Kanada koondisesse kuulusid 2010. aasta kodusel, Vancouveris peetud mängudel Roberto Luongo, Marc-Andre Fleury ja Martin Brodeur. Kõik kolm on kahtlamata konkurentsis ka tänavu küll, aga kahe esimese võimalusi võib pidada suuremateks Brodeuri omadest, kes 41-aastasena on juba oma karjääri loojangul ning tänavu ka, vähemalt seni, üsna kehvas vormis numbritega 2.44 ja 89.8%, mis selgelt alla tema karjääri keskmiste näitajate (2.23, 91.3%). Samas peaksid vanad teened hoidma koha Luongo jaoks, kes tegelikult oli Vancouveris võidetud turniiril suur kangelane lastes endale mängu kohta keskmiselt visata vaid 1.76 väravat.
Fleury on hinnatud väravavaht ning tänavused numbrid 2.01 ja 92.2% selle kinnituseks, kuid samuti on ta endale kogunud reputatsiooni, kui mees, kes hangub suure surve all. Tal on pärast edukat põhihooaega selja taga mitu ebaõnnestunud playoffide seeriat. See võib ka koondist koostava Steve Yzermani meeles mõlkuda. Heal juhul võiks Fleury koondisesse kaasata vaid kvaliteetse varumehena, kuid sama ei tea ka, kuidas talle selline roll istub.
Kõva häälega nõutakse üheks koondise liikmeks Minnesota Wildi eest suurepärast hooaega tegevat Josh Hardingut. 29-aastane puurilukk on hetkel vähemalt kümme mängu pidanud väravavahtide seas mängu kohta keskmiselt vähim väravaid lasknud mees (1.50) ja samuti on tema tõrjeprotsent fantastiline 93.8%. Tema edulugu oleks veel muinajutulisem selle fakti põhjal, et alles eelmise aasta oktoobris diagnoositi tal polüskleroos - tõsine haigus, mis põhjustab käte-jalgade nõrkust, lihasvärinaid ning isegi nägemishäireid. See pauk tabas teda vaid kaks aasta pärast seda, kui tõsise parema põlve vigastuse tõttu jäi tal vahele terve hooaeg.
Harding tegi mullu kaasa vaid viies põhihooaja mängus olles kindel nr. 2 puurivaht soomlase Niklas Bäckströmi selja taga. Küll algas aga tema tuhast tõus playoffide ajal, mil Bäckström avaringis Chicago Blackhawksi vastu esimese mängu eel vigastuse tõttu auti langes. Blackhawks alistas Wildi viie mänguga, kuid Harding tõestas nii endale, kui ka Wildile, et teda võib veel ees oodata edukas NHL-i karjäär. Tänavu puksiski ta Bäckströmi võrdsetelt positsioonidelt alustades kiirelt postide vahelt välja. Eelmisel hooajal terve liiga peale koos Antti Niemi ja Henrik Lundqvistiga enim võite (24) kirja saanud 35-aastane soomlane on tänavu mänginud vaid 11. kohtumises.
Samas võib äkki Hardingu numbrid "välja vabandada" sellega, et hooaeg on veel noor? Tema talendi mitte austajad on igatahes välja toonud selle, et miks mitte siis kaaluda Ben Scrivensi kaasamist koondisesse, kes jääb Hardingule väravate arvult ülinapilt maha (1.56), kuid edestab teda tõrjeprotsendi poolest, mis on üldse liiga parim 94.3%. 27-aastase Scrivensi jaoks on aga tegu alles kolmanda hooajaga liigas ja tema mullused numbrid Toronto Maple Leafsi eest olid siiski üsna keskpärased 2.69 ja 91.5%
Leafs on tänavu kandmas suurepärane duo James Reimer ja Jonathan Bernier, kes mõlemad on samuti kanadalased. Tänu sellele, et Toronto pole eliitmeeskond ei saa kumbki särada väravate arvuga, kuid neil on silmapaistvad tõrjeprotsendid - vastavalt 93.2% ja 92.9% - mis mõlemad paremad, kui näiteks Fleury'l, keda on Pittsburghis toetamas parem kaitsemüür. Seega keda pidada paremaks väravavahiks? Ja omakorda küsimus, et kas koondises peaks olema mees, kes tegelikult ei ole oma klubi esinumber?
Rohkete kandidaatide sekka võib nimetada ka Philadelphia Flyersi Steve Masoni ja Montreal Canadiensi Carey Price'i. 25-aastane Mason on 2009. aasta NHL-i parimaks noormängijaks valitud mees ja kindlasti väga hea väravavaht, kuid noorele mängumehele kohaselt on teda saatmas ebastabiilsus. Näiteks mullu Columbus Blue Jacketsi eest mängides jäi tema keskmine sisse lastud väravate arv kolme ligidale (2.95) ja tõrjeprotsent alla 90 (89.9%). Tänavu, kui ta on uues meeskonnas kiirelt tõusnud vaieldamatuks esinumbriks, on need märgatavalt tõusnud (2.33 ja 92.7%), kuid tema puhul on suureks küsimärgiks, kuidas ta olümpiamängude suure surve all vastu peab. Price on vaid aasta võrra vanem, kuid mängimas tänavu väga stabiilselt - 2.08 ja 93.4% on fantastilised numbrid, mis märgatavalt paremad tema karjääri keskmistest ( 2.56 ja 91.5%).
Samuti ei saa unustada Corey Crawfordi. Nagu eelpool sai mainitud, siis väga head meeskonda eraldab lihtsalt heast korralik väravavaht ja kuidas mitte hinnata kvaliteetseks meest, kelle klubi on hetkel Stanley karika kaitsja? Samuti on Blackhawksi puurilukk hetkel ka Fleury'ga jagamas esikohta võitude arvestuses - neid on mõlemal 17. Samas on aga vana-aastaõhtul 29-aastaseks saava Crawfordi statistilised näitajad vägagi keskmised - 2.47 ja 90.7% - ning väga halval ajal on teda tabanud ka vigastus, mis peaks ta halvima stsenaariumi kohaselt hoidma jäält eemal kuni uue aastani.
Segane on seis ka USA väravasuul. Vancouveris olid kaasas Ryan Miller, Jonathan Quick ja Tim Thomas. Kõigi kolmega on hetkel kahtlased seisud. Miller on õnnetul kombel liiga ühe halvima meeskonna liige, mis hoiab tema keskmist sisse lastud väravate arvu kohutava 2.95 juures, kuigi tõrjeprotsent on korralik 92%. 2012. aasta playoffide väärtuslikuim mängumees Quick on kubemevigastusega audis vähemalt kuni jõuludeni ning ka hooaeg olnud tema poolt kehv (2.35, 90.5%). Thomase parim enne näib 39-aastasena möödas olevat, kuigi on ringlemas ka arvamusi, et Florida Panthersi mees tuleks koondisesse arvata just tema kogemuste pärast, sest ega olümpial varuväravavahid nagunii palju võimalusi ei saa ning tema võiks olla see, kes treeningutel oma noorematele ametikaaslastele tarkuseteri jagab. Kuigi iseasi, kas ta isiklikult selliseks rolliks valmis on.
Tänavu on esile tõusnud aga ka mitu huvitavat uut koondisekandidaati. Cory Schneider on Devilsis Brodeuriga mänguaega jagades kogunud endale ilusad numbrid 1.89 ja 92%, kuid samas on selgelt vähem mänginud, kui konkurendid ja kas neid numbreid saab täieliku tõena võtta?
Vaid viiel mehel on hetkel kirjas rohkem võite, kui Tampa Bay Lightningu üllatusmehel Ben Bishopil. Novembris 27-aastaseks saanud puurilukk pidi tänavu Anders Lindbäckiga võrdselt mänguaega saama, kuid lükkas rootslase üsna hooaja alguses kiirelt tahaplaanile. Hetkenumbrid 2.11 ja 92.9% on väga head, kuid tal on selja taga alla 70 NHL-i mängu. Kevadel pidi ta MM-il olema meeskonna esinumber, kuid jänkid tüüris pronksmedaliteni hoopis toona vaid 19-aastane John Gibson, kes mängimas AHL-is Anaheim Ducksi tütarmeeskonnas Norfolk Admirals.
Enne hooaega näisid kindlate minejatena Detroit Red Wingsi Jimmy Howard ja Ottawa Senatorsi Craig Anderson. Mõlemad mahtusid mullu tõrjeprotsendi osas liiga esikümnesse - vastavalt 92.3% ja 94.1% - ning Anderson oli ka vähim väravaid lasknud mees 1.69-ga, kuid mõlemad on seni tänavu olnud kohutavas vormis. Howardi numbrid on langenud 2.66 ja 91% peale ning Andersoni on tabanud veel suurem tagasilöök. Tal on ette näidata vaid 3.40 ja 89.5%. Üle kümne mängu pidanud meestest omavad mullusest põhihooaja parimast puurilukust kehvemat tõrjeprotsenti vaid kolm mängijat! Sisse lastud väravate arvestuses on Anderson üldse viimane! USA tiimijuhil Jim Johannsonil on igatahes kuhjaga mõtteainet.
Suur muutus ootab ees ka Soome koondist. Vancouveris olid rivis Niklas Bäckstöm, Miika Kiprusoff ja Antero Niittymäki. Kirusoff ja Niittymäki on nüüdseks mõlemad karjääri lõpetanud ning usun, et Bäckstöm ei mahu koondisesse tänu oma vormilangusele ja vähesele mängupraktikale. Samas ei pea põhjanaabrid pikalt nutma, sest hetkel on NHL-i mängimas suurepärane grupp soomlastest väravavahte. Tuukka Rask, Antti Niemi, Kari Lehtonen Pekka Rinne - kõik on suurepärased puurilukud ning raske on ühte teisele eelistada. Suure teene on Soome meeskonna juhile Jari Kurrile teinud hokijumal, kes lülitas Rinne pikemaks ajaks puusavigastusega välja. On suure kahtluse all, kas Nashville Predatorsi mees üldse enne uut aastat jääle naaseb. Samas ei saa teda valikust ka täielikult välja lülitada, sest uuel aastal naastes jääks 2011. ja 2012. aastal NHL-i parima väravavahi tiitlile nomineeritud Rinnele siiski piisavalt aega saamaks mängupraktikat, et olümpial olla väärtuslik meeskonnaliige. Niemi jäi mullu parima väravavahi valimistel alla vaid Blue Jacketsi Sergei Bobrovskile ning Lehtonen on olnud hinnatud mees juba mitu aastat. 2007. aasta MM-il, kus soomlased võitsid hõbemedalid, valiti ta turniiri parimaks väravavahiks. Ja siis on veel neliku kõige noorim liige Rask.
26-aastane Rask tegi mullu suurepärase hooaja lastes põhihooajal oma selja taha vaid 2 väravat mängus, tõrjeprotsendiga 92.7%. Playoffides tõstis ta need numbrid veel ka 1.80 ja 94% peale ning vaat, et ainuisikuliselt lülitas konkurentsist supertiimi Penguinsi. Tänavu on Savonlinnas sündinud mees jätkanud sealt, kus pooleli jäi - 1.87, 93.5%. Erinevalt oma kogenumatest rahvuskaaslastest on Rask aga alles mängimas teist hooaega oma meeskonna põhiväravavahina. Samas ei maksa tema kogemuste puudust ka ületähtsustada. Tema meeskond ja suuresti just tänu tema esitustele, mängis ju mullu Stanley karika finaalis.
Ootamatult on tekkinud kahtlus ka selle osas, kes peaks olema Rootsi esinumber. Kuningas Henrik Lundqvist, kes alates oma debüüthooajast 2005/06 on parima väravavahtide nominentide sekka sattunud tervelt viis korda, on tänavu oma kõrgete standardite kohta mängimas šokeerivalt kehvasti. Ta on tänavu keskmiselt sisse lasknud 2.6 väravat, kuigi tema karjääri keskmine on nii fantastiline kui 2.25.
Ootamatule taseme langusele üritatakse loomulikult leida ka põhjust. Kas selles on süüdi enne hooaega väravavahtide varustuse juures läbi viidud reeglite muudatus (see seletaks mingil määral ka Andersoni kukkumist) või on fenomeni taga hoopis see, et tal kulus New York Rangersiga uue lepingu osas kokkuleppele jõudmisele liigselt pikk aeg ja nüüd, kui uus, tasuv leping taskus pole enam justkui ajutiselt motivatsiooni? Igatahes on tema vormi langus toonud tekitanud järsult vajaduse leida võimalik alternatiiv. Selleks võiks olla Jonas Gustavsson, kes on Red Wingsi eest teinud suurepäraseid esitusi ning kogunud näitajateks 2.03 ja 93%. Ta on küll seni saanud vähe mänguaega - vaid 11 mängu, millest alustanud 10 - kuid on nendes meeskonnale võidud enamjaolt koju toonud, neid on kirjas kaheksa.
Kevadel tõid Rootsile pärast 7-aastast pausi MM-tiitli Sabresi varumees Jhonas Enroth ja Panthersi poolt hetkel AHL-i saadetud Jacob Markström. NHL-is on neil aga seni tõeline läbimurre tegemata, seega võib eeldada, et kumbki neist Rootsi esikinda kohale prentendeerima ei hakka. Hetkeseisuga näib aga küll, et Gustavsson on väga tõsine konkurent ootamatult kõikuma löönud Lundqvisti troonile. Teine konkurent võinuks olla ka Viktor Fasth, 2011. aasta MM-i parim mängija, aga vigastuste tõttu on tema tänavu Ducksi eest jääle saanud vaid viis korda. Tuleviku tarbeks on Rootsil esilekerkimas Robin Lehner. Vaid neli meest omavad hetkel 22-aastasest Senatorsi puurivahist paremat tõrjeprotsenti, mis on 93.3%.
Väravavahi teemast ei pääse me loomulikult ka Venemaa koondise puhul. Hooaja alguses näis küll ainsa variandina see, et kindel esinumber on mullune NHL-i parim maskis mees Sergei Bobrovski, kuid tänavune hooaeg pole tema jaoks samal tasemel kulgenud (numbrid 2.00, 93.2% langenud 2.72, 90.9% peale) ja detsembri alguses sai ta ka kubemelihasevigastuse, mis on üsna visa paranema ning hoiab teda kindlasti uue-aastani jäält eemal.
Vigastusega on hetkel audis ka Ilja Brõzgalov, kes teinud Edmontonis suurepärase come-back'i ja andnud Oilersi fännidele lootust, et alles lootusetuna näinud seis väravasuul polegi nii väga kaugel parenemisest. Brõzgalov oli Vancouveris teine mees Jevgeni Nabokovi selja taga. Venelaste kõige kogenum mees on hetkel samuti jäält eemal kubemevigastusega. Samuti alustas New York Islandersi väravavaht hooaega kehvasti, seega võimalik, et juba pelgalt mänguvormi tõttu poleks tal koondisesse asja.
Vancouveris oli juba kohal ka Semjon Varlamov. Toona vaid 21-aastase mängumehena oli ta kõigist teistest vähemalt kahe aasta võrra noorem ning turniiri käigus ka üheski mängus jääle ei saanud. Küll oli see aga tema jaoks kindlasti väga hea kogemus ning võimalik, et tänavu tõuseb ta juba meeskonna esinumbriks.
Hooaja algus oli tema poolt suurepärane, nagu ka tegelikult kogu Colorado Avalanche'i meeskonna poolt, ning kuigi viimasel ajal on tema numbrid langema hakanud on need siiski päris korralikud 2.46 ja 92.2%. Kuigi venelased on muidugi ette arvamatud ja mine sa tea, ehk võetakse hoopis KHL-ist mõni "oma mees".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar