Eestikeelses tõlkes üsna kummalist nime kandvasse divisjoni kuulub neli meeskonda, kes mängisid mullu playoffides ning Anaheim Ducks, Los Angeles Kings, San Jose Sharks ja Vancouver Canucks on ka enne tänavust hooaega selle divisjoni suurimad favoriidid. Kuigi kuna nüüdsest saavad playoffidesse kindlalt vaid iga divisjoni esimesed kolm, siis on oodata väga tulist konkurentsi nende nelja vahel ning oma mõtteid mõlgutavad playoff kohtadest ka aina arenev Edmonton Oilers ja enne eelmist hooaega kolm aastat järjest playoffides mänginud Phoenix Coyotes.
2012. aasta Stanley karika võitja Kingsi võib ehk juba eos playoffidesse kirja panna. Jonathan Quicki näol on meeskonnal üks liiga parimaid väravavahte ning teda on veel kaitses toetamas ka talendikad Slava Voinov ja Drew Doughty. Meeskonnal on väga mitmekülgsed ründemängijad ning tänavune pikem hooaeg peaks mullu üsna nüridalt alustanud meeskonnale samuti kasuks tulema. Kings oli mullu üks parimaid kodumeeskondi (24-st mängust 19 võitu) ja kuna pooled 82-st mängust toimuvad just kodupubliku ees, siis ei peaks LA-l tõesti olema probleeme playoff kohaks piisavate punktide kogumisega.
Kodus mängis mullu hästi ka Ducks (16 võitu), kuid enne uut hooaega on klubi kohal mitu murepilve. Suvel oli heaks uudiseks see, et Teemu Selänne otsustas veel ühe hooaja jätkata, kuid Soome legend on taas aasta võrra vanem nagu ka tema kolmikupartner Saku Koivu. Ryan Getzlaf ja Corey Perry toovad meeskonnale kindlasti kamaluga väravaid, kuid kas Soome vanakesed suudavad neile sekundeerida? Bobby Ryani saatmisest Ottawasse saadi küll vastu Jakob Silfverberg, kuid kas noor rootslane on võimeline täispika hooaja jooksul stabiilseid esitusi näitama? Need on enne hooaja algust meeskonna jaoks väga olulised küsimused.
Sharks kaotas mullu terve liiga peale kodus normaalajal vähim mänge (2) ning mullune hooaeg oli klubi jaoks juba üheksas järjestikune, mil playoffidesse jõuti. Selle perioodi jooksul ka kaks korda läänekonverentsis mänginud Sharksil on olnud üsna vaikne suvi, mis võib olla hea märk selles mõttes, et jätkatakse samal tasemel, kuid ka halb märk selles mõttes, et pole edasiminekut ja kuigi taaskord playoffidesse jõutakse, siis kaugemale teisest ringist ei jõuta. Samas on meeskonnal Antti Niemi väga hea väravavaht ning nooruke Logan Couture läheb iga hooajaga paremaks. Kergelt ei tule San Jose vastu kellelgi mitte midagi, eriti veel nende koduhallis, mis on saanud väga tabava hüüdnime - hai akvaarium.
Antud divisjonis on kõige intrigeerivam olukord kindlasti Vancouveris. Canucks läheb uuele hooajale vastu uue peatreeneriga ning pärast mitmeid suviseid muutusi mängijate seas. Kui mullu oli meeskonna väravasuul suur segadus, siis pärast Cory Schneideri saatmist New Jersey'sse on nüüd New York Rangersist vabanenud John Tortorellal Roberto Luongo näol kindel nr. 1 mees postide vahel ja 2010. aasta Kanada koondise esikindal on enne uusi olümpiamänge kindlasti taaskord kõvasti motivatsiooni parandada oma esitusi, mis viimastel hooaegadel on olnud ebastabiilsed. Tortorella tulekuga peaks Canucksi mäng muutuma kaitsvamaks, kuigi ka eelmine hooaeg mängiti üsna ettevaatlikku hokit ja võimalik, et see sai ka lõpuks klubile saatuslikuks, mil playoffide avaringis Sharksi käest kuivalt tappa saadi. Alles 2011. aastal Stanley karika finaalis mänginud meeskonda aga ei saa alahinnata.
Oilersi puhul on juba viimased paar hooaega küsitud - kas nüüd? Ootus kunagise liiga valitseja uuest tõusust on olnud pikk ja loogika ütleb, et iga aastaga liigutakse playoff kohale aina lähemale. Klubi on tänu kõrgetele drafti valikutele korjanud endale ohtralt noori talente, kuid seni on puudujäänud korralikust kaitsest ja väravavahist ning võimalik, et ka koostööst, sest kindlasti soovivad kõik need säravad teemandid ise paista just selle kõige säravamana. Uueks hooajaks on uljaspeade keskele hangitud ka paar kogenumat kala Andrew Ference'i ja Boyd Gordoni näol, Ehk on just nemad need seni puudu olnud x-faktorit omavad mehed, kes oma kogemustega muudavad hea meeskonna väga heaks meeskonnaks.
Pärast pikki spekulatsioone - klubi on pankrotis alates 2009. aastast - lõppesid suvel jutud Coyotesi tuleviku suhtes, kui leiti uus omanik Renaissance Sports and Entertainment grupi näol, kes ostis seni liigale kuulunud klubi 225 miljoni dollari (166 miljoni euro) eest. Ja kui varasemalt kardeti seoses müügitehinguga ka klubi viimist teise linna - NHL soovib hädasti meeskonda näiteks Seattle'isse - siis ainus muudatus seisab ees selle näol, et klubi muudab järgmisel suvel nime lihtsalt Arizona Coyotes'iks. Aastate jooksul ongi tegelikult Coyotes mänginud Glendale'i linnas Arizona osariigis, mis asub umbes 600 kilomeetri kaugusel Phoenixist. Eelmine hooaeg oli Coyotes'i jaoks selge tagasilöök, kui playoffidest jäädi täielikult eemale pärast kohta konverentsifinaalis. Suur osa selles oli vigastustel, seega võib Phoenixi šansse tänavu pidada üsna heaks, kui vigastustetont liiga tihedalt külas ei hakka käima. Klubisiseselt ja fännide seas on elevust tekitanud ka Mike Ribeiro lisandumine. Viimastel aastatel on osav tsentner Washingtonis ja Dallases olnud abimehe rollis, kuid Coyotes'is ootab teda ees esimese ründekolmiku koht.
Flamesi võib pidada mitte vaid selle divisjoni vaid kogu läänekonverentsi punaseks laternaks. Aasta jooksul on klubi kaotanud oma esiväravahi Miika Kiprusoffi, parima kaitsja Jay Bouuwmesteri ning meeskonna hinge ja liidri Jerome Iginla. Tänavu alustatakse täiesti nullpunktist ning midagi head sellest hooajast loota pole. Praeguses seisus tundub ka üsna tõenäoline, et Calgary't ootab ees klubi ajaloo halvim hooaeg. Senine negatiivses mõttes parim tulemus on kirjas hooajast 1997/98, mil õnnestus koguda vaid 26 võitu.
Kesk divisjon
Sellest divisjonist oli mullu playoffides kolm meeskonda - Chicago Blackhawks, St. Louis Blues ja Minnesota Wild - ning esimesed kaks peaksid suurfavoriidid selles divisjonis olema ka tänavu. See peaks aga tähendama seda, et heitlus viimase automaatse playoff koha peale tuleb väga pingeline ja põnev. Ja kui Chicago ning St. Louis seltskonnast välja jätta, siis on tegu üsna ühtlase divisjoniga.
Blackhawks on ainus klubi pärast 2004/05 tööseisaku tõttu ära jäänud hooaega, kes on Stanley karika võitnud kaks korda ja loomulikult minnakse uuele hooajale peale sama eesmärgiga. Suve jooksul on küll jäädud ilma mitmest olulisest mängumehest, kuid noored nagu näiteks Brandon Saad näitasid juba eelmisel hooajal suurt potentsiaali ning võib arvata, et Chicago neid lahkujaid eriti taga nutma ei jää. Mullu alustati rekordilise punktiseeriaga, mida vast karikavõiduga kaasneva pohmaka tõttu korrata ei õnnestu, kuid kevadel on kindlasti Blackhawks üks neist meeskondadest, kellest tuleb teel Stanley karikani jagu saada.
Ken Hitchcock on Bluesist vorminud ühe vastaste jaoks väga vastiku meeskonna ja võib oodata, et ka tänavu suudetakse kõigile hambaid näidata. Brian Elliotti ning Jaroslav Halaki näol on meeskonnal kaks väga head väravavaht, mis annab juba paberi peale võrreldes mitme konkurendiga suure edu. Mitmete ekspertide hinnangul võib St. Louis olla isegi võimeline selles divisjonis Chicagole ära tegema, kuid enne, kui rünnak paika saab, ei julgeks küll isiklikult seda ennustada. Oli just väravate vähesus mullu üks Bluesi kirstunaelu, mille tõttu ka playoffides juba esimeses ringis langeti, kui kuue mängu jooksul õnnestus Kingsi võrku toimetada vaid kümme litrit.
Wild pääses mullu playoffidesse üle noa tera - Columbus Blue Jacketsiga koguti sama palju punkte, kuid võite oli rohkem - seega oleks üsna ennatlik neid selles divisjonis kolmandaks favoriidiks seada. Jason Pominville'i ning Zach Parise'i näol on meeskonnas olemas suurepärased väravakütid, kuid kaitse võib kohati väga korralikult lekkida, millele ei aita kaasa ka Niklas Bäckströmi ebastabiilsed esitused väravasuul. Kuigi tõele au andes, siis oli soomlane just mullu mitmes kohtumises see, kes oma imetõrjetega meeskonnale võidu lõpuks tõi. Wildi halb uudis on see, et kuna klubil pole eriti palgaruumi, siis pole ka meeskond võrreldes eelmise hooajaga tugevamaks läinud ja see võibki lõpuks kätte maksta, sest kõik, kes mullu playoffidest suu puhtaks pidid pühkima on just suve jooksul tugevamaks muutunud.
Väga huvitavas seisus läheb uuele hooajale vastu Stars. Suvel tehti Bostoniga suur vahetustehing, kus saadi enda kätte Tyler Seguini tohutu, kuid seni kasutu, talent. Kas keskkonna muutus aitab lõpuks 2010. aasta drafti teise numbri potentsiaali avada? Starsi edu sõltub paljuski just sellest. Uue peatreeneri Lindy Ruffi näol on klubi juures ka mees, kellel rohkesti kogemusi ja edu oma karjääri jooksul ette näidata. Samas olid viimased aastad Buffalos tema juhtimisel siiski üsna nukrad. Lisaks Seguinile on suve jooksul väravatud ka kõvasti kogemusi, mis peaks aitama meeskonnal vältida pikki kaotusteseeriad ning kui teha stabiilne hooaeg, siis on täitsa reaalne taas playoffidesse jõuda.
Playoffide kohta himustatakse hirmsasti ka Winnipegis. Kui Jets Atlantast hokihullu linna tagasi kolis, siis oodati kohest edu, kuid paraku pole seda tulnud. Mullu jäädi idakonverentsis esimesena otsustavatest mängudest kõrvale. Kahe hooaja vahel on aga läände kolitud, mis peaks vähendama reisidele kulumist aega, mis omakorda tähendab vähem väsimust. Sarnaselt Edmontonile on ka Jets üsna noor meeskond, seega aastate jooksul on probleeme valmistanud just ebastabiilsus. Suvel on olukorda parandatud selle näol, et lepingud sõlmiti mitme playoffide karastust omava mehega. Neist silma paistvam ehk Chicagost saadud Michael Frolik.
Hokit armastatakse ka Colorados, mille tõestuseks on liiga rekordit tähistavad 487 järjestikust täielikult välja müüdud mängu aastatel 1995-2006, kuid Avalanche on oma toetajatele siiski viimastel hooaegadel vaid pettumust valmistanud. Viimati mängiti playoffides hooajal 2009/10. Langus 2001. aasta Stanley karika võitja positsioonilt on olnud üsna piinlik, sest näiteks eelmisel hooajal sai Avalanche'ist vähem võite kirja vaid Florida Panthers. Uue tõusu lootuses on tagasi pöördutud vana edu valemi juurde. Seda vähemalt nimeliselt, sest Avalanche'i uueks peatreeneriks on saanud Patrick Roy, kes väravasuul olles 2001. aastal karikavõidus osaline oli. Endist legendaarset puurivahti ootab ees aga suur töö. Avalanche'i rünnak on küll mängijate nagu Matt Duchane'i ning Gabriel Landeskogiga perspektiivikas, kuid suured augud vaatavad vastu kaitses ja väravasuul.
Predators mängis kaks hooaega järjest konverentsi poolfinaalis enne, kui mullu täielikult playoffidest eemale jäädi, seega võib uskuda, et meeskonnas on korralik sisu peidus. Seda näitab ka fakt, et viimase üheksa hooaja jooksul on otsustavates mängudes kaasa löödud seitsmel korral. Samas on Nashville'il võrreldes mitme konkurendiga üsna omapärane probleem. Kui tavaliselt on raske meeskonda leida korralikku väravavahti ja kaitsjaid, siis Predatorsil on lood hoopis vastupidised. Pekka Rinne võidab meeskonnale kindlasti taas kamaluga punkte ja Shea Weber on tänavusest draftist enda kõrvale saanud Seth Jonesi, kuid rünnakul pole põhimõtteliselt mitte ühtegi silmapaistvat mängumeest. Suuresti seetõttu viskas ka Predators mullu liigas vähim väravaid (111). Olukorda on suvel teiste seas parandama toodud Matt Cullen ja Viktor Stalberg, kuid kas varasemalt teise ešeloni rolli kandnud mängijad saavad suurema surve all hakkama?
Atlandi divisjon
Enne hooaja algust võib arvata, et just Atlandi divisjonis algab playoff kohtade peale kõige tulisem võitlus. Eelmisel hooajal mängisid playoffides tervelt viis selle divisjoni klubi - Boston Bruins, Detroit Red Wings, Ottawa Senators, Toronto Maple Leafs ja Montreal Canadiens. Bruinsit ja Red Wingsi võib pidada favoriitideks, kuid Detroit suutis mullu playoffidesse kvalifitseeruda alles eelviimase läänekonverentsi meeskonnana.
Tänu suvistele muudatustele on Red Wings aga nüüd paigutatud idakonverentsi, mis lõhub ära mitu aastate jooksul tuliseks saanud vastasseisu, kuid kuna Atlandi divisjoni koosseis on sedavõrd vinge, siis võib oodata uute rivaliteetide teket. Aastaid on Red Wings olnud üks liiga vanimaid meeskondi ja see on üks kindel eelis teiste ees. Isegi, kui ei mängita oma parimat hokit, siis saadakse just kogemustele tuginedes vajalikud tulemused kätte, et mänge kevadel jätkata. Ottawast saabunud Daniel Alfredssoni näol on suvel kogemusi veelgi juurde hangitud.
Senators, kus 40-aastane rootslane veetis tervelt 17 hooaega, oli mullu üks üllatusmeeskondi. Kanada klubi kvaliteedis ei kahtle keegi, kuid terve hooaeg oli meeskonnal vigastustega probleeme, mis tulemusi tugevalt pärssis. Ometi lõpetati siiski ida 7. meeskonnana ja kui nüüd kapten Jason Spezza ning kaitse tugitala Erik Karlsson on terved kogu hooaja, siis võib Senators olla üks vägagi üllatusvõimeline must hobune. Eriti veel pärast Bobby Ryani hankimist, kes on Anaheimis pidanud leppima rollimängija ülesannetega, kuid kes nüüd saab särada Senatorsi esimeses ründekolmikus.
Rohkelt ründejõudu on loomulikult ka Bostonis. Nathan Hortoni näol on küll jäädud ilma ühest korralikust väravate hundist, kes mullu säras just otsustavatest mängudes, kuid Loui Erikssoni ja Jerome Iginla näol on satsi saadud vähemalt sama võimekad mehed. Suuremaid probleeme võib tekkida hoopis kaitses, kus suvel on tehtud väikene noorenduskuur. Samas näitas Torey Krug mullu playoffides, et Bruinsi noorukid on väga hakkamist täis ning igati valmis meeskonda aitama. See peaks tähendama seda, et Bruins on idas ikkagi üks nendest meeskondadest, kes hooaja lõpus endale playoffideks kodueelise kindlustab.
Maple Leafs oli playoffides väga lähedal Bruinsi välja lülitamisele ja mine sa tea, mis siis oleks järgnenud. Enne algavat hooaega on Torontos meeleolu kindlasti positiivne. Isegi pärast seda, kui hooajaeelsetes kohtumistes on endale mitu ebavajalikku mängukeeldu kogutud. Joffrey Lupul ja Nazem Kadri moodustasid eelmisel hooajal väga viljaka ründeduo ning nad peavad ka sel hooajal hoos olema, et Maple Leafs selles keerulises divisjonis rivaalidele hambaid näitaks. Karikapõud on Torontos kestnud alates 60ndate aastate lõpust. Fännid on loomulikult iga hooaja alguses lootusrikkad, kuid julgen arvata, et tänavuse hooaja võib õnnestunuks lugeda juba siis, kui playoffidesse saadakse.
Põud on ka Montrealis, kuid see on märgatavalt lühem võrreldes Torontoga. Canadiens võitis Stanley karika viimasti 1993. aastal. Juubelihooaega tähistati mullu üsna bravuurikalt - võideti Kirde divisjon ja sellega saadi ka idas teina paigutus. Paraku sai aga ramm otsa kõige halvemal ajal, kui lasti ennast playoffide esimeses ringis Senatorsil üle mängida. Tegu oli üllatushooajaga ja näib ebatõenäoline, et nii on võimalik vastaseid üllatada kaks hooaega järjest. Samas on P.K. Subbani näol meeskonnas üks liiga parimaid kaitsjaid, väravasuul hinnatud Carey Price ja mullu oli Canadiensist resultatiivsemaid meeskondi kokku vaid viis.
Tuginedes Steven Stamkose ja Martin St. Louis'i mängule kerkib Lightning tänavu kindlasti üheks viljakamaks meeskonnaks, kuid pärast Stanley karika võitu 2004. aastal on klubi tagasi hoidnud meeskonna ebaühtlane koosseis ning see võib edu pärssida ka algaval hooajal. Suvel pole tegeletud ka kaitse tugevdamisega, seega on küsimärk ka selles väga olulises valdkonnas. Uus peatreener Jon Cooper on meeskonda edutanud mitu noormängijat, kes toovad Tampa fännidele uut lootust, kuid vaid aeg annab selguse selles, kas noorukid on ka valmis suureks hüppeks. Just seda Lightning vajabki, et pärast paari vahe aastat taas playoffidesse jõuda.
Lightningu naaber Florida osariigis Panthers on samuti koosnemas suuresti lootustandavatest noormängijatest, kuid terve hooaja jooksul kipub rohkem lugema siiski kogemus. Mullu lõpetati terve liiga kõige kehvema meeskonnana ja kuigi noorukid on aasta võrra vanemad on siiski raske näha järsku kvaliteedi tõusu. Väravasuul lapib probleemid ehk Tim Thomase lisandumine, kes võib Panthersile paar olulist punkti päästa, kuid tervikuna ootab Floridat väga tõenäoliselt ees järjekordne playoffideta hooaega ning eesmärgiks võiks hoopis olla hoopis punase laterna rollist pääsemine.
Sabres oli 90ndatel tõeline eliitmeeskond ja korra sähvatati ka kahe konverentsifinaalikohaga ka nullinate keskel, kuid viimased aastad on olnud väga nukrad ja selle kurva teekonna jätk ootab tõenäoliselt ka tänavu ees. Meeskonna koosseis on terve suve jooksul jäänud pea, et samaks, mis muudab samuti arengu väga ebatõenäoliseks. Samas jäi mullu playoffidesse pääsuks puudu vaid 7 punkti, mida iseenesest ei ole väga palju - 4 võitu. Seega, kui Buffalol õnnestub hooaega hästi alustada ja saadud enesekindlus hooaja jooksul ära ei kao, siis ehk suudatakse isegi sõna sekka öelda ida wild card'ide jagamisel.
Metropoliit divisjon
Divisjonis, mille nimi on justkui kellegi halb nali, on neli selget favoriiti - New Yorki klubid, Pittsburgh Penguins ja Washington Capitals. Samas ei hakka kindlasti vaid need neli klubi playoffide pääsu eest võitlema. Oma osa tahavad koogist kindlasti saada ka traditsioonilised suurklubid New Jersey Devils ja Philadelphia Flyers. Intriigi lisavad veel ka mullu läänes üllatanud Columbus Blue Jackets ja läinud hooajal lati alt läbi jooksnud Carolina Hurricanes.
Penguins oli koosseisu poolest mullu ülivõimas. Hooaega suurepäraselt alustanud meeskond sai aasta keskel veelgi täiendust ning näis, et karikavõit on vaid vormistamise küsimus. Playoffides astus aga vastu Tuuka Rask ja Boston Bruins ning kogu lugu oligi väga kiirelt läbi. Uuel hooajal, aga uue hooga ja loomulikult sama võimsalt. Eelmine hooaeg ei mõjunud Penguinsile eriti ka Sidney Crosby vigastusepaus. Enne uut hooaega ollakse lootusrikkad, et meeskonna teemandil õnnestub üks aasta lõpuks ka ilma pausideta läbida ja kui nii läheb, siis domineerib kindlasti Crosby ning ka terve meeskond kogu liigat.
Domineerimise tunnet on viimastel aastatel saanud maitsta ka Capitals. Seda seetõttu, et mängiti liiga kõige nõrgemas divisjonis. Nüüd ongi aga huvitav näha, kuidas saab Washington hakkama tihedamas konkurentsis. Aleksandr Ovetškin kuulub kindlasti liiga kolme parima mängija sekka, kuid aastate jooksul on venelane pidanud siiski üle elama mitmeid pettumust valmistanud hooaegu. Parimaks saagiks on olnud vaid konverentsi poolfinaal. Põhiküsimus enne uut hooaega on see, kuid mõjub Mike Ribeiro lahkumine, kes oli väga oluline lüli Capitalsi arvulises enamuses mängimises. Valgevenelane Mihhail Grabovski on saabunud klubisse üsna võimeka asendusmehena, kuid võib eeldada, et kokkumängu leidmiseks läheb märgatavalt aega. Capitals alustas mullu väga kehvalt ja kui ajalugu kordab, siis pikka pidu ei ole. Selles divisjonis peab esimesest mängust saadik oma parimat hokit näitama.
Washingtoni vajakajäämised tulid mullu playoffides väga hästi välja Rangersi vastu. Ovetškin oli enda hale vari ning Henrik Lundqvist tassis väravasuul Rangersi järgmisesse ringi. Rangers tegi mullu hea hooaja ja seda ilma ühe oma põhikaitsja Marc Staalita, kes veetis enamuse aastast silmavigastusega haigevoodis. Lisaks tekitas küsimusi mängujuhi Brad Richardsi kehv mäng, mis viis lausa selleni, et kaks suve tagasi piraka lepingu sõlminud mees pidi mänge kõrvalt vaatama isegi, kui teda vigastus ei vaevanud. Uue peatreeneri Alain Vigneault käe alla saab Richards võimaluse uueks alguseks ja kui Rick Nash saab kiirelt väravajoonele ning Ryan Callahani hooajaeelne vigastus kiirelt paraneb, siis kujuneb Rangers kindlasti väga võimsaks meeskonnaks.
Teine New Yorki klubi Islanders alustas 2009. aastal konkurentsivõimelise meeskonna üles ehitamist, kui drafti esinumbrina haarati endale John Tavares ning mullu saadi maitsta ka aastate pikkuse töö vilju, kui ennast taas playoffidesse murti. Seal osutati ka visa vastupanu Penguinsile, mis kasvatas veelgi klubi fännide ootusi seoses algava hooajaga. Järjekordse edasimineku lootuse põhjust ei pea kaugelt otsima. Islanders mängis mullu kodumänge uskumatult kehvalt ja aasta lõpuks said vähem koduvõite kirja vaid kolm meeskonda. Vaevalt, et teist aastat järjest sedavõrd kehvalt mängitakse. Lisaks sellele loogikale põhinevale tegurile on suvest võtta ka üks teoreetiline faktor. Nimelt tugevdati kahe hooaja vahel kõvasti kaitset ja kui 38-aastane Jevgeni Nabokov terve hooaja väravasuul vastu peab, siis on Islanders kindlasti playoffide meeskond.
Kui Islanders oli mullu suurima arenguhüppe teinud meeskond - 2011/12 lõpetati idas eelviimasena - siis Devils tegi suurima vähikäigu. Playoffidest jäädi eemale 2012. aasta Stanley karika finalistina. Pikad vigastusepausid olid nii Martin Brodeuril, kui ka Ilja Kovaltšukil ning see muutis Devilsi vastaste jaoks väga kergeks saagiks. Võib öelda, et algava hooajaga saabub New Jersey'sse uus ajastu. Kovaltšuk on lahkunud ja Brodeuril seisab tõenäoliselt ees viimane hooaeg ning usutavasti ei mängi ta pärast Corey Schneideri hankimist tänavu enam väga suurt rolli. Samuti on Devils kahe hooaja vahel kaotanud David Clarksoni, kes oli Kovaltšuki kõrval viimaste aastate resultatiivseim mees. Kuigi hooajale minnakse vastu lootusrikkalt, siis kisub vägisi ikkagi sinna poole, et idakonverentsis tuleb Panthersiga jageleda viimasest kohast pääsemise eest.
Devilsi kõrval tabas mullu suur tagasilöök ka Flyersit. Playoffidest jäädi mullu viimase 18 hooaja jooksul kõrvali alles teist korda! Alles kolm aastat tagasi mängiti finaalis. Isegi edukatel aastatel seisis Flyersi värava kohal suur murepilv, sest stabiilseid esitusi pole mitte ühegi puurivahi poolt saadud ja läinud suvel mindi asjaga lausa nii kaugele, et otsustati lihtsalt senise esinumbri Ilja Brõzgalovi lepingust vabastada. Uus mees postide vahel on Ray Emery, kel selja taga suurepärane aasta Blackhawksiga. Samas kaitses teda Chicagos ka korralik kaitseliin ning seega peab mees ennast uues klubis taas tõestama. Samuti asub ennast tõestama Vincent Lecavalier, kes saadeti suvel Lightningu poolt minema. Claude Giroux poolt tuleb kindlasti järjekordne resultatiivne hooaeg ja mine sa tea, kui kogu kaadervärk läheb varakult käima, siis peaks Philadelphia löömine olema ükskõik kelle jaoks üsna keeruline ülesanne.
Juba mullu oli suhteliselt keerukas alistada Blue Jacketsit. Õigemini väravavaht Sergei Bobrovskit, kelle sõna otsess mõttes ulmelised esitused väravasuul tõid talle ka hooaja parima väravavahi tiitli. Tugevale kaitsele lisati poole hooaja pealt ka ohtlik ründerelv Marian Gaboriku näol ning teda asub uuel hooajal toetama ka Bruinsist saabunud Nathan Horton. Küll seda alles paari kuu pärast, kuna hetkel on ta veel taastumas õla operatsioonist. See tähendab, et Bobrovski ja Columbus peavad kohe hooaja alguses sisu näitama. Kui ilma Hortonita suudetakse konkurentsis püsida, siis ei pea Columbuse pärast muretsema ainult divisjonikaaslased.
Ka Hurricanes loodab, et neid võetakse algaval hooajal taaskord tõsiselt. Eelmise hooaja rikkus väravavaht Dan Ellise vigastus, mis kasvatas Carolina playoffide põua nelja hooaja pikkuseks. Seejuures sai see alguse pärast 2009. aasta konverentsifinaalikohta ja Hurricanes võitis Stanley karika alles nii hiljuti kui 2006. aastal. Ebaõnnestunud hooajad on lasknud klubil korjata rohkelt noori talente ja lähiaastatel, miks mitte algaval hooajal, peaks ka uus tõus alguse saama.
Meeskonnad on järjestatud pidades silmas teksti voolavust.
hea töö
VastaKustuta