Meistrite liiga teises eelringis läheb Nõmme Kalju kokku Helsingi jalgpalliklubiga. HJK võitis mullu oma ajaloo 25nda Soome meistritiitli. 1998/99 hooajal ka Meistrite liiga alagrupiturniiril mänginud HJK juhib ka tänavu Soome Veikkausliigat. Kuigi tõsi, teisel kohal paikneval Vaasan Palloseural on tabelis kirjas vaid 1 punkt vähem ning VPS on mänginud ka ühe mängu vähem. Viimasel kolmel hooajal on HJK Meistrite liigast välja kukkunud 3. kvalifikatsiooniringis ja mänginud siis edasi Euroopa liiga viimases playoff ringis. Aasta tagasi kohtuti hooaeg varem Euroopa liiga finaalis mänginud Athletic Bilbaoga ja kuigi koduväljakul mängiti välja tubli 3-3 viik, siis oli soomlaste saatus otsustatud juba esimeses mängus, mis kaotati Baskimaal 0-6. Hooajal 2010/11 jäädi kahemängukokkuvõttes alla Schalkele 3-6, kusjuures avamäng kodusel Helsingi olümpiastaadionil võideti Teemu Pukki väravatest 2-0. Schalke haaras pärast neid mänge Pukki ka kohe enda rivistusse.
Lootuses taas pärast üle kümne aastast pausi alagrupiturniirile jõuda on HJK viimastel hooaegadel lisanud oma rivistusse ka Euroopas edukat karjääri teinud Mikael Forsselli, Teemu Tainio ja Mika Väyryneni. Kolme peale kokku on meestel Soome koondise eest kirjas 202 mängu. Tuntumatest klubidest Chelseas, Birmingham City's ja Hannoveris mänginud Forssell on Veikkausliigas seni löönud 12-s mängus 5 väravat. Endine Tottenhami ja Amsterdami Ajaxi mängumees Tainio on Eesti jalgpallifännidele tuttav kindlasti eelmisest hooajast, mil ta mängis koos Joel Lindperega New York Red Bullsis. Sarnaselt Lindperele naases ka Tainio koondisesse kohe pärast seda, kui leping Red Bullsiga lõppes. PSV Eindhoveniga kaks korda Hollandi meistriks tulnud Väyrynen pole veel tänavu trauma tõttu väljakul käinud, kuid eelmisel hooajal oli ta üks HJK võtmemängijaid ja säras ka Soome koondise eest.
Oma esimesel kolmel eurohooajal Euroopa liiga esimeses kvalifikatsiooniringis välja kukkunud Nõmme Kalju ülesanne saab olema raske, kuid kindlasti mitte võimatu. Näiteks viimasel viiel hooajal Leedu meistriks tulnud Ekranase meeskonna suutis HJK mõned aastad tagasi Euroopast välja lülitada vaid tänu vastaste omaväravale, mis sündis lisaaja eelviimasel minutil. Samas on ise väljakukutud teise Leedu meeskonna Vilniuse Vetra vastu. Suur pluss Kalju jaoks on ka see, et esimene kohtumine mängitakse võõrsil. Huvitaval kombel ongi Kalju eelmiste euromängude puhul mänginud paremini kodust eemal. Aasta tagasi tehti Khazar Lankaraniga 2-2 viik ning hooaeg enne seda mängiti Soomes Espoo Honkaga välja väravateta viik.
Kaljule tiitli loovutanud FC Flora läheb Euroopa liiga esimeses kvalifikatsiooniringis kokku eelmise hooaja Albaania hõbedase meeskonna FK Kukësiga. 1930. aastal loodud klubi polnud enne eelmist hooaega kordagi mänginud Albaania kõrgliigas. Suured investeeringud on aga nüüd meeskonna nelja aastaga tõstnud Albaania tugevuselt kolmandast liigast Euroopa liigasse. Enamus meeskonnast koosneb albaanlastest, kuid nende seas on ka paar välismaalast. Suurim väravakütt oli eelmisel aastal serblane Lazar Popovic, kes sai 23-s liigamängus kirja 16 tabamust. Naljaga pooleks võib öelda, et kuulsaim nimi Kukësi rivistuses on Inzaghi Donigio. Seda küll tõesti vaid seetõttu, et Guinea-Bissau päritolu ründaja kannab oma särgi peal just oma eesnime. Samas on ta nooruspõlves omandanud jalgpallialast haridust ka Lissaboni Benficas.
Eelnevat ajalugu Kukësi Euroopas loomulikult ei ole, seega peaks Floral olema eelis kogemuste arvelt. Kuigi enamus hooaegadest on Floral Euroopas jäänud väga üürikesteks, kui on langetud kohe esimeses ringis (Eelmisel aastal jäädi kokkuvõttes 0-5 alla Iirimaa meistrile Shamrock Roversile), siis võib tänavu, kui kohtutakse alles kolm aastat tagasi Albaania mudaliigas mänginud meeskonnaga, olla viimaste aastate üks parimaid võimalusi ennast järgmisesse ringi mängida.
FC Levadia on kindlasti olnud Eesti klubidest edukaim Euroopas mängiv meeskond ja võimalus edu korrata on ka tänavu. Esimeses kvalifikatsiooniringis ootab ees Walesi klubi Bala Town. Vaid 2000 inimesega linnakese jalgpallimeeskond lõpetas Walesi meistrivõistlustel põhihooaja küll alles seitsmendal kohal, kuid edukad mängud hilisemas faasis, kus omavahel kohtusid liiga esimesed kuus ja viimased kuus, ning playoffis tõid meeskonnale siiski koha Euroopa Liigas. Klubi jaoks, kelle juured ulatuvad tegelikult väga kaugele minevikku (1880ndad), oli eelmise hooaja näol tegu alles teise aastaga kõrgliigas.
Oma esimesel kolmel eurohooajal Euroopa liiga esimeses kvalifikatsiooniringis välja kukkunud Nõmme Kalju ülesanne saab olema raske, kuid kindlasti mitte võimatu. Näiteks viimasel viiel hooajal Leedu meistriks tulnud Ekranase meeskonna suutis HJK mõned aastad tagasi Euroopast välja lülitada vaid tänu vastaste omaväravale, mis sündis lisaaja eelviimasel minutil. Samas on ise väljakukutud teise Leedu meeskonna Vilniuse Vetra vastu. Suur pluss Kalju jaoks on ka see, et esimene kohtumine mängitakse võõrsil. Huvitaval kombel ongi Kalju eelmiste euromängude puhul mänginud paremini kodust eemal. Aasta tagasi tehti Khazar Lankaraniga 2-2 viik ning hooaeg enne seda mängiti Soomes Espoo Honkaga välja väravateta viik.
Kaljule tiitli loovutanud FC Flora läheb Euroopa liiga esimeses kvalifikatsiooniringis kokku eelmise hooaja Albaania hõbedase meeskonna FK Kukësiga. 1930. aastal loodud klubi polnud enne eelmist hooaega kordagi mänginud Albaania kõrgliigas. Suured investeeringud on aga nüüd meeskonna nelja aastaga tõstnud Albaania tugevuselt kolmandast liigast Euroopa liigasse. Enamus meeskonnast koosneb albaanlastest, kuid nende seas on ka paar välismaalast. Suurim väravakütt oli eelmisel aastal serblane Lazar Popovic, kes sai 23-s liigamängus kirja 16 tabamust. Naljaga pooleks võib öelda, et kuulsaim nimi Kukësi rivistuses on Inzaghi Donigio. Seda küll tõesti vaid seetõttu, et Guinea-Bissau päritolu ründaja kannab oma särgi peal just oma eesnime. Samas on ta nooruspõlves omandanud jalgpallialast haridust ka Lissaboni Benficas.
Eelnevat ajalugu Kukësi Euroopas loomulikult ei ole, seega peaks Floral olema eelis kogemuste arvelt. Kuigi enamus hooaegadest on Floral Euroopas jäänud väga üürikesteks, kui on langetud kohe esimeses ringis (Eelmisel aastal jäädi kokkuvõttes 0-5 alla Iirimaa meistrile Shamrock Roversile), siis võib tänavu, kui kohtutakse alles kolm aastat tagasi Albaania mudaliigas mänginud meeskonnaga, olla viimaste aastate üks parimaid võimalusi ennast järgmisesse ringi mängida.
FC Levadia on kindlasti olnud Eesti klubidest edukaim Euroopas mängiv meeskond ja võimalus edu korrata on ka tänavu. Esimeses kvalifikatsiooniringis ootab ees Walesi klubi Bala Town. Vaid 2000 inimesega linnakese jalgpallimeeskond lõpetas Walesi meistrivõistlustel põhihooaja küll alles seitsmendal kohal, kuid edukad mängud hilisemas faasis, kus omavahel kohtusid liiga esimesed kuus ja viimased kuus, ning playoffis tõid meeskonnale siiski koha Euroopa Liigas. Klubi jaoks, kelle juured ulatuvad tegelikult väga kaugele minevikku (1880ndad), oli eelmise hooaja näol tegu alles teise aastaga kõrgliigas.
Kuigi tegu on Walesi klubiga moodustavad meeskonna selgroo huvitaval kombel hoopis põhja-iirlased. Neist kuulsaim on Kenny Lunt, kellel selja taga mitmed edukad hooajad Inglismaa Championshipis Crewe Alexandra ning Sheffield Wednesday rivistuses. Tema kõrval võib välja tuua ka Mark Jonesi, kellel on kirjas kaks mängu Walesi koondises.
Kaks kaotust viimasest kolmest Premium liiga voorust tekitavad küll mõningaid küsimusi seoses Levadia mänguvormiga, aga eurokohtumised on veel piisavalt kaugel (avamäng peetakse 4. juulil), et mängumootor taas käima saada. Ei saa tihti öelda, et Eesti klubi on oma paaris kindel favoriit, aga tänavu Levadia puhul see just nii on. Motiveeritud Levadia meeskonnal ei peaks Bala Towniga erilisi probleeme tekkima. Loodetavasti on õpitud paari aasta tagusest kohtumisest Luxembrugi klubi Differdangega, kellele üllatuslikult kokkuvõttes 0-1 alla jäädi.
Narva Transi Euroopa perspektiive ei saa ükski hooaeg korralikult hinnata, sest kummalisel kombel saadakse ükskõik milliselt vastaselt mitmeväravaline kaotus, aga austusest Gefle vastu panen mõned huvitavad faktid siiski kirja. Kristen Viikmäe endine koduklubi lõpetas eelmise aasta Rootsi meistrivõistlused alles 12. kohaga, aga sai Euroopasse tänu sellele, et Rootsi oli üks kolmest parimast riigist fair-play tabelis, milles alusel UEFA jagab välja lisakohti Euroopa liigasse ning Gefle oli siis ka parima distsipliiniga meeskond Rootsi meistrivõistlustel. 1882. aastal loodud klubi jaoks on tegu kolmanda eurohooajaga. Esimesel, UEFA karikas 2006/07, kukuti välja kohe avaringis Walesi meeskonna Llanelli vastu (kahemängukokkuvõttes 1-2) ja viimati oldi Euroopas hooajal 2010/11, kui pärast Fääri saarte klubi NSÍ Runavík alistamist (4-1) jäädi 2-4 kaotajaks Tbilisi Dinamo vastu, kes varasemas ringis lülitas 2-1 välja FC Flora. Kõik Euroopasse kvalifitseerumised ongi Geflel tulnud tänu fair-play tabelile. Viimaste aastate suurim saavutus on klubi jaoks Rootsi karikavõitluste finaalikoht 2006. aastal, kui ka Viikmäe meeskonda kuulus. Lõppmängus jäädi 0-2 alla Helsingborgile, kellele toona kuulsid ka Tarmo Neemelo mängijaõigused. Viikmäe sekkus mängu 72. minutil, Neemelo aga oli sel ajal laenatud juba tagasi TVMK-le. Gefle eest lõi Viikmäe 26-s liigamängus kaks väravat.
Narva Trans on Euroopas kaasa löönud 15 hooaega ja kordagi pole vastastest jagu saadud. Isegi mitte Elfsborgist 2001. aastal, kui esimeses kohtumises saadi kirja 3-0 võit tänu sellele, et rootslased kasutasid registreerimata mängijat. Teine mäng kaotati 0-5 ja see oli esimene hetkel käivast 11-mängulisest kaotuste seeriast, mille jooksul on ise löödud vaid 2 väravat ja enda selja taha imetud tervelt 41 palli. Jääb loota, et hiljutiste puhastustööde käigus on nendest "imejatest" Narvas lahti saadud. Gefle ei kujuta endas alistamatut suurklubi, seega usun, et Narval on lootust ühes mängus lõpetada see piinlik kaotuste jada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar