Chelsea omaniku Roman Abramovitši poolt oli suvel Mourinho tagasi kutsumine ootuspärane, kuid üllatav käik. Seda seetõttu, et kui 2007. aasta septembris lahku mindi näis, et kõik sillad on igaveseks põletatud. Ootamatult saabus läinud suvel aga leppimine, mis Chelsea fännide seas palavalt armastatud portugallase Stamford Bridge'ile tagasi tõi. Tõsi ta on, et Mourinho oli saadaval olevatest peatreeneri kandidaatidest kõige pärjatum ja kvaliteetsem mees, kuid kas ta ikka oli ka Abramovitši esimene valik? Eelmisel kuul andis Jürgen Klopp teada, et oli suvel Inglismaa klubide poolt väga hinnatud mees, aga temale nende pakkumised ei sobinud.
Lisaks Chelsea fännidele tervitasid Mourinho tagasitulekut suure hurraga kindlasti ka Inglise meedia väljaanded, sest portugallase intervjuud pakuvad alati head materjali, millega "teravat üles tõmmata". Mourinho suhe Inglise meediaga on alati olnud soe. Seda juba alates ajast, mil ta esmakordselt 2004. aasta suvel Stamford Bridge'i ustest sisse sammus ning kuulutas ennast "eriliseks" meheks.
Enesekindlus, mis tihti kaldub ka liigselt suure ego poolele, on Mourinhot terve oma karjääri jooksul saatnud ja võib öelda, et mingil määral on see olnud ka tema edu alus. Nagu aga tema välja ütlemised pärast kaotust Newcastle'ile tõestasid, siis teinekord on raske oma ego kontrollida. Kahekordne Meistrite liiga võitja, Inglismaal Chelsea kaardile tõstja ja Hispaanias Barcelona troonilt tõukaja, kuid siis ei saa nüüd järsku oma meeskonda "mingi" Newcastle'i vastu võidule tüürida? Loomulikult on süü mängijates. Kuigi tõsi, fakt, et Mourinho ütles lauses ka seda, et tema oli see, kes kokku need 11 viga tegi, heastab veidi seda, et ta musta pesu avalikult pesema hakkas.
Mourinho naasmine Londonisse pole läinud plaanipäraselt. Meistrite liigas saadi piinlik kaotus FC Baselilt, mis üle kümne aasta esimene alagrupiturniiril saadud kodumängu kaotus, ning lisaks kaotusele Newcastle'i vastu on koduliigas kirjas ka valus õppetund Evertoni vastu. Tänavused vaid 7 punkti esimesest neljast Premier League'i voorust tähendasid ka 2003. aasta suvel alanud Abramovitši valitsemisaja kõige kehvemat hooaja algust. Sellest on nüüd küll üle saadud, kuid tabeliliidri Arsenaliga on vahe üsna suur - 5 punkti.
Aeg on edasi läinud ajast, mil Mourinhol ja Chelsea'il piisas lihtsalt kohale ilmumisest, et kolm punkti kätte saada. Premier League on aastate jooksul kindlasti palju konkurentsitihedamaks kasvanud ja võib arvata, et pärast lihtsat elu Hispaanias on Mourinhol olnud raskusi sellega kohanemiseks. Lootes mängida võrreldes oma esimese perioodiga atraktiivsemat jalgpalli, mida ta lubas Chelsea fännidele, ei ole tulemused olnud lihtsad tulema. Statistikast vaatab väga huvitava faktina vastu asjaolu, et olgugi, et Chelsea on seni üks enim pealelööke sooritanud meeskondi - neid on mängu peale keskmiselt 17 - ei ole nendega suudetud vastaseid halastamatult maha murda, mis sest, et keskmine pallivaldamisprotsent 56% on väga hea. Chelsea rünnakud on kuidagi tormakad ja raiskavad. Mängu jooksul sooritatud 17-st pealelöögist leiavad tee raamide vahele keskmiselt vaid 5.4 tükki. 77 näol on Chelseal seni kirjas enim raamidest mööda läinud lööke.
Mourinho Real troonis selles arvestuses mullu La Liga tipus, kui mängu peale kokku oli keskmiselt 7.9 raamidesse läinud lööki, kuid ei saa sedagi eriti efektiivseks pidada, sest üritusi oli mängu jooksul keskmiselt 18.7. Kui välja arvata Crystal Palace, siis on tänavune hooaeg tõestanud, et Premier League'is on kõik võimalised kõigilt punkte noppima. Just sellise õppetunni sai Mourinho ka Newcastle'i vastu. "Suurtest" on ainsana ühe kaotusega pääsenud vaid Arsenal ning tabelitipus on konkureerimas ka väiksemad Everton ja Southampton. Ehk peaks portugallane teinekord enne oma mängijate kritiseerimist peeglisse vaatama ning mõtlema välja parema mänguplaani, millega soovimatuid tulemusi vältida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar