Tänavused väga ebaõnnestunud Meistrite liiga playoff mängud Real Sociedadi vastu tähendavad seda, et Lyon on teist hooaega järjest ilma suurest rahapotist ning peab leppima mängudega Euroopa liigas. Tegu on väga ränga hoobiga, sest klubi president Jean-Michael Aulas on Lyoni läbi aastate vedanud rohkem äriprojekti kui jalgpalliklubina. Osav äritegevus tõstis 2008. aastal ka Lyoni, kui laiemas plaanis tegelikult üsna halli klubi, ajakirja Forbes andmetel 13. kõige väärtuslikumaks jalgpalliklubiks kogu maailmas.
Aulasi põhiidee oli lihtne - osta soodsalt perspektiivikaid mängijad ning müüa nad edasi mitmekordse kasumiga. See muutus aastate jooksul klubi jaoks väga tähtsaks tuluallikaks, kui hakkama saadi selliste tehingutega nagu näiteks Michael Essieni ost Bastiast 8 miljoni euro eest ning edasimüük Chelsea'sse 30 miljoni eest, Mahamadou Diarra ost Vitessest 4 miljoni eest ning edasimüük Real Madridi 26 miljoni eest ja Florent Malouda ost Guingampist 4 miljoni eest ning edasimüük Chelsea'sse 19 miljoni eest. Raha investeeriti omakorda edasi järgmistesse mängijatesse ning ka oma noorteakadeemiasse, kust sirgunud Karim Benzema müügist Real Madridi teeniti näiteks 35 miljonit eurot. Tänu üsna kehvale kodusele konkurentsile - vastastelt osteti lihtsalt parimad pojad ära - jõuti ka iga aasta suurema vaevata Meistrite liiga alagrupiturniirile, mis tõi omakorda veelgi rohkem raha klubi kukrusse. See aitas aasta aastalt järjest enam mängijatele investeerida, et viia täide Aulasi suurim unistus ja ambitsioon - edu Euroopas.
Vaadates tagasi erinevate suve tehingutele, siis võib öelda, et Lyon ja Aulas läksid omamoodi pokkerimängu kohaselt all in hooajal 2009/10. Selle hooajaeelselt toodi 13 miljoni eest klubisse Bafetimbi Gomis, 16 miljoni eest Aly Cissokho, 18 miljoni eest Michel Bastos ning klubi uueks rekordostuks sai 24 miljoni eest soetatud Lisandro Lopez. Eelneval kahel suvel oli veel kulutatud erinevatele mängijate peale kokku üle 100 miljoni euro. Õnnetul kombel jäi aga sel hooajal Lyonil jackpotist väga napilt puudu, kui poolfinaalis tuli tunnistada Müncheni Bayerni paremust üldskooriga 0-4.
2010. aasta suvel järgnes veel suurost Yoann Gourcuffi näol, kelle eest käidi Bordeaux'le välja 22 miljoni eurot, kuid sel hooajal takerduti kahesandikfinaalis Real Madridi otsa ning väga valus tagasilöök tuli hooaeg hiljem, mil klubil oli suurepärane võimalus edeneda veerandfinaali, kui teel seisis ees pisikene Küprose klubi APOEL. Paraku komistati ja kukuti valusalt, kui vähetuntud vastasele jäädi penaltiseerias alla. Ebaõnne on veel lisanud ka see, et Gourcuff pole absoluutselt oma hinda väärt olnud ning tema mänguvorm on võrreldes ajaga Bordeaux's olnud alla igasugust arvestust. See on muutnud ka Aulasi tegutsemise mängijateturul ettevaatlikuks ning suuri oste sooritavast klubist on saanud hoopis meeleheitlikult mängijatest vabaneda sooviv klubi. Paraku pole aga kerge leida ostjaid mängijatele, kes on palga poolest aastaid olnud ülemakstud.
Jimmy Briand ja varem mainitud Gomis on fantastilised jalgpallurid mängimaks liigas nagu Ligue 1, kuid paraku on neid võimatu konkurentidele maha müüa, sest Lyoni kõrval saaksid neile samaväärset palka maksta vaid kaks-kolm klubi. Paraku pole aga PSG, Monaco ja Marseille huvitatud nende palkamisest seda saadaval on nooremaid ja palga mõttes odavamaid alternatiive. Samuti ei õnnestu neid müüa ka välismaale, kuna ainsad klubid, kes on nende teenetest huvitatud on oma liiga keskmikud (Swansea, Cardiff City) ja olles juba lähenemas 30. eluaastale pole kumbki mängija huvitatud veetmast oma viimaseid tippaastaid meeskonnas, kellega tiitlitele ei konkureerita.
Läinud suvel kamandati viimases meeleheites Briand ja Gomis treenima reservmeeskonnaga, et anda neile selgelt märku, et tulevikku Lyonis neil pole, kuid ühtegi müügitehingut lõpuks taaskord reaalsuseks ei saanud ja nüüd on pärast üleminekuakent olnud Aulas taas sunnitud oma uhkuse alla neelama ning kogenud mängumehed meeskonna juurde tagasi tooma, sest olgugi, et Lyoni noorukid alustasid hooaega üsna hästi - liigas võideti kaks esimest mängu, lüües 7 väravat - siis nüüd on tabanud meeskonda madalseis, kus kõikide sarjade peale kokku pole kuues mängus järjest võidurõõmu maitstud. See on aga omakorda loonud veel ühe probleemi.
Kuna Briand ja Gomis olid esindusmeeskonnast terve suve eemal ei ole nende mänguvorm ligilähedalgi aktsepteeritavale tasemele. Gomis tegi eelmises liigavoorus Rennesi vastu, mis lõppes väravateta viigiga, kaasa kõik 90 minutit, kuid tema mängu iseloomustasid roostes pallipuude ning kaaslaste mitte mõistmine. Mõlemad mängumehed tegid kaasa ka neljapäeval Euroopa liiga alagrupiturniiri kohtumises Real Betisi vastu, kuid ei suutnud selleski mängus millegi positiivsega silma paista. Julgen väita, et kui nad oleksid olnud terve suvi osalised meeskonna ettevalmistusprotsessis, siis ei oleks Lyonil hetkel seda nukrat võiduta seeriat. Ja mine sa tea, ehk oleks meeste kogemus ja väravavaist suutnud tüürida klubi tagasi Meistrite liiga alagrupiturniirile. Seega võib öelda, et Aulas on tegelenud enesevigastamisega. Ta ei ole oma suviste otsustega isegi mitte näppu lõiganud, vaid hoopis kogemata terve sõrme maha nottinud. Võimalik, et 1987. aastal klubi ülevõtnud ärimehel oleks aeg taanduda ning anda ohjad üle kaasaegsemate juhtimisideedega inimestele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar