LeBron oli mees omal kohal, siis kui seda kõige rohkem vaja oli. Kuuenda mängu otsustavatel hetkedel ja seitsmendas mängus. Seeria möödus küll tema jaoks raskelt, aga lõpuks paistis kvaliteet ikka selgelt välja. Viimase kahe mänguga kokku tulnud 69 punkti (37 punkti seitsmendas mängus on Tom Heinsohni poolt 56 aastat tagasi püstitatud rekordi kordus) kergitasid ka tema seeria keskmise punktisaagi täitsa heale tasemele - 25.3 punkti mängus. Nendele lisas ta veel 10.9 lauapalli ja täpselt 7 tulemuslikku söötu. Selliste numbriteni punktide, laudade ja söötude osas on finaalis varem jõudnud vaid üks mees - LeBron ise aasta tagasi. Igati väärilised numbrid võitmaks teist aastat järjest finaalide MVP auhinda. LeBronist sai Michael Jordani ja Bill Russelli järel kolmas mängija, kes tulnud järjestikustel hooaegadel NBA meistriks pärast põhihooaja MVP tiitlit. Vaid Jordan ja Larry Bird olid enne Jamesi suutnud olla samal hooajal nii põhihooaja, kui ka finaali MVP mitu korda. James on jätnud maha järjekordse jälje teel legendistaatuseni. Oma esimese kümne hooajaga liigas on ta juba võitnud 4 MVP auhinda. Mõelda vaid, et peaaegu pool oma karjäärist on ta liigat täielikult domineerinud ning ta on alles 28-aastane. Jordan suutis oma esimese kümne hooajaga võita 3 põhihooaja MVP tiitlit. Tõsi, paremas meeskonnas mängimine aitas Jordani kiiremini kolmanda tiitlivõidu ja finaalide MVP auhinnani. Ajad on küll teised ja ega me ei saa kunagi teada, kes on parem korvpallur, aga kõigile meeldib Jamesi ja Jordanit võrrelda ning vähemalt tiitlite poolest ei mahu nende kahe vahele eriti midagi. Oleme harjunud LeBroni pidama üheks osaks "Suurest Kolmikust", mis Miamis 3 aastat tagasi moodustus, aga vaadates, kuidas Dwayne Wade ja Chris Bosh lõppenud finaalseeria käigus oma mänguga igatepidi hädas olid, siis võime ehk nüüd rääkida, kuidas on üks suur kuningas ja seda mitte ainult Heatis vaid terves NBA-s.
2. Kohanemisvõime
Heatist sai kolmas tiitli võitnud meeskond, kes ei juhtinud finaalseeriat tegelikult kordagi. Spurs oli Miami jaoks paras pähkel ja iga võidu nimel tuli roppumoodi vaeva näha. Gregg Popovich oli finaalseeriaks teinud suurepärase eeltöö, millega võeti Heatilt ära põhirelv - läbimurded korvi alla. Selle plaani teostamisega ei saanud Spurs hakkama vaid neljandas mängus. Kõigis ülejäänutes kohtumistes pidi Miami peatreener Erik Spoelstra leidma muu mooduse, kuidas regulaarselt rünnakud korviga lõpetada. Sellega sai ta ka suurepäraselt hakkama. Oma osa oli selles muidugi ka mängijatel. Võtame või näiteks LeBroni, kes seitsmendas mängus kartmatult kolmeseid pommitama hakkas, sest korvi alla teda lihtsalt ei lastud. Samuti realiseeris ta enesekindlalt keskpositsiooniviskeid. Neid, mille kallal ta ise on viimastel aastatel kõvasti tööd teinud, et saada veel paremaks mängijaks. Spurs iseenesest sai seitsmendas mängus korvi alt kaks korda rohkem punkte, 48 vs 24, kuid Miami vastas 18 enama punktiga kolmese joone tagant. Julge otsus oli Spoelstra poolt ka algviisikus Udonis Haslemi asendamine Mike Milleriga. Toimus see neljandas mängus ja kuigi Miller jäi kolmest algviisikus alustatud mängust kahes nulli peale, oli tal seeria teises pooles üks meeskonna parimaid +/- näitajaid. Kuna korvi alla ei lastud, siis leidis Spoelstra LeBroni taustajõududest õigetel hetkedel õiged mehed kaugviskeid sooritama. Teises ja kuuendas mängus oli see Mario Chalmers ning viimases kahes mängus pani jääkülma verega kolmeseid kotti Shane Battier, tabades neid 12-st 9. Viis mängu läks aega enne, kui leiti vastus Spursi viskekahurile Danny Greenile, aga lõpuks see leiti ja see oli ka väga efektiivne. Viimases kahes mängus sai Green sisse vaid kaks kaugviset 11-st üritusest. Otsustavas mängus neutraliseeriti ka täielikult Tony Parker. 1-6 mängus sai Spurs Parkeri pick-and-roll'idest mängus keskmiselt 15.7 punkti, viimases mängus aga vaid 2.
3. Värskus
Enne finaalseeria algust tundus, et Spurs oli füüsilise poole pealt soodsamas olukorras. Neil oli tee finaali kerge ja kiire. Kolme vastase alistamiseks kulus vaid 14 mängu. Heatil läks finaali jõudmiseks vaja 16 mängu ja konverentsi finaal Indianaga oli seitsmemänguline, sõna otseses mõttes, lahing. Mida edasi finaalseeria läks, seda enam hakkas aga Spursi tähtede füüsis järele andma. Viimases kahes mängus oli Tim Duncan sunnitud väljakul rassima kokku 87 minutit ehk keskmiselt mängu kohta 43 ja pool minutit. Tema põhihooaja keskmised minutid olid aga vaid 30.1 ja finaali esimeses viies mängus veetis ta väljakul keskmiselt 33.2 minutit. Väsimus viis ka eksimusteni, millest kõige valusam 45 sekundit enne viimase mängu lõppu, mis praktiliselt Miamile tiitli kinkis. Usun, et värske vaimu ja kehaga Duncan paneks selliseid korvialuseid viskeid vähemalt 10-st 9. Parker tõi läinud ööl oma viimased punktid, kokku oli neid lõpuks vaid 10, vahetult enne esimese poolaja lõppu. Mängu viimastel minutitel jäi ta sarnaselt kuuendale mängule taas kaamerasilma ette istudes pingil, läbi kui Läti raha. Neljanda veerandi keskel oli Spursi jaoks täiesti õudsad poolteist minutit järgneva sündmuste käiguga: Greeni halb sööt, Jamesi vaheltlõige, Neal'i viga, Wade'i korv, Heat ees 81-75, Spursi rünnak, Ginobili astub väljakupiiridest üle, pallikaotus, Miami rünnak, Boshi pallikaotus, Ginobili korv, Heati rünnak, Boshi mööda läinud vise, Spursi rünnak, Ginobili halb sööt, pallikaotus, Jamesi korv, 83-77. Ja kui mängu oli veel võimalik päästa, siis pani Ginobili veel ühe valesöödu. Lihtsad ja rumalad eksimused, mis tõenäoliselt tingitud väsimusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar