Legendaarne väravavaht Edwin van der Sar oli 2001. aasta suvel lõpetanud, nagu hiljem 1. augustil selgus, oma viimase hooaja Torino Juventuse puurivahina. Itaaliast siirdus ta edasi Inglismaale, kus neli hooaega Fulhami rivistuses kinkisid talle võimaluse karjääriloojangul veel korra kuuluda absoluutsesse tippsatsi - 2005. suvel ostis ta enda väravasuule Manchester United.
Kuue hooajaga õnnestus van der Saril võita Unitediga neli Inglismaa meistritiitlit ning muude trofeede kõrvale mahtus ka UEFA Meistrite liiga võit aastal 2008. Oma karjääri jooksul neli korda Hollandi aasta parimaks jalgpalluriks valitud van der Sar tõusis oma mänguga tolles finaalis Chelsea vastu ka teise legendaarse väravavahi Dino Zoffi järel vanuselt teiseks meheks, kes Meistrite liiga finaalis mänginud on. Ühtlasi on ta vanim mängija, kes on võitnud Premier League'i. Ta on 130 mänguga Hollandi rekordinternatsionaal ning hooajast 2008/09 hoiab ta maailmarekordit, kui liigamängudes pikimat aega oma selja taguse puhtana hoidnud väravavaht. Neid minuteid tuli kokku tervelt 1311 minutit. Pärast oma mängijakarjääri lõppu 2011. aasta suvel on van der Sar töötanud jalgpallianalüütikuna Hollandi televisioonis.
Paremkaitsja Michael Reiziger, kes eksis jämedalt olukorras, mis tõi 65. minutil Eestile mängu avavärava oli toona üks paljudest Hollandi koondislastest, kes kuulus FC Barcelona rivistusse. Enne 2000. aastal Hollandi koondise tüüri juurde siirdunud van Gaal töötas kolm aastat Barca peatreenerina ja sellest see "Hollandi revolutsioon" Hispaanias ka alguse sai. Seitsme hooajaga sai eelkõige oma kiiruse ja audisissevisete poolest tuntud Reiziger Barcelona eest kirja üle 200 ametliku mängu, lahkudest sealt 2004. aastal pärast suvist EM-finaalturniiri.
Järgnes üsna ebaõnnestunud periood Premier League'is Middlesbrough rivistuses, kust ta siirdus pooleteise hooaja pärast tagasi kodumaale PSV Eindhovenisse, kus ta oma karjääri 2007. aastal lõpetas. Alates lõppevast suvest on Reiziger noortetreenerina ametis Hollandi vanimas, juba 1888. aastal asutatud, klubis Rotterdami Spartas, mis mängib esiliigas.
Pikaajaline Hollandi koondise kapten, 112 mängu kirja saanud, Frank de Boer oli 2001. aastal samuti Barca mees. Vahetult pärast mängu Eestiga sattus ta dopinguskandaali. Nimelt andis ta märtsikuus peetud UEFA karikasarja veerandfinaalkohtumises teise Hispaania klubi Celta Vigo vastu positiivse dopinguproovi, mis näitas enamjaolt loomade peal kasutatava steroidi nandrolooni kasutamist. Olles oma süütuses kindel ning olles selle tõestamiseks ka rohkelt raha kulutanud, pääses de Boer lõpuks mängukeelust, kuna leiti, et tõenäoliselt sattus aine tema kehasse riknenud toidust.
De Boer oli üks viimaseid, kes lahkus 90ndate suurepärasest Amsterdami Ajaxi meeskonnast, mis võitis 1995. aastal Meistrite liiga, seega ei kujunenud tema karjäär ehk nii kõrgelennuliseks kui võinuks arvata. Barcas veetis ta viis hooaega lahkudes sealt Galatasaray'sse, kus veetis vaid pool hooaega enne Glasgow Rangersisse siirdumist ja see 2003/04 hooaeg jäigi tema viimaseks tippjalgpallis. Järgnesid veel paar hooaega Araabiamaades enne, kui ta putsad varna riputas. Seejuures huvitaval kombel mängis ta neil viimastel aastatel isegi seal koos oma kaksikvenna Ronaldiga, kellega koos õnnestus de Boeril esindata ka Ajaxi, Barca ja Rangersi värve. Pärast paari aastat Ajaxi noortetreeneri ja Hollandi koondise abitreenerina on Frank de Boer alates 2010. aasta suvest Ajaxi peatreener. Vahepeal oma võimu Hollandis loovutanud Ajax on tema käe all tõusnud taas Hollandi jalgpalli valitsejaks, olles võitnud kolm viimast meistritiitlit.
Tallinnas de Boeri kõrval keskkaitses tegutsenud Mario Melchiot oli ehk kõige kummalisema karjäärikäiguga toonane koondislane. 2001. aastal oli ta küll tõusnud Londoni Chelsea põhirivistuse mängijaks, kuid vaid paar aastat hiljem tabas teda allakäik, mis lõppes hooajal 2010/11 Katari liigas. Inglismaal esindas ta veel ka Birmingham City't ja Wigan Athleticut, saades kokku kirja 283 Premier League'i mängu. Hooaja 2006/07 veetis ta Prantsusmaal Rennes'i rivistuses.
Kuuludes kaheksa aastat Hollandi koondisesse sai ta kirja vaid 22 mängu. 36-aastasena pole ta veel ametlikult mängijakarjääri lõppu kinnitanud, kuid usutavasti edeneb tema muusikukarjäär paremini, kui jalgpalluri oma. 1998. aastal moodustas ta oma toonaste Ajaxi meeskonnakaaslaste Benni McCarthy ja Dean Gorrega bändi, millega käidi siis kohalikes ööklubides ja hommikutelevisioonis esinemas.
Vasakkaitsja positsioonil alustas kohtumist Boudewijn Zenden, kes tegelikult oli hoopis ründav mängija. 2001. aastal oli ta samuti Barca mängija, kuigi seda väikese mööndusega, sest 2001/2002 hooaega alustas ta juba Chelseas. Sügiseses kordusmängus, mis lõppes Hollandi 5-0 võiduga avavärava löönud Zenden oli Inglismaal hinnatud mängumees.
Lisaks Chelseale õnnestus tal esindada ka Middlesbrough, Sunderlandi ja Liverpooli värve. Viimasega jõudis ta 2007. aastal ka Meistrite liiga finaali. Erinevalt eelpool mainitutest puudust Zendenil Ajaxi taust, tema sirgus PSV noorteakadeemiast, seega jäi see finaal tema karjääri ainsaks. Hetkel töötab mees, kel on nooruspõlvest olemas mustvöö judos, PSV noortetreenerina. Eelmisel hooajal oli ta tagasi Chelsea juures, kui töötas Rafa Benitezi käe all abitreenerina.
PSV taustaga oli ka Philipp Cocu, kes on nüüdseks kerkinud Eindhoveni klubi peatreeneriks. Sarnaselt Zendenile ka kordusmängus jala valgeks saanud Cocu oli tuntud oma võitlusliku mängu ja mitmekülgsuse poolest ning enne, kui rekordite purustaja Lionel Messi tema saavutused üle lõi oli Cocu Barca eest enim mänge teinud välismaalane, saades La Ligas kirja 205 mängu ja üldse kokku 291 kohtumist.
Hollandi koondise eest sai ta kirja 101 mängu ja 10 väravat. Enne PSV peatreeneriks tõusmist oli Cocu ametis Hollandi koondise abitreenerina.
Mäng Eesti vastu oli üks vaid viiest koondisemängust, mille Patrick Paauwe oma karjääri jooksul kirja sai. 90ndate lõpus ja nullindate alguses oli Paauwe näol Hollandis tegu vägagi hinnatud mängumehega, kuid tõelist läbimurret välismaale ta teha ei suutnudki.
2006. aastal lahkus ta Feyenoordist Prantsusmaale Valenciennes'i ja kaks hooaega mängis ta ka Saksamaal Borussia Mönchengladbachis, kuid tema ainsateks tähelepanuväärseteks saavutusteks jäid Hollandi tiitlivõit 1999. aastal ja UEFA karika võit kolm aastat hiljem. 2011. aastal oma mängijakarjääri lõpetanud Paauwe on sarnaselt Zendenile tänavu suvel määratud PSV noortetreeneriks
Välkkiire Marc Overmars oli 2001. aasta suvel lõpetanud oma debüüthooaja Barcelonas pärast kolme edukat aastat Londoni Arsenalis. Seejuures tema ostuhind 40.6 miljonit eurot on tänaseni suurim summa, mis mõne hollandlase eest välja on käidud. 1994. aasta MM-il parimaks noormängijaks valitud Overmars oli aga nelja hooaja jooksul Hispaanias pidevalt vigastustega kimpus ja teatas ta pärast 2004. aasta EM-i vaid 31-aastasena karjääri lõpust.
Pärast mängijakarjääri lõppu asus ta oma esimese klubi Go Ahead Eaglesi juures direktori rolli ja naases hooajal 2008/09 viivuks ka pensionipõlvest. Samas klubis mängis toona ka Sander Post! Overmars lahkus Eaglesi juurest eelmisel aastal, kui võttis üle jalgpallidirektori rolli Ajaxis.
3-2 võiduväravaautor Patrick Kluivert oli nullindate alguses üks Euroopa ohtlikumaid ründajaid. Hooajal 2000/01 lõi ta Barca eest kõikide sarjade peale kokku 25 väravat. Kuue hooaja jooksul sai ta Barcas kirja 255 mänguga 120 väravat, kuid pärast 2004. aastal Hispaaniast lahkumist algas ka tema allakäik. Järgnesid neli hooaega neljas erinevas klubis - Newcastle, Valencia, PSV, Lille. Oma mängijakarjääri lõpuks tõusis ta 40 väravaga Hollandi koondise läbiaegade edukaimaks väravakütiks.
Pärast mängijakarjääri lõppu alustas ta ka kiirelt oma treenerikarjääri üles ehitamist. Olles Lille'ist lahkunud asus ta peatselt Ragnar Klavani endises koduklubis AZ Alkmaar ründajate treeneriks. Alates eelmise aasta augustist on ta ametis Hollandi koondise abitreenerina. Enne seda töötas ta treenerina ka Austraalias Brisbane Roari nimelises klubis ning Hollandis NEC Nijmegenis ja FC Twentes.
Tänu hirmuäratavale ründejõule, mis Hollandil toona oli, jäid Roy Makaay numbrid koondise eest tagasihoidlikuks - 43 mänguga 6 väravat - kuid sellegi poolest oli tegu ühe Euroopa teravaima ründajaga. Parim näide sellest on aastad 2002-2005, mil ta lõi Deportivo La Coruna ja Müncheni Bayerni eest 144. mängus 104 väravat (Meistrite liigas 27 mänguga 22 väravat).
2003. aastal oli ta 29 tabamusega La Liga suurim väravakütt ja võitis ühtlasi sellega ka Euroopa kuldse jalgpallisaapa. Väga sobivalt lõpetas tõeline väravatemasin oma karjääri 2010. aastal kübaratrikiga oma viimases mängus Feyenoordi särgis Heerenveeni vastu. Hetkel on ta Feyenoordi U13 meeskonna peatreener.
Jimmy Floyd Hasselbainkil oli 2001. aasta suvel selja taga esimene, kõikide sarjade peale kokku 26 väravat toonud hooaeg Chelseas. 23 tabamust Premier League'is tõi talle ka liiga suurima väravaküti tiilti, mille ta võitis hooajal 1998/99 ka Leeds Unitedi rivistuses. Londoni klubis lõi ta nelja hooajaga 177 mängus kokku 87 väravat.
Inglismaal esindas ta hiljem ka Middlesbrough, Charltoni ja Cardiffi värve, kelle rivistuses ta lõpetas mängijakarjääri 2008. aasta suvel. Tema näol oli tegu suurepärase väravavaistu omava ründajaga, kuid Hollandi koondises sai ta väljakule vaid 23 mängus, milles lõi 9 väravat. Inglismaal töötas ta treenerina Chelsea ja Nottingham Foresti noortega enne, kui asus maikuus Belgia esiliigaklubi Antwerpeni peatreeneriks.
Vahetusmees Denny Landzaat oli 2001. aastal kuulsa seltskonna keskel üsna kummaline nimi, sest mängis toona Hollandi väikeklubis Willem II. Tegu oli aga väga vajaliku pingimehega, kes alati väljakul oma töö kindlalt ära tegi. Landzaat veetis pea, et terve oma karjääri Hollandi liigas esindades lisaks Willemile ka Alkmaari, Feyenoordi ja Twentet.
Hollandi koondises tegi ta kaasa 38 mängu ja kuulus ka 2006. aasta MM-i meeskonda. Suvel Twentest lahkunud 37-aastane mängumees oli juulis lähedal siirdumisele Indoneesia liigasse, kuid hetkel on ta siiski vabaagent.
Koos Landzaatiga 60. minutil mängu sekkunud Ruud van Nistelrooy oli tol ajal üsna tundmatu suurus. Tal oli selja taga küll vägagi viljakad aastad PSV ründajana, kuid hooaja 2000/01 rikkus tal põlvevigastus. Selle vigastuse tõttu jäi tal algul ka üleminek Manchester Unitedisse katki, kuid suve jooksul sai see siiski tõeks ning kogu järgnevat teame me juba kõik - 95 Premier League'i väravat 150 mängus, kokku 150 tabamust 219 mängus. Real Madridi eest kokku 64 tabamust 96 mängus.
Hilisem aeg Hamburgis ja Malagas ei olnud enam nii viljakas, kuid Hollandi ründestaar lõpetas karjääri siiski suurepäraste numbritega - 347 väravat 589 mängus, millele lisas veel 35 väravat 70 koondisemänguga. Tegu on tõelise legendiga, kellest räägitakse kindlasti veel mitmekümne aasta pärast. Eelmisel aastal karjääri lõpetanud van Nistelrooy on pärast seda osalenud erinevates heategevusmängudes.
68. minutil viimaseks vahetusmeheks olnud Pierre van Hooijdonk oli samuti fantastiline ründaja, kes jäi karistusalas justkui iseenesest pallidele ette ja nii kogus ta 18 hooaja jooksul erinevatest kõrgliigades mängides oma arvele 550 mänguga 335 väravat. Suuresti tema väravate toel võitis Feyenoord üllatuslikult 2002. aastal UEFA karika. Van Hooijdonk sai sel hooajal Euroopas 12 mänguga kirja 9 väravat, nende seas ka kaks tükki finaalis Dortmundi Borussia vastu.
Lisaks Hollandi liigale mängis ta Šotimaal Glasgow Celticu eest, Inglismaal Nottingham Foresti eest, Portugalis Benfica eest ja Türgis Fenerbahce eest. Hollandi koondises kogus ta endale 46 mänguga 14 väravat. Praegu töötab ta jalgpallianalüütikuna Hollandi TV-s.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar