Kolm põhjust, miks Tarmo Rüütli peaks jätkama ja miks mitte

Eesti jalgpallikoondis sai eile Liechtensteini vastu Tarmo Rüütli juhendamisel 30. võidu, kui Sergei Zenjovi tabamus ja kaks Henri Anieri kaks väravat tõid Sinisärkidele võõrsil 3-0 võidu. Ilus tulemus, millega aasta lõpetada, kuid võimalik, et selle mänguga on läbi ka Rüütli 2008. aastal alanud periood koondise peatreenerina. Kui uskuda meediat, siis on tema jaoks ka juba asendus välja otsitud rootslase Magnus Pehrsson näol. Kas tegu on õige sammuga või äkki peaks Eesti Jalgpalli Liit siiski Rüütli lepingut veel pikendama?

Rüütli peaks jätkama, sest...

1) Tema juhendamisel on Eesti koondis astunud arengus väga võimsa sammu edasi. Viis aastat tagasi, mil Rüütli koondise tüüri juurde asus võisime vaid unistada mõnele finaalturniirile jõudmisest, kuid EM 2012 valiktsüklis jäi meil sellest väga vähe puudu. Rüütli juhendamisel oleme ka lisaks sellele suurepärasele valiktsüklile saavutanud ka mitmeid teisi häid tulemusi. Lisaks lõppenud MM-valiksarja võidule Hollandi vastu (ei taha tunnistada viiki selles mängus), ka ilus kodune triumf 2009. aasta sügisel Belgia vastu ning 2011. aasta märtsikuine võit Uruguay üle ning viigid eile tuleva aasta MM-finaalturniirile kvalifitseerunud Horvaatia (2010. aastal) ja Portugali (2009) vastu. Tõsi, ka varasemalt on jalgpallimaailma suured aeg-ajalt Eesti poolt hammustada saanud, kuid seda suuresti tänu õnne toel, mis koondise visa kaitsemängu saatis. Rüütli ajal saavutatu on kõik ise välja võideldud, mängides julget ja enesekindlat jalgpalli. Kes mäletab 90ndaid, siis sellisest vaatepildist võisime me vaid und näha, kus keskväljal surve all olles meeskonnakaaslased rahulikult omavahel söödavad, mitte ei otsi tormaka lahendusega eest kedagi, kes kõigi jaoks nähtamatu. Meil on mängijad, kes ei karda vastaseid ning usuvad oma võimetesse, mis on toonud mitmeid ilusaid väravaid (enamus härra Vassiljevi poolt). Oma osa sellises arengus on muidugi mängijate üldises taseme tõusus ning mängijate valiku laienemises, kuid neid on ka viimastel aastatel tüürinud ideaalne mees, kelle vaade ja suhtumine mängu on oma hoolealustega ideaalselt klappinud.

2) Tal on väga hea iseloom. Rüütli saab väga hästi läbi meediaga ning tema pressikonverentsid on kohati isegi "josemourinholikud". Ta oskab suurepäraselt mängijatelt survet pealt ära juhtida ning olgugi, et ootused ja lootused on aina kasvanud, on tema alati säilitanud reaalsustaju ning külma pea. Me muidugi ei tea, mis toimub riietusruumis, kuid usun, et samasuguse mõnusa suhtumisega on ta ka koondislastega kokkupuutudes. Seda võib välja lugeda erinevate mängijate ütlustest, kes on koostööd Rüütliga igati kiitnud. Väikeriigi koondiste suureks trumbiks staaridest kubisevate koondistega võrreldes peakski olema suurem ühtsustunne, mis saab aga tekkida vaid siis, kui õhkkond riietusruumis on selleks soodne. Selle all pean silmas mitte liigset autoritaarsust ja üleolevat suhtumist, mis paratamatult võib sellises olukorras sündida, sest lõppude lõpuks on ju meeskonna peateener mängijate ülemus. Kui enne mänge satub uudistesse pilti Eesti koondise treeningutelt, siis on näha, et seal valitseb alati pingevaba olustik, mis on ka ainuõige, sest mängueel pinge all üleküpsemine võib juba enne avavilet endaga kaotuse kaasa tuua. Rüütli iseloomu saab kiita ka selle poole pealt, et ta pole kartnud võtta vastu ebapopulaarseid otsuseid. EJL president Aivar Pohlak on mitmel korral saatnud tema suunas kriitikanooli, kuid Rüütli on jäänud enesele kindlaks - kasutanud neid mängijad, keda ta vajalikuks peab, viinud läbi teatavaid taktikalisi eksperimente ning usaldanud ka noori. Oli aeg, mil Marko Kristal ja Martin Reim kogusid isegi sõprusmängude viimastel minutitel endale koondisemänge juurde, kuid Rüütli on näidanud, et ta ei karda koondise värskendamist.

3) Ta on eestlane. Välistreeneri puhul ei saa me kunagi kindlad olla, mis mees meile satub. Kas selleks on uus Arno Pijpers, kes toob läänest kasulikku know-how'd või selleks on Viggo Jensen, kelle meeskonna mänge saab ainult hambaid krigistades jälgida. Eestist pole ka Rüütlile ühtegi alternatiivi võtta. Kristal ja Reim on oma varajases peatreenerikarjääris küll juba näidanud oma kvaliteeti sellega, et tüürinud oma klubid Eesti meistriks, kuid tööots koondise juures võiks siiski kuuluda kogenumale ning "targemale" inimesele. Selline trend on levinud ka mujal maailmas. Igor Prins oleks üks reaalne kandidaat, kuid Nõmme Kalju on välja öelnud soovi, et Prins võiks olla nende Sir Alex Ferguson ehk loodetakse teda klubi juures hoida võimalikult kaua.

Rüütli ei peaks jätkama, sest...

1) Ta on ennast ammendanud. Viis aastat ühe koondise juures on väga pikk aega. Mujal maailmas on levinud vahetada peatreenerit pärast igat valiktsüklit. Viie aastaga on ka Rüütli läbiaegade pikimat ametiaega omanud Eesti koondise peatreener. Märgiks ammendumisest võib olla ka see, kui me oleme 1-1 viigiseisul kodus Kõrgõzstaniga ning meeskonna mänguplaanis ei toimu mitte mingisugust märgatavat muutust, et lõpuks nukker seis siiski positiivseks muuta. Mitu mängijat on tema perioodi vältel mänginud ebastabiilselt. Kas see võib äkki olla tingitud sellest, et on raskusi motivatsiooni leidmisega selleks, et viia ellu Rüütli plaane ja korraldusi?

2) Tal on kitsas silmaring. Kui paluda tõsta käsi nendel koondisefännidel, kellele on aastate jooksul Rüütli meeskonnavalik küsimusi tekitanud, siis ei jääks vist ükski käsi tõstmata. Aastate jooksul on olnud mitmeid mängumehi, kes on koondisega kaasa käinud vaid Rüütli jaoks teada olevatel põhjustel. Kõige kurikuulsam näide on Tihhon Šisov, kes oli seoses segaste seisudega klubijalgpallis mitu hooaega ilma korraliku mängupraktikata, kuid see ei takistanud temale koondisekutse saatmist. Koondises on olnud mitmeid välisklubide mängijaid, kes aga oma koduklubis ebasoosingus ning seetõttu ilma mängupraktikata. Samas ignoreeris Rüütli järjepidevalt koduse liiga mängijaid, saates koondisekutse alles viimases hädas. Heaks näiteks juunikuised mängud, millest mitmed ründajad erinevatel põhjustel eemale jäid ja nii sai 27-aastaselt võimaluse koondisedebüüdiks tol hetkel Premium liiga suurimaks väravakütiks olnud Rimo Hunt. Samas oli ka see samm Rüütli poolt leebelt öeldes kahtlaseväärtusega, sest nii vana koondisedebütandi asemel oleks võinud eelistada mõnda perspektiivikamat mängumeest.

3) Ta on ise väsinud. Nagu eelpool mainitud, siis viis aastat (tegelikult enamgi, sest Rüütli sai ametisse 2008 jaanuar) on väga pikk aeg ning lisaks mängijatele võib motivatsiooni probleem vallata ka Rüütlit ennast. Koondise peatreeneri elu võib tegelikult pidada pingelisemaks, kui klubi peatreeneri elu. Klubihooaja jooksul tulevad mängud järjest ühte jutti ning lihtsalt ei jää aega ebaõnnestumiste peale mõtlemiseks. Koondise juures on kuus kaks mängu ja tohutult palju aega nendele keskendumiseks, kuid ka hiljem nende läbielamiseks. Tänu mängude vähesusele on ka vähem väljakutseid. Seetõttu vahetuvadki välismaal koondiste peatreenerid ruttu - leping lõppeb ära ja minnakse uue väljakutse otsingule. Motivatsiooni puudus oleks Rüütli puhul ka igati arusaadav, sest kaks aastat tagasi viis ta koondise tegelikult ju nii kaugele, kui tema võimed lubavad - finaalturniiri lävepakule. Kui Rüütli ei jätka, siis on loodetavasti härra Pehrsson (kui ta ametisse saab) see mees, kes viib meid sellest lävepakust üle.