et need neli aastat, mis ta Lyonis veetis, on tema karjääri parimad. Lyon soovib argentiinlase asendajaks tuua Jeremie Aliadiere'i Lorient'ist, kuid avapakkumine 4 miljonit eurot Bretagne'i klubile meelepärane ei olnud.

Lisaks lahkujatele on samas olnud ka paar Prantsusmaale tulijat. Valenciennes on aastase laenulepinguga Wolverhamptonist Ligue 1 tagasi toonud Tongo Doumbia, kes kerkis esile paar hooaega tagasi Rennes'i rivistuses. Samal ajal on Evian endale Taanist toonud uue väravavahi. Jesper Hansen oli eelmisel hooajal Meistrite liiga alagrupiturniiril mänginud Nordsjeallandi esikinnas.

Prantsusmaa siseselt on toimunud suurtehing selle näol, et Montpellier on Rennes'ist tagasi toonud ründaja Victor Montano.

Colombialane oli enne Olivier Giroud Montpellier esiründaja ning rohkelt väravaid oodatakse tema poolt seegi kord. Kui 3 aastat tagasi müüdi ta tervelt 6.6 miljoni euro eest, siis tagasi saadi ta vaid 821 000 euro eest.

Arsenal, kes jätkab jahti Luis Suarezile, on veelgi vabastanud palgaruumi, kui loovutas Marouane Chamakhi vaid 1.23 miljoni euroga Crystal Palace'isse ning müüs Gervinho 8.2 miljoni eest AS Romasse.

Lisaks Suarezile soovib Wenger enne üleminekuakna sulgumist klubisse tuua ka Müncheni Bayernis hüljatud mehe rolli jäänud Luiz Gustavo. Brasiillane on lubanud otsuse oma tuleviku suhtes teatavaks teha neljapäeval ning väga tõenäoliseks peetakse seda, et ta siirdub just Arsenali.

Inglismaale on aga juba siirdunud Tšehhi kaitsja Ondrej Celustka, kelle võttis Sunderland laenule Trabzonsporist. Klubi on vahetanud ka teine tšehh Matej Vydra ning seda samuti laenulepinguga. Udinese ründaja, kes eelmisel hooajal Watfordis laenul olles valiti Championshipi sümboolsesse koosseisu, veedab aasta West Bromwich Albionis.

Itaalias on paar väga tähtsat tehingut sooritanud Milano Inter. Hooajaeelsetes kohtumistes suurtes hädades olnud Inter on FC Portost laenule toonud keskkaitsja Rolando ning Chelseast on laenatud paremkaitsja Wallace.

Ka Venemaal on toimunud paar väga olulist üleminekut. Peterburi Zenit on FC Krasnodarist kuue miljoni euro eest toonud uue paremkaitsja Igor Smolnikovi näol ning Moskva Spartak on Euroopasse tagasi meelitanud ühe mängija, kes paar hooaega tagasi oli Bundesligas väga suur staar.

Selleks on paraguaylane Lucas Barrios, kelle väravad aitasid Dortmundi Borussia hooajal 2010/11 Saksamaa meistriks. Viimased kaks aastat mängis ta Hiinas Guangzhou Evergrande meeskonnas, kus tema aastapalgaks oli ligi 7 miljonit eurot. 7.2 miljonit oli üleminekusummaks, mille eest Spartak ta Euroopasse tagasi tõi. Moskva klubi on väidetavalt teinud pakkumise ka Amsterdami Ajaxi kaitsja Toby Alderweireldi ostuks.

Lõpetuseks väärib mainimist see, et Belgia liigas on toimunud läbiaegade suurim ost. Nimi Aleksandar Mitrovic ei ütle paljudele kindlasti mitte midagi, aga seda 18-aastast serblaste peetakse tema vanuseklassis üheks Euroopa parimaks ründajaks.

Võrreldes muude summadega jalgpallimaailmas ei olnud Mitrovici ostuhind oma aga üldse mitte suur. Anderlecht maksis Belgradi Partizanile tema eest 5 miljonit eurot + protsent tema müügist.