See samune õnn tegelikult näis Chicagot saatvat terve hooaja vältel. Isiklikult on mul väga eredalt meeles märtsi alguses peetud mäng Detroiti vastu. Käimas oli Blackhawksi rekordiline hooaja algus ja näis, et sellele ei tulegi lõppu. Kõige paremini andis sellest aimu just see kohtumine Detroitiga. Mängus, kus särasid väravahid, pääses Red Wings viimase kolmandiku alguses ette ja eduseisu ka hoiti väga meisterlikult. Seda aga kuni ajani, mil normaalaja lõpuni oli jäänud vaid 2 minutit. Chicago viigistas mängu - saatus lihtsalt ei tahtnud, et see müstiline normaalaja kaotuseta seeria tol õhtul katkeks. Viigiväravakangelaseks oli Patrick Kane, kes ka tänavuste Stanley karika playoffide väärtuslikumaks mängijaks valiti. Finaalseerias jäi ameeriklase saagiks kolm väravat (üks neljandas mängus ja kaks viiendas mängus). Huvitaval kombel on Kane nüüd kolmas järjestikune jänki, kes Conn Smythe'i trofee on võitnud. Enne, kui endine Boston Bruinsi väravavaht Tim Thomas sellele seeriale 2 aastat tagasi alguse pani, oli selle võitnud vaid üks ameeriklane, Brian Leetch 1994. aastal. Auhinda jagatakse alates hooajast 1964/65.
Bostoni jaoks on muidugi tänavusest Stanley karikast ilma jäämine väga valus, sest lisaks ebaõnnele mängiti see lihtsalt ise vastastele kätte. Võib öelda, et pöörang tuli seeriasse juba esimeses mängus. Boston juhtis 2-0 ja viimasel kolmandikul veel 3-1, kõik trumbid olid käes, aga Chicago lasti mängu tagasi ja lõpuks võttis Blackhawks ka lisaajal võidu. Otsustavatel hetkel ei suutnud nii mõnigi mängija oma parimat taset näidata. Tšehhi legend Jaromir Jagr lõpetaski tänavused playoffid lõpuks ilma väravata. Tyler Seguin, kelle noortel õlgadel palju survet on, sai 22 playoff mänguga kirja vaid 8 punkti (1 värav). Ja tuleb tõdeda, et su väravavaht võib olla küll müstilises hoos, aga mängud võidetakse ikkagi vastastest rohkem väravaid visates.
Chicagol olid ka omad probleemid skoorimisega. Näiteks kapten Jonathan Toews viskas enne finaalseeriat playoffides vaid ühe värava ja polnud tal ka finaal kõige õnnestunum, aga ta ärkas just otsustavatel hetkedel, kui sai kirja väravad neljandas ja kuuendas mängus ning sai viiendas mängus oma nimele ka 2 söödupunkti. Nagu finaali eelvaates välja toodud sai, siis Chicagol on väga ühtlane meeskond ja seetõttu suudeti ka ilma kapteni produktsioonita seerias vastu pidada.
Chicagot tasub kiita ka selle eest, et hooaja keskel, mil üleminekuaken sulgus, toodi meeskonda vaid üks veteran Michal Handzuš. Samal ajal mõned, nagu näiteks Pittsburgh Penguins, läksid täiesti hulluks ning see lõppes paraja košmaariga. Chicago on üldse oma keskmise vanusega 27.7 aastat üks liiga noorimaid meeskondi, seega võimalik, et teisi meeskondi on ka pärast lõppenud hooaega ees ootamas rasked ajad. NBA puhul räägitakse pidevalt dünastiatest - meeskondadest, kes liigat domineerivad - aga võib öelda, et NHL-is ei olegi seesugust korralikku dünastiat juba tükk aega olnud. 90ndate lõpus oli Detroit päris lähedal sellele, aga siiski võideti vaid kaks järjestikust tiitlit. Viimaseks NHL-i dünastiaks võib ehk pidada Wayne Gretzky Edmonton Oilersit 80ndatel, mil viie hooaja jooksul võideti 4 Stanley karikat. Kas Chicago on võimeline seda kordama? Meeskonna keskmine vanus ja kvaliteet igatahes võib sellele vihjata. Kuigi tõsi, tänapäeval on maailma tugevaim hokiliiga sedavõrd ettearvamatu, et kaks hooaega võivad üksteisest erineda nagu öö ja päev. Võitis ju eelmine aasta läänekonverentsi viimane paigutus Los Angeles Kings, kes alistas finaalis New Jersey Devilsi, kes lõpetas tänavu põhihooaja tagant poolt kaheksandana. Viimaseks jäi eelmise hooaja idakonverentsi kolmas paigutus Florida Panthers. No ja eks Kane ning Toews pole päris Gretzkyd ka.
Tänavune finaalseeria oli omamoodi eriline ka selle poolest, kui palju ja kuivõrd katki olnud mehed hambad ristis otsustavaks mänguks jääle läksid. Chicagole karika toonud värava visanud Dave Bolland näiteks tegi kaasa randme ja kubeme vigastustega. Viigiväravaautor Bryan Bickell oli terve finaalseeria jääl põlve vigastusega ja Marian Hossal andis tunda selg. Bruinsi kapten Zdeno Chára oli terve finaali väga kahvatu ning seda samuti vigastuse tõttu, mille kohta küll detaile ei ole jagatud. Toewsil jäi peavigastuse tõttu vahele viienda mängu viimane kolmandik ja samuti sai selles mängus viga ka Bostoni täht Patrice Bergeron, kelle tervislik olukord on ka pärast finaalseeria lõppu kõvasti kõneainet pakkunud. Bergeron läks otsustavale mängule seisus, kus tal oli ühe roide murd ja rebenenud põlve kõhr. Esimesel kolmandikul läks tal veel õlg liigesest välja ja põhimõtteliselt kohe pärast Chicago tiitlivõitu toimetati mees haiglasse, kus avastati, et tal on kopsus väikene auk. Otsus Bergeron kuuendas mängus jääle saata on toonud Bostonile kõvasti kriitikat. Ei peaks ju sport olema olulisem ühe indiviidi tervisest, kuid klubi on öelnud, et kopsuvigastuse sai mees alles pärast mängu. Kui see nii peaks olema, siis väga huvitav, mis hiljem riietusruumis juhtus.
Eks see, et mängijad ronivad jääle isegi, kui neil piltlikult öeldes, käed on niisama küljes rippumas, näitab kuivõrd hinnatud trofee Stanley karikas on. Selle nimel antakse endast kõik ja tuuakse ülisuured ohverdused. Öeldakse, et Stanley karikas on üldse kõige hinnatum tiitel spordimaailmas ja raske on leida vastu argumente. Kes meist ei tahaks enda kohale tõsta 16 kilo kaaluvat hõbedast karikat? Jalgpalli MM-i võidutrofee on ainult 6 kilo kulda.
Raskelt saadud võitu, mille nimel ennast tohutult ohverdatud, tähistatakse ka mehe moodi. Hossa ütles täna: "Ma pole kaks ööd maganud. Ärge mu naisele öelge, ta on Euroopas reisimas."
Bostoni jaoks on muidugi tänavusest Stanley karikast ilma jäämine väga valus, sest lisaks ebaõnnele mängiti see lihtsalt ise vastastele kätte. Võib öelda, et pöörang tuli seeriasse juba esimeses mängus. Boston juhtis 2-0 ja viimasel kolmandikul veel 3-1, kõik trumbid olid käes, aga Chicago lasti mängu tagasi ja lõpuks võttis Blackhawks ka lisaajal võidu. Otsustavatel hetkel ei suutnud nii mõnigi mängija oma parimat taset näidata. Tšehhi legend Jaromir Jagr lõpetaski tänavused playoffid lõpuks ilma väravata. Tyler Seguin, kelle noortel õlgadel palju survet on, sai 22 playoff mänguga kirja vaid 8 punkti (1 värav). Ja tuleb tõdeda, et su väravavaht võib olla küll müstilises hoos, aga mängud võidetakse ikkagi vastastest rohkem väravaid visates.
Chicagol olid ka omad probleemid skoorimisega. Näiteks kapten Jonathan Toews viskas enne finaalseeriat playoffides vaid ühe värava ja polnud tal ka finaal kõige õnnestunum, aga ta ärkas just otsustavatel hetkedel, kui sai kirja väravad neljandas ja kuuendas mängus ning sai viiendas mängus oma nimele ka 2 söödupunkti. Nagu finaali eelvaates välja toodud sai, siis Chicagol on väga ühtlane meeskond ja seetõttu suudeti ka ilma kapteni produktsioonita seerias vastu pidada.
Chicagot tasub kiita ka selle eest, et hooaja keskel, mil üleminekuaken sulgus, toodi meeskonda vaid üks veteran Michal Handzuš. Samal ajal mõned, nagu näiteks Pittsburgh Penguins, läksid täiesti hulluks ning see lõppes paraja košmaariga. Chicago on üldse oma keskmise vanusega 27.7 aastat üks liiga noorimaid meeskondi, seega võimalik, et teisi meeskondi on ka pärast lõppenud hooaega ees ootamas rasked ajad. NBA puhul räägitakse pidevalt dünastiatest - meeskondadest, kes liigat domineerivad - aga võib öelda, et NHL-is ei olegi seesugust korralikku dünastiat juba tükk aega olnud. 90ndate lõpus oli Detroit päris lähedal sellele, aga siiski võideti vaid kaks järjestikust tiitlit. Viimaseks NHL-i dünastiaks võib ehk pidada Wayne Gretzky Edmonton Oilersit 80ndatel, mil viie hooaja jooksul võideti 4 Stanley karikat. Kas Chicago on võimeline seda kordama? Meeskonna keskmine vanus ja kvaliteet igatahes võib sellele vihjata. Kuigi tõsi, tänapäeval on maailma tugevaim hokiliiga sedavõrd ettearvamatu, et kaks hooaega võivad üksteisest erineda nagu öö ja päev. Võitis ju eelmine aasta läänekonverentsi viimane paigutus Los Angeles Kings, kes alistas finaalis New Jersey Devilsi, kes lõpetas tänavu põhihooaja tagant poolt kaheksandana. Viimaseks jäi eelmise hooaja idakonverentsi kolmas paigutus Florida Panthers. No ja eks Kane ning Toews pole päris Gretzkyd ka.
Tänavune finaalseeria oli omamoodi eriline ka selle poolest, kui palju ja kuivõrd katki olnud mehed hambad ristis otsustavaks mänguks jääle läksid. Chicagole karika toonud värava visanud Dave Bolland näiteks tegi kaasa randme ja kubeme vigastustega. Viigiväravaautor Bryan Bickell oli terve finaalseeria jääl põlve vigastusega ja Marian Hossal andis tunda selg. Bruinsi kapten Zdeno Chára oli terve finaali väga kahvatu ning seda samuti vigastuse tõttu, mille kohta küll detaile ei ole jagatud. Toewsil jäi peavigastuse tõttu vahele viienda mängu viimane kolmandik ja samuti sai selles mängus viga ka Bostoni täht Patrice Bergeron, kelle tervislik olukord on ka pärast finaalseeria lõppu kõvasti kõneainet pakkunud. Bergeron läks otsustavale mängule seisus, kus tal oli ühe roide murd ja rebenenud põlve kõhr. Esimesel kolmandikul läks tal veel õlg liigesest välja ja põhimõtteliselt kohe pärast Chicago tiitlivõitu toimetati mees haiglasse, kus avastati, et tal on kopsus väikene auk. Otsus Bergeron kuuendas mängus jääle saata on toonud Bostonile kõvasti kriitikat. Ei peaks ju sport olema olulisem ühe indiviidi tervisest, kuid klubi on öelnud, et kopsuvigastuse sai mees alles pärast mängu. Kui see nii peaks olema, siis väga huvitav, mis hiljem riietusruumis juhtus.
Eks see, et mängijad ronivad jääle isegi, kui neil piltlikult öeldes, käed on niisama küljes rippumas, näitab kuivõrd hinnatud trofee Stanley karikas on. Selle nimel antakse endast kõik ja tuuakse ülisuured ohverdused. Öeldakse, et Stanley karikas on üldse kõige hinnatum tiitel spordimaailmas ja raske on leida vastu argumente. Kes meist ei tahaks enda kohale tõsta 16 kilo kaaluvat hõbedast karikat? Jalgpalli MM-i võidutrofee on ainult 6 kilo kulda.
Raskelt saadud võitu, mille nimel ennast tohutult ohverdatud, tähistatakse ka mehe moodi. Hossa ütles täna: "Ma pole kaks ööd maganud. Ärge mu naisele öelge, ta on Euroopas reisimas."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar