Kahtlemata on hea moodus parimatest parimate eraldamiseks tiitlite lugemine, kuid see argument näib samas ka mõttetu, kui kõigile eelpool mainitud mängijatele paneb seitsme sõrmusega ära ka selline mees nagu Robert Horry. Läbi aastate on NBA-s mänginud mitmeid väga talendikaid mängumehi, kes aga paraku pole erinevatel põhjustel meistrisõrmuseni küündinud. See ju aga ometi ei võta grammi võrragi ära nende talenti ning oskusi. Järgnevalt ka pilguheit nendele kõige kõigematele mängijatele, kes oma karjääri jooksul meistrisõrmust ei võitnud.
Näib igati paslik alustada Tracy McGrady'st, kes teatas eile, et teeb NBA-ga lõpparve. Kaks korda põhihooaja suurimaks korvikütiks küündinud McGrady sai tänavu alles 34-aastasena võimaluse mängida esmakordselt NBA finaalis, aga seda vaid San Antonio Spursi viimase vahetusmängija rollis. Väljakule sai ta kahes finaalmänguks ning seda kokku vaid 14 minutiks, mille jooksul tal skoori teha ei õnnestunud.
Punktide toomine polnud tema jaoks aga probleem 2000ndatel aastatel ja nii on ta üks vaid seitsmest mängumehest liiga ajaloos, kes suutnud kaheksa hooaega järjest tuua keskmiselt mängus 20 punkti, 5 lauapalli ja 4 korvisöötu. Mitmed põlvevigastused tähendasid aga seda, et tema karjääri tabas allakäigutrepp väga varajases staadiumis ning see tõeline punktimasin jäigi lõpuks NBA meistrisõrmuseta.
Ilma sõrmuseta on ka teine legendaarne punktitooja Allen Iverson. 2001. aastal oli Iverson täiesti müstilises hoos, kui aitas Philadelphia 76ersit keskmiselt 31.1 punktiga mängus, võites suurima korviküti ja põhihooaja MVP tiitlid.
Ta tüüris vägagi keskpärase meeskonna idakonverentsi parimaks ning ka finaali. Seal ladus ta esimeses mängus LA Lakersi korvi 48 punkti. See mäng küll võideti, aga paraku ülejäänud neli kaotati. Playoffides tõstis Iverson oma keskmise punktisaagi 32.9 peale. Olgugi, et karjääri loojangul langes tema keskmine punktisaak meeletult, siis jäi see ikkagi püsima 26.7 peale ning parem karjääri keskmine punktisaak on kirjas vaid viiel mängijal.
Iversoni 26.7 jääb täpselt 25-ga napilt alla Karl Malone. Läbiaegade üheks parimaks jõuliseks ääremängijaks peetav Malone tõi oma karjääri jooksul 32 928 punkti, millest on enam suutnud vaid üks mees. Võib öelda, et 18 aastat Utah Jazzis veetnud mees ohverdaski selle Kareem Abdul-Jabbari rekordi ületamise selle nimel, et saada endale ikkagi Lakersi rivistuses ka meistrisõrmus.
Malone'i õnnetus oli olla keskpärase Jazzi meeskonna liige juba niigi konkurentsitihedas läänekonverentsis ning ajal, kui meeskond tema ümber lõpuks piisavalt heaks sai, jäi finaalis kahel aastal järjest ette Jordan ja Chicago Bulls. Eriti valus oli 1998. aasta finaali kaotus, kus Jordan tabas kuuenda mängu saatuse otsustanud viske Byron Russelli vastu just pärast seda, kui oli Malone'ilt väljaku teises otsas palli varastanud. Lakersiga mängis Malone finaalis 2006. aastal ja olgugi, et lisaks Kobele ja Shaqile oli seltskonnas ka Gary Payton, jäädi siiski Detroit Pistonsile 1-4 alla. Malone'ist rääkides aga ei saa loomulikult üle ega ümber ka tema truust võitluskaaslasest Jazzis John Stocktonist.
Terve oma karjääri Utahs veetnud mängujuht on ülekaalukas liiga liider korvisöötude arvestuses oles neid 19 aasta jooksul välja jaganud 15 806. Läbiaegade on temast enim mänge liigas pidanud vaid kaks meest. Hooajal 1989/90 püstitatud rekordit 14 ja pool korvisöötu mängu kohta ei löö arvatavasti keegi enam üle. Jazz pääses küll kõigil 19 hooajal, mil Stockton meeskonnas oli playoffidesse, kuid paraku ei suudetud otsustavat sammu teha.
Malone'i ja Stocktoniga sama generatsiooni mees on Charles Barkley. Võib öelda, et tema näol oli tegu täiesti unikaalse mängumehega. Olgugi, et Barkley'l oli kasvu alla kahe meetri (198cm, mõningatel andmetel isegi vähem), siis sai ta oma oma 16 liigas veedetud aasta jooksul tervelt 15 hooajal kirja enam, kui 10 lauapalli mängu kohta. 1996. aastal oma esimeses Houston Rocketsi särgis peetud kohtumises oma endise klubi Phoenix Sunsi vastu kogus ta täiesti müstilised 33 lauapalli, mida oli kolme võrra rohkem, kui terve Suns meeskonna peale kokku sai!
Barkley't saatsid aga karjääri jooksul ka mitmed skandaalid ning võimalik, et ka see tõttu ta lõpuks meistrisõrmuseni ei küündinud. Ainuke finaalseeria oli tal Sunsi rivistuses 1993. aastal, mil ta oli valitud ka põhihooaja MVP-ks, kuid finaalis tuli loomulikult vastu hea sõbra Jordani poolt juhitud Bulls ja isegi kui Barkley tõi finaalis keskmiselt 27 punkti ja 13 lauapalli mängu kohta, ei suutnud ta Sunsi meistriks tüürida.
Legendaarsel keskmängijal Patrick Ewingul olid aga lood hoopis hapumad, kui eelpoolmainitud Jazzi paaril ja Barkley'l. Erinevalt nendest mängis ta New York Knicksi rivistuses samas konverentsis, kus Chicago ja tema ajal alistas Knicks playoffides Bullsi vaid korra, siis kui Jordan oli pensionile läinud.
Kaks finaalseeriat ta aga siiski kirja sai. Esimene neist oli 1994. aastal, kui Jordan oli väljakutelt eemal. Väga tasavägises seerias Houston Rocketsi vastu jäädi aga lõpuks 3-4 alla. Teine oli viis aastat hiljem Spursi vastu, mis kaotati juba kindlalt 1-4. Suuresti ka seetõttu, et vigastustega kimpus olnud Ewing tegi kaasa vaid esimeses kahes mängus. Tiitlivõitude asemel on Jamaikal sündinud Ewing aga läinud ajalukku, kui üks vaid kümnest mängijast, kes karjääri jooksul kogunud üle 22 000 punkti ja 10 000 lauapalli.
Oma parimatel aastatel mängis idakonverentsis ka Dominique Wilkinsi. Läbiaegade üheks liiga parimaks pealtpanejaks peetav väike äär oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses Atlanta Hawksi liider. Hooajal 1987/88 saavutas ta karjääri parima keskmise punktisaagi, kui tõi põhihooajal 30.7 punkti mängus. Samal hooajal jõudis ta ka kõige lähemale finaalile.
Viimane takistus Wilkinsi ja Hawksi ees oli aga Birdi poolt juhitud Boston Celtics. Seeria seitsmendas mängus pidasid kaks meest maha suurepärase viskeduelli. Wilkins tõi 47 punkti tabades väljakult 23-st viskest 19, Bird sai kirja 34 silma, kuid tõi 20 neist viimasel veerandil ning Atlanta finaali rong lahkus 116-118 kaotusega. Pariisis sündinud Wilkins on üks vaid kuuest mängijast, kes kaheksa aasta jooksul toonud põhihooajal keskmiselt mängus vähemalt 25 punkti.
Wilkinsi kõrval on teine märkimisväärne mees, kes oma karjääri jooksul üheski finaalseerias osaleda ei saanud Chris Webber. Oma karjääri keskmisteks numbriteks 20.7 punkti, 9.8 lauapalli, 4.2 korvisöötu, 1.4 vaheltlõiget ja kulpi kogunud jõuline ääremängija oli 2000ndate aastate alguses üheks efektiivseimaks ründemeeskonnaks olnud Sacramento Kingsi liider, kuid nullindate alguses lõpetas Kingsi hooaja tervelt kolm aastat järjest Kobe Bryanti ja Shaquille O'Neili võimas Lakersi meeskond, mis läänekonverentsi domineeris.
Nullinate keskel üritas ta veel Philadelphias koos Iversoniga vormida tiitlivõiduks piisavat löögirusikat, kuid mõlema mehe "parim enne" oli selleks hetkeks juba möödas ning loodetud edu ei tulnud. Webberiga sama ajastu mees on liiga läbiaegade üks parimaid kaugviskajaid Reggie Miller. Terve oma karjääri jooksul Indiana Pacersi särki kandunud tagamängija tabas kokku 2560 kolmepunktiviset, mis oli liiga rekord enne, kui Ray Allen selle 2011. aastal üle lõi. Pacers ja Miller mängisid finaalis 2000. aastal, kus aga jäädi mängudega 2-4 alla samuti Lakersile.
Eriti õnnetumees on karjääri keskmise punktisaagi edetabeli neljas mees Elgin Baylor. Terve karjääri Lakerisit esindanud mees saavutas tipu hooajal 1961/62 38.3 punktiga mängu kohta. Ta veetis liigas 14 hooaega, mil Lakers osales kaheksas finaalseerias, kuid ei võitnud mitte ühtegi meistritiitlit!
Lakers sai kõigil neil aastatel, välja arvatud 1970, kui kaotati Philadelphiale, finaalis peksa Celticsi käest, tänu millele kogusid tervelt kaheksa toonase legendaarse Celticsi meeskonna liiget endale ka vähemalt seitse meistritiitlit. Tabeli tipus troonib Bill Russell 13 tiitlivõiduga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar