Pacersi edu on üllatav, aga kindlasti mitte ootamatu. Viimasel kahel hooajal on Miami Heat teel tiitlini pidanud kõige tulisemad lahingud maha just Pacersiga, kelle korvi alust on valvamas 2.18 meetri pikkune koljat Roy Hibbert. Hetkeseisuga on 26-aastane keskmängija liigas üsna ainulaadne mängumees. Pikkuse poolest saab talle vastu vaid kolm sentimeetrit pikem Hasheem Thabeet, kuid Thunderis on tema kindel pingipoiss, kes kogub mängudes vaid marginaalseid minuteid. 90ndatel oli olukord, kus leidus mitmeid üle 2.20-ne mängumehi - Rik Smits, Shawn Bradley, Gheorghe Muresan - kuid praegu vaevab liigat selles arvestuses põud. Samas on õnnega koos meeskonnad, kellel osav keskmängija olemas ning seetõttu võib ka esimesest 11-st mängust kümme võitnud Pacersit hinnata üheks tõsiseks tiitli küsijaks. Lastes seni vastastel mängu kohta visata vaid 87.2 punkti mängus omab Pacers parimat kaitset ning teada tuntud vana sõna ookeani taga on: "kaitse võidab meistritiitleid."
Pacers on seni vastastel lasknud visata vaid 39.5% täpsusega, mis kompenseerib selle, et lauavõitluses pole seni mitte ühtegi NBA tiitlit võitnud klubi teps mitte kõige parem. Keskmisest saagist 44 on parem tervelt üheksa meeskonda. Pole ka tegelikult Hibbert kõige võimsam lauapallide õgija, sest korjab mängu kohta seni vaid üheksa palli, mida tama kasvu juures võib pidada tagasihoidlikuks saagiks. Varasema 5-aastase karjääri keskmine jääb tal isegi alla seitsme. Küll on aga isa kaudu Jamaika koondist esindav Hibbert hetkel troonimas kulpide edetabeli tipus. Keskmiselt jätab ta viskesooritajad kurva ilmega 4.4 korda mängus.
Oma senise 3-aastase peatreenerikarjääri jooksul Pacersi igal aastal playoffidesse tüürinud Frank Vogel on tänavu aga teeninud kiidusõnu ka oma meeskonna ründemängu eest. Megatalent (kuidas muidu nimetada 2.06 meest, kes võib mängida tagamaängijana? Paul George tegi mullu oma 3-aastase karjääri parima hooaja ja võinuks meeskonnas vabalt troonida viiest kõige olulisemast statistilisest valdkonnast (punktid, lauapallid, söödud, vaheltlõiked, kulbid) nelja liidrina. Hibbertile ta loomulikult kulpide arvestuses vastu ei saa, kuid jäi oma pikale meeskonnakaaslasele lauapallide arvestuses alla vaid 0.6-ga ning sama arvu korjas rohkem korvisööte ka mängujuht George Hill.
Põhimõtteliselt on George hetkel liigas ainus mees, keda võiks võrrelda LeBron Jamesiga ning see on tohutu kompliment 23-aastasele mängumehele. Tänavusel hooajal on Vogel isegi George'ile andnud ründes vabamad käed ning nii on ka Pacersi mäng vastaste korvi all muutunud efektiivsemaks. Eelmise hooaja keskel ütles Vogel oma meeskonna noore staari kohta: "Paul George on arenemas väga võimsaks mängijaks nii ründes, kui ka kaitses. Ta juba on arvatavasti NBA parim äärekaitsja."
Märksõna selles lauses võikski olla just "arenemas". Noore vanuse tõttu on George'il endiselt veel tohutult potentsiaali ning tänavu ongi ta oma mängu veel ühe taseme võrra kõrgemale tõstnud. Hetkel on tema näitajateks 24.4 punkti, 6.8 lauda, 3.3 söötu ja 1.7 vaheltlõiget mängu kohta. Märgatav edasihüpe on toimunud ka tema viskeprotsendi osas, mis eraldab andekaid mängumehi lihtsatest korvimasinatest (jah, ma vaatan sulle otsa Rudy Gay). Eelmisel hooajal oli George'i tabavus protsent veel tagasihoidlik 41.9%, kuid tänavu on see tõusnud 46.5% peale. Hooaeg on muidugi veel alles noor, aga mängitud on juba üle kümne mängu ja raske on näha selle drastilist kukkumist. Võttes arvesse 2010. aasta drafti 10. valiku töötahet, siis võib see kukkumise asemel ehk läbida isegi tõusu.
Ühe mehe õnn muidugi on aga teise õnnetus. George sai võimaluse läbimurdeks tänu sellele, et Danny Granger langes mullu vigastustetondi küüsi ning pole ka uueks hooajaks tema käest vabanenud. 30-aastane meeskonna kapten oli enne mullust hooaega Pacersi kindel liider, kuid on tänu vigastustelee alates eelmisest hooajast kaasa teinud vaid viis mängu. Seetõttu võib Pacersi edu pidada veelgi suuremaks - mullu jäädi oma tähtmängijata NBA finaalist vaid ühe võidu kaugusele. See tähendab aga, et Granger on uuel hooajal järsku muutunud teisaldavaks osaks. Tema väärtus on tänu vigastustele kindlasti langenud, kuid Pacers peaks sellegi poolest tema eest vastu sama korraliku posu mängijaid, kes võiks veelgi tugevdada meeskonna pinki, mida suvel kõvasti timmiti.
Kvaliteetsete vahetusmängijate vähesus ongi ehk olnud see, mis viimastel hooaegadel playoffides meeskonnale seina on ette seadnud. Kui nüüd kõik terved püsivad - kolm korda üle õla ptüi-ptüi-ptüi - siis on vägagi reaalne, et meil on idas olemas kuningas Jamesi troonilt tõukaja.
Trail Blazersi meeskond meenutab 90ndate lõpu edukat Utah Jazzi satsi. LaMarcus Aldridge'i ja Damian Lillardi näol on olemas suurepärane viskaja ja söötja tandem nagu seda olid Karl Malone ja John Stockton. Wesley Matthews ja Nicolas Batum on efektiivsed meeskonnamängijad, kes on suutlised tabama kolmeseid, nagu Jeff Hornacek ja Byron Russell. Samas moodustasid samad mehed Trail Blazersi algviisiku ka eelmisel hooajal, mis lõppes vaid 33 võiduga. Hooajaeel tundus, et meeskond on isegi muutunud nõrgemaks, sest keskmängija J.J. Hickson liitus vabaagendina Denver Nuggetsiga ning teda tuli New Orleansist asendama Robin Lopez, kuid kummalisel kombel on Trail Blazers selge tagasikäigu asemel teinud hoopis märgatava arenguhüppe - senisest 12-st mängust on võidetud kümme.
Teist aastat Portlandis tegutseva peatreeneri Terry Stottsi käe all on suve jooksul nähtud kõvasti vaeva kaitse kallal. Mullu lasti vastastel visata üle 100 punkti mängus (100.7), kuid nüüd on see arv surutud allapoole seda maagilist piiri (98.1). Väga suurt tähelepanu pööratakse vastaste kolmepunktivisete takistamisele ja nii on seni kõikide meeskondade viskekahurid jäänud Trail Blazersi vastu pika ninaga. 1977. aastal klubi ainsa NBA meistritiili võitnud Trail Blazers hoiab seni vastaste kaugvisete täpsust vaid 29.1% peal. Samas on Trail Blazerist parem kolmeste tabavus protsent vaid kolmel meeskonnal ning kuna lauavõitluses ollakse ühed parimad - endale haaratakse 52.1% saadaval olevatest pallidest - siis tekitatakse endale ründes isegi eksimuse korral lisaviskevõimalusi ja omakorda ei lasta vastastel seda teha.
Teiste seas on oma hingestatud kaitsetöö eest kiita saanud ka mullune parim uustulnuk Lillard, kelle mängu juures nähti eelmisel hooajal suurima veana just hoolimatut tegutsemist oma korvi lähistel. "Aasta parimate puhul leiab alati põhjuseid nokkimiseks ja nii oli ka Damiani puhul. Talle läks see sügavalt hinge, kuid kuna tema soov areneda on sedavõrd suur, siis nägi ta suvel enda kallal kõvasti vaeva," on Dallas Mavericksi 2011. aasta tiitlivõidus abitreenerina osaline olnud Stotts öelnud. Samas on kannatanud Lillardi numbrid ründes. Keskmine punktisaak on enamvähem sama (mullu 19.0, tänavu 19.9), kuid see tuleb märgatavalt ebaefektiivsema viskamise juures - tabavus on 42.9% pealt langenud 39.8% peale. Samuti on langenud korvisöötude arv - 6.5 vs 5.8.
Oma mängujuhi puudujääke on palju stabiilsemate esitustega kompenseerimas aga Matthews ning karjääri parimat hooaega on tegemas ka Aldridge, kes tegelikult andis suvel märke, et soovib klubist lahkuda. 22.5 punkti ja 9 lauda mängus on suurepärased numbrid, kuid kas tegu on vaid ajutise nähtusega? Äkki ongi terve oma senise 7-aastase karjääri Portlandis veetnud mees lihtsalt üritamas teistele klubidele muljet avaldada? Kosilastest talle kindlasti puudu ei tuleks. Aldridge on küll Trail Blazersi jaoks viimastel aastatel olnud asendamatu mees, kuid tõsi on ka see, et teda on üritatud mitmel korral varasemalt ära kaubelda ning see tekitab küsitavusi ka selle osas kuivõrd lojaalne 28-aastane mängumees ise oma tööandjale on.
Hiljuti meenutas Aldridge, kuidas temast tegelikult ei pidanudki sirguma meeskonna täht vaid kõik lootused olid Portlandis hoopis Greg Odeni ja Brandon Roy peal."Klubi soovis minu asemele vanemat mängijat, kel vaja vähem mänguaega ja kellel olid väiksemad nõudmised, sest ma olin siis veel noor ning mu ambitsioonid olid suured," on Aldridge meenutanud. Läks aga nii, et kuna Odeni ja Roy karjäärid läksid vigastuste nahka, siis tõusis Aldridge järsku ise meeskonna liidriks. Seda taaka on ta nüüd kohusetundlikult viimasel paaril aastal kandnud, kuid kõik need on lõppenud pettumusega. Kaks aastat järjest pole playoffidesse jõutud ning eelnevalt kaotati kolm aastat järjest avaringis.
Kindlasti on võrreldes Pacersiga Trail Blazersil oht ära vajuda palju suurem, sest varasematel hooaegadel pole mingeid märke olnud sellest, et klubi on võimeline konverentsi tippudega võrdselt heitlema, kuid suve jooksul on "Rooside linnas" tehtud väga õiged järeldused ning taibatud samuti, et ilma korraliku kaitseta pole eliidi hulka asja. Hooaja käigus selgub, kas Aldridge'il ja kompaniil on tänavu tõsi taga või on kõrgetasemeline mänguvorm vaid ajutine nähtus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar