Võib öelda, et mingil määral oli muutus Evertonis isegi suurem kui Unitedis. Üheksa valitsemisaasta jooksul oli David Moyes ehitatud väga füüsilise, tööka ning sihikindla meeskonna. Me tundsime Evertoni väga hea meeskonnatöö ja üsna sirgjoonelise jalgpalli poolest. Moyesi järglane Roberto Martinez on klubisse toonud aga täiesti teistsuguse mentaliteedi.
Martinez on varasemalt oma tööotsadest Swansea'is ja Wiganis tuntud "õige jalgpalli" harrastajana. Talle meeldib, et tema meeskond mängib maast lühikest söötu ja hoiab palli. Evertonis ootasid teda aga ees keskpoolkaitsjad, kes ennekõike nägid ennast kaitse abistajatena, äärepoolkaitsjad, kelle ainus roll oli varasemalt tsenderduste kasti toimetamine ning keskkaitsjad, kellele tuli automaatsena palli lähimast väljakupiirist üle löömine.
Evertoni mängijad on aga uue bossi nõudmistega väga hästi kohanenud. Enne eelmist liigamängu Chelsea vastu, mis võideti 1-0, oli Martinezi meeskond üldse terve liiga peale enim palli vallanud sats, hoides mänguvahendit endale keskmiselt 64.1% mänguajast. Mängus on sooritatud üle saja söödu rohkem, kui Moyesi ajal - 519 vs 416, söötute keskmine pikkus on langenud 20 meetri pealt 18 peale ning see on aidanud kaasa ka sööduõnnestumisprotsendile, mis on 80 pealt tõusnud 86 peale.
Numbrid räägivad enda eest, kuid samuti on Martinezil ette näidata ka tulemused. Olgugi, et Evertoni fännidel on kohanemine uue mängu stiiliga olnud üsna raske - näiteks Goodison Parkil peetud kohtumistes on järgnenud vilekoor, kui standardolukordade ajal ei ole enam enamus meeskonnast karistusalas - siis on raske olla oma lemmikute peale pahane, kui klubi on pärast nelja vooru üks vaid kahest seni kaotuseta meeskonnast. Seejuures pole kolmes mängus järjest väravavahil Tim Howardil olnud põhjust enda selja taha vaatamiseks ja kodus pole üldse seni veel ühtegi väravat endale lüüa lastud. Tõsi, ainsaks pisikeseks tilgaks Evertoni meepotis on fakt, et kolm kohtumist neljast on viiki mängitud ja see ei luba liigatabelis rohkemat 9. positsioonist. Võttes eriti veel arvesse seda, et teine kaotuseta meeskond on linnarivaal Liverpool ning linna punasel poolel on kirjas vastupidised numbrid - 3 võitu ja 1 viik.
Evertoni nulliseeria on üllatav, sest Martinezi mänguplaan on kõike muud kui kaitsev, jah, tagasihoidlik, aga kohe mitte kuidagi moodi vastast kartev ning kaitsev. Kahes 0-0 viigis võib eeldatavasti süüdistada oma vajakajäämisi rünnakul.
1-0 võit Chelsea vastu oli Evertoni jaoks suurepärane tulemus, kuid samas matšis sai tõsiasjaks ka see, et horvaadist ründajal Nikica Jelavicil täitus juba terve ööpäeva jagu tunde, mille jooksul on ta löönud vaid ühe Premier League'i värava. Seda on 16 jalgpallimatši jagu! Seejuures nagu ka tolles kohtumises, ei ole Jelavic alati kõik 90 minutit väljakul viibinud ehk siis tegelikult on tema põud mängude arvestuses isegi veel pikem. Martinezi õnneks näib aga tal olemas olevat ka lahendus sellele probleemile - Romelu Lukaku.
Chelsea vastu Lukaku mängida ei saanud, kuna liiga reeglid ei luba mängijal oma emaklubi vastu mängida, kuid täna peaks Belgia koondislane West Ham Unitedi vastu oma debüüdi tegema. Eelmisel hooajal lõi Lukaku West Bromwhich Albioni eest 15 väravat, kuuludes seejuures algkoosseisu vaid 20 korral. Lootused tema suhtes on suured, kuid võttes arvesse, et erakordselt talendika mängijana oli ta juba 16-aastaselt Anderlechti esiründaja, siis peaks ta olema üsna tuttav nõudliku keskkonnaga.
Lähinädalatel saab olema huvitav jälgida ka seda, kuidas kohaneb Evertoni keskväli mängima ilma Marouane Fellainita. Manchester Unitedisse kolinud Lukaku rahvuskaaslane oli eelmisel hooajal 11 väravaga Evertoni suurim väravakütt ning samas jagas ka 5 väravasöötu, millest enam suutis kuue näol sinises särgis vaid Steven Pienaar. Fellaini eest saadud 30 miljonist eurost kulutas Martinez ligi poole James McCarthy'le, kes on hispaanlasele tuttav eelmistest hooaegadest Wigani eesotsas. McCarthy'il läheb aga kindlasti kohanemiseks veel aega, seega usun, et Lukaku kõrval hakkab suurimat rolli Evertoni rünnaku sütitajana mängima hoopis Ross Barkley.
Õigupoolest võib juba praegu öelda, et Barkley on tõusnud Evertoni keskvälja kõige ohtlikumaks mängijaks. Vaid 19-aastane mängumees on terve liiga peale seni üks enim pealelööke sooritanud mängija ning avavoorus Norwichi vastu sai ta suurepärase kauglöögiga ka jala valgeks. Lõppenud koondistepausi ajal ka Inglismaa särgis Moldova vastu debüüdi teinud Barkley on väga enesekindel ja osav mängumees. Omades suurepärast tehnikat on ta võimeline mitmes erinevas olukorras ennast löögile mängima. Samas näitavad numbrid 13 lööki väravale, kuid vaid 3 raami ebaefektiivsust. Selle kallal on vaja veel tööd teha, kuid Lukaku ja Barkley näol on Evertonil olemas kaks väga ohtlikku relva, mille poolest, lisaks kaitsele, on võimalik klubil sel hooajal silmapaista.
Tibusi loeme kevadel, kuid kui Evertoni hea vorm jätkub, siis miks mitte ei võiks klubi lõpuks konkureerida Meistrite liiga kohtadele. Sealt edasi on juba olemas ka suurem eesmärk. Üks muutus võrreldes Moyesi režiimiga on ka see, et Martinezi on endaga kaasa toonud selge ambitsiooni konkureerida tulevikus ka Inglismaa meistritiitlile. 9-kordne Inglismaa meister Everton võitis viimase meistritiitli hooajal 1986/87.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar