Atletico Madridil polnud pärast 12 punktilist täisedu teisipäeval Peterburis mängides mängulise poole pealt absoluutselt mitte midagi kaalul. Kuuludes alagruppi koos FC Porto, Zeniti ning Viini Austriaga oli Atletico nelja vooruga kindlustanud endale alagrupi esikoha. Meeskonna peatreener Diego Simeone rivistas kuue külmakraadi juures toimunud kohtumises üles pingipoistest ja põhimeestest kombineeritud koosseisu. Üks meeskonna põhimängijatest, kes ka selles tähtsusetus kohtumises osalema pidi, oli Juanfran. Atletico linnarivaali Reali noorteakadeemiast sirgunud paremkaitsja oli Atletico poolelt ainus mees, kellel varasemast ajast korjatud kollaste kaartide tõttu, oli õhus mängukeeld.
Loomulikult sündis paratamatus ning eelmisel aastal ka Hispaania koondisega Euroopa meistriks tulnud Juanfran korjas endale hoiatuskaardi poole tunni möödudes. Sedavõrd varajane kaardi võtmine loomulikult ei tundu pealt näha väga kahtlane, kuid mees, kes omal positsioonil taseme poolest kindlasti kõvasti üle keskmise, lasi mängu alguses ennast vastasmängijate poolt mitmel korral lollitada ning üks ebakindel tegutsemine tõi endaga kiirelt kaasa ka "vajaliku" kaardi. Kogu ülejäänud kohtumise oli Juanfran oma positsioonil kindel. 100% keskendumise tõi kindlasti punase kaardi oht, aga selles võib näha ka seda, et juba enne mängu algust plaani võetud eesmärk sai täidetud.
Teisipäeva õhtul korjas endale viimaseks vooruks mängukeelu ka Cesc Fabregas. Sarnaselt Atleticole oli ka Barca enne kohtumist Amsterdami Ajaxi vastu oma edasipääsu järgmisesse ringi kindlustanud. Küll, tõsi, selle erinevusega, et Barca võib veel pärast kaotust Ajaxile viimases voorus esikoha kaotada. Samas on tegu kodumänguga ning võib uskuda, et isegi kehva ning mitte motiveeritud mänguga õnnestub esikoha kindlustav viigipunkt Glasgow Celticu vastu ära võtta.
Mängukeeldude kogumine jätkus eile, mil sellega said hakkama kaks PSG meest. Paremkaitsjal Gregory van der Wielil oli varasematest mängudest kaks kollast all (just nii palju on lubatud alagrupiturniiril endale korjata enne esimest mängukeeldu, edasi 5. mäng, 7. mäng, 9. mäng) ning noppis mängukeeldu tähistava kolmanda endale 66. minutil. Ei saa muidugi kindlalt öelda, et kõik kollaste kaartidega mängumehed osalevad tähtsusetutes mängudes vaid ühe eesmärgiga, kuid samas tekitab küsimusi see, miks meeskonna peatreener otsustab sellistes kohtumistes panna mängu mehed, kel oht järgmine kohtumine vahele jätta. Samas võib kõik juhtuda ka lihtsalt mängija initsiatiivil.
Tema juhtumi puhul muidugi võis olla tegu nooremängija uljusest ja kogenematusest - Verratti on 21-aastane - aga konspiratsiooni teoreetikud võivad selles muidugi samuti näha ausa mängu reeglitele sülitamist, sest eriti just see teise kaardi olukorda oli täiesti uskumatu, kui võtta arvesse, et mees mängib tippklubis Euroopa eliitsarjas. Kuidas saab lubada endale sellist rumalust? Otsest vajadust muidugi samas Verrattil kaardi korjamiseks ei olnud ja kiirelt puhkuse saamiseks olnuks ehk võinud lihtsalt peatreener Laurent Blancilt paluda vaheajal vahetust.
Tahtlik mängukeeldude kogumine sai ehk kõige kuumemaks teemaks kolm aastat tagasi. Olles oma positsiooni alagrupis kindlustanud ning Amsterdamis 4-0 juhtimas korjasid mängu viimastel minutitel endale teised kollased ehk punased Sergio Ramos ja Xabi Alonso. Seejuures mõlemad saadeti varakult dušši alla mänguaja venitamise eest ning nad ka ei apelleerinud kohtuniku otsuse peale. UEFA alustas sedavõrd läbi nähtava pettuse peale ka ametlikku uurimist, mis lõppes mahlakate trahvidega. Real klubina pidi oma kukrut kergendama 120 000 euro võrra, peatreener Jose Mourinho karistuseks oli kahemänguline juhendamiskeeld, millest üks oli tingimisi, ja 40 000 eurone trahv, Ramos ja Alonso jäid ilma 20 000-st. Karistada said ka väravavahid Iker Casillas (10 000) ja Jerzy Dudek (5000) ning seda selle tõttu, et Reali skeem olevat olnud selline, mille kohaselt Mourino edastas sõnumi Dudekile, kes rääkis sellest omakorda Casillasele ning kes siis jagas õpetussõnad väljakumängijatele.
Huvitaval kombel ajalugu kordus eelmisel hooajal. Veerandfinaalis Galatasaray vastu oli Real avamängu juhtimas 3-0, kui järjekordselt korjasid Ramos ja Alonso endale mängu viimastel minutitel hoiatuskaardid ning nendega koos mängukeelud. Seekord tehti aga seda veidi "varjatumalt" - Alonso sai 84. minutil kaardi kohtunikuga vaidlemise eest ning Ramos viimasel minutil palli ära löömise eest. Tol korral lisakaristusi ei järgnenud. Pärast mängu kinnitasid mõlemad, et loomulikult polnud tegu tahtliku sündmustekäiguga. Jäägu see täistõde nende südametunnistusele, kuid ei pea olema osaleja sarjast "Appi tõttab selgeltnägija", et näha meeste kavatsusi läbi.
See Reali jultumus sama taktikat korrata näitab ka tegelikult kuivõrd abitus olukorras on UEFA sellega võitlemisel. See rikub ausa mängu mõtteviisi ning mängu tervikuna, kuid samas on ka raske eraldada tahtlikku kaarti mängutuhinas saadud karistusest, kuigi Ramos ja Alonso on mõlemal korral korjanud kaardi vastasega kontakti omamata. Kuidas siis selle vastu efektiivselt võidelda? Üks võimalus oleks juba eos keelata klubidel, kes on edasipääsu kindlustanud, mängukeeluohus olevate mängijate kasutamine. Samas ei istu see klubidele ja peatreeneritele, sest olgugi, et mängud on tähtsusetud, siis on kaalul ikkagi ka raha - võidu eest saab alagrupiturniiril miljon eurot - ja seda saab kohe UEFA-le nina alla hõõruda. Teine võimalus oleks kustutada kõigi mängijate kaardid pärast seda, kui klubi on edasipääsu taganud, kuid see oleks omakorda ebaaus teiste meeskondade suhtes. Kolmas variant oleks ümbervaadata mängukeeldude jagamise reeglid. Ehk oleks mõistlik tuua see esimese mängukeelu toov kaartide arv kolme pealt alla kahe peale. See muudaks mängijaid ettevaatlikumaks ning oleks tõenäolisem, et mehed, kes traditsiooniliselt rohkelt kaarte koguvad, nagu Ramos, saavad oma grupifaasi karistuse kätte enne viimaseid voore ja nähes siis keelust naastes ohtu, et vahele võib jääda mäng väljakukkumisringis, võtavad viimaseid mänge tagasihoidlikumalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar