Terve suve oli arvatavasti ühe suurima luuseri rollis Arsene Wenger ja Arsenal. Iga nädal oli võimalus koomikutel välja mõelda uusi nalju seoses Arsenali saamatuse või lihtsalt mitte tahtmisega üleminekuturul tegutseda. Kuni eilseni oli kahe hooaja vahel Arsenaliga liitunud vaid üks mängumees - tasuta tuli Auxerre'ist noor Prantsusmaa ründaja Yaya Sanogo - kuid lõppkokkuvõttes on ikkagi kõige olulisem kvaliteet, mitte kvantiteet ning nii võib Arsenali asetada ikkagi suviste võitjate klassi.
Mesut Özil on suurepärane mängija, kes praeguses maailmas, praeguste hindade juures, näib 50 miljoni eurose mehena isegi üsna odava ostuna. Nagu saksa koondislase uus meeskonnakaaslane Jack Wilshare ka oma Twitteri kontol juba teada andis - Özili näol on tegu eht "Arsenaliku mängijaga". Juba Bremeni Werderis säranud mängujuht on viimase kolme aastaga tõusnud Real Madridis tõeliseks maailmaklassi kuuluvaks mängijaks ning seda kõigest 24-aastasena. Ta on mitu hooaega olnud nii Hispaania liiga, kui ka Meistrite liiga väravasööduandjate tabeli tipus ning olgugi, et Wengeril jäi üks oluline sihtmärk - uus ründaja - viimastel päevadel toomata, siis peaks meeskonnas ikkagi olema piisavalt teravaid mängijaid, kes Özili kreatiivset silma suudavad ära kasutada.
Seejuures on Özili tehingu tagajärjel veel märkimisväärne ka see, et saja miljoni mehe Gareth Bale'i ostule kulunud summast on Real juba enamuse tagasi saanud! 50 miljonit Özili müügist ja 10 miljonit meditsiinikeskuselt, kes suure hinna eest endale reklaami soovis saada selle näol, et Bale just nende kompleksis meditsiinilise ülevaatuse läbiks.
Suvine suur võitja on kindlasti ka Realiga kolm tehingut teinud Napoli. Gonzalo Higuain, Jose Callejon ja Raul Albiol on Itaalia mullusele hõbedale väga headeks täiendusteks ning seda on näidanud ka uue hooaja algus, kus kahes esimeses voorus on väravad voolanud ja võidupunktid tulnud. Põhimõtteliselt asendas Napoli suvel Edinson Cavani näol ühe suurepärase mängija terve plejaadi väga heade mängijatega. Lisaks eelpool mainitud Reali kolmikule mängivad tänavu kindlasti tähtsat rolli ka PSV-st saabunud Dries Mertens, Udinesest hangitud Pablo Armero ja Argentina klubist Estudiantes toodud Duvan Zapata.
Võib öelda, et sarnaselt Napolile on tegelikult ühe tähe pea, et poole meeskonna vastu vahetanud ka Tottenham, seega usun, et ka Spursi võib pidada suve võitjaks olgugi, et hooaja algus pole kõige parem olnud. Pikemas perspektiivis on Spursil kindlasti rohkem kasu mitmest kvaliteetsest mängijast, kes muudavad meeskonna pinki pikemaks, kui ühest tähest, kes iga hetk hooaja jooksul võib mitmeks kuuks vigastusega välja langeda.
Inglismaal on võitjate poolel ka Everton, kuigi vägagi vabalt võinuks seis olla hoopis vastupidine. Üleminekuakna viimasel päeval saadeti ründaja Victor Anichebe kõnelustesse West Bromwich Albioniga lootuses, et nigeerlasele õnnestub asendaja tuua. Lisaks prooviti Wiganist hankida keskpoolkaitsjat James McCarthyt, kes võiks olla asendajaks Marouane Fellainile, kui belglane allkirjastab lepingu Manchester Unitediga. Päeva jooksul kukkus välja aga nii, et Wiganile ei sobinud kuidagi moodi Evertoni pakutud summa ja huvitava käiguna asus ka WBA Evertoniga konkureerima Romelu Lukaku allkirjale. Chelsea'st järjekordse lahkumisloa saanud noor belglane siirdus siiski lõpuks Evertoni olgugi, et ise oleks ta eelistanud veel üht aastat WBA-s, kus veetis ka eelmise hooaja. Otsustavaks sai aga Evertoni poolt pakutud suurem raha. Õhtu viimastel hetkedel saadi lõpuks siiski ka McCarthy kätte ning lisaks temale veel ka Manchester City'st laenule Gareth Barry. Need käigud avasid omakorda tee Fellaini üleminekuks Unitedisse.
Manchester Unitedit kritiseeriti suvel samade põhjuste pärast, mille tõttu ka Arsenal kõigil hambus olid. "Kus on lisandused", küsisid kõik meediaväljaanded kogu perioodi jooksul. "Punaste Kuradite" uus peatreener David Moyes saatis vastulöögi alles viimastel hetkedel napstates Fellaini.
United ka võitja? Pigem siiski mitte. Nii hilja läbiviidud üleminekud näitavad selgelt, et tegu ei olnud esimeste valikutega. Väidetavalt oldi küll Fellainist huvitatud tükkaega, alates 1. juulist, mil Moyes ametlikult tüüri üle võttis, kuid tõsiseid ostupakkumisi hakati tegema alles viimaste nädala jooksul ja nii kukkus lõpuks välja ka piinlik olukord, kus Fellaini eest maksti 5 miljonit eurot enam, kui oli tema algne väljaostuklausel, mis aegus juuli lõpus. Täna on tulnud avalikkuse ette ka teated, et enne Fellainit käis United selgelt kompamas Sami Khadira ja isegi Wesley Sneijderi suhtes.
Nädalavahetusel Unitedi 1-0 alistanud Liverpool saatis kahtlemata selle mängu ja ka oma viimaste käikudega üleminekuturul välja tõsise hoiatuse, et traditsioonilised hooajaeelsed sõnad "konkureerime tiitlile" polnudki seekord lihtsalt suusoojaks öeldud. Mamadou Sakho (21 miljonit PSG-st), Tiago Ilori (8.2 miljonit Lissaboni Sportigust), Victor Moses (laen Chelseast) on väga head täiendused, mis toovad meeskonda sügavust ja kvaliteeti juurde.
Kuigi tõsi, Liverpooli kõige õnnestunum käik suve jooksul oli arvatavasti see, et õnnestus ikkagi kinni hoida Suarezist. Ja kui nüüd on uruguaylase selja taha toodud veel toetust, siis miks mitte ei võiks Liverpool kõrgematele kohtadele heidelda?
Liikudes Inglismaalt lõunapoole Prantsusmaale, siis seal jäid oma viimaste tehingutega kõige paremini silma Marseille ja Bastia. Esimesel õnnestus Lorientist ja Lille'ist tuua enda ridadesse kaks väga andekat mängumeest Mario Lemina ja Florian Thauvin. Kuigi viimase müük läheb ka Lille poolelt kirja väga hea tehinguna. Talvise üleminekuakna jooksul kolme ja poole miljoni eest Bastiast hangitud ründav poolkaitsja müüdi maha enam, kui 10 miljonilise kasumiga nii, et noorhärra ise ei käinud kordagi Lille'i eest väljakul. Nimelt laenati ta pärast ostu kohe Bastiale tagasi ja Thauvin alustas juba suve keskel streiki püüdes läbisuruda enda maha müümist ning nii jõudiski Prantsusmaa pikim üleminekusaaga viimasel päeval lõpule sellega, et ta maandus Marseille'is.
Thauvini endine klubi Bastia paistis viimastel päevadel silma sellega, et rivistusse toodi Fenerbahcest laenule serblane Milos Krasic ja Sochaux'st haingiti noor alžeerlane Ryad Boudebouz, keda on tegelikult viimaste aastate jooksul seostatud mitmete suurklubidega.
Suurimaks kaotajaks võib Prantsusmaalt pidada Lyoni. Suvel heideti mitu põhirivistuse meest reservidesse, kuid lõpuks ei õnnestunudki neid maha müüa. Nüüd tuleb Jimmy Briandi ja Bafetimbi Gomisiga taas ära leppida, sest olgugi, et uue generatsiooni poolt oli hooaja algus paljulubav, on Lyon siiski kaotanud hetkeseisuga kõikide sarjade peale neli mängu jutti ning seesugune vorm on kaugel sellest, mis viiks klubi hooaja eesmärgi ehk Meistrite liiga kohani.
Itaalias jäi Lyoniga sarnasesse olukorda Rooma Lazio. Suvel loobus Lazio mitmest ründajast ja viimasel päeval müüdi veel tšehh Libor Kozak Aston Villasse ning olgugi, et üleminekuakna viimasel nädalal prooviti enda rivistusse tuua Galatasaray väravamasinat Burak Yilmazi, siis lõpuks ikkagi ei saadud temaga kokkuleppele. Nüüd ootab klubi ees vähemalt kolm kuud ründeliiniga, mille moodustavad 31-aastane Sergio Floccari, 32-aastane Giuseppe Sculli ja 34-aastane Miroslav Klose ning kari lapsi.
Hoopis paremini kohanes lahkujatega Lazio linnarivaal AS Roma. Viimastel päevadel jäädi küll ilma ühest meeskonna tähtmängijast Eric Lamelast, kuid Adem Ljajici näol õnnestus kohe Fiorentinast hankida argentiinlasele ka asendus.
Keevalise serblasena on Ljajicit küll saatnud viimasel ajal rohkem skandaalid, kui ilusad väravad ja üldine hea tegutsemine muruväljakul, kuid 22-aastases mängumehes on tohutult potentsiaali ning ta võib vägagi vabalt juba oma debüüthooajal Romas tõusta meeskonna asendamatuks lüliks.
Viimasel hetkel sai suurepärase käiguga hakkama ka AC Milan. Eelmise nädala lõpus saabus üllatuslik teade, et Kevin-Prince Boateng müüdi Schalkesse, kuid võis eeldada, et Milanil on ghanalasele siiski ka asendus valmis vaadatud. Pea, et iga suvi pärast Kaka müüki Real Madridi on spekuleeritud selle üle, et brasiillane tuuakse Itaaliasse tagasi ning sel aastal sai see ka teoks.
Seejuures omal ajal 65 miljoni euroga müüdud endine FIFA aasta mängija saadi tagasi täiesti tasuta. Lisaks oli Kaka nõus ka märgatavalt väiksema palganumbriga. Tema näol muidugi pole enam tegu selle mängijaga, kes ta oli mõned aastad tagasi, kuid ka Reali eest sai ta siiski mõned väga säravad mängud kirja ja kui MM-i eelsel hooajal anda talle regulaarset mänguaega, siis võib ta küll tõusta tagasi enamvähem samale, vanale heale tasemele.
Hispaanias on suure kiituse ära teeninud Atletico Madrid. Olles üleminekuakna alguses jäänud ilma Falcaost, võis meeskonnale ennustada vaid allakäiku, kuid oma tehingutega üleminekuturul on siiski säilitatud oma tase, kui isegi mitte ei ole seda tõstetud kõrgemale. Hooaja alguses on asunud väravaid omavahel ära jagama David Villa ning Diego Costa ja kaitset õnnestus meeskonna peatreeneril Diego Simeonel viimasel hetkel täiendada talendika prantslase Josuha Guilavogui (10 miljonit Saint-Etienne) ja Belgia koondislase Toby Alderweireldiga (7 miljonit Ajax). Kindlasti läheb klubi folkloori ka seda, kuidas vabaagendina toodi Malagast meeskonda Martin Demichelis, kuid loovutati vaid poolteist kuud hiljem viie miljoni euro eest Manchester City'sse. Seejuures jäi kogenud argentiinlasel ametlik debüüt klubi särgis üldse tegemata.
See Demichelise tehing on vaid üks näide naeruväärsusest, mida see üleminekuaken tegelikult viimaste nädalate jooksul endast kujutanud on. Meile pakub see loomulikult väga head meelelahutust, kuid ma kujutan ette, millise frustratsiooni küüsis võivad erinevad klubid olla. Suured kiusavad väiksemaid sellega, et üritavad mängijad ära meelitada, segades nii juba alanud hooaega ja väiksed omamoodi hammustavad vastu sellega, et lihtsalt ei anna oma parimaid poegi ära ning kui on seda siiski sunnitud tegema küsivad tihti täiesti ulmelisi summasid. Mitmed peatreenerid on andnud mõista sellest, et oleks parem, kui aken läheks lukku enne hooaja esimest mängu. See näib väga hea ideena ning ausa plaanina, kuid ajal, mil jalgpalli finantseerivad suurel määrel telerahad on raske näha selle teostumist - Sky Sportsi üleminekuakna viimase päeva maratonreportaaž on arvatavasti üks enim vaatajaid koguv programm. Aga igatahes neli kuud peaks nüüd sellest klounaadist olema rahu (kuigi näiteks Prantsusmaal saavad klubid teha veel ühe üleminekuaknavälise "jokkerostu") ja kui vastalanud koondistepaus läbi saab, siis saame juba tõsisemalt vajuda järjekordse põneva jalgpallihooaja rüppe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar