Tampa tuline algus - déjà vu või midagi enamat?

Tampa Bay Lightning alustas eelmist hooaega kuue võiduga esimesest seitsmest mängust, visates mängu kohta keskmiselt 5.3 väravat, kuid edasist teame me juba kõik. Järgnes kohutav kaotuste seeria, peatreeneri vahetus ning playoffe jälgiti teist hooaega järjest kodus diivani pealt. Tänavune Lightningu algus on olnud justkui eelmise hooaja koopia.

Hooaega alustati küll 1-3 kaotusega mulluse finalisti Boston Bruinsi vastu, kuid sellele järgnes koheselt suurejooneline triumf, kui karistusviseteseeria järgselt saadi 3-2 jagu karikakaitsjast Chicago Blackhawksist.

See Chicagos peetud kohtumine oli üks kummalisemaid mänge, mida üks hokifänn võib vaatama sattuda. Lightning ei teinud esimese kolmandiku jooksul mitte ühtegi pealeviset, mis oleks lennanud väravaraamidesse ning mäng näis põhimõtteliselt juba otsustatud, kui Blackhawks tormas teise kolmandikuga 2-0 eduseisu.

Viimasel kolmandikul tõttas aga Lightningule appi kurikuulus hokijumal ja perioodi keskel särasid ootamatult tablool viiginumbrid 2-2. Mängiti veel võrdne lisaaeg ning tuhast tõusule pani Lightningu poolt punkti väravavaht Ben Bishop. Olles Chicago 2-0 värava puhul jämedalt eksinud, ei lasknud Tampa puurivaht karistusviseteseerias enda selja taha mitte ühtegi litrit.

Tegu oli tõelise nii öelda "varastatud" mänguga, mida tunnistas ka Lightningu peatreener Jon Cooper: "Riietusruumist väljudes ootasin ees politseid, kes meid arreteeriks selle eest, et röövisime kaks punkti." Kui välja arvata tulemus, siis oli Blackhawksi peatreener Joel Quenneville oma meeskonnaga rahul tunnistades, et igal teisel õhtul oleks tema meeskond sellise mänguga võidu kätte saanud. Seda võib võtta suure komplimendina Lightningu suhtes. Kaks punkti mulluste finalistide vastu oli meeskonna jaoks kindlasti eneseületus. Enne raskete võõrsilmängude algust oleks Cooper arvatavasti olnud rahul kasvõi ühe punktiga.

Karikakaitsja alistamine andis meeskonnale kindlasti kõvasti enesekindlust ja -usku juurde ning järgmises mängus lisati sellele veel ka sihikindlus, kui Buffalo Sabresi vastu tuldi kaks korda välja kaotusseisust. Sarnaselt Chicago mängule vormistas Teddy Purcell Tampale järjekordse enamuses visatud värava, mis tõi viimase kolmandiku alguses 2-2 viigi ning Alex Killorni tabamus lisaajal tähendas seda, et Lightningu mängijad võisid taas tabamatute röövlitena jäält punktid taskus minema uisutada.

Järgmises kohtumises osariigi rivaali Florida Panthersi vastu ei saa aga mitte keegi Lightningu mängijaid sportlikkus kuritegevuses süüdistada - naabrid alistati ülikindlalt 7-2. Niigi hea hooaja algus sai juurde veel ühe positiivse ilmingu, kui oma esimesed tabamused sai kirja meeskonna liider Steven Stamkos, tehes seejuures ideaalse kübaratriki - värav nii viis viie vastu mängides, ülekaalus mängides ning ka vähemuses mängides.

Kahe väravaga säras selles kohtumises ka suvine täiendus Valtteri Filppula. Soomlane oli ka see mees, kes viskas otsustava värava Blackhawksi mängu karistusviseteseerias. Endine Detroiti mees on üldisemas pildis toonud värskendavat jõudu Stamkose poolt juhitud esimese ründekolmiku selja taha. Pärast viite mängu on Stamkos ja Filppula nelja tabamusega jagamas ka Lightningu suurima väravaküti tiitlit. Hooaja alguse kangelastest rääkides ei saa aga üle ja ümber ka väravavahist Bishopist.

Lightningu puhul on puurivaht viimastel aastatel pääsenud uudistesse vaid tänu oma negatiivsele mängule, kuid Bishop on tähelepanu endale haaranud vaid õigetel põhjustel. Kui jätta välja aps Chicagos, siis on ta väravasuul seisnud nagu kivimüür ning kui hooaja alguses oli veel palju küsimärke seoses sellega, kes tõuseb Lightningu esiväravavahiks, siis hetkeseisuga ei tohiks selles enam kahtlusi olla. Numbrid 1.93 ja 92.8% on väga võimsad näitajaid, milleni on Anders Lindbäckil väga raske küündida. Oma šanssidele ei teinud rootslane head ka läinud öises mängus Pittsburgh Penguinsi vastu, mis lõppes Tampa jaoks 4-5 kaotusega. Suurepärase mänguga oldi kindlasti vähemalt ühte punkti väärt, kuid see libises käest 20 sekundit enne normaalaja lõppu.

Lightningul on alanud nüüd kuue mängu pikkune kodumängude seeria, mille jooksul võib saada aimu, kas suurepärane hooaja algus on vaid ajutine ilming, nagu see oli eelmisel hooajal, või on suve jooksul tõesti astutud sedavõrd suur samm edasi, et keerulises divisjonis ollakse tõustud ühe favoriidi rolli.

Tampa Bay loodab peagi uuesti välku lüüa

Kui jalgpallimaailmas on tänavune hooaeg väikene juubel FC Porto jaoks - täpselt kümme hooaega tagasi võideti imelisel kombel Meistrite liiga - siis NHL-is on juubeliaasta Tampa Bay Lightningu jaoks. Hooajal 2003/04 võitis klubi oma lühikese ajaloo - NHL-iga liituti 1992. aastal - esimese ja seni ainsa Stanley karika. Loomulikult oleks juubelit kena tähistada järjekordse suure triumfiga, kuid selleks tuleb esmalt siiski jõuda playoffidesse.

Lightningu fännide õnnetuseks on klubil 20. hooaja jooksul (jättes välja tühistatud 2004/05 hooaja) ette näidata aga vaid kuus playoff-kohta. Viimati saadi kevadel hokit nautida hooajal 2010/11, mil Lightning jäi idakonverentsi finaalis kõige napimalt, mängudega 3-4 alla hilisemale karikavõitjale Boston Bruinsile. See on ka ainus playoff mängudega hooaeg viimase kuue aasta jooksul. Ja nukrat seeriat on keeruline lõpetada.

Uue hooaja ümberkorraldused tähendavad seda, et Lightning leiab ennast hoopis kõvema konkurentsiga divisjonist, kui varasemalt harjutud on. Seega saab varasematest ebaõnnestumistes süüdistada vaid iseennast. Atlandi divisjonis tuleb võidelda tervelt viie mullu playoffidesse jõudnud meeskonnaga (Boston Bruins, Detroit Red Wings, Montreal Canadiens, Toronto Maple Leafs ja Ottawa Senators).

Lisaks divisjonide koosseisudele on muutunud ka playoffidesse kvalifitseerumise viis. Mõlema konverentsi kahest divisjonist saavad nüüd Stanley karika peale heitlemist jätkata konkreetselt kolm meeskonda, kellele lisanduvad veel kaks meeskonda wild card'i näol. Nendeks saavad meeskonnad, kes saavad üldises konverentsi edetabelis parima positsiooni. Varasemalt jagati playoff-kohti just konverentsi edetabeli järgi ja kuna Lightning mängis varasemalt üsna lahjas Kagu-divisjonis, siis oli sealt üsna kerge punkte korjata. Kuigi nagu me tagantjärgi tarkadena teame, siis ei tulnud see ikkagi Tampal kõige õnnestunumalt välja ning otsustavaid mänge on siiski tulnud kodus telerist jälgida.

Vaadates silma uuele hooajal ei saa aga samas Tampa võimalusi ka lootusetuteks hinnata. Teoorias on divisjonis kaks selget favoriiti Bruinsi ja Red Wingsi näol ning seejärel viis head meeskonda (kellele lisandub koos Lightninguga ka Florida Panthers ja Buffalo Sabres). Seega peakski ülesandeks olema enda mahutamine nende kolme hea meeskonna hulka. Ja nüüd see kõige tähtsam küsimus - mida tuleb selleks teha?

Et olla konkurentsivõimeline, peab Lightning parandama oma kaitsemängu ning leidma stabiilse nr. 1 väravavahi. Olles rünnakul juhitud supermehe Steven Stamkose poolt, kellele kõrval mängib ustavat abistajat veteran Martin St. Louis, on Tampa mitu hooaega järjest olnud üks liiga resultatiivsemaid meeskondi. Suve jooksul on ründesse veelgi talenti lisatud, kui drafti 3. valikuna võeti Jonathan Drouin. Idee järgi võib hokimänge võita ka lihtsalt vastastest rohkem väravaid visates, kuid playoffide meeskondi eraldab niisama headest meeskondadest just korraliku väravavahi olemas olu. Samas ei tasu ka väravavahtide statistikat liialt tõsiselt võtta. Lightningu peatreener Jon Cooper on näiteks öelnud: "Esinumbriks tõuseb see väravavaht, kellega me saame enim võite." Esinumbri koha pärast hakkavad võitlema Andreas Lindbäck ja Ben Bishop.

Huvitaval kombel on Lightningu tiimijuht Steve Yzerman kogunud samasse klubisse kaks liiga pikimat väravavahti. Lindbäck, kes soetati eelmise hooaja eel Nashville Predatorist, on 1.98 meetrit pikk ning Bishop, kes toodi meeskonda eelmise hooaja keskel Ottawast, on 2.01 meetrit pikk, mis teeb temast üldse pikima väravavahi, kes NHL-is mänginud on. Teooria on muidugi hea - mida pikem on väravat kaitsev mees, seda vähem on ju litril ruumi temast mööda lendamiseks. Paraku ei suutnud mullu kumbki mees eriliselt särada. Mõlemad hoidsid küll tõrjeprotsendi üle 90, kuid lasid siiski selja taha ligi kolm väravat mängus. Samas on tegu üsna noorte väravavahtidega - Lindbäck on 25-aastane ja Bishop 26 - seega on nad kindlasti arenguvõimelised. Me aga kõik teame ju vana sporditõde, et noorte puhul tuleb olla valmis ebastabiilseteks esitusteks. Selle tõttu ongi kogemus spordis väga suures hinnas.

Kaitse on Lightningul samuti üsna noor. Kolme "vanakese" Sami Salo (39-aastane), Eric Breweri (34-aastane) ja Matt Carle'i (28-aastane) selja taga on mitu hakkajat noorukit, kellest enim mänguaega hakkavad kindlasti saama 2010. aasta drafti teine valik Victor Hedman ja mullu oma debüüthooajal hea mänguga üllatanud Radko Gudas. Hedmadil on 22-aastasena algamas juba viies hooaeg ning temast loodetakse kaitseliini liidrit. Kogemusi peaks juba piisavalt olema, mis nagu mainitud sai tähendab stabiilseid esitusi ja lisaks heale punktisaagile ründefaasist on rootslasel vaja olla ka see mees, kes vastaste ründajatele juba eos hirmu naha vahele ajab. Seejuures väärib ära märkimist, et üks huvitav muutus, mis on Lightningu hooajaeelsetes mängudes silm hakanud - lisaks sellele, et kõik neli on seni võidetud - on see, et mäng on palju agressiivsem ning vastastele sooritatakse rohkem jõuvõtteid. See annab lootust, et Tampa noorukid on valmis ennast jääl kehtestama ja uuel hooajal ei ole enam kerge Lightningu vastu väravaid visata.

Mainides suviseid muudatusi, siis ei saa loomulikult üle ega ümber ka Vincent Lecavalier lahkumisest ning tema asendamisest Valtteri Filppulaga. Soomlane peab täitma väga suured saapad, kas ta on selleks valmis? Samas tuleb mainida, e otseselt ei ole Filppula näol kindlasti tegu Lecavalier asendajaga. Tegu on erinevat tüüpi mängijatega. Lecavalier on Lightningu läbiaegade suurim väravakütt 383 tabamusega, Filppula on aga väravate viskamise asemel rohkem väravavõimaluste looja ja kaitse abistaja. Seega võib loota, et säärasest muutusest on Lightning suve jooksul siiski kasu lõiganud. Väravakütte on meeskonnas ohtralt, kuid Filppula lisandumisega on meeskonnas juures üks ründaja, kes ei pane pahaks ka kaitsemängijate abistamist. Samas võib ta ka olla väga ohtlik vastaste väravale, mida näitavad hooaja 2011/12 numbrid 23 väravat ja 43 söötu. Kontrollkohtumistes on ta Cooperi poolt teeninud ohtralt kiidusõnu. Märtsis peatreeneriks saanud Cooper lausus pärast reedest mängu St. Louis Bluesi vastu, mis lõppes 4-3 võiduga: "Litter on tema kepi peal nagu yo-yo. Kui panna temaga samasse ründekolmikusse kaks väravakütti võib juhtuda väga häid asju."

Viimase asjana väärib uue hooaja edu lootuses ära märkmist ka see, et Cooper on mitu aastat tegelenud Lightningu järelkasvuga ja seda väga edukalt. Hooajal 2010/11 tüüris ta Norfolk Admiralsi AHL-i meistriks ja mullu juhendas ta enne Lightningu etteotsa edutamist Admiralsi Tampa sõsarmeeskonnarollis välja vahetanud Syracuse Crushi, mis jõudis samuti AHL-i finaali. Ta on mitmete Lightningu lootustandvate mängijatega tihedat koostööd teinud, teab nende nõrkusi ja tugevusi ning seega on ta loodetavasti võimeline vormima kolm ühtlast kaitsepaari ja neli ohtliku ründekolmikut, et klubi taaskord Stanley karika konkurentsi viia.

Klubivahetuste karussell tiirleb hoogsalt ka NHL-is

NHL-is avanes vabaagentide turg läinud reedel ja erinevalt NBA-st oli klubidel kohe võimalus ihaldatud mängijatelt allkiri paberile saada. See on viinud mitme tehinguni, mis kindlasti mängivad suurt osa selles, milliseks kujuneb uus hooaeg.

Uuel hooajal tasub kindlasti silma peal hoida Columbus Blue Jacketsil. Juba lõppenud hooajal näitas läbi aastate liiga naerualuseks olnud klubi kõva sisu, kui mängiti ennast pärast kehva hooaja algust peaaegu playoffidesse. Nendest jäädi eemale vaid ühe punktiga. Suure kangelase rollis oli selles fööniksina tuhast tõusmises väravavaht Sergei Bobrovski. 24-aastane puurilukk võitis ainuisikuliselt Blue Jacketsile mitu mängu ning valiti hooaja lõpus igati teenitult hooaja parimaks väravavahiks. Suve esimene üleanne oligi Columbusel Bobrovskiga uue lepingu sõlmimine, millega ka pärast pikki kõnelusi hakkama saadi.

Teiseks oluliseks käigust, mis Blue Jackets suvel tegi, on Nathan Hortoniga lepingu sõlmimine. 28-aastane paremäär, kellel lõppes leping Boston Bruinsiga, oli küll põhihooajal kahvatu (13 väravat + 9 söötu), kuid tõusis playoffides Bruinsi üheks võtmemängijaks. 22 playoff mänguga kogus ta enda arvele 7 väravat ja 12 söötu ning jäi kogutud punktide poolest alla vaid meeskonnakaaslasele David Krejcile. Samuti tõusis ta playoffide liidriks +/- arvestuses, lõpetades +20ga.

Lisaks heale väravavahile on nüüd Columbusel ka kõvasti ründearsenali, et tugevamatele meeskondadele vastu hakata. Juba eelmise hooaja keskel õnnestus Blue Jacketsil enda rivistusse tuua Marian Gaborik, kellel ei olnud New York Rangersis kõige parem hooaeg, kuid kes läks Columbuses iga mänguga aina paremaks. Slovaki numbrid maailma tugevaimas hokiliigas on igatahes muljetavaldavad - seni 769 mängu, 336 väravat ja 338 söötu (674 punkti). Seoses Hortoniga on ainus halb külg see, et kohe pärast tehingu lõpule viimist saadeti uus mees ka õlaoperatsioonile, mis hoiab ta jäält eemal 4-6 kuud. Ehk siis sarnaselt eelmisele hooajal võib Columbusel välja kukkuda kahe näoga aasta halva alguse, kuid suurepärase lõpuga. Isiklikult igatahes ootan juba põnevusega kihlveokontorite koefitsiente sellele, et Blue Jackets jõuab playoffidesse. Varasemalt on seal klubi 13ne tegutsemiseaasta jooksul osaletud vaid korra.

Sümpaatseid käike on suvel teinud ka Philadelphia Flyers. Oleme harjunud sellega, et Flyers on üks idakonverentsi tugevamaid meeskondi, kuid eelmine hooaeg oli tõsine pettumus. 48 mänguga koguti 49 punkti ja jäädi playoffidest kuue punkti kaugusele. 141 sisse lastud väravat oli üks liiga halvim näitaja ja kaitset, või siis õigemini väravavahti, on peetud juba mitu-mitu aastat Flyersi Achilleuse kõõluseks. Nüüd on selle suhtes tehtud otsustavaid käike. Välja osteti Ilja Brõzgalovi massiivne leping, mis sai sõlmitud 2 aastat tagasi ja pidi talle seitsme hooajaga sisse tooma 51 miljonit dollarit, ning teda toodi asendama Chicago Blackhawksist lahkunud Ray Emery. Samas on muidugi halenaljakas see, et Brõzgalovit eelistati Philadelphias just Bobrovskile, kes eelmise hooaja eel siis Blue Jacketsisse saadeti.

Samas ei ole kaitset tsementeerides Flyers unarusse jätnud ka rünnakut. Endale haarati Tampa Bay Lightningust lahkunud Vincent Lecavalier. Uus leping tehti ka Claude Giroux'ga, seega on Philadelphial nüüd kaks väga head tsenterit, kelle ümber ehitada viljakaid ründekolmikuid. Usun, et Lecavalier kehv vorm eelmisel hooajal oli lihtsalt ajutine langus. Öeldakse ju, et vorm on ajutine, aga mänguklass püsiv. 33-aastasena peaks teda veel ka mitu head hokiaastat ees ootama.

Kui rääkida Tampast, ja Teisele kohale meeldib seda teha, siis vabaagendina on endale haaratud Valtteri Filppula. Seni NHL-is vaid Detroit Red Wingsi esindanud soomlane võeti üpris kopsaka raha peale. 5-aastane leping toob talle sisse 25 miljonit dollarit. Tegu on üpris kaheldava ja veidi ka hirmu äratava käiguga, sest a) Filppula on juba 29-aastane ja b) eelmisel hooajal suutis ta 41 mänguga kokku saada vaid 17 punkti (9 + 8). Viimane on muidugi suuresti tingitud sellest, et ta ei saanud Detroitis väga palju mänguaega, kuid ega ta numbrid kokku lööduna ei võta samuti hinge kinni - 483 mängu, 100 väravat, 151 söötu (251 punkti). Samas muidugi oli tal ilus hooaeg tunamullu, kui tõi 81 mänguga 66 punkti (23+43).

Tuleb loota, et tiimijuht Steve Yzerman teab, mida ta teeb (loe: on oma Red Wingsi aegadest märganud soomlases lihvimata teemantit). Küsitav on veel muidugi ka see, et miks kulutati järjekordselt raha ründemängija peale, kui draftist saadi neid niigi kamaluga endale haaratud ja eelmisel hooajal polnud probleeme väravate viskamisega, vaid hoopis litrite välja korjamisega.

Lisaks vabaagentide hankimisele saavad meeskonnad loomulikult ka vahetustehinguid teha. Seni suurim ja tähelepanuväärseim on sündinud Bostoni ja Dallas Starsi vahel. Boston saatis Texasesse Tyler Seguini, Rich Beverly ja Ryan Buttoni ning sai vastu Loui Erikssoni, Joe Morrow, Reilly Smithi ja Matt Fraseri. Mõte selle tehingu taga on kindlasti see, et mõlemad klubid loodavad, et need kõige nimekamad mehed, Seguin ja Eriksson, suudavad uues keskkonnas taas oma talendi vääriliselt mängima hakata.

Erikssonil on selja taga vaid 29 punkti toonud aasta ja Seguin sai põhihooajal kirja vaid 32, lisades playoffides veel 8. Viimase suhtes on muidugi välja nuhitud ka potentsiaalne põhjus, miks 21-aastase hokitalendi esitused jääl ei ole olnud nii head kui loodeti. Nimelt olevat 2010. aasta drafti teise valiku pidutsemine playoffide ajal läinud nii hoogsaks, et talle tuli palgata isegi eraldi turvamees, kes tal meeskonna hotellis pidevalt pilku peal hoidis.

Boston on samas endale vabaagentide turult haaranud Jerome Iginla. Seega võib öelda, et tänavuse Stanley karika finaali kaotaja on isegi Hortonist ilma jäädes muutunud veel tugevamaks meeskonnaks. See peaks tulevad nädalad endaga kaasa tooma veel mitmeid põnevaid tehinguid, sest teistel meeskondadel on nüüd ju vaja Bruinsile järgi jõuda.

Loomulikult on, nagu ennustatud, toimunud ka esimesed NHL-ist KHL-i liikumised. Nashville Predatorsi on Omski Avangardi vastu välja vahetanud Sergei Kostitsyn, kes mängis Omskis ka tööseisaku ajal ja Aleksandr Burmistrov mängib tuleval hooajal Kaasani Ak Barsi meeskonnas olgugi, et tõesti alles paar aastat tagasi rääkis ta KHL-i suhtes sügava põlgusega. Kuid eks raha paneb rattad käima.

Uued hokiässad palmide all

Lisaks NBA draftile toimus läinud nädalal ka NHL-i draft. Colorado Avalanche'i poolt osutus oodatult esimeseks valikuks 17-aastane ründaja Nathan MacKinnon. Palju kõneainet pakkus see, et Vancouver Canucks otsustas oma esiväravavahi Corey Schneideri saata üheksanda valiku Bo Horvati eest New Jersey Devilsisse. Omapärane hetk oli ka see, kui Devilsi pikaaegne väravavaht Martin Brodeur kuulutas välja Devilsi viimase valiku ja selleks oli tema enda poeg Anthony, kes samuti väravavaht. Tampa Bay Lightningul oli draftis kasutada kuus valikut.

Esimese ringi kolmanda valikuna võeti Jonathan Drouin. 18-aastane vasakäär valiti QMJHL-is hooaja parimaks mängijaks, kui ta sai Halifax Mooseheadsi eest põhihooajal 49-s mängus kirja 105 punkti (41 väravat + 64 söötu). Kõik olid satsi parimad näitajad olgugi, et samast meeskonnast tuleb ka MacKinnon. Samuti kuulus Drouin ka Kanada meeskonda, mis lõpetas tänavused juuniorite maailmameistrivõistlused 4. kohaga. Drouini võrreldakse tänavuste Stanley karika playoffide parima mängija Patrick Kane'iga. Ta on väga kiire ja osav ning olenemata väikesest kasvust suudab ta suurepäraselt litrit kontrollida.

 

Drouin peaks tuleval hooajal kindlasti Lightningu eest mänguaega saama, kuid eeldatavasti saab ta suurema rolli alles ülejärgmisel hooajal.

Teise ringi kolmanda valikuna noppis Tampa endale ameeriklase Adam Erne'i, kes on samuti vasakäär. Oma mängustiili poolest erineb ta Drouinist aga nagu öö ja päev. Tegu on ründajaga, kellel meeldib füüsiline mäng. Eelmisel hooajal QMJHL-is Quebec Rempartsi eest sai ta 68-s mängus kirja 72 punkti (28 + 44), kogudes ka 67 karistusminutit.

Tuleval hooajal veedab ta kindlasti veel suurema osa ajast QMJHL-ist, aga peaks samuti hakkama Lightningus tõelisi mehetegusid tegema juba ülejärgmisest hooajast.

Viienda ringi kolmanda valikuna võttis Lightning enda rivistusse tänavuse drafti ainsa lätlase Kristers Gudlevskise. 20-aastane väravavaht mängis lõppenud hooajal Riia Dinamo eest põhiliselt Venemaa juuniorite meistrivõistlustel, kuid sai kaks mängu kirja ka KHL-is. Tänu Läti legendaarse väravavahi Edgars Masalskise vigastusele tõusis Gudlevskis ka tänavuste maailmameistrivõistluste käigus lõunanaabrite esiväravavahiks.

Gudlevskis jääb kindlasti tulevaks hooajaks Euroopasse. Dinamos tuleb esikinda koha eest jageleda rootslase Mikael Tellqvistiga, kellel selja taga üle 100 NHL-i mängi Toronto, Phoenixi ja Buffalo eest. Legendaarse Arturs Irbe järel on Gudlevskise näol tegu alles teise lätlasest väravavahiga, kes NHL-i valitud. Üldse on varasemalt NHL-i valitud 28 lätlast. Neist kaks on mänginud ka Lightningus. Eelmisel aastal vaid 37-aastasena meie seast lahkunud Kaspars Astasenko (1999-2001) ja Martins Karsums (2008/09).  

Kuuendas ringis vaatas Lightning taas Euroopa poole, kui kolmanda valikuna võeti 19-aastane soomlane Henri Ikonen. Eelmisel hooajal sai ta OHL-is Kingston Frontenacsi eest mängides 61-s mängus kirja 51 punkti (22 + 29). Tegu on ründajaga, kes aga treenerite poolt eesliini tõstetud alles viimastel aastatel. Varasemalt mängis ta kaitses. Seega on sarnaselt Erne'ile tegu ründajaga, kellele meeldib ka kaitsetööd teha.

Olgugi, et eelmisel hooajal olid tema väravate ja söötude näitajad üpris võrdsed, siis peetakse teda rohkem teistele võimaluste tekitajaks. Uueks hooajaks peaks Ikonen Põhja-Ameerikast tagasi kodumaale saabuma, kus veedab hooaja KalPa meeskonnas.

Seitsmendas ringis oli Tampal kaks valikut. Esimene neist läks teise soomlase Saku Salmineni peale. 18-aastane ründaja tegi eelmisel hooajal debüüdi Soome meistrivõistlustel mängides Jokerite rivistuses. Samuti kuulus ta soomlaste juuniorite MM meeskonda.

Uuel hooajal peaks Salminen samuti kuuluma Jokerite meeskonda. Mõlemal soomlasel on kindlasti potentsiaali NHL-is vajalikeks mängijateks tõusmiseks, kuid eks palju sõltub sellest, kuidas areng SM-liigas jätkub. 2015 peaks olema ehk esimene aasta, millal nad unistuste liiga peale mõtlema võivad hakata. Samas liitub Jokerite meeskond 2014/15 hooajal KHL-iga, seega kõrgetasemelisi mänge saab kindlasti ka sealt.

Tampa viimaseks valikuks tänavuses draftis oli Joël Vermin, väga muljetavaldava geenikogumikuga paremäär. Isa on tal sündinud Hollandis ja ema Ungaris, kuid ise on ta sündinud hoopis Šveitsis. Viimased neli hooaega on ta esindanud Berni klubi värve, kes tänavu ka Šveitsi meistriks krooniti. 21-aastase Vermlini panuseks jäi 47-s kohtumises 35 punkti (13 + 22).

Võib julgelt öelda, et Vermini võimalused kunagi NHL-is mängida on, suuresti vanusest tingituna, palju väiksemad, kui eelpool mainitud soomlastel, aga kindlasti pole sinna jõudmine võimatu. Mõni aeg tagasi Tampaga lepingu sõlminud teine šveitslane Reto Suri, kes säras tänavusel MM-il, on 24-aastane ja teda omal ajal ei draftitudki. Kuigi tõsi, pole ka veel kindel, et Suri ka kunagi Põhja-Ameerikas jääle lastakse, aga vähemalt teoorias on see nüüd võimalik, nagu ka Vermini puhul.

Loobudes minevikust, vaadates tulevikku

Täna saabus Tampa Bay Lightningu fännide jaoks kurb, aga mingis mõttes oodatud uudis. Meeskond otsustas loobuda pikaajalise kapteni Vincent Lecavalier teenetest. 33-aastane Lecavalier'l, kes on Tampa eest enim mänge (1037) pidanud mees ning ka suurim väravakütt (383), oli tänavu väga ebaõnnestunud hooaeg, kui ta viskas vaid 10 väravat, mis tema 14-aastase karjääri madalaim näitaja (13 väravat kollanokana). Võttes arvesse, et järgmise kolme aastaga oleks kanadalane teeninud veel 10 miljonit dollarit hooaja kohta (pluss sealt edasi veel 4 hooaega madalama palgaga), siis ei pidanud Tampa juhtkond mõistlikuks tema meeskonnas hoidmist. Lepingu välja ostmisega tasutakse Lecavalier'le nüüd veidi üle 30.6 miljoni dollari, kuid see vabastab klubi jaoks tulevasteks hooaegadeks 7.72 miljoni dollari jagu palgaruumi.

Lepingu väljaostmist prooviti viimase hetkeni vältida. Väidetavalt üritati teda Toronto Maple Leafsi nihverdada nii, et lõpuks oleks Toronto tema massiivse lepingu väljaostnud ja Lecavalier oleks siis taas olnud vaba mees liikuma tagasi Tampasse, aga väiksema lepingu peale. Taoline tehing oleks olnud aga uues kollektiivlepingus sätestatud reeglite rikkumine ja jäi seega katki.

4-kordset All-Stari ja 2007. aasta liiga edukaimat väravakütti jäädakse mäletama vaid heade sõnadega. Lisaks sellele, et ta oli üks võtmefiguure Lightningu 2004. aasta Stanley karika võidus, tegeles ta ka aktiivselt ka heategevusega. Näiteks annetas ta 2007. aastal 3 miljonit dollarit kohalikule lastehaiglale.

Kui ühest kanadalasest loobuti, siis samal ajal pikendati teisega lepingut. 24-aastane kaitsemängija Keith Aulie teenis endale aastase pikenduse. Võib öelda, et lõppenud hooaeg oli tema jaoks läbimurde aasta. Eelmisel aastal Torontost muretsetud mängumees tegi 48-st põhihooaja kohtumises kaasa 45-s, kogudes keskmiselt jääaega 12:49 minutit.

Mõni aeg tagasi sõlmis Lightning lepingu ka tänavuse aasta MM-il Šveitsi koondise muinasjutuloo üheks põhikangelaseks olnud Reto Suriga. 24-aastane ründaja, kes MM-il tõi kümnes mängus 8 punkti (5 väravat + 3 söötu) jätkab küll karjääri tuleval hooajal Euroopas, aga tema mängijaõigused on nüüd kolmeks aastaks Tampa Bay käes.

Lightning on selgelt suunanud pilgu tulevikku ja juba tuleval pühapäeval on võimalus veel vajalikke pusletükke kokku seada, kui toimub NHL-i tänavune draft, kus Tampa saab oma esimese ringi valiku teha kolmandana.

Uus hooaeg uues kuues

Tulevane NHL-i hooaeg saab olema eriline selle tõttu, et liigas toimub järjekordne divisjonide ümberkorraldus. Enamus NHL-i varasematest 97-st hooajast (mängitud on 96, 2004/05 jäi ära tööseisaku tõttu) on möödunud nelja divisjonilise formaadiga, viimati kui ümberkorraldusi tehti, 1998.aastal, mindi üle aga kuue divisjoni peale. Hooajal 2013/14 ollakse nüüd tagasi nelja juures.

Suuresti on see põhjustatud sellest, et 2011. aastal kolis Atlanta Trashers Winnipegi ja pole kuidagi moodi loogiline, et meeskond, mis algselt asus Põhja-Ameerika idarannikul, kuid nüüd täiesti kontinendi keskel, peab endiselt kuuluma idakonverentsi, sest lisaks kõigile muudele ebakõladele asuvad Atlanta ja Winnipeg ka erinevates ajatsoonides. Ameeriklased on muidugi omamoodi hullud oma meeskonna liigutamistega ühest linnast teise. Selle tagajärjel on nüüdisajal olukord, kus NBA-s on Los Angeles Lakers olgugi, et LA-s pole mitte ühtegi loodulikku järve (sinna koliti 1960. aastal Minnesotast, mis samas on tuntud, kui koht "10 000 järvega"), on olemas Utah Jazz tänu sellele, et varasemalt baseerus klubi New Orleansis, jazzi kodulinnas, ja nii edasi. NHL-is oli omal ajal täitsa olemas Winnipeg Jetsi nimeline meeskond. See eksisteeris 1979-1996. Õigemini eksisteerib see endiselt, lihtsalt nimi on nüüd Phoenix Coyotes. Tulles tagasi tänapäevase Winnipegi juurde, siis viimased hooajad on mängitud Kagu-divisjonis koos Washingtoni, Carolina, Tampa Bay ning Floridaga, kes kõik asuvad selgelt idarannikul. Seega on Jets olnud iga aasta võrreldes oma konkurentidega ebasoodsal positsioonil tänu pikkadele reisidele ja ajavahele, mis hooaja peale kokku korraliku lisakoormuse tekitab.

Uue formaadi üks põhieesmärke ongi seotud erinevate ajatsoonidega. Meeskondade tingimusi proovitakse teha võimalikult võrdseks. Seetõttu tekivad ka erinevate meeskondade arvuga konverentsid. Läände jääb edasipidi 16 meeskonda, itta aga kaks vähem, sest Detroit Red Wings ja Columbus Blue Jackets kolitakse ümber, et sarnaselt Winnipegile, pakkuda neile rohkem mänge samas ajavöödis olevate meeskondade vastu. Samuti peaks see aitama kaasa telereitingutele. Näiteks, kui Dallas Stars tõsteti 1998. aastal Kesk-divisjonist ümber Vaikse ookeani-divisjoni langes Starsi presidendi Jim Litesi sõnul meeskonna mängude vaatajate arv keskmiselt 60% võrra. Uus formaat kindlustab ka selle, et iga meeskond sõidab vähemalt korra külla kõigile teistele. See kindlasti aitab Detroitil säilitada juba pika ajalooga rivaliteete läänekonverentsi meeskondadega. Samuti ei teki siis seesugust kummalist olukorda nagu tänavuste Stanley karika finalistide Chicago ja Bostoni vahel, kus viimati kohtuti omavahel poolteist aastat tagasi.

Muudatus tuuakse sisse ka seoses playoffidega. Sinna hakkavad kvalifitseeruma iga divisjoni 3 esimest ja 2 kohta, mis ülejäävad, jagatakse siis konverentsi paremusjärjestuse järgi. Varasemalt on Stanley karikale saanud mängima iga divisjoni võitja, kes on saanud esimeseks ringiks ka kodujää eelise, ning ülejäänud kohad on jagatud konverentsi paremusjärjestuse alusel. Seetõttu sai tänavu ka näiteks 57 punktiga Washington Capitals playoffideks kolmanda asetuse 62 punkti saanud Boston Bruinsi ees. Uued divisjonid on hetkel veel nimetatud tähestiku järgi, kuid peaksid hooaja alguseks saama ka originaalsemad nimed.

Lisaks võrdsusele ajatsoonide suhtes, näib esmapilgul, et liiga on saavutanud ka võrdsemad divisjonid. Viimastel hooaegadel on just see varem mainitud Kagu-divisjon olnud liiga jaoks paras nuhtlus, kus on kõikidele meeskondadele uut ja vana teinud Washington, kes tulnud seal võitjaks viiel korral viimasest kuuest hooajast, läinud siis ise divisjoni võitjana playoffi ning jätnud teised pöialt imema. See probleem tuli veel eriti hästi välja tänavusel hooajal, kus lühendatud formaadi juures mängiti vaid oma konverentsi siseselt ja Washington, kes alustas hooaega vaid kahe võiduga esimesest 11-st mängust, võitis ikkagi divisjoni kerge vaevaga.

Mida tähendab see kõik Tampa Bay Lightningu jaoks?

Lightning leiab ennast täiesti teistsugusest keskkonnast. Harjumuspärastest divisjonikaaslastest jääb alles vaid üks Florida näol. Meeskonda ootavad ees pikemad välisreisid, mis võivad väga negatiivselt mõjuda. Võimalik, et uue formaadi ainus arusaamatu asi ongi C-divisjoni moodustamine. Enamus selles koosneb kirdes olevatest meeskondadest, kuid nende sekka on siis visatud veel ka Florida ja Tampa. Tõsi, Panthersit ja Lightningut on ka väga keeruline nii öelda õigesse ning sobilikku divisjoni paigutada, sest oma geograafilise asukoha tõttu ollakse lihtsalt nii või naa teistest eraldatud. Samas tundus paiknemine Kagu-divisjonis palju loogilisemana, kui see uus variant. Kuid ei ole see üdini halb. Tampa kuulub uuest hooajast samasse divisjoni nelja "Originaalse Kuue" meeskonnaga, mis peaks aitama kaasa kohaliku hokielu populariseerimisele, mis loomulikult toob endaga kaasa ka rohkem raha. Tulevane hooaeg saab muidugi olema raske, sest uues C-divisjonis paiknevatest meeskondadest tervelt 5 mängisid tänavu Stanley karika playoffides, kuid tugevamate konkurentidega mängimine peaks ju kokkuvõttes aitama kaasa ka meeskonna arenemisele. Elu kagus oli tegelikult raske just taseme nõrkuse tõttu. Alates hooajast 2007/08 osales sellest divisjonist playoffides kaks meeskonda vaid kolmel korral. Uued partnerid on samas haaranud viimase viie hooaja jooksul endale kokku 20 playoffide kohta ning ka 2 Stanley karikat. Tegelikult on Lightningul varasemast ajast ka üprid head näitajad pea, et kõigi uute kaaslastega. Nii Canadiensi, kui ka Maple Leafsi vastu on oma ajaloo jooksul võidetud üle poolte mängudest, samuti on viimase nelja hooaja jooksul kolmel tehtud ära ka Senatorsile. Ainus võõras meeskonda saab olema Red Wings, kellega Lightning on oma 20-aastase ajaloo jooksul kohtunud vaid 32. Samas oskab meeskonna kohta kindlasti palju vajaliku infot pajatada Tampa tiimijuht Steve Yzerman, kes mängijana 22 aastat Detroiti värve esindas.

Välk ja pauk

Olen terve oma teadliku elu olnud suur spordi entusiast ja mind on millegi pärast alati saatnud üks omamoodi kummaline tendents. Nimelt meeldib mulle alati kaasa elada noortele, tõusvatele talentidele, selle asemel, et pöialt hoida juba ennast tõestanud ning kulda ja karda kokku võitnud staaridele. 90ndate lõpus, kui Michael Jordan vedas Chicago Bullsi muudkui uute tiitliteni, olin mina suur Kevin Garnetti, Allen Iversoni ja Shareef Abdur-Rahimi fänn. Ainus asi, mis ma Zinedine Zidane'ist 2006. aasta MM-ilt mäletan on see finaalmängu intsident Marco Materazziga, samas mäletan väga hästi noore Saksamaa meeskonna suurepärast turniiri, mis lõppes valusa poolfinaali kaotusega Itaalia vastu. Mu isale meeldib jalgpalli MM-i ajal alati toetada autsaidereid, võimalik, et asi on siis geenides.

NHL-is on viimastel aastatel üks minu suurimaid lemmikuid olnud Steven Stamkos. Noor kanadalane on koos oma meeskonna Tampa Bay Lightninguga olnud kindlasti üks liiga põnevamaid kooslusi. Lightning on NHL-is mitu hooaega järjest olnud skoorimiselt esirinnas. Tänavusel hooajal jäädi oma 3.06 väravaga mängu kohta alla vaid Chicago Blackhawksile ja Pittsburgh Penguinsile.

Kui aga Blackhawks ja Penguins on hetkel madistamas tänavuste Stanley karikavõistluste poolfinaalides, siis Lightning on juba pikalt suvepuhkusel. Olgugi, et väravavahtide seljatagune köeti Stamkosi & co poolt mitmel korral parajalt kuumaks, lõpetati Ida konverentsis alles eelviimasel kohal ning jäädi playoffidest põhimõtteliselt valgusaastate kaugusele. Viimasena marjamaale pääsenud New York Islandersi meeskonnast jäädi maha 15 punktiga. Ehk siis puudu jäi 8 võitu.

Algus tänavusele tööseisaku poolt lühendatud hooajale oli imeline. Võideti kuus esimesest seitsmest mängust, visates keskmiselt üle viie värava mängus, ning kiired olid tekkima jutud, et seni vaid korra Stanley karika võitnud Lightning võib taas olla valmis uueks finaalseeriaks. Paraku lagunes aga kõik väga kiiresti laiali. Järgnes seeria, kus 24-st kohtumisest võideti vaid 7 ning see sai ka saatuslikuks meeskonna peatreenerile. Alates 2010. aasta suvest Tampa Bay tüüri juures olnud Guy Boucher vallandati 24. märtsil. Boucheri parimaks hooajaks Lightningu juures jäigi tema debüüthooaeg 2010/11, mil meeskond kogus põhihooajal 103 punkti ja idast viienda paigutusena langeti Stanley karikavõistlustel alles poolfinaalis, olles eelnevalt lülitatud mängudega 4-0 välja konverentsi parim meeskond Washington Capitals. See hooaeg on koos karika toonud 2003/04-ga jäänud seni 1992. aastal loodud meeskonna ainsateks vähemalt 100 punkti toonud hooaegadeks.

Samamoodi nagu on meeskonna mängustiil intrigeeriv, on seda ka meeskonna sünnilugu. Lightning oli üks viiest uuest meeskonnast, mis 90ndate esimeses pooles NHL-iga liitusid. Teisteks on San Jose Sharks, Anaheim Mighty Ducks (nüüd vaid Ducks), Ottawa Senators ja tänu oma asukohale Tampa Bay suurimaks rivaaliks tõusnud Florida Panthers. Projekti eestvedajateks olid vendadest endised legendaarsed hokimängijad Phil ja Tony Esposito. Rahastaja leiti projektile lõpuks Jaapanist. Selleks sai Kokusai Green'i nimeline firma, mis tegeles golfiradade ja puhkusekuurortide haldamisega. Kõik aga polnud nii roosiline nagu esmapilgul tundus. 90-ndate lõpupoole seostati klubi Jaapani maffia yakuza rahapesu skeemidega ning selgus, et Lightning oli soovijatele müügiks pandud juba oma teisel tegusemise hooajal. Kogu finants, mida klubi ülalhoidmiseks kasutati oli lihtsalt kokku laenatud. Kõige naeruväärsem on fakt, et Kokusai Green'i omanik Takashi Okubo ei olnud kordagi kohtunud ei Espositote ega NHL-i ametnikega enne, kui Lightning tema kätte usaldati. 7 aasta jooksul, mil ta klubi omanik oli, ei külastanud ta ühtegi mängu ega isegi mitte Tampat. Esimest korda saavutati kontakt Okuboga alles 1998. aasta kevadel. Tänu sellele uskumatule loole ja rahalistele probleemidele oli Lightningul, pärast suurepärast algust uue meeskonna kohta (debüüthooajal koguti 53 punkti, mis on läbiaegade üks parimaid saavutusi liiga uustulnuka poolt) ka väga nutused lood 90ndate lõpus, mis tipnesid sellega, et hooajal 1998/99 koguti vaid 47 punkti, millega jäädi ülekaalukalt terve liiga peale viimaseks. Kaotati 54 kohtumist ning kuna ka järgnevad hooajad täielikult ebaõnnestusid (99/00 samuti 54 kaotust ja 00/01 52 kaotust) sai Lightningust esimene meeskond NHL-i ajaloos, millel olnud 4 järjestikust hooaega 50 või enama kaotusega.

ESPN on kokku pannud ühe väga hea dokumentaalfilmi NHL-i laienemise teemal. Keskendub see küll varasematele sündmustele, kuid annab siiski väga hea pildi uute meeskondade sünni- ja kasvuraskustest.

Lightningu uus tõus, mis tipnes Stanley karika võiduga aastal 2004, sai alguse hooajast 2001/02. Põhja-Ameerika profisport on selles mõttes väga hästi üles ehitatud, et iga hooaja lõpus need kõige viimasemad ja hapupiimasemad täieliku häbiga hooaega riiulisse ei pane. Neid premeeritakse esimeste drafti valikutega, mis nende tuleviku perspektiive kõvasti parandavad. Näiteks 1998. aasta drafi esimese valikuna sai Tampa enda rivistusse Vincent Lecavalier, kelles sai 2000. aastal 19-aastasena NHL-i noorim meeskonna kapten. 2007. aastal sai temast esimene Lightningu mängija, kes hooaja jooksul visanud vähemalt 50 väravat. Just ümber tema sai Tampa hakata üles ehitama uut meeskonda, mis ei oleks enam terve liiga naerualune. Rasketel aegadel toetasid Lecavalier'd ka Brad Richards (nüüd New York Rangersis), kellega koos Lecavalier üles kasvas ning kellega kõik samad koolid läbi käidi enne profiks saamist ning Martin St. Louis, kes 37-aastasena tänavu teistkordselt oma karjääri jooksul 60 punktiga (17 väravat + 43 tulemuslikku söötu) Art Rossi trofee võitis (jagatakse liiga suurimale skoorijale). Esmakordselt võitis St. Louis selle just Tampa seni edukaimal hooajal 2003/04.

See kümne aasta tagune meeskond oleks kindlasti olnud võimeline veel rohkemateks finaalseeriateks, kuid paraku andis oma põntsu sellele karikavõidu järgse hooaja tööseisak. Kui tänavu saadi mehed veel viimasel hetkel jääle, siis toonane hooaeg jäigi täies mahus ära. Järgnesid paar hooaega, mis lõppesid Lightningu jaoks playoffide esimeses ringis, enne kui saabus veel üks suuremat sorti mõõnaperiood. 2007/08 ja 2008/09 tõid kokku vaid 55 võitu, aga tänu sellele maandus Tampas ka 2008. aasta drafi esimese valikuna Stamkos. Aasta hiljem, teise valikuna, ka hetkel üks meeskonna põhikaitsemängijaid olev rootslane Viktor Hedman.

Tänavuses NHL-i draftis, mis toimub 30. juunil, on Lightningul esimeses ringis õigus kolmandale valikule, ehk siis meeskonnaga on liitumas veel üks kõva tulevikumees. Meeskonna uuel peatreeneril Jon Cooperil seisab ees ülesanne vormida Lightningust taas playoffi kaliibriga meeskond, mis suudaks uuesti Stanley karikavõistlustel müristada ja välku lüüa.

Body Surfing & body checks
Power plays & warm sunsets
Palm trees and hockey sticks
And real good times you wont forget
Coast to coast, between the pipes
That’s the way the lightning strikes
Lets raise the roof, let raise the cup up high
Lets light the lamp and Battle on the ice

Väljavõte Lightningu, usun et mitteametlikust, hümnist.