Mini MM

Pärast eelmise suve jalgpalli EM-finaalturniiri olid mitmed jalgpallisõbrad kindlasti ahastuses selle pärast, et järgmise MM-ini on aega veel kaks aastat ja sel suvel justkui ei olegi millelegi kaasa elada, kuid nüüd võib pisaraid vähemalt paar nädalat tagasi hoida. Käimasoleva nädala lõpus algab Brasiilias tulevase aasta maailmameistrivõistluste soojendusturniir Maailmajagude karika näol. Tänavusel aastal on turniiri koosseis ka keskmisest nimekam, seega on oodata mitmeid põnevaid ja intrigeerivaid mänge. Seda ka juba seetõttu, et eelnevatel aastatel on sel turniiril nii öelda loogilise lõpplahenduseni jõutud vaid korra.

See oli 8 aastat tagasi Saksamaal toimunud turniiril, kui finaalis mängisid Brasiilia ning Argentina. 4 aastat tagasi üllatasid hea mänguga jänkid, kes lülitasid poolfinaalis välja Hispaania ja juhtisid ka finaali 2-0 brasside vastu, enne kui lõpuks 2-3 alla vandusid. Traagilisel turniiril, mida varjutas Marc-Vivien Foé surm, aastal 2003, üllatas Kamerun finaalikohaga. 2001 oli Jaapan finaalis ja esikolmikusse mahtus ka Austraalia. 1999 võitis Mehhiko ja pronksine USA lülitas juba alagrupiturniiril välja Euroopa meistri Saksamaa. Kõige esimesel Maailmajagude karika nime kandnud turniiril oli 1997. aastal finaalis Brasiilia vastaseks Austraalia.

A-alagrupp:

Viiekordne maailmameister Brasiilia on seni ainsa meeskonnana osalenud kõigil varasematel Maailmajagude karikaturniiridel. Kirjas on kolm võitu, seejuures on võidetud kaks viimast. Neil turniiridel on osaletud kas maailmameistrite või Lõuna-Aafrika meistritena, seekord on see õigus saadud aga järgmise aasta MM-finaalturniiri korraldajamaana. Kindlasti minnakse turniiri mängima täietõsidusega, sest võib öelda, et pikalt maailma jalgpalli valitsenud meeskond on korralikus kriisis. Eelmisel pühapäeval võideti esimest korda alates aastast 2009 ühte jalgpalli suurriiki Prantsusmaa näol (on sel ajavahemikul paaril korral alistatud ka Argentina, kuid need kohtumised on toimunud kohalikes liigades baseeruvate mängijatega), kuid küsimused jäävad endiselt õhku, kuna prantslastel puudusid mitmed põhimehed. FIFA edetabelis on Brasiilia vajunud juba 22. tabelireale. Alates novembri lõpust on meeskonna juures peatreenerina tagasi 2002. aastal Brasiilia maailmameistriks tüürinud Luiz Felipe Scolari ja laupäeval algavat kodust turniiri nähakse just suurest testina peatreenerile. Scolari peab panema brasiillased mängima taas iseloomulikku samba jalgpalli, kuid samal ajal tootma ka tulemusi just sellise turniiriformaadi juures, kus panused on suured ja iga mäng tähtis.

 

Kolme varasema osalemiskorraga on Jaapan turniiril üks kogenumaid meeskondi. Tõsi, viimati mängiti selles seltskonnas aastal 2005 ning toonasest koosseisust on järel vaid üks mees - nüüdseks 133 mänguga koondise rekordinternatsionaaliks kerkinud Yasuhito Endo. Jaapani jalgpall on selgelt tõusuteel. Maailmajagude karikaturniirile kvalifitseeruti 2011. aasta Aasia meistritiitliga ning hea mänguga üllatati ka Londoni olümpiamängudel, mis lõpetati neljanda kohaga. Edu taga on itaallasest peatreener Alberto Zaccheroni. 2010. aasta augustis tüüri üle võtnud Zaccheroni tegi FIFA edetabelis 32. kohta hoidvast Jaapanist mõned päevad tagasi ka esimese meeskonna, mis on juba kvalifitseerunud järgmisel aastal toimuvale MM-finaalturniirile. Usun, et jaapanlaste jaoks ongi see turniir osa ettevalmistusprotsessist maailmameistrivõistlusteks. Tutvutakse kohalike ilma ja muude oludega (hotellid, harjutusväljakud-baasid). Alati on aga nendel karikavõistlustel üllatusi olnud ja miks mitte ei võiks Jaapan korrata oma senist parimat saavutust 2001. aastast, kui finaali jõuti ja väga napilt, 0-1, Prantsusmaale alla jäädi.? Saatuse tahtel on küll Jaapan väga raskes alagrupis, kuid Aasia riigid on jalgpallimaailmas pead tõstmas, sellest andis märku juba mullune olümpiaturniir. Jaapan kaotas pronksikohtumise Lõuna-Koreale. Lähiajal peaks pauk mõnel suurturniiril kindlasti ära tulema.

 

Mehhiko jaoks on samuti Maailmajagude karikaturniir tuttav koht. Tänu oma võimsusele Põhja-, Kesk-Ameerika ja Kariibi piirkonnas on varasemalt osaletud turniiril 4 korda. Kodus peetud turniiril aastal 1999 õnnestus mehhiklastel ka võit koju jätta, kui finaalis alistati Brasiilia 4-3. Viimased aastad on stabiilselt oldud FIFA edetabeli esimese kahekümne sekka kuuluv koondis (hetkel 17.) ja alati on MM-finaalturniiridel põhjustatud suuri peavalusid suurematele riikidele. Javier Hernándezi näol on Mehhikol üks tõeliselt talendikas ründaja (koondises seni 49 kohtumisega 39 väravat) ja meeskonna peatreener José Manuel de la Torre on Mehhikost vorminud tõeliselt raskelt maha murtava meeskonna. Alates 2011. jaanuarist koondise tüüri juures oleva de la Torre käe all on Mehhiko kaotanud vaid 3 kohtumist 36-st. Aasta tagasi toimunud maavõistlusmängus alistati ka näiteks Brasiilia 2-0. See näitab, et potentsiaali on Mehhikos kõvasti, nüüd taandub kõik sellele, kui hästi õnnestub see ära realiseerida. Kindlasti on Mehhiko võimeline näitama head mängu, aga karikavõiduks tuleb seda teha terve turniiri vältel. Mehhiko võimalusi Maailmajagude karikal on raske hinnata. Kõik sõltub sellest, kui suur fokuseeritus sellele on asetatud. Põhimõtteliselt kohe pärast turniiri, juuli alguses, on Mehhikol ees ootamas ka mängud Põhja-, Kesk-Ameerika ja Kariibi piirkonna meistrivõistlustel, kus tiitlikaitsja rollis ollakse.

Itaalia osaleb Maailmajagude karikal alles teist korda. Debüüt 2009. aastal oli väga nukker, kui valitsevate maailmameistritena ei saadud alagrupist edasi. Suur tänusõna tuleb itaallastel öelda hispaanlastele, sest tänavusele Maailmajagude karikale on kvalifitseerutud tänu sellele, et eelmise aasta EM-il õnnestus meeskonnal mängida ennast välja finaali. Seal jäädi alla Hispaaniale, aga kuna Hispaanial oli juba 2010. aasta maailmameistrina pilet Brasiiliasse olemas, sai lohutusauhinna ka Itaalia. Tänu seesugusele kurioosumile on ka turniiri tase kahtlemata tõusnud. Itaalia näitas ka aasta tagasi EM-il väga head mängu, seega võivad kõik jalgpallisõbrad koos Hispaaniale ühe suure gracias'e öelda. 23-st EM-il osalevast mängijast on itaallastel taas kohal 15, seega võib öelda, et koondise peatreener Cesare Prandelli on turniiriga seoses sättinud hetkel FIFA edetabelis 8-ndal real olevale koondisele kõrged eesmärgid. Mis oleks magusam, kui järgmise MM-i korraldajamaa ja suurfavoriit panna paika tema enda koduõuel? Ja on ju Itaalia ning Brasiilia vahel olnud ka alati kõva rivaliteet. Ollakse kaks edukaimat meeskonda MM-i ajaloos vastavalt viie ja nelja tiitliga ning kahel korral on ka omavahel finaalis tiitli pärast jageletud.

B-alagrupp:

Hispaania kuldajastu kestab endiselt ja sellele on raske näha lõppu, kuna talendikaid mängijaid kasvab aina peale. Juba 5 aastat on teiste koondiste jaoks oldud sihtmärk, milleni pürgida. Mõningane proovikivi muidugi tuleb hispaanlastele järgmine aasta, kui MM mängitakse ikkagi väljaspool Euroopat, teistsugustes tingimustes. Seetõttu on Vincente Del Bosque meeskonnale Maailmajagude karikas ka väga hea pilguheit sellele, mis neid järgmine aasta ees ootab. Kui juhuslikult satub valitsevatele maailmameistritele midagi meelehärmi tekitavat, siis on võimalik selle kallal tervelt 12 kuud tööd teha. Omaette eesmärk peaks Hispaanial tänavu olema ka eelmise turniiri häbi maha pesemine. Mindi 2009. aastal Lõuna-Aafrika Vabariiki mängima suurfavoriidina, kuid poolfinaalis jäädi alla USA-le ja pronksikohtumises pääseti võõrustajate vastu võidule ka alles lisaajal. Toonane turniir on ka seni Hispaania ainus selles omamoodi kõrgseltskonnas.

 

Kui Uruguay 2010. aastal MM-finaalturniiri 4. kohaga lõpetas ja aasta hiljem Copa América võitjaks krooniti, uskusid paljud, et see meeskond on tulevikus määratud suurtele võitudele. Paraku on hetkel FIFA edetabelis 19. kohal olev koondis olnud alates eelmisest aastast selges mõõnast. 2012. aasta algusest saati on Óscar Tabárezi poolt juhitud meeskond võitnud 15-st kohtumisest vaid 4. Tõsi, nüüd on võidetud kaks mängu järjest (Prantsusmaa ja Venezuela vastu) ning vähemalt paberil võib eeldada uue tõusu algust. Peaks ju algav turniir andma veelgi võimaluse töötada mängijate vahelise koostöö kallal ning vähemalt 3 mängu lühikese perioodi ajal on kindlustatud. Kui nüüd Uruguay'l kukubki välja hea turniiri, siis võib ehk taas julgemalt pakkuda kahekordset maailmameistrit tuleva aasta MM-tiitli potentsiaalsete küsijate hulka. Kuigi enne tuleb sinna ka kvalifitseeruda. Hetkel ollakse automaatsest kvalifitseerumisest viie punkti kaugusel. Eelnevalt on Maailmajagude karikal Uruguay osalenud korra, seda 1999. aastal, mil Brasiilia, Austraalia ja Tšehhi järel tuli neljas koht. Kuna B-alagrupp on võrreldes A omaga selgelt nõrgem, siis järjekordne poolfinaalikoht peaks olema uruguaylaste jaoks miinimumeesmärk. Sealt edasi võib ka juba kõike juhtuda.

 

Võib öelda, et Tahiti, ja ka kõik järgnevad Okeaania poolt kvalifitseeruvad koondised, on saanud oma võimaluse panna end proovile maailma parimate vastu tänu Austraalia üle kolimisega Aasia tsooni. Saareriiki, mille pindala on vaid 1042 km², valdab kindlasti terve turniiri jooksul suur peomeeleolu. Koos Itaaliaga on Tahiti ainus koondis, mis moodustub pea, et eranditult koduliiga mängijatest. Mõlemal on vaid üks "välismaalane". Itaalial Salvatore Sirigu ning Tahitil Marama Vahirua. 33-aastane Nancy mängumees, kes küll kaks eelmist hooaega on laenulepingutega koduklubist eemal veetnud (tänavu Kreekas Panthrakikoses ning hooaeg enne seda Monacos), on kindlasti väärt oma karjääri loojangul lõpuks laiema publiku ette jõudmist kasvõi vaid oma traditsioonilise värava tähistamise meetodi pärast. Erinevates klubides mängides ei ole Vahirua, kelle nõbu Pascal esindas 90ndate alguses Prantsusmaa koondist, unustanud oma juuri ning on just selle omanäolise värava tähistamisega alati näidanud välja uhkust oma juurte üle. Brasiiliasse on FIFA edetabelis 138. kohal olev Tahiti sõitnud arvatavasti vaid statisti rolli täitma, kuid kui juba Haiti suudab järjestikustes mängudes välja mängida 2-2 viigi Itaaliaga ja kaotada vaid 1-2 Hispaaniale, siis miks mitte ei võiks ka Tahiti näidata suurte vastu võimu.

Sarnaselt Tahitile osaleb ka Nigeeria Maailmajagude karikal esimest korda, kuigi korra mängiti ka selle karika eelkäija, endise Saudi Araabia kuninga Fahdi nime kandnud, turniiril. 1995. aastal osaleti seal 1994. aasta Aafrika meistrina ja lõpetati neljandana. Pronksimängus jäädi penaltiseeria järgselt alla Mehhikole. Põud kohalikel meistrivõistlustel oli pikk. Alles tänavu krooniti nigeerlased taas Aafrika meistriks. Tänavusel Maailmajagude karikal on FIFA edetabelis 31. kohta hoidev Nigeeria üks nooremaid meeskondi. Vaid väravavaht Vincent Enyeama passist vaatab vanuse juures vastu number, mis algab kolmega. Need eelseisvad mängud saavadki olema meeskonnale väga hea võimalus korjata rahvusvaheliselt tasemelt rohkem kogemusi. Alates olümpiakullast 1996. aastal on Nigeerial alati olnud mitmeid silmapaistvaid mängijaid ja kõvasti potentsiaali. Paraku on pidevalt saatnud koondist ka just probleemid tähtmängijatega, kellele üks hetk koondise esindamine järsku ei imponeeri, kuid kes mingi aeg taas ümber mõtlevad, aga vaid selleks, et uuesti koondise särgist loobuda. Hetkel vähemalt on meeskonnas taas stabiilne olukord. Alates 2010. aasta MM-finaalturniirist, kus koguti 1 punkt ja lõpetati oma alagrupi viimasena, on Nigeeria kaotanud vaid 5 kohtumist. Suur osa neist on aga mängitud Musta Mandri koondiste vastu, seega peaks adekvaatse pildi meeskonna tasemest andma just mängud Maailmajagude karikaturniiril.

Mõlemast alagrupist saavad edasi kaks parimat. Poolfinaalides lähevad kokku A-alagrupi esimene ja B-alagrupi teine ning B-alagrupi võitja ja A-alagrupi teine. Eestis on võimalik mängudele kaasa elada soomlaste YLE kanalite vahendusel ning poolfinaale ja finaali näitab otseülekandes ka ETV.