reede, 16. august 2013

Premier League hooaja eelvaade - kas London tõukab Manchesteri troonilt?

Uus Premier League'i hooaeg algab väga huvitavas seisus, kus kõigi eelmisel hooajal esikolmiku moodustanud klubide juures töötavad uued peatreenerid. Eelmise hooaja lõpus 11-punktilise eduga meistritiitli võitnud Manchester Unitedi selja taga mahtusid tervelt viie meeskonda kuue punkti sisse. Liiga ladviku moodustavad tänavu kindlasti samad klubid, kuid see ei tähenda, et hooaeg kujuneb igavaks.

Tiitlikaitsja United alustab hooaega väga uudses seisus, kus enam ei istu peatreeneritoolil Sir Alex Ferguson. Muutus on suur, kuna koos Fergusoniga on lahkunud ka täiesti omamoodi režiim. Nagu naljaninad ütlevad - enam ei näe me isegi Fergie time'i. Uuel peatreeneril David Moyesil on selja taga rohked kogemused Evertoni lootsina, kuid iga-aastane võidujooks viimasele eurokohale on täiesti teistsugune, kui pingeline heitlus meistritiitlile ja Meistrite liiga kohale.


Julgen väita ka, et Moyesi algus Unitedis pole olnud ideaalne. Suvise turnee Aasias võib lugeda läbikukkunuks, sest seal saadi mitu ootamatut kaotust. Jah, tegu on "mõttetute" mängudega, kus resultaadi asemel tähtis lihtsalt mängupraktika, aga ükski teistest suurklubides nii suurtes raskustes hooajaeelsetes mängudes ei olnud. Lisaks pole Moyes suutnud meeskonda ka tugevdada. Hetkeseisuga on United teinud suvel täpselt ühe ostu, kelleks on noor uruguaylane Guillermo Varela, kes jääb tõenäoliselt esindusmeeskonnast üpris kaugele. Moyes on küll esimese skeptitsismi laine Community Shieldi võiduga maha surunud, kuid "Punaste Kuradite" liigakalender on alguses neetult raske - 2. voor kodus Chelsea, 3. voor võõrsil Liverpool, 5. voor võõrsil Man City - ning see võib endaga peagi kaasa tuua järgmised kõhklejad ja suurema kriitikarahe. Kui muidugi United neist mängudest 9 punkti ei võta, mille järel eeldatavasti hakatakse Moyesile ja Unitedile juba tiitlit pihku sokutama.

Manchesteri sinine pool City on uueks hooajaks peatreeneritoolil Roberto Mancini väljavahetanud Manuel Pellegriniga. Tšiillane tegi eelnevalt Hispaanias suurepärast tööd Malagaga juhtides Andaluusia klubi eelmisel hooajal Meistrite liigas lausa veerandfinaali. Olgugi, et City'l on kahtlemata kihk haarata naabrilt Premier League'i troon tagasi, siis usun, et Pellegrini toomine meeskonna juurde on märk ka sellest, et klubi naftašeikidest omanikud loodavad suurimat edu saavutada siiski Euroopas.


Mancini tegi ju tegelikult City'ga väga head tööd - võideti liiga, võideti karikas - kuid just ebaõnnestumine Euroopas kiskus lõpuks tema aktsiad sedavõrd alla, et pärast eelmise hooaja lõppu ei uskunud eriti enam keegi, et itaallane veel üheks hooajaks võimaluse saab. Pellegrini on Inglismaale tulnud väga raevukate sõnadega. Ta on hinnanud meeskonda, mida suvel täiendatud 114 miljoni euro eest, Premier League'i tugevaimaks. Samas ei saa öelda, et City poleks ka eelmisel hooajal olnud liiga parima koosseisuga. Seega on väga huvitav näha, mida Pellegrini selle meeskonnaga korda suudab saata.

Tiitlit tahab loomulikult taaskord ka Chelsea omanik Roman Abramovitš ning selle nimel võib öelda, et on ta osa oma uhkusest alla neelanud ning toonud Londonisse tagasi Jose Mourinho. 2007. aastal ootamatult Chelsea'st vallandatud Mourinho on Inglismaale naasnud selge sihiga viia Chelsea taas Inglismaa tippu ning kindlasti on talle personaalseks eesmärgiks ka Meistrite liiga võit, mis tal esimese perioodi ajal Londonis saavutamata jäi.


Chelsea on suvel üpris rahulikult tegutsenud. Esindusmeeskonda on ostetud vaid kaks uut mängijat Marco van Ginkel ja Andre Schürrle, kuid seda suuresti seetõttu, et mitmed mehed, keda nähakse tuleval hooajal väga oluliste lülidena veetsid eelmise hooaja klubist eemal laenulepingutega. Mourinho on hingelt võitja, kuid Chelsea fännidele on ta lubanud, et seekord soovib ta panna oma meeskonna mängima ka ilusat jalgpalli. Kas Mourinho on sõnapidaja mees näeme juba 30. augustil, kui Euroopa superkarikamängus on Chelsea vastaseks Müncheni Bayern.

Me saaksime üles rivistada päris korraliku algkoosseisu nendest mängijatest, keda tänavusel suvel on Arsenaliga seostatud. Kurb tõsiasi on aga paraku see, et Arsene Wengeri meeskonnaga on suvel liitunud vaid üks mängija - 20-aastane ründaja Yaya Sanogo. Ja kuna Sanogo tuli Prantsusmaalt üle täiesti tasuta, sest tema leping Auxerre'iga oli lõppenud, siis saavad hetkel isehakanud humoristid lisaks erinevate sündmuste loetlemisele, mis on juhtunud alates hetkest, mil Arsenal võitis viimati mõne tiitli (FA karikas 2005), hoobelda ka sellega, et me kõik oleme suvel kulutanud rohkem raha kui Arsenal.


Kuna Wenger pole suutnud suve jooksul meeskonda tuua neid nägusi, keda soovis, siis on hetkel Arsenali koosseis ka väga hõredaks jäänud. Eeldati, et ostud saadakse tehtud ning müüdi mitu mängijad maha, kuid hetkeseisuga on see plaan Wengerile ninanipsu tegemas. Viimati oli selline olukord 2011. aasta suvel, mis viis üleminekuakna viimasel päeval lõpuks selliste pannikaostudeni nagu Mikael Arteta, Andre Santos ja Per Mertesacker. Esimene on küll oma koha meeskonnas leidnud, kuid Santos, kes nüüdseks klubist ka lahkunud, ning Mertesacker on siiski olnud pettumused. Kui Wengeril ei õnnestu soovitud oste sooritada, siis võib Arsenal väga vabalt esinelikust välja kukkuda.

Teiste ebaõnnestumist on ootamas Tottenham. 72 punkti ja viies koht tähendas eelmisel hooajal Spursi jaoks seda, et tegu oli rekordilise punktisummaga, millega jäädi eemale Meistrite liiga kohast. Andre Villas-Boas on viimasti hooajal 1989/90 esikolmikus lõpetanud klubist vormimas taas tiitlipretendenti. Suvel on Spurs loobunud mitmest nii öelda "koha täitjast" ning meeskonda on tugevdatud tervelt 72 miljoni euro eest. Kui Arsenal ja Manchester United pole oma ostudega hakkama saanud ning Chelsea ja Manchester City alustavad uute peatreenerite käe all, siis peaks justkui teoorias olema Spursil hooaja alguses korralik eelis.


Samas muidugi sõltub uue hooaja edu sellest, kas suudetakse kinni hoida "100 miljoni mehest" Gareth Bale'ist või mitte Eelmisel hooajal Cristiano Ronaldo järel alles teise mängijana Inglismaal nii ajakirjanike poolt hooaja parimaks mängijaks, parimaks nooreks, kui ka kaasmängijate poolt parimaks mängijaks valitud waleslane on erinevate vigastuste tõttu vahele jätnud suure osa hooajaks ettevalmistustest ning temaga seotud üleminekujutt ei taha kuskile kaduda - kas ta siis läheb Real Madridi või ei. Arvatavasti me põhjapanevat hinnangut tema tuleviku suhtes ei saagi teha enne üleminekuakna sulgumist. Julgen aga väita, et kui Bale jääb, siis on Spursi näol tegu väga tõsise esikolmikukoha nõudlejaga, kui ta aga lahkub, siis saab esineliku suurimaks ohuks Liverpool.

Elu Tottenhami ja Liverpooli selja taga kujuneb kindlasti väga tasavägiseks. Eelmise hooajal lõpus eraldas kaheksandana lõpetanud West Bromwich Albioni liigas viimasena ellujäänud Sunderlandist vaid 10 punkti. Eelnevatel hooaegadel on olnud ka Everton teistest nii öelda " selgelt parem meeskond", kuid mul on väga sügavad kahtlused, kas Roberto Martinez on suuteline Moyesist maha jäänud meeskonna panna mängima seda mängu, mida ta Wiganis viljeles. Evertonis on hetkel selgelt rohkem füüsilist kui tehnilist jõudu. Teiste keskelt võib hoopis üllatada ehk Swansea City.


Liigakarikavõiduga Euroopa liigasse kvalifitseerumine on Walesi klubile toonud korraliku rahalise turgutuse ning seda on peatreener Michael Laudrup suvel ka targalt kasutatud. Eriti uhke ost on tehtud Wilfried Bony näol, kes lõi eelmisel hooajal Hollandi liigas lausa 31 väravat. Eredivisiest on muidugi aastate jooksul Inglismaale tulnud igasugu väravamasinaid, mõned on õnnestunud (van Persie, van Nistelrooy), mõned mitte (Kezman, Alves), kuid Bony näib hea lisanduse ning mõistliku ostuna, olles löönud kaks väravat oma ametlikus debüütmängus Malmö vastu. Lisaks väravatetele saab Bony ostu hinnata hea käiguna ka selle poolest, et eelmise hooaja väravatemasinal Michul on nüüd vajadusel korralik vahetusmees olemas. Eelmise hooaja lõpus tegi hispaanlase vorm väga järsu kukkumise ning selle põhjusena nähti just väsimust. Samas osteti muidugi Bony Michuga koos mängima, seega ootab vastaseid ees paras peavalu, kuidas neid mehi tekistada.

Vaadates liigatabeli tagumisse otsa, siis julgeks esimese liigas langejana noppida välja Crystal Palace'i. Londoni klubi peatreener Ian Holloway on küll muhe mees, kes tegi Blackpooliga paar hooaega tagasi Premier League'is imesid, kuid lõppes õnnetult see üritus ja raske on näha midagi muud ka tänavuse Palace'i poolt - koosseis on lihtsalt sedavõrd kehv. Uustulnukatest tundub üldse olevat vaid Cardiff City see, kes ellujäämisplaani tõsiselt võtab, olles suve jooksul oma rekordostusumma mitmel korral üle löönud. Hull City on täiendusi saanud, kuid need ei tundu olevat piisavad, et koht kõrgseltskonnas säilitada. Meeskonna peatreener Steve Bruce pole samuti kõige parema reputatsiooniga. Rasket hooaega ennustan ka Stoke City'le. Aastaid on kõrgliigas elatud tänu Tony Pulise võitluslikule mänguplaanile, kuid tema on nüüd ametist vabastatud ja mängijatel tuleb harjuda hoopis teistsuguse elu ja mängustiiliga. Uueks peatreeneriks on Mark Hughes, mis samuti Stoke'i fänne arvatavasti ei julgusta.

Premier League'i avavoor tuleb selline:

Liverpool vs Stoke City
Arsenal vs Aston Villa
Norwich City vs Everton
Sunderland vs Fulham
West Brom vs Southampton
West Ham United vs Cardiff City
Swansea City vs Manchester United
Crystal Palace vs Tottenham Hotspur
Chelsea vs Hull City
Manchester City vs Newcastle United

NB! Sarnaselt varasematele aastatele näeb Premier League'i mänge selgi hooajal Viasat Sport Balticust!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar