1923. aastal loodud klubi mängis aastakümneid erinevates madalamates liigades enne, kui hooajal 2000/01 kindlaks kõrgliiga meeskonnaks tõusis. Pärast üpris halli algust saabus klubis otsustav pöörang 2004. aasta suvel, mil meeskonna tüüri võttis üle nüüdne Manchester City peatreener Manuel Pellegrini ja klubi hakkas meeletu kiirusega arenema. Juba aasta varem oli mõningase üllatusena siirdunud väikeklubisse (Villarreali linnas on vaid 50 000 elanikku) ka argentiinlasest mängujuht Juan Roman Riquelme ja "Kollane allveelaev" oli valmis põhjast tõusma.
Pellerigini leidis Barcelonas läbikukkunud Riquelmele väljakul täpselt selle sobiva rolli, kus argentiinlase parimad omadused välja tuleksid. Enne Hispaaniasse siirdumist kodumaal Boca Juniorsis säranud Riquelme ainsaks ülesandeks oli püsida väljakul vastase jaoks kõige ohtlikumates tsoonides karistusala ümber. Ta jäeti meeskondlikust kaitsetegevusest täielikult välja ning tulemuseks oli hooaeg, kus ta säras 15 väravaga ja valiti ka populaarse Hispaania ajalehe Marca poolt väga sobivalt hooaja kõige artistlikumaks mängijaks.
Villarreal kvalifitseerus 3. kohaga ka Meistrite liigasse, kust alustati viimasest eelringist, kuid kus lõpuks jõuti välja poolfinaali ning jäädi finaalist eemale ülimalt napilt. Kahemängukokkuvõttes kaotati Arsenalile 0-1, seejuures jättis Riquelme avakohtumises kasutama penalti.
2004. aasta suvel õnnestus klubil osta ka Diego Forlan, kes saadi Manchester Unitedist kätte, nagu tagant järgi selgus, tõelise taskuraha eest. 2010. aasta MM-finaalturniiri parimaks mängijaks valitud uruguaylase eest käidi toona välja vaid veidi üle kolme miljoni euro. Lüües hooajal 2004/2005 25 väravat jagas Forlan Thierry Henry'ga liiga edukaima väravaküti tiitlit.
Kahe välismaa staari kõrval arenes omakasvanik nimega Santi Cazorla, kes võttis lõpuks meeskonna liidrirolli ka enda kätte ja kui Villarrealist lõpetas hooajal 2007/08 eespool vaid Real Madrid, siis olid Forlan ja Riquelme ka juba meeskonnast lahkunud.
2008. aastal oma kuldajastut EM-i võiduga alustanud Hispaania koosseisu kuulus sel turniiril kolm Villarreali mängijat - lisaks Carzorlale ka Joan Capdevila ja Marcos Senna. Näiteks Real andis toonasesse koondisesse vaid kaks mängijat. Kolmega olid veel esindatud Barcelona, Valencia ja Liverpool.
Villarreal oli kinnitanud oma positsiooni ühe Hispaania tippklubina - see hooaeg 2007/08 on tänaseni viimane, mil keegi suutis ennast tabelitipus Reali ja Barca vahele mahutada - ning tulevik näis helgena, kuid "Kollane allveelaev" vajus kiirelt põhja.
Väikelinna klubina oli Villarrealil väga raske areneda. Kodustaadioni väike suurus - El Madrigal mahutab 22 000 pealtvaatajat ehk enamvähem poole tervest linnast - tähendas seda, et klubi eelarvet täideti suuresti mängijateturu ja Euroopa rahadega. Olgugi, et Villarrealil oli Meistrite liigas suurepärane debüüthooaeg, siis korralikku jätku sellele tegelikult korralikku ei järgnenud. Hooajal 2008/09 jõuti küll veel veerandfinaali, kus kaotati taas Arsenalile (kahemängukokkuvõttes 1-4), kuid enamjaolt on eurohooaegu veedetud siiski Euroopa liigas (varasemalt UEFA karikasarjas) ning rahalises mõttes on kahe eurosarja vahe tohutu. Samas kasvas loomulikult süües koguaeg isu ning lootes ikkagi Euroopa tippseltskonda kuuluda investeeriti kõvasti raha mängijate personali peale. 2007. aasta suvel jäädi müükide-ostude suhtes näiteks miinusesse üle 20 miljoni euro võrra ja 2009. aasta miinus oli 12 miljonit..
Ajal, mil klubi otsis aina kasvavate kuludega edu jalgpalliväljakul tabas ka maailma üleüldine majanduslik kriis. Kui varasemalt õnnestus Villarrealil üleminekutega "täppi panna" - näiteks Forlan müüdi 2008. aasta suvel maha 22 miljoni euro eest - siis nüüd järgnesid mitmed ebaõnnstunud tehingud. Näiteks selle katastroofilise hooaja 2011/12 eel osteti enam kui üheksa miljoni euro eest keskkaitsja Cristian Zapata, aga colombialane kestis Villarrealis vaid ühe hooaja. Eelmiseks hooajaks laenati ta AC Milani, kes ka 6 miljoni eest tema mängijaõigused sel suvel täielikult endale ostis.
Väga valus hoop oli ka Pellegrinist ilma jäämine, kelle meelitas 2009. aasta suvel enda juurde Real Madrid. Tema käe all oli Villarreal tuntud, kui üks liiga vaatemängulisemat vutti harrastav meeskond. Kui tšiillane juhtis klubi stabiilselt viis aastat, siis pärast tema lahkumist on nüüd Marcelino García Torali näol klubi juures nelja aasta jooksul kuues erinev mees. Pellegrini esialgne asendus Ernesto Valverde kestis klubis vaid pool aastat ja tema käe all kujunes Villarrealist head meelelahutust pakkuvast meeskonnast halli ja igavat mängu viljelev sats, keda keegi enam eriti vaadata ei tahtnud. Langes ka El Madrigal-i keskmine pealtvaatajate arv - tippajal oli see ligi täismaja 21 300, kuid Valverde hooajal vaid 17 000. Valverde järel tuli veidi üle aasta kestnud periood B-meeskonna juurest edutatud Juan Carlos Garrido käe all. Nüüdne Belgia klubi Club Brugge peatreener juhtis küll Villarreali tagasi Meistrite liigasse, kuid ei teeninud seal alagrupiturniiril mitte ühtegi punkti ja lahkus, kui La Ligas kippusid lood vägisi hapuks minema. Garrido järglased Jose Francisco Molina ja Miguel Angel Lotina ei suutnudki lõpuks klubi liigast väljakukkumisest päästa.
Ees ootas hooaeg esiliigas ning näis, et klubi leidis Manuel Preciado näol ideaalse mehe, kes võiks kunagised hiigelajad taastada. Sarnaselt Pellerginile oli Preciado mitme aasta vältel ehitanud üles teise väikeklubi Sporting Gijoni, kes tõusis tema käe all esiliigasatsist stabiilseks kõrgliigameeskonnaks, enne kui koos Villarrealiga 2012. aasta kevadel La Ligast välja kukkus. See mis seoses tema palkamisega järgnes oli aga uskumatu.
54-aastane endine kaitsemängija suri ootamatult kombel samal päeval, mil teda Villarreali uue peatreenerina meediale esitleti! Surma põhjuseks oli südameinfarkt, mis võis olla tingitud sellest, et Preciado oli tuntud ahelsuitsetajana, kes tõmbas väidetavalt päevas ära kaks pakki sigarette. Lõpuks sai Villarreali uueks peatreeneriks Julio Velezquez, kes sarnselt Garridole edutati B-meeskonna juurest, aga ometi ei olnud ka sellega veel see peatreenerikarussell läbi. Velezquez suutis esimest 21-st mängust tuua vaid 8 võitu ning jaanuari lõpuks oli ka tema läinud!
Lõpuks pandi aga siiski Marcelino García Torali näol täppi. Varasemalt mitmete väikeklubide juures töötanud Garcia Toral tõi oma poolt 21 mänguga 13 võitu ja nii täitis klubi siiski hooajaks seatud eesmärgi kohese kõrgliigasse naasmise näol. La Ligas on Villarreal tänavu alustanud kolme järjestikuse võiduga, mis tähistab klubi läbiaegade parimat algust meistriliigas!
Peatreenerite virrvarri kõrval on viimaste aastate jooksul ka meeskonna koosseis läbinud suured muudatused. 2008. aasta hõbedasest satsist on rivis vaid kolm meest - varuväravavaht Juan Carlos Sanchez, omaaegne suurost, 11 miljonit eurot maksma läinud Cani ning nüüd kapteniks tõusnud omakasvandik Bruno Soriano.
"Kollane allveelaev" on põhjast taas tõusnud, kuid nüüd on oluline ka pinnale püsima jääda. Hooaja algus on olnud fantastiline, kuid kindlasti ootavad ees veel keerulisemad ajad ja mängud. Esimene suur ja tõsisem proovilepanek on juba tuleval laupäeval, mil El Madrigal-ile sõidab Real Madrid, kelle väravasuul seisab tõenäoliselt veel üks Villarreali finantsilistest äpardustest - Diego Lopez osteti 2007. aastal 6 miljoni eest, kuid müüdi olude sunnil viis aastat hiljem vaid kolme ja poole eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar