esmaspäev, 3. juuni 2013

Välk ja pauk

Olen terve oma teadliku elu olnud suur spordi entusiast ja mind on millegi pärast alati saatnud üks omamoodi kummaline tendents. Nimelt meeldib mulle alati kaasa elada noortele, tõusvatele talentidele, selle asemel, et pöialt hoida juba ennast tõestanud ning kulda ja karda kokku võitnud staaridele. 90ndate lõpus, kui Michael Jordan vedas Chicago Bullsi muudkui uute tiitliteni, olin mina suur Kevin Garnetti, Allen Iversoni ja Shareef Abdur-Rahimi fänn. Ainus asi, mis ma Zinedine Zidane'ist 2006. aasta MM-ilt mäletan on see finaalmängu intsident Marco Materazziga, samas mäletan väga hästi noore Saksamaa meeskonna suurepärast turniiri, mis lõppes valusa poolfinaali kaotusega Itaalia vastu. Mu isale meeldib jalgpalli MM-i ajal alati toetada autsaidereid, võimalik, et asi on siis geenides.

NHL-is on viimastel aastatel üks minu suurimaid lemmikuid olnud Steven Stamkos. Noor kanadalane on koos oma meeskonna Tampa Bay Lightninguga olnud kindlasti üks liiga põnevamaid kooslusi. Lightning on NHL-is mitu hooaega järjest olnud skoorimiselt esirinnas. Tänavusel hooajal jäädi oma 3.06 väravaga mängu kohta alla vaid Chicago Blackhawksile ja Pittsburgh Penguinsile.


Kui aga Blackhawks ja Penguins on hetkel madistamas tänavuste Stanley karikavõistluste poolfinaalides, siis Lightning on juba pikalt suvepuhkusel. Olgugi, et väravavahtide seljatagune köeti Stamkosi & co poolt mitmel korral parajalt kuumaks, lõpetati Ida konverentsis alles eelviimasel kohal ning jäädi playoffidest põhimõtteliselt valgusaastate kaugusele. Viimasena marjamaale pääsenud New York Islandersi meeskonnast jäädi maha 15 punktiga. Ehk siis puudu jäi 8 võitu.

Algus tänavusele tööseisaku poolt lühendatud hooajale oli imeline. Võideti kuus esimesest seitsmest mängust, visates keskmiselt üle viie värava mängus, ning kiired olid tekkima jutud, et seni vaid korra Stanley karika võitnud Lightning võib taas olla valmis uueks finaalseeriaks. Paraku lagunes aga kõik väga kiiresti laiali. Järgnes seeria, kus 24-st kohtumisest võideti vaid 7 ning see sai ka saatuslikuks meeskonna peatreenerile. Alates 2010. aasta suvest Tampa Bay tüüri juures olnud Guy Boucher vallandati 24. märtsil. Boucheri parimaks hooajaks Lightningu juures jäigi tema debüüthooaeg 2010/11, mil meeskond kogus põhihooajal 103 punkti ja idast viienda paigutusena langeti Stanley karikavõistlustel alles poolfinaalis, olles eelnevalt lülitatud mängudega 4-0 välja konverentsi parim meeskond Washington Capitals. See hooaeg on koos karika toonud 2003/04-ga jäänud seni 1992. aastal loodud meeskonna ainsateks vähemalt 100 punkti toonud hooaegadeks.

Samamoodi nagu on meeskonna mängustiil intrigeeriv, on seda ka meeskonna sünnilugu. Lightning oli üks viiest uuest meeskonnast, mis 90ndate esimeses pooles NHL-iga liitusid. Teisteks on San Jose Sharks, Anaheim Mighty Ducks (nüüd vaid Ducks), Ottawa Senators ja tänu oma asukohale Tampa Bay suurimaks rivaaliks tõusnud Florida Panthers. Projekti eestvedajateks olid vendadest endised legendaarsed hokimängijad Phil ja Tony Esposito. Rahastaja leiti projektile lõpuks Jaapanist. Selleks sai Kokusai Green'i nimeline firma, mis tegeles golfiradade ja puhkusekuurortide haldamisega. Kõik aga polnud nii roosiline nagu esmapilgul tundus. 90-ndate lõpupoole seostati klubi Jaapani maffia yakuza rahapesu skeemidega ning selgus, et Lightning oli soovijatele müügiks pandud juba oma teisel tegusemise hooajal. Kogu finants, mida klubi ülalhoidmiseks kasutati oli lihtsalt kokku laenatud. Kõige naeruväärsem on fakt, et Kokusai Green'i omanik Takashi Okubo ei olnud kordagi kohtunud ei Espositote ega NHL-i ametnikega enne, kui Lightning tema kätte usaldati. 7 aasta jooksul, mil ta klubi omanik oli, ei külastanud ta ühtegi mängu ega isegi mitte Tampat. Esimest korda saavutati kontakt Okuboga alles 1998. aasta kevadel. Tänu sellele uskumatule loole ja rahalistele probleemidele oli Lightningul, pärast suurepärast algust uue meeskonna kohta (debüüthooajal koguti 53 punkti, mis on läbiaegade üks parimaid saavutusi liiga uustulnuka poolt) ka väga nutused lood 90ndate lõpus, mis tipnesid sellega, et hooajal 1998/99 koguti vaid 47 punkti, millega jäädi ülekaalukalt terve liiga peale viimaseks. Kaotati 54 kohtumist ning kuna ka järgnevad hooajad täielikult ebaõnnestusid (99/00 samuti 54 kaotust ja 00/01 52 kaotust) sai Lightningust esimene meeskond NHL-i ajaloos, millel olnud 4 järjestikust hooaega 50 või enama kaotusega.

ESPN on kokku pannud ühe väga hea dokumentaalfilmi NHL-i laienemise teemal. Keskendub see küll varasematele sündmustele, kuid annab siiski väga hea pildi uute meeskondade sünni- ja kasvuraskustest.


Lightningu uus tõus, mis tipnes Stanley karika võiduga aastal 2004, sai alguse hooajast 2001/02. Põhja-Ameerika profisport on selles mõttes väga hästi üles ehitatud, et iga hooaja lõpus need kõige viimasemad ja hapupiimasemad täieliku häbiga hooaega riiulisse ei pane. Neid premeeritakse esimeste drafti valikutega, mis nende tuleviku perspektiive kõvasti parandavad. Näiteks 1998. aasta drafi esimese valikuna sai Tampa enda rivistusse Vincent Lecavalier, kelles sai 2000. aastal 19-aastasena NHL-i noorim meeskonna kapten. 2007. aastal sai temast esimene Lightningu mängija, kes hooaja jooksul visanud vähemalt 50 väravat. Just ümber tema sai Tampa hakata üles ehitama uut meeskonda, mis ei oleks enam terve liiga naerualune. Rasketel aegadel toetasid Lecavalier'd ka Brad Richards (nüüd New York Rangersis), kellega koos Lecavalier üles kasvas ning kellega kõik samad koolid läbi käidi enne profiks saamist ning Martin St. Louis, kes 37-aastasena tänavu teistkordselt oma karjääri jooksul 60 punktiga (17 väravat + 43 tulemuslikku söötu) Art Rossi trofee võitis (jagatakse liiga suurimale skoorijale). Esmakordselt võitis St. Louis selle just Tampa seni edukaimal hooajal 2003/04.

See kümne aasta tagune meeskond oleks kindlasti olnud võimeline veel rohkemateks finaalseeriateks, kuid paraku andis oma põntsu sellele karikavõidu järgse hooaja tööseisak. Kui tänavu saadi mehed veel viimasel hetkel jääle, siis toonane hooaeg jäigi täies mahus ära. Järgnesid paar hooaega, mis lõppesid Lightningu jaoks playoffide esimeses ringis, enne kui saabus veel üks suuremat sorti mõõnaperiood. 2007/08 ja 2008/09 tõid kokku vaid 55 võitu, aga tänu sellele maandus Tampas ka 2008. aasta drafi esimese valikuna Stamkos. Aasta hiljem, teise valikuna, ka hetkel üks meeskonna põhikaitsemängijaid olev rootslane Viktor Hedman.

Tänavuses NHL-i draftis, mis toimub 30. juunil, on Lightningul esimeses ringis õigus kolmandale valikule, ehk siis meeskonnaga on liitumas veel üks kõva tulevikumees. Meeskonna uuel peatreeneril Jon Cooperil seisab ees ülesanne vormida Lightningust taas playoffi kaliibriga meeskond, mis suudaks uuesti Stanley karikavõistlustel müristada ja välku lüüa.

Body Surfing & body checks
Power plays & warm sunsets
Palm trees and hockey sticks
And real good times you wont forget
Coast to coast, between the pipes
That’s the way the lightning strikes
Lets raise the roof, let raise the cup up high
Lets light the lamp and Battle on the ice

Väljavõte Lightningu, usun et mitteametlikust, hümnist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar