Juba enne lõpuks hooaja poolikuks lõiganud tööseisakut oli Bostonil hooajaks valmistumine tõsiselt häiritud. Juulis teatas viimased hooajad kindlalt meeskonna esiväravavaht olnud Tim Thomas oma otsusest võtta aeg maha ja jätta tänavune NHL-i hooaeg vahele. 2011. aasta karikavõidu suurim sangar, kes lõpuks toona ka alles teise ameeriklasena playoffide väärtuslikumaks mängijaks valiti, vahetati lõpuks ka veebruaris New York Islandersisse. Hooaja algus oli Bostonile tavapäraselt väga hea. Esimesest kümnest kohtumisest võideti tervelt 8. Viimase kolme hooajal jooksul kaks korda Kirde divisjoni võitnud Boston asus kindlalt tüürima järjekordse divisjoni tiitli suunas. Üks suur tagasilöök tuli aga aprilli alguses, mil meeskonna üks suurimaid tähti Patrice Bergeron langes peapõrutuse küüsi. See hoidis teda lõpuks jäält eemal üle kuu aja ja Bostoni tulemused seeläbi ka selgelt kannatasid. Ilma Bergeronita mängiti 15 kohtumist ja neist võideti vaid 6. Põhihooaja lõpus oli meeskonna üks põhiprobleeme nõrk kaitsemäng. Viimastel aastatel on Boston olnud üks parimaid kaitsemeeskondi NHL-is, kuid põhihooaja viimases kümnes kohtumises lasti enda selja taha keskmiselt 2.8 väravat mängus, mis kiskus hooaja keskmise kõvasti alla, kuigi jäi see ikkagi täitsa respekteeritavale tasemele 2.21 näol. Ise visati keskmiselt 2.65 väravat mängus olgugi, et vaid Ottawa sooritas mängu kohta enam pealeviskeid kui Boston (33.1 vs 32.4). Kirde divisjonis sai Boston lõpuks Montreali järel teise koha.
48-s kohtumises kogutud 62 punkti olid piisavad neljandaks asetuseks idakonverentsis ning Stanley karika playoffides mindi esimeses ringis kokku suure rivaali Torontoga. Kaitse vedas Bostonit endiselt esimestes mängudes alt, aga kuna ise visati kolm korda 4 väravat ja korra 5, siis saadi endale üpris turvalisena näinud 3-1 edu. Järgmistes mängudes näitas Toronto aga sisu ja viigistas seeria tänu kahele 2-1 võidule. Bruinsi ja Maple Leafsi seitsmes mäng läheb kindlasti Stanley karika klassikasse, kui üks pöörasema lõpuga mänge, mis NHL-i ajaloos peetud.
Emotsioon, mis sellest mängust saadi näis saatvat meeskonda ka järgmises ringis New York Rangersi vastu ja tegelikult võib öelda, et saatis isegi Stanley karikafinaalini välja. Rangersiga saadi väga lihtsalt hakkama, kui seeria võideti 4-1 ja seejärel tehti konverentsi finaalis juba varem mainitud pingviinipraadi numbritega 4-0.
Finaalis Chicago vastu on kuuekordse Stanley karikavõitja Bostoni üheks suurimaks trumbiks kindlasti kaitsemäng. Olgugi, et põhihooajal elati üle selge taseme langus ja ka playoffe ei alustatud kõige kindlamalt, oli see, kuidas Penguinsi hirmuäratav ründeliin kinni pandi, üüratult muljetavaldav. Väravavaht Tuukka Rask tõrjus nendes mängudes 136-st pealeviskest 134 saavutades täiesti ulmelise tõrjeprotsendi 98.5. Võib öelda, et Thomas on saanud endale enam, kui väärika mantlipärija. Playoffides on soomlase selja taha lennanud keskmiselt vaid 1.75 litrit mängus. Põhihooajal oli see number täpselt 2. Võrdluseks Thomase numbrid 2010/11 hooajast - põhihooajal samuti 2 ja playoffides 1.98.
Samuti ei maksa Bostonil eriti muretseda teise värava all tegutsemisega. David Krejci on tänavuste karikamängude edukaim punktitooja 21-ga 16-s mängus (playoffide parimana 9 väravat + 8 söötu). Talle on sekundeerimas Nathan Horton 17-ga (7 + 10). Otsustavates mängudes on üks suur avastusi olnud ka noor kaitsemängija Torey Krug. 22-aastane mängumees sai põhihooajal jääle vaid ühe korra, kuid on playoffides kerkinud üheks põhilüliks pärast seda, kui ta Rangeri vastu tänu teiste vigastustele oma võimaluse sai. Esimeses playoff mängus värava viskamisega sai temast esimene Bruinsi kaitsemängija, kes oma playoffide debüüdil värava kirja saanud. Väravaga teises mängus sai temast alles neljas Bruinsi mängija läbiaegade, kes oma kahes esimeses playoff mängus värava kirja on saanud. Unelm jätkus edasi sellega, et Krug lõpetas viiemängulise seeria Rangersi vastu nelja väravaga ja sai seeläbi NHL-i ajaloo esimeseks kollanokast kaitsemängijaks, kes oma esimese viie playoff mängu jooksul on kirja saanud tervelt 4 väravat. Kogu Krugi saak on seni playoffides 4 väravat ja 2 tulemuslikku söötu.
Brunsi nõrku kohti on väga raske välja tuua. Tegu on kogenud meeskonnaga, kellel selja taga mitu edukat hooaega. Üks asi, mis võib Achilleuse kõõluseks saada on see, et kohati võib meeskonna ründemäng muutuda liialt tormakaks. Nagu välja toodud sai, siis olgugi, et Boston on üks enim pealeviskeid sooritav meeskond liigas, ei küündi siiski visatud väravate arv piisavalt suureks. See vihjab sellele, et osa rünnakutest jäävad korraliku lõpplahenduseta. Eelistatakse sooritada võimalikult palju pealeviskeid, kui samas oleks ehk mõttekam mängida mõnda olukorda pikemalt parema väravavõimaluseni.
Chicago Blackhawksi tänavune hooaeg on olnud igatepidi ajalooline. Seda alustati kuue järjestikuse võiduga, millega löödi üle 41 aastat vana klubi rekord. Hooaja esimene normaalaja kaotus võeti vastu alles 8. märtsil, ehk poolteist kuud pärast lühendatud hooaja algust. Punktita jäädi alles 25. mängus Colorado Avalanche'i vastu. Eelmisele NHL-i rekordile tehti sellega pika puuga ära. Anaheim Ducksi meeskond suutis hooaega 2006/7 alustada 16-ne järjestikuse mänguga, kus saadi vähemalt punkt kirja. Selle seeria käigus pikendas Blackhawks veel mehiselt ka oma järjestikuste võitude jada noppides ajavahemikus 16. veebruar kuni 6. märts järjest 11 võitu. Hooaja esimesest normaalaja kaotusest tingitud enesekindluse langus tõi küll märtsikuus meeskonnale mitu kaotust, kuid üldiselt võib öelda, et Chicago oli terve põhihooaja stabiilseim meeskond.
Põhihooajal kaotati kokku vaid 12 kohtumist ning neist vaid 7 tulid normaalajaga. Kogutud 77 punkti tähendasid Chicagole klubi ajaloo teist Presidentide trofee võitu. Esmakordselt võideti see hooajal 1990/91. See antakse põhihooaja parima punktisaagiga lõpetanud meeskonnale. Teisena jäi idakonverentsi võitnud Pittsburgh Penguins maha viie punktiga. 3.1 väravat mängus andis Blackhawksile resultatiivsuselt Penguinsi järel teise koha Enda selja taha lasti keskmiselt napilt üle kahe värava (2.02), mis oli liiga parim näitaja, kuigi Ottawa ei jäänud palju maha 2.08-ga. Samuti oli Chicago üks parimaid vähemuses mängivaid meeskondi. Karistusi tapeti 87.2% efektiivsusega. Paremini said sellega hakkama vaid Toronto ja Ottawa.
Playoffides on Chicago elu seni olnud üpris kerge. Esimese ringi vastane Minnesota Wild ja konverentsi finaali vastane LA Kings alistati mängudega 4-1. Nende kahe vahele aga mahtus samas muidugi üliraske ja pingeline seeria Detroitiga. Chicago küll võitis avamängu kergelt 4-1, kuid kaotas järgnevad 3 ning leidis ennast ootamatult 1-3 kaotusseisust. Samas näidati ka head, potentsiaalsele meistermeeskonnale kohast sisu, kui lõpuks seeria võideti. Kuigi seitsmendas mängus pääseti üle noatera, kui 2-1 võit tuli alles lisajal tänu kaitsja Brent Seabrooki väravale.
Neljakordse Stanley karikavõitja Chicago suureks trumbiks on ühtlane koosseis. Kõik ründekolmikud ja kaitsepaarid on kvaliteeti täis. Põhimõtteliselt ei ole eriti vahet, kas jääl on parajast esimene või kolmas valik. Meeskond mängib väga kaalutletud hokit. Vastastele kingitakse väga vähe võimalusi (vaid 3 meeskonda lubasid põhihooajal vähem pealeviskeid kui Chicago), aga samas ollakse ise rünnakul väga ohtlikud just tänu sellele, et hea väravavaistuga mängijaid on kõigis ründeliinides. Meeskonna nõrkusena tooksin välja väravavaht Corey Crawfordi. Olgugi, et teda on tänavu saatmas impressiivsed numbrid (põhihooajal tõrjeprotsent 92.6 ja sisselastud väravaid 1.94 mängus, playoffides 93.5% ja 1.74), on mees lasknud sisse mitmeid kergeid väravaid. Kui ta on hea, on ta super, aga kui mäng parajasti ei õnnestu, siis on ta uskumatult kehv.
Ajalugu soosib tänavuses finaalis Bruinsit. Viimased viis meeskonda, kes pole konverentsi finaalis vastastele ühtegi mängu kinkinud ja kes kohtuvad lõppmängus meeskonnaga, kes võitis eelneva seeria 4-1, on võitnud ka Stanley karika. Viimati ei töötanud see teooria aastal 1954, kui karika võitis Red Wings, kes alistas finaalis Canadiensi. Ja samas on ka omamoodi needus saatnud Presidentide trofee võitjaid. Seda on välja antud alates hooajast 1985/86, kuid vaid 7 selle võitjat on lõpuks saanud enda valdusesse ka Stanley karika. Viimati suutis sellega hakkama saada taas Red Wings. Seda hooajal 2007/08.
Brunsi nõrku kohti on väga raske välja tuua. Tegu on kogenud meeskonnaga, kellel selja taga mitu edukat hooaega. Üks asi, mis võib Achilleuse kõõluseks saada on see, et kohati võib meeskonna ründemäng muutuda liialt tormakaks. Nagu välja toodud sai, siis olgugi, et Boston on üks enim pealeviskeid sooritav meeskond liigas, ei küündi siiski visatud väravate arv piisavalt suureks. See vihjab sellele, et osa rünnakutest jäävad korraliku lõpplahenduseta. Eelistatakse sooritada võimalikult palju pealeviskeid, kui samas oleks ehk mõttekam mängida mõnda olukorda pikemalt parema väravavõimaluseni.
Chicago Blackhawksi tänavune hooaeg on olnud igatepidi ajalooline. Seda alustati kuue järjestikuse võiduga, millega löödi üle 41 aastat vana klubi rekord. Hooaja esimene normaalaja kaotus võeti vastu alles 8. märtsil, ehk poolteist kuud pärast lühendatud hooaja algust. Punktita jäädi alles 25. mängus Colorado Avalanche'i vastu. Eelmisele NHL-i rekordile tehti sellega pika puuga ära. Anaheim Ducksi meeskond suutis hooaega 2006/7 alustada 16-ne järjestikuse mänguga, kus saadi vähemalt punkt kirja. Selle seeria käigus pikendas Blackhawks veel mehiselt ka oma järjestikuste võitude jada noppides ajavahemikus 16. veebruar kuni 6. märts järjest 11 võitu. Hooaja esimesest normaalaja kaotusest tingitud enesekindluse langus tõi küll märtsikuus meeskonnale mitu kaotust, kuid üldiselt võib öelda, et Chicago oli terve põhihooaja stabiilseim meeskond.
Põhihooajal kaotati kokku vaid 12 kohtumist ning neist vaid 7 tulid normaalajaga. Kogutud 77 punkti tähendasid Chicagole klubi ajaloo teist Presidentide trofee võitu. Esmakordselt võideti see hooajal 1990/91. See antakse põhihooaja parima punktisaagiga lõpetanud meeskonnale. Teisena jäi idakonverentsi võitnud Pittsburgh Penguins maha viie punktiga. 3.1 väravat mängus andis Blackhawksile resultatiivsuselt Penguinsi järel teise koha Enda selja taha lasti keskmiselt napilt üle kahe värava (2.02), mis oli liiga parim näitaja, kuigi Ottawa ei jäänud palju maha 2.08-ga. Samuti oli Chicago üks parimaid vähemuses mängivaid meeskondi. Karistusi tapeti 87.2% efektiivsusega. Paremini said sellega hakkama vaid Toronto ja Ottawa.
Playoffides on Chicago elu seni olnud üpris kerge. Esimese ringi vastane Minnesota Wild ja konverentsi finaali vastane LA Kings alistati mängudega 4-1. Nende kahe vahele aga mahtus samas muidugi üliraske ja pingeline seeria Detroitiga. Chicago küll võitis avamängu kergelt 4-1, kuid kaotas järgnevad 3 ning leidis ennast ootamatult 1-3 kaotusseisust. Samas näidati ka head, potentsiaalsele meistermeeskonnale kohast sisu, kui lõpuks seeria võideti. Kuigi seitsmendas mängus pääseti üle noatera, kui 2-1 võit tuli alles lisajal tänu kaitsja Brent Seabrooki väravale.
Neljakordse Stanley karikavõitja Chicago suureks trumbiks on ühtlane koosseis. Kõik ründekolmikud ja kaitsepaarid on kvaliteeti täis. Põhimõtteliselt ei ole eriti vahet, kas jääl on parajast esimene või kolmas valik. Meeskond mängib väga kaalutletud hokit. Vastastele kingitakse väga vähe võimalusi (vaid 3 meeskonda lubasid põhihooajal vähem pealeviskeid kui Chicago), aga samas ollakse ise rünnakul väga ohtlikud just tänu sellele, et hea väravavaistuga mängijaid on kõigis ründeliinides. Meeskonna nõrkusena tooksin välja väravavaht Corey Crawfordi. Olgugi, et teda on tänavu saatmas impressiivsed numbrid (põhihooajal tõrjeprotsent 92.6 ja sisselastud väravaid 1.94 mängus, playoffides 93.5% ja 1.74), on mees lasknud sisse mitmeid kergeid väravaid. Kui ta on hea, on ta super, aga kui mäng parajasti ei õnnestu, siis on ta uskumatult kehv.
Ajalugu soosib tänavuses finaalis Bruinsit. Viimased viis meeskonda, kes pole konverentsi finaalis vastastele ühtegi mängu kinkinud ja kes kohtuvad lõppmängus meeskonnaga, kes võitis eelneva seeria 4-1, on võitnud ka Stanley karika. Viimati ei töötanud see teooria aastal 1954, kui karika võitis Red Wings, kes alistas finaalis Canadiensi. Ja samas on ka omamoodi needus saatnud Presidentide trofee võitjaid. Seda on välja antud alates hooajast 1985/86, kuid vaid 7 selle võitjat on lõpuks saanud enda valdusesse ka Stanley karika. Viimati suutis sellega hakkama saada taas Red Wings. Seda hooajal 2007/08.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar