EM-i playoffist viigini Kõrgõzstaniga

Möödas on järjekordsed Eesti koondise mängud ja juttu jätkub nii lõuna-, kui ka õhtusöögi kõrvale. Kuigi koondise fännide seas on lootus ja healoomuline ärevus alati enne mänge suur, siis lõppkokkuvõttes ollakse ikkagi pettunud. Eesti koondise kolmemängulist seeriat, mis algas eelmisel teisipäeval peetud kohtumisega Valgevene vastu ning lõppes käimasoleval nädalal mänguga Kõrgõzstani koondise vastu, võib hinnata viiepallisüsteemis kolmega. Positiivse noodina alistati endast FIFA edetabelis eespool olev Trinidad ja Tobago koondis, kuid väga näotu kaotus saadi Valgevenelt, kelle vastu ei olnud Sinisärkidel põhimõtteliselt mitte ühtegi korralikku väravamomenti ning seeriale pani punkti suutmatus alistada maailma edetabelis Eestist tükkmaad tagapool olevat Kõrgõzstani koondist.

Tänavusel aastal on küll koondise saldo seni veel enamvähem rahuldav (2 võitu, 1 viik, 3 kaotust), kuid meeskonnal puudub endiselt see sära, mis saatis koondist EURO2012 valiktsüklis. Tagasilöök pärast valiktsüklis playoff faasi jõudmist oli eelmine aasta väga suur. 13-st kohtumisest võideti vaid 5 ja kõik ülejäänud mängud kaotati. Paljud otsivad põhjuseid, miks seesugune allakäik on toimunud ja aina otsitakse uusi süüdlasi. Lõplikku vastust ei saada, kuid spekulatsioonid jätkuvad.

4-4-2

Vana ja kulunud väljend on, et võidab meeskond, kaotab peatreener, seega saab loomulikult alati pärast ebaõnnestunud mänge enim vatti koondise peatreener Tarmo Rüütli. Meest, keda alles peeti geeniuseks, saadab nüüd erinev kriitika, ennekõike tema taktikaliste valikute üle. Tõsi on see, et 4-4-2 formatsiooni mängivaid meeskondi kohtab tipptasemel üha harvemini. Näiteks on Inglismaa koondis üks nendest meeskondadest, mida enim sellise mänguplaaniga seostatakse, sest see peaks väljendama traditsioonilist Briti jalgpalli stiili. Samas sai inglaste peatreener Roy Hodgson kõvasti kriitikat, kui hiljuti mängiti 1-1 viiki Iirimaaga. Endine koondislane, BBC jalgpallianalüütik Gary Lineker sõnas pärast mängu, et 4-4-2 skeemi kasutamine on nagu samm tagasi keskaega. Ometi sai Inglismaa vaid paar päeva hiljem suure triumfi, kui Brasiilia vastu mängiti välja 2-2 viik. Mängu alustati 4-5-1 (4-3-3) formatsiooniga ning brassid domineerisid kohtumist täielikult ning oleksid pidanud esimese poolaja kindlalt võitma. Esimese väravani jõuti lõpuks 57. minutil. Hodgson reageeris sellele 4-4-2 formatsiooni juurde tagasi pöördumisega, kui asendas 62. minutil Glen Johnsoni Alex Oxlade-Chamberlainiga. Vaid mõned minutid hiljem olid sama mehe tabamusest tablool juba viiginumbrid ja Inglismaa jõudis veel ka kohtumist juhtida enne, kui viigisadamasse jõuti. Rüütlile meeldib kasutada erinevaid 4-4-2 variatsioone, tegelikkuses on see mänguplaan üsnagi paindlik. See lubab kasutada ühte ründajat vajadusel ääre peal või siis keskväljal. Võib üle minna 4-4-1-1'le, 4-5-1'le, kuid reaalsuses on väljakul ikkagi 2 ründajat. Seda ei suuda näiteks 4-5-1 pakkuda. Kuigi rünnakul võib see muutuda ka 4-3-3'ks ehk siis kolme ründajaga taktikaks, on mehed tipuründaja kõrval ikkagi ääremängijad. Nende realiseerimine ja tegutsemine värava ees ei ole nii hea, kui traditsioonilisel ründajal. Ja mis Eesti suguse meeskonna jaoks tähtis peaks olema? Just see, et väljakul on võimalikult palju potentsiaalseid väravalööjaid, sest võimalusi ei teki palju. Ka EM-valiktsükli käigus oli ju läbivalt 4-4-2 süsteem see, mida Rüütli kasutas. Tõsi, tõi see enesega kaasa seinast seina varieeruvad tulemused. Ajalooline võõrsilvõit Serbia vastu vs häbiväärne kaotus Fääri saartele. Seega usun, et meeskonna viimase aja halli mängu ja halbu tulemusi ei saa veeretada ainuüksi mänguformatsiooni kaela.

Koosseis

Mitmeid küsimusi tekitab pidevalt ka Rüütli meeskonna valik. Sinisärkide fännidel on eri aegadel hambus erinevad mängijad, kes ei suuda oma mänguaega kuidagi moodi õigustada. See trall on kestnud juba aastaid ja kiusatusele ei saanud lõpuks enam vastu panna ka jalgpalli liidu president Aivar Pohlak, kes kritiseeris mängudes Iirimaa vastu otsust mängitada Vladimir Voskoboinikovi. Väikeriigina on Eesti aga paraku rollis, kus rahvusvaheliseks tasemeks piisavalt häid mängijaid on vähe. Tõeliselt asendamatuid mängijaid on vaid käputäis. Lõppkokkuvõttes ei ole erilist vahet, kas väljakul jookseb 30-aastane Voskoboinikov või 27-aastane Rimo Hunt. EM-valiktsükli ajal suutis Rüütli leida hetke talendikaimate koondislaste Konstantin Vassiljevi, Tarmo Kingi, Rangar Klavani ja Sergei Zenjovi kõrvale suurepärase kõrvalkaadri, kellega koos moodustus väga hea meeskond. Talendid aitasid tõsta Puride ja Vunkide kvaliteeti ning samas arenesid ka ise olles sobivas keskkonnas. Vägagi võimalik, et seeläbi tõusis koondise tase lihtsalt liiga heaks Tarmo Rüütli jaoks. Nüüd ollakse iseenda varasema edu ohvrid. Rüütli ei suuda enam meeskonnast maksimumi välja pigistada. Ideed ja plaanid on samad, kuid need enam ei tööta. Mängijad võivad vajada kõrgematasemelist juhendamist, uut (välismaalasest) peatreenerit. Samas on võimalik, et edu EM-valikmängudes tõi koondislastele mugavustsooni. Kui varasemalt on käidud koondist iga hinna eest, ka pead-ninad lõhki, jalad-seljad haiged, esindamas ja väljakul võideldi hingega iga sentimeetri eest, siis nüüd justkui on ennast tõestatud, korralikud lepingud välisklubidega taskus ja pole enam vaja ennast lõhki rebida. Minu jaoks oli väga kummaline see, et Ragnar Klavan jäi eelmistest koondisemängudest eemale, sest "vajas puhkust pärast väsitavat hooaega Bundesligas". Erinevalt mitmetest teistest Euroopa liigadest on Bundesligas vaid 18 meeskonda. Klavan ei teinud ka kaasa kõigis kohtumistes, mänge liigas kogunes kokku 30. Juurde tuli veel 2 karikamängu. Lisaks on Saksamaal ka korralik talvepaus. Tänapäeval on 32 mängu ühe klubihooaja jooksul täiesti keskmine koormus. Oleks siis veel Augsburgi keskkaitsja siirdunud Saksamaale Portugali või Ukraina liigast, kus 16 meeskonda, aga ta siirdus sinna Hollandist, kus tuleb hooaja jooksul mängida sama palju mänge nagu Saksamaal. Siis veel Henrik Ojamaa, kes jäi koondisemängudest eemale selle tõttu, et soovis keskenduda õpingute lõpetamisele, mis omal ajal pooleli jäid, kuna noor talent siirdus väga varakult välismaale mängima. Õpingud jäid aga kohe taas oma aega ootama, kui meest soovis oma ridades näha Poola meister Varssavi Legia.

Konstantin Vassiljev

Eesti koondise kroonjuveel Konstantin Vassiljev lõi viimastest mängudest kaasa vaid Valgevene vastu (tahtis ka sarnaselt Klavanile puhata), kuid endiselt ripub õhus küsimus, et miks on tema efektiivsus koondise mänguplaanis on viimase aasta jooksul drastiliselt langenud. 2011. aastal lõi Permi Amkari mees koondise särgis 6 väravat. Ta oli meeskonna A ja O, kelle kaudu terve mäng käis. Eelmisel aastal sai ta kirja vaid 2 väravat, mõlemad karistuslöökidest. ning mida mäng edasi, seda kahvatumaks ta väljakul muutus, kuni punktini, mil tema efektiivsus rünnakul kauglöökide sooritamise ja võimaluste tekitamise näol oli minimaalne, kui mitte öelda, et täiesti null. Võimalik, et 28-aastast poolkaitsjat on lihtsalt tabanud vormi langus seoses klubivahetusega. Tema roll Amkaris on teistsugune võrreldes positsiooniga koondises. Lõppenud hooajal kasutati teda aina enam kaitsva poolkaitsjana. Võib ette kujutada, kui raske võib olla mängida enamus aastast ühes rollis ja siis vaid üksikutes mängudes teises rollis. Piltlikult öeldes peab koristaja hakkama firmajuhiks  Lõpuks võibki neist üksikutest (koondise) mängudest välja kukkuda seesugused ei liha, ega kala esitused, mida Vassiljev viimase 12 kuu jooksul näidanud on. Samas ei saa ju talent lihtsalt õhku haihtuda, seega usun, et tuleb olla kannatlik ning loota, et sellele mõõnale järgneb peagi taas tõus.

Murepilvi on koondise fännidel palju. Nagu kindlasti ka koondisel endal, nii peatreeneril, kui ka mängijatel. Eks nemad teavad ka kõige paremini seda, mille taga täpsemalt järjekordsed head mängud kinni on. Kaks kuud on aega värskeid mõtteid ammutada, seejärel lähevad mängud taas lahti. Esimene kohtumine on 14. augustil Läti vastu. Võiks ju uus tõus alata just lõunanaabrite vastu, kes on meist seni jalgpallväljakutel olnud ikka sammukese võrra eespool. Käidi ära 2004. aasta EM-finaalturniiril ja Ventspils mängis mõni hooaeg tagasi Euroopa liiga alagrupiturniiril. Tahaks ju ka!