Portugal - Rootsi
Portugal vs Rootsi, Cristiano Ronaldo vs Zlatan Ibrahimovic, kes keda? Paar on meelierutav selle poolest, et lubab kahte ülipõnevat mängu, kuid samas on kurb see, et üks tõelistest maailmaklassi mängijatest jääb MM-ilt eemale. Kelleks see siis osutub? Rootsi on varasemalt MM-finaalturniiril osalenud 11 korda, kuid tuleb tõdeda, et Portugali koosseis on märksa nimekam. Kui Zlatani kõrvale polegi tegelikult mitte ühtegi teist tähte tõsta - on lihtsalt kamp väga häid jalgpallureid - siis Ronaldo kõrval on staarifaktorit küll ja veel - Nani, Joao Moutinho, Raul Meireles jne. Portugal on varasemalt MM-finaalturniiril osalenud viis korda ning parimaks saagiks pronks aastal 1966. Tervelt kolm korda järjest on MM-ile kvalifitseerutud, samas kui Rootsi kolm aastat tagasi Lõuna-Aafrika Vabariigis peetud turniiril ei osalenud. Rootslastel on ajaloost ette näidata kaks MM-pronksi ja parimaks saagiks hõbe kodusel turniiril 1958. aastal, kui finaalis ei saadud vastu Pele poolt juhitud Brasiiliale, kui Kohvimaa poisid noppisid oma esimese MM-tiitli. Seni on Portugal ja Rootsi omavahel mänginud 15 korda - Rootsil on kirjas 6 võitu ja Portugalil 3. Seejuures kuuest viigist neli on tulnud viimase viie mängu jooksul! Viimased kaks mängu - Portugalis aastal 2009 ja Rootsis aastal 2008 - lõppesid väravateta viikidega, seega on esmapilgul võitjat sellest paarist tõesti väga raske leida.
Island - Horvaatia
Imeline Island on vaid kahe mängu kaugusel ühest jalgpalli ajaloo suurimast šokist. Saareriik on meeletult hästi valiktsüklit mänginud ja nüüd seisab väikese rahva suurel unistusel ees veel vaid üks vastane. Kahemängukokkuvõttes tuleb alistada Horvaatia, kes oma MM-debüüdilt 1998. aastal noppis kohe pronksmedali. Selles paaris ollakse selged autsaiderid, kuid sama on kehtinud terve valiktsükli kohta, mida on tunnistanud ka meeskonna peatreener Lars Lagerbäck. Ühtlasi on süües loomulikult isu kasvanud. "Loomulikult oleks tegu suure pettumusega, kui me Brasiiliasse ei pääseks, kuna oleme juba nii lähedal, kuid samas on meie jaoks tegu olukorraga, kus oleme juba võitjad," on Lagerbäck enne kodus peetavat avakohtumist öelnud. Sama ei tundnud ju me, eestlased, ennast üldse võitjatena, kui 2012 EM-i playoffis Iirimaale alla jäime. Horvaatia on väga tugev koondis ja seda isegi siis, kui LAV-is ei mängitud. Tõeline kvaliteedi näitaja on fakt, et EM-finaalturniiril on viimasest viiest korrast osaletud neljal korral. Meeskonnad on omavahel kohtunud kaks korda, mil kuuluti samasse alagruppi 2006 aasta MM-valiktsüklis, siis võttis Horvaatia kaks suurt võitu - kodus 4-0 ja võõrsil 3-1. Aeg on aga edasi läinud ning Islandi jalgpall on vahepeal läbinud tohutu arenguhüppe. Usun, et juba kodumängus saab selgeks, kas see hüpe on olnud ka piisav, et viia meeskond Brasiiliasse välja, sest avamängust saadud hea tulemuseta saab olema väga raske mängida Horvaatia tulise publiku ees.
Ukraina - Prantsusmaa
EURO 2012 on kindlasti kõigil jalgpallifännidel veel selgelt meeles ning kõige eredamalt ehk just Ukraina ja Prantsusmaa vaheline mäng, mille algus mäletatavasti pöörase tormi tõttu edasilükkus. Lõpuks võitis Prantsusmaa kohtumise 2-0 ja Les Bleus pole ka tegelikult ajaloo jooksul kordagi Ukrainale alla jäänud. Seitsme kohtumise jooksul on ukrainlased suutnud välja punnitada vaid kolm viiki. Samas toimub see kohtumine konkreetselt nüüd ja praegu, kus varasemal ajalool väga väike roll ning kõige tähtsam praegune hetk. Praegune hetk näitab ka seda, et Ukraina läheb kahele üliolulisele kohtumisele vastu 11-mängulise kaotusteta seeriaga! Kodus pole viis mängu järjest enda selja taha mitte ühtegi palli lastud! Kodusel 1998. aasta turniiril oma seni ainsa MM-tiitli võitnud Prantsusmaa läheb mängudele kindlasti favoriitidena, kuid viimase aja kolm järjestikust võitu Valgevene, Austraalia ja Soome üle peidavad vaid fakti, et enne seda seeriat läbisid prantslased tõelise põuaperioodi, mil viie mängu jooksul ei löödud mitte ühtegi väravat. Ei ole just kõige meeldivam sõita niimoodi külla kellelegi, kel külalislahkuse kombed kodus puuduvad ja enda selja taha väravaid ei lase. Kui Ukrainal õnnestub Prantsusmaa maha murda, siis oleks riigi jaoks tegu alles teise MM-finaalturniirikohaga. Oma debüüdil Saksmaal mängiti väga hästi, kui jõuti välja veerandfinaali. Prantsusmaa on seevastu sihtimas oma 14. kohta finaalturniiril ja meeskonna peatreeneri Dider Deschamps'i eesmärgiks on ilmselgelt ka töökohast kinni hoidmine, mis kahtluse alla on sattunud. Endine koondise kapten on juba üsna tuliselt nendele juttudele vastanud, aga samas on teda kummitamas ka sündmused ajaloost - viimasest üheksast MM-finaalturniirist pole Prantsusmaa mänginud vaid kahel ja üks nendest oli 1994. aastal. "On küll möödas juba 20 aastat, kuid see on mul endiselt meeles. Ma ei taha seda uuesti kogeda, " on pärast EURO 2012 turniiri koondise tüüri ülevõtnud Deschamps öelnud.
Varasemalt vaid korra MM-il käinud Senegalil on viimased paar aastat olnud väga andekas meeskond, aga paraku pole tulemusi tulnud. Järjepanu kukuti läbi nii selle, kui ka eelmise aasta Aafrika meistrivõistlustel. Nähtavasti jääb ka MM-ile minek ära, sest avakohtumises tuli vastu võtta 1-3 kaotus, kus Papiss Cisse lõi meeskonna auvärava alles mängu lõpuhetkedel. Omavahelistes kohtumistes ongi Elevandiluurannik selgelt domineerinud - nüüdseks 17 kohtumise peale 11 võitu ja Senegal on välja punnitanud vaid kaks viiki. Elevandiluurannik on otsimas oma kolmandat järjestikust MM-kohta. Meeskonna "kuldne generatsioon" eesotsas Didier Drogbaga on küll nüüdseks vanaks jäänud, kuid Drogba näitas ka eelmisel hooajal Galatasaray eest Meistrite liigas mängides, et vanas hobuses on jõudu veel küll. Lisaks on tema kõrvale kerkimas nooremad talendid nagu Wilfried Bony ja Seydou Doumbia. Sarnaselt Senegalile on ka Elevandiluurannik kontinendi meistrivõistlustel mitu turniiri järjest lati alt läbi hüpanud. "Kuldne generatsioon" ei ole suutnud jätta oma jala jälge kohalikku jalgpalli ajalukku, kuid peaks vähemalt saama võimaluse lahkuda suurelt lavalt pärast järjekordset MM-finaalturniiri.
Burkina Faso kuulub konkurentsi jäänud riikidest koos Islandi ja Jordaaniga seltskonda, kes pole varasemalt veel ühelgi MM-finaalturniiril mänginud ning nende võimalusi debüüdi tegemiseks võib pidada ka kõige paremateks, sest avakohtumises võeti kolme MM-kohaga Alžeeria vastu 3-2 võit. Suureks kangelaseks kerkis selles mängus eelmisel hooajal koos Ragnar Klavaniga FC Augsburgis mänginud Aristide Bance, kes lõi võiduvärava 88. minutil. See tulemus oli väga märkimisväärne, sest alžeerlased olid varasemalt suutnud terve kalendriaasta läbida ilma kaotuseta. Samas ei saa aga loorberitele puhkama jääda, sest Alžeerial on kodus ette näidata suurepärane seeria, kus viimasest 16-st mängust on kirjas vaid kaks kaotust ja kolm viiki. Burkina Faso on see vastu viimasest kümnest võõrsilmängust saanud vaid kolm võitu ja kaks viiki. Viimati kohtusid meeskonnad Alžeerias veel alles nii hiljuti, kui juunikuus ja kodumeeskond võitis 2-0. Läbiaegade on mängitud 18 kohtumist ning Alžeeria ka üldarvestuses ees kaheksa võiduga viie vastu.
Kreeka - Rumeenia
Kui Rumeenia on varasemalt mänginud MM-il seitse korda, siis veidikene uskumatu on see, et 2004. aasta Euroopa meister Kreeka on otsimas alles oma kolmandat MM-piletit. Favoriidi rolli peaks aga selles paaris ikkagi kindlalt asetama kreeklased. Fernando Santose poolt juhendatav meeskond on võitnud kuus kohtumisest järjest, lastes enda selja taha seejuures täpselt null väravat, ning pole kodus kaotanud kaks aastat! Veidra saatuse keerdkäiguna tuli aga see kaotus 2011. aasta 15. novembril (samal kuupäeval mängitakse ka nüüd!) just Rumeenia vastu skooriga 1-3. Omavahelisi kohtumisi ongi Rumeenia ka aastate jooksul domineerinud - 30-st mängust on Kreeka viie võidu vastu panna tervelt 17 triumfi. Samas oli Rumeenia alagrupiturniiril ebakindel ning oma koht playoffidesse saadi vaid kahepunktilise eduga Ungari ees. Selles paaris lõhnab selgelt selle järele, kumb kodus enim väravaid kirja saab. Samas võttes arvesse Kreekale iseloomulikku kaitsvat "raiumist", siis võivad siin väravaid isegi nägemata jääda.
Kõikide mängude avakohtumised peetakse homme ning kordusmängud toimuvad tuleval teisipäeval. Aafrika paarides on aga esimene mäng juba peetud ning MM-ile pääsejad selguvad vahemikus laupäev-teisipäev.
Kõikide mängude avakohtumised peetakse homme ning kordusmängud toimuvad tuleval teisipäeval. Aafrika paarides on aga esimene mäng juba peetud ning MM-ile pääsejad selguvad vahemikus laupäev-teisipäev.
Elevandiluurannik - Senegal
Varasemalt vaid korra MM-il käinud Senegalil on viimased paar aastat olnud väga andekas meeskond, aga paraku pole tulemusi tulnud. Järjepanu kukuti läbi nii selle, kui ka eelmise aasta Aafrika meistrivõistlustel. Nähtavasti jääb ka MM-ile minek ära, sest avakohtumises tuli vastu võtta 1-3 kaotus, kus Papiss Cisse lõi meeskonna auvärava alles mängu lõpuhetkedel. Omavahelistes kohtumistes ongi Elevandiluurannik selgelt domineerinud - nüüdseks 17 kohtumise peale 11 võitu ja Senegal on välja punnitanud vaid kaks viiki. Elevandiluurannik on otsimas oma kolmandat järjestikust MM-kohta. Meeskonna "kuldne generatsioon" eesotsas Didier Drogbaga on küll nüüdseks vanaks jäänud, kuid Drogba näitas ka eelmisel hooajal Galatasaray eest Meistrite liigas mängides, et vanas hobuses on jõudu veel küll. Lisaks on tema kõrvale kerkimas nooremad talendid nagu Wilfried Bony ja Seydou Doumbia. Sarnaselt Senegalile on ka Elevandiluurannik kontinendi meistrivõistlustel mitu turniiri järjest lati alt läbi hüpanud. "Kuldne generatsioon" ei ole suutnud jätta oma jala jälge kohalikku jalgpalli ajalukku, kuid peaks vähemalt saama võimaluse lahkuda suurelt lavalt pärast järjekordset MM-finaalturniiri.
Etioopia - Nigeeria
FIFA edetabeli 93. riik, tuntud pikamaajooksjate sünnimaa Etioopia on võib öelda, et Aafrika kohalik Island. Playoffi pääsemisega on korda saadetud tõeline ime ja see ime võinuks olla veel suurem, kui kodus peetud playoffi avamängus oleks suudetud 1-0 eduseisust kinni hoida. Paraku mängiti see aga käest ning Nigeeria on 2-1 eduga kordusmängueel üsna heas seisus. Etioopiale on varasema kaheksa mängu jooksul kaotatud nüüd vaid korra. Nigeeria on pärast tumedat perioodi tagasi Aafrika tipus, mille tõestuseks käimasoleva aasta Aafrika meistritiitel, mis võideti pärast 19-aastast pausi. MM-il on viimasest viiest turniirist mängitud neljal ning näib, et see seeria saab ka kena jätku. Peatreener Stephen Keshi on saanud meeskonna ühtse löögirusikana mängima ja kui ei tule järjekordseid skandaale seoses maksmata boonuste või muude hüvedega, mis justkui Aafrika jalgpalliga käsi käes kaasas käivad, siis tasub Nigeerial kindlasti Brasiilias silma peal hoida.
Tuneesia - Kamerun
See paar oli Aafrikas ainuke, kus esimene mäng lõppes viigiga. Põhja-Aafrika taktikaline ja kaalutletud mäng vs Lääne-Aafrika füüsiline võimekus ja tehniline andekus ei toonud avamängus mitte ühtegi väravat. Suur uudis oli aga see, et kohtumises tegi kaasa Kameruni jalgpalli ikoon Samuel Eto'o, kes näis veel paar nädalat varem olevat lootusetult läinud tülli kohalike jalgpalliametnikega. Üks nimetu kohalik asjamees ütles Le Equipe ajalehe andmetel septembris, pärast viimast alagrupimängu Liibüa vastu, mis lõppes 1-0 võiduga: "Samuel tänas kõiki meeskonnakaaslasi, kes on aastate jooksul aidanud tal mängijana areneda. Nad palvetasid koos ja ta lahkus. Ta ei öelnud põhjust, miks ta koondisega lõpparve teeb." Hiljem lekkisid meediasse väited, et 4-kordne Aafrika aasta parim jalgpallur lõpetas koondisekarjääri perekondlikel põhjustel. Iseenesest oli selline otsus muidugi mõistetav, aga samas ka kummaline, sest võimalus kvalifitseeruda MM-ile otse ukse ees. Hiljem on räägitud ka sellest, et kogu lugu sai alguse sellest, et Eto'o nõudis peatreeneri German Finke poolt Liibüa mänguks algkoosseisu väravavaht Carlos Kamenit ja ründajat Pierre Webot. Finke aga ei lasknud sellel survel ennast mõjutada ning selle peale Eto'o solvus. Kohaliku jalgpalli "kuldse poisina" on Eto'o muidugi harjunud sellega, et tal on ülisuur mõjuvõim, kuid meeskonna valimine peaks ikkagi jääma peatreeneri ülesannete sekka. Eks näis milline see sisekliima hetkel on (Eto'o on tegelikult aastate jooksul mitmel korral niimoodi järsult lahkunud.) ja kas olukord on piisavalt harmooniline, et Tuneesiast jagu saada. Enne LAV-ist puudumist mängis Tuneesia kolmel MM-il järjest. Ajalugu vihjab Kameruni edule - 15-st omavahelisest kohtumisest on Tuneesial vaid kaks võitu vastaste kaheksa vastu, kuigi tuneeslastele annaks loomulikult edasipääsuvõimaluse ka väravatega viik.
Ghana - Egiptus
Selles paaris on ghanalastel MM-pilet praktiliselt juba käes. Avamäng võideti kodus 6-1. See tähendab, et Ghana saab oma ajaloo kolmandale MM-ile ning kõik need kohad on järjest välja võideldud. Ehk siis võib öelda, et Ghana näol on tegu Aafrika ühe stabiilseima satsiga ning seda tõestavad ka tulemused - viimasel neljal Aafrika meistrivõistluste finaalturniiril on mängitud vähemalt poolfinaalis ja mõlemal senisel MM-il pääseti alagrupiturniirilt edasi. 2011. aastal võitis Ghana U20 MM-i ja mitmed mängijad sellest koondisest on ka A-koondises nüüd võtmerolli mängimas. Meeskonna ainukene küsimärk on väravasuul. Ebaõnnestumine Ghana vastu tähendab seda, et Egiptusel jätkub kurb seeria, mille kohaselt on MM-il osaletud vaid kaks korda. Tegu on märkimisväärse anomaaliaga, kui võtta arvesse, et hästi kokku mänginud koondis domineeris nullindate lõpus kontinendi meistrivõistlusi ja noppis tervelt kolm tiitlit järjest. Nüüd ollakse aga väga valusalt generatsioonide vahetust üle elamas, sest viimasele kahele turniirile ei pääsetudki ning see avakohtumise tulemus Ghana vastu on valus meeldetuletus, kui ränk töö ees ootab, et oma positsioon Aafrikas taastada. "Vaaraode" äralangemine on olnud järsk ja ootamatu. Varasemalt on näiteks Ghanaga mängitud ülivõrdselt - jättes välja oktoobrikuise mängu, siis 18 kohtumist, viis viiki ja Ghana võitu ning kaheksa Egiptuse võitu.
Burkina Faso - Alžeeria
Burkina Faso kuulub konkurentsi jäänud riikidest koos Islandi ja Jordaaniga seltskonda, kes pole varasemalt veel ühelgi MM-finaalturniiril mänginud ning nende võimalusi debüüdi tegemiseks võib pidada ka kõige paremateks, sest avakohtumises võeti kolme MM-kohaga Alžeeria vastu 3-2 võit. Suureks kangelaseks kerkis selles mängus eelmisel hooajal koos Ragnar Klavaniga FC Augsburgis mänginud Aristide Bance, kes lõi võiduvärava 88. minutil. See tulemus oli väga märkimisväärne, sest alžeerlased olid varasemalt suutnud terve kalendriaasta läbida ilma kaotuseta. Samas ei saa aga loorberitele puhkama jääda, sest Alžeerial on kodus ette näidata suurepärane seeria, kus viimasest 16-st mängust on kirjas vaid kaks kaotust ja kolm viiki. Burkina Faso on see vastu viimasest kümnest võõrsilmängust saanud vaid kolm võitu ja kaks viiki. Viimati kohtusid meeskonnad Alžeerias veel alles nii hiljuti, kui juunikuus ja kodumeeskond võitis 2-0. Läbiaegade on mängitud 18 kohtumist ning Alžeeria ka üldarvestuses ees kaheksa võiduga viie vastu.
Lisaks Euroopa ja Aafrika playoff mängudele on ka kaks kontinentide vahelist vastasseisu, mis küll kahjuks vägagi ebavõrdsed.
Jordaania - Uruguay
Jordaania on FIFA edetabeli 70. meeskond, mis on vaid kahel korral osalenud Aasia meistrivõistluste finaalturniiril ja seega loomulikult jäänud ka seni maailmameistrivõistlustest valgusaastate kaugusele. Samas hindas Uruguay peatreener Oscar Tabarez enne avakohtumist vastaseid kõrgelt lausudes: "Kui Jordaania annab endast kodumeeskonnana kõik, siis teevad nad meie elu väga raskeks ja ma ei ütle seda lihtsalt pessimismist või ettevaatlikusest." Selliseks tagasihoidlikuseks polnud aga tegelikkuses mitte mingisugust põhjust, sest Uruguay võttis Ammanis peetud kohtumise kergelt 5-0 võidu, kui värava said kirja viis erinevat mängumeest. Uruguay elas aasta tagasi üle väga karmi sügise, mil kvalifikatsiooniringis ei tulnud kuus mängu järjest mitte ühtegi võitu ja see pani tõsise põntsu eelmise MM-i poolfinalisti lootustele Brasiilias kaasa lüüa, kuid lõpuks platseeruti playoff-kohal viiepunktilise eduga Venezuela ees ning pärast Jordaanias peetud avamängu võib ehk juba hakata ka suveks hotellitube broneerima.
Mehhiko - Uus-Meremaa
Pärast Austraalia lahkumist Aasia tsooni on Uus-Meremaal olnud võimalus Okeaanias särada, aga seekordsed MM-lootused rikkus FIFA poolne formaadi muutus. 2010. aasta turniirile kvalifitseerumiseks pidi Uus-Meremaa alistama "vaid" Aasia viienda meeskonna Bahreini, kuid tänavu tuli jageleda Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibimere piirkonna neljanda meeskonnaga ning sattus ka nii, et vastaseks tuli Mehhiko. Varasemalt 14. MM-il osalenud mehhiklased panid asjad ka avamängus kohe paika - 5-1 edu maha mängimine saab korduskohtumises olema väga keeruline. Seega on põhimõtteliselt olnud ka mõttetu mängida neid kontinentide vahelisi playoffe, kuna jõu vahekorrad on selgelt paigas. Eelmise valiktsükli tulemused olid palju põnevamad - Uus-Meremaa alistas Bahreini kahemängukokkuvõttes 1-0 ja Uruguay Costa-Rica 2-1 ehk siis FIFA on ideaalselt täitnud oma eesmärgi saada MM-ile rohkem tugevaid meeskondi, kuid viis, kuidas see läbi viiakse on päris kummaline ja ebaõiglane. Ehk oleks sobivam formaat, kus kõik neli mängivad veel omavahel grupimänge ning MM-pileti saavad selle seltskonna kaks parimat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar