Uue hooaja ümberkorraldused tähendavad seda, et Lightning leiab ennast hoopis kõvema konkurentsiga divisjonist, kui varasemalt harjutud on. Seega saab varasematest ebaõnnestumistes süüdistada vaid iseennast. Atlandi divisjonis tuleb võidelda tervelt viie mullu playoffidesse jõudnud meeskonnaga (Boston Bruins, Detroit Red Wings, Montreal Canadiens, Toronto Maple Leafs ja Ottawa Senators).
Lisaks divisjonide koosseisudele on muutunud ka playoffidesse kvalifitseerumise viis. Mõlema konverentsi kahest divisjonist saavad nüüd Stanley karika peale heitlemist jätkata konkreetselt kolm meeskonda, kellele lisanduvad veel kaks meeskonda wild card'i näol. Nendeks saavad meeskonnad, kes saavad üldises konverentsi edetabelis parima positsiooni. Varasemalt jagati playoff-kohti just konverentsi edetabeli järgi ja kuna Lightning mängis varasemalt üsna lahjas Kagu-divisjonis, siis oli sealt üsna kerge punkte korjata. Kuigi nagu me tagantjärgi tarkadena teame, siis ei tulnud see ikkagi Tampal kõige õnnestunumalt välja ning otsustavaid mänge on siiski tulnud kodus telerist jälgida.
Vaadates silma uuele hooajal ei saa aga samas Tampa võimalusi ka lootusetuteks hinnata. Teoorias on divisjonis kaks selget favoriiti Bruinsi ja Red Wingsi näol ning seejärel viis head meeskonda (kellele lisandub koos Lightninguga ka Florida Panthers ja Buffalo Sabres). Seega peakski ülesandeks olema enda mahutamine nende kolme hea meeskonna hulka. Ja nüüd see kõige tähtsam küsimus - mida tuleb selleks teha?
Et olla konkurentsivõimeline, peab Lightning parandama oma kaitsemängu ning leidma stabiilse nr. 1 väravavahi. Olles rünnakul juhitud supermehe Steven Stamkose poolt, kellele kõrval mängib ustavat abistajat veteran Martin St. Louis, on Tampa mitu hooaega järjest olnud üks liiga resultatiivsemaid meeskondi. Suve jooksul on ründesse veelgi talenti lisatud, kui drafti 3. valikuna võeti Jonathan Drouin. Idee järgi võib hokimänge võita ka lihtsalt vastastest rohkem väravaid visates, kuid playoffide meeskondi eraldab niisama headest meeskondadest just korraliku väravavahi olemas olu. Samas ei tasu ka väravavahtide statistikat liialt tõsiselt võtta. Lightningu peatreener Jon Cooper on näiteks öelnud: "Esinumbriks tõuseb see väravavaht, kellega me saame enim võite." Esinumbri koha pärast hakkavad võitlema Andreas Lindbäck ja Ben Bishop.
Huvitaval kombel on Lightningu tiimijuht Steve Yzerman kogunud samasse klubisse kaks liiga pikimat väravavahti. Lindbäck, kes soetati eelmise hooaja eel Nashville Predatorist, on 1.98 meetrit pikk ning Bishop, kes toodi meeskonda eelmise hooaja keskel Ottawast, on 2.01 meetrit pikk, mis teeb temast üldse pikima väravavahi, kes NHL-is mänginud on. Teooria on muidugi hea - mida pikem on väravat kaitsev mees, seda vähem on ju litril ruumi temast mööda lendamiseks. Paraku ei suutnud mullu kumbki mees eriliselt särada. Mõlemad hoidsid küll tõrjeprotsendi üle 90, kuid lasid siiski selja taha ligi kolm väravat mängus. Samas on tegu üsna noorte väravavahtidega - Lindbäck on 25-aastane ja Bishop 26 - seega on nad kindlasti arenguvõimelised. Me aga kõik teame ju vana sporditõde, et noorte puhul tuleb olla valmis ebastabiilseteks esitusteks. Selle tõttu ongi kogemus spordis väga suures hinnas.
Kaitse on Lightningul samuti üsna noor. Kolme "vanakese" Sami Salo (39-aastane), Eric Breweri (34-aastane) ja Matt Carle'i (28-aastane) selja taga on mitu hakkajat noorukit, kellest enim mänguaega hakkavad kindlasti saama 2010. aasta drafti teine valik Victor Hedman ja mullu oma debüüthooajal hea mänguga üllatanud Radko Gudas. Hedmadil on 22-aastasena algamas juba viies hooaeg ning temast loodetakse kaitseliini liidrit. Kogemusi peaks juba piisavalt olema, mis nagu mainitud sai tähendab stabiilseid esitusi ja lisaks heale punktisaagile ründefaasist on rootslasel vaja olla ka see mees, kes vastaste ründajatele juba eos hirmu naha vahele ajab. Seejuures väärib ära märkimist, et üks huvitav muutus, mis on Lightningu hooajaeelsetes mängudes silm hakanud - lisaks sellele, et kõik neli on seni võidetud - on see, et mäng on palju agressiivsem ning vastastele sooritatakse rohkem jõuvõtteid. See annab lootust, et Tampa noorukid on valmis ennast jääl kehtestama ja uuel hooajal ei ole enam kerge Lightningu vastu väravaid visata.
Mainides suviseid muudatusi, siis ei saa loomulikult üle ega ümber ka Vincent Lecavalier lahkumisest ning tema asendamisest Valtteri Filppulaga. Soomlane peab täitma väga suured saapad, kas ta on selleks valmis? Samas tuleb mainida, e otseselt ei ole Filppula näol kindlasti tegu Lecavalier asendajaga. Tegu on erinevat tüüpi mängijatega. Lecavalier on Lightningu läbiaegade suurim väravakütt 383 tabamusega, Filppula on aga väravate viskamise asemel rohkem väravavõimaluste looja ja kaitse abistaja. Seega võib loota, et säärasest muutusest on Lightning suve jooksul siiski kasu lõiganud. Väravakütte on meeskonnas ohtralt, kuid Filppula lisandumisega on meeskonnas juures üks ründaja, kes ei pane pahaks ka kaitsemängijate abistamist. Samas võib ta ka olla väga ohtlik vastaste väravale, mida näitavad hooaja 2011/12 numbrid 23 väravat ja 43 söötu. Kontrollkohtumistes on ta Cooperi poolt teeninud ohtralt kiidusõnu. Märtsis peatreeneriks saanud Cooper lausus pärast reedest mängu St. Louis Bluesi vastu, mis lõppes 4-3 võiduga: "Litter on tema kepi peal nagu yo-yo. Kui panna temaga samasse ründekolmikusse kaks väravakütti võib juhtuda väga häid asju."
Viimase asjana väärib uue hooaja edu lootuses ära märkmist ka see, et Cooper on mitu aastat tegelenud Lightningu järelkasvuga ja seda väga edukalt. Hooajal 2010/11 tüüris ta Norfolk Admiralsi AHL-i meistriks ja mullu juhendas ta enne Lightningu etteotsa edutamist Admiralsi Tampa sõsarmeeskonnarollis välja vahetanud Syracuse Crushi, mis jõudis samuti AHL-i finaali. Ta on mitmete Lightningu lootustandvate mängijatega tihedat koostööd teinud, teab nende nõrkusi ja tugevusi ning seega on ta loodetavasti võimeline vormima kolm ühtlast kaitsepaari ja neli ohtliku ründekolmikut, et klubi taaskord Stanley karika konkurentsi viia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar